N-u seiklused

2012-02-02T18:06:00.002+07:00

Tundub, et kaitseliidu meistrivõistluste korraldajad on tegelased, kes ise sõidavad ja soovivad võita. Vaadates, et kuulus Enn asub võistlustulle, lõid nad põnnama ja jätsid yrituse sel nädalavahel ära. Vabandasid nad muidugi end mingite kylmakraadide abil välja.
Tegelikult ongi hea, jääb hunnik suusarendi raha taskusse ja pole ka ohtu, et võistlussituatsioonis hasarti minnes enda kurgu liiga haigeks hingeldaksin.
Kui palju ma rajale julgen yldse sellise ilmaga minna, ma ei tea veel. Kui juba 300 m kaugusele puhvetisse lõunat sööma minnes tahtis kylm ära võtta, mis siis veel suusarajal toimuda võib..

2012-02-02T02:12:00.002+07:00

Täna ei olnud kõige parem päev. Võtsin laenutusest vabatehnika suusad, et teha yks kiire 7,2 km. Rajal aga pidin pettuma. Suusad ei tahtnud kohe yldse libiseda, kuigi väidetavalt neid 4 päeva tagant määritakse. Lisaks olid suuskadel kandid totaalselt ymmarguseks sõidetud, nii et uisku sõites kippusid suusad kogu aeg kylje peale ära libisema. Mäest yles minnes avastasin, et pidamine on neil parem, kui minu vana määrdega klassikasuuskadel. Mäest alla laskudes kippusin pidevalt ninali käima, asjad lihtsalt ei libisenud. Rääkimata sellest, et niisama uisku sõites said käed kõvasti vatti, aga kiirust ei tulnud kuidagi.

Pressisin kuidagi selle ringi ära. 7,2 km, mida eriti yle poole tunni ei tahaks sõita, võttis aega umbes 45 minutit. Pärast suuski tagasi andes kirusin kõvasti laenutajale ja siis koos vaatasime valges ka suuskade alla. Selgus, et keegi kurivaim oli neid yritanud klassikasuuskadeks määrida. Keskele oli kenasti pidamismääret pandud. Mina oma raskusega loomulikult astusin neist läbi ja nii oligi terve aeg justkui käsipidur peal. Tädi pakkus kompensatsiooniks teist suusakomplekti tunniks ajaks tasuta, kuid tundsin, et selleks päevaks võitlustest piisab.

Enda suusad viisin määrimisse. Lasin pidamisala uuesti ära mõõta. Selgus, et hoolimata tõsiasjast, et yle 10 kilo olen kergemaks muutunud võrreldes eelmise mõõtmisega, tuli pidamisala oluliselt lyhem. Ega ei imesta, et eelmisel maratonil olid suusad nii kinni määritud, et sel ajal kui teised aeglasel laskumisel kummargil puhkasid, uhasin mina paaristõugetega.

Homme on jälle raua liigutamise päev ja laudu alla ei pane. Kuna laupäeval on võistlus, siis teen reedese päeva vabaks, et taastuda.

suusalugu jatkub..

2012-01-31T02:45:00.003+07:00

Täna lendasin peale tööd kohe radadele. Nuh, peaaegu, pidin enne kodunt ikka varustuse haarama. Sõitsin umbes 10 km või nõks alla selle ja aega läks tund ja 10 minutit umbkaudu. Käbla ei käinud kordagi. Täna tekkis kuidagi eriti mõnus tunne rajal. Justnagu oleks jõudu suusatada. Otsustasin raisata natuke raha ja järgmiseks korraks laenutada vabatehnika suusad. Need on vist miski 2.50 tunni aja eest. Kui sõidan 7,2 km ringi, siis peaks ilusti selle ajaga hakkama saama, arvestades, et need on ikkagi määritud suusad ja mõistlikuma pikkusega. Praegu uhan ju vabatehnikat oma hirmpikkade klassikasuuskadega. Sõltuvalt sellest, kuidas tunne on, otsustan, kas laenutan KL võistluseks ka need või lähen ikka enda laudadega. Viimasel juhul pean ikkagi oma määrded yles otsima ja ka pidamismäärde jäänused ära kaapima alt. Praegu ikka on tunda, kuidas see pidurdab hoogu. Enda varustuse kasuks mõistagi räägib raha, sest tasuta nad kurivaimud ei taha neid mulle anda.

Homme jääb suusatrenn vahele, kuna teen hommikul bodypumpi ja 2 korda päevas treeningut tundub minusugusele rasvamaole kuidagi liiast. Võin ju niimoodi pikapeale oma kauni ymara vormi kaotada!

2012-01-30T03:27:00.002+07:00

Krdi jama. Olin kyll ettevaatlik, aga täna hommikul oli kurk ysna krõbe. Otsustasin, et ei hakka seda hullemaks ajama ja ravitsesin ennast päev otsa. 50 yrdiga. Seespidiselt. Lugesin läbi ka yhe raamatu: Maalingutega mees.

Projekt: Tartu Suusamaraton 2012, kolmas sissekanne

2012-01-29T03:54:00.002+07:00

Täna vedasin end jälle rajale. Kuna järgmisel laupäeval on kaitseliidu võistlus vabas tehnikas, siis otsustasin seda viljeleda. Idee oli hea, aga paraku kippus seda tehes pulssi kõrgele viskama, mis jälle tähendas vajadust suu kaudu liiga palju kylma õhku kõrri imeda. Pidin ikka vahepeal rahulikult klassikajäljes kulgema.Tegelikult raja peal on yks tore koht, kus sellega probleemi polnud. Kusagil metsakalmistu kandis on umbes 1 km pikkune sirge. Sellise väga aeglase laskumisega, mida silmaga võib-olla ei registreerikski, kuid suuskadel on seda täiesti tõhusalt tunda. Selle jupi sai läbida ilma pulsiprobleemideta.

Krt, tegelt ajab närvi see, et vaja mingi välistemperatuuri järgi otsustada, kuidas treenida. Samas arvestades minu treenituse taset, siis ilmselt oleks tõhusamalt uhades paari kilomeetri pärast keel vestil või siis minu puhul habemel olnud.

Head meelt tegi täna see, et võtsin kaks korda seda laskumist, kus ma eile pidin hoogu oma pehmemate kudede abil peatama, kuid täna õnnestus mõlemal korral pysti jääda. Ei hakka kyll rusikaga vastu oma karvast rinda taguma, et kui kõva mees ma olen, kuna kerge see ei olnud ja pystijäämises veendusin alles siis, kui hoog lõpuks allpool rauges. Et asi natuke selgem oleks, siis tegemist on sellise laskumisega, kus 10 aastased poisid ilmselt oleksid võimelised samal ajal telefoniga sõnumeid saatma.

Kokku sõitsin täna kaks korda 7,2 km ringi ja siis veel 1,5 km ringi otsa, ehk siis 15,9 km kokku. Aega läks umbkaudu 2 tundi. Alustades ma igaks juhuks kella ei vaadanud, seega 10 min ette-taha. Plaanis oli tegelikult 20 km täis uhada, kuid peale 15,9 km tundus see ikka ääretult sobiv distants tänaseks, huvitav kyll miks?

Praegu taastan kaotatud vedelike ja mineraalide taset mõnusalt jaheda Sassiga...

Projekt: Tartu Suusamaraton 2012, teine sissekanne

2012-01-28T02:51:00.002+07:00

Tere jälle

Täna peale tööd panin kiirelt lauad alla ja kytsin metsa poole minema. Jõudsin kenasti valgustatud radadeni ja kukkusin mööda neid uhama. Mingi hetk nägin silti, et olen 7,2 km ringi peal. See sobis lausa suurepäraselt, kuna koos läbi metsa sõiduga teeks see siis pisut yle 12 km. Plaan tänaseks oligi nats yle 10 sõita.

Korraliku raja peal on ikka nauding sõita. Kui veel suuskadel natuke libisemist ja pidamist kah oleks, siis võiks end lausa sportlasena tunda. Paraku mingil hetkel oli seda tunnet lausa võimatu endasse sisendada. Nimelt võttis mulle sappa keegi umbes minu ema vanune, aga tunduvalt ymaram naisterahvas, keda ma kuidagi kannult maha ei suutnud raputada. Õnneks ta vist tunnetas, et yhe noore mehe viimasedki eneseuhkuse riismed hakkavad õige pea põrmu pudenema ning umbes peale kilomeetrist tuules pysimist keeras ta miskisele teisele rajale. Minul enesetunne kohe tõusis, tempo kahjuks mitte..

Tegelikult olukord nii hirmus pole kui võiks arvata selle järgi, et 12 km sõitmiseks kulus mul 1,5 tundi. Jama on õuetemperatuuris. Kardan väga enne maratoni haigeks jääda ja seetõttu hoian tempot madalal, et pulss eriti kõrgele ei läheks ning hingeldama ei ajaks. Siis saan rahulikult läbi nina hingata ja oma kurku säästa kylma õhu sisse hingamisest. Seega ettevalmistusperioodil ilmselt sõidangi pigem rahulikult, aga ajaliselt kauem, kui et uhan sajaga. KL meistrivõistlustel ma ilmselt seda põhimõtet ei järgi.

Meenus veel yks seik tänasest sõidust. Kusagil Lykati silla lähistel oli yks laskumine. Selline meeldivalt järsk, mis lõpes 90 kraadise kurviga, millele järgnes kohe veel yks laskumine ja aeglane kurv. Lasin alla sahka, kuna mingeid jälgi seal ei olnud, aga mingil hetkel ikkagi hakkas tunduma, et raskeks läheb. Lisaks jõudsin kiirelt ka oma järgmise kuu eelarve peast läbi lasta ja millegipärast ei leidnud sealt rida, kus kirjeldataks uute suuskade või keppide ostmist. Väike arutelu ajuga ning järgmisel hetkel asetasingi vabatahtlikult oma õllekõhust pehmuse poolest järgmise kehaosa lumikattele. Pidurdus oli efektiivne ja sain jätkata sõitu pisut lumiste pykstega.

Projekt: Tartu Suusamaraton 2012

2012-01-27T17:40:00.003+07:00

Terekest!

Reisimas ma enam eriti ei käi. Tegelikult käin, aga need on ametireisid ja see mis neil toimub, võiks jääda suurema rahva eest saladuseks.
Kuna aga miljonid lugejad juba kaua aega unistavad uutest sissekannetest, siis otsustasin paari sõnaga kirjeldada oma sportlasteekonda.

Plaan Tartu suusamaraton järjekordselt läbida tekkis mul juba tykk aega tagasi. Seetõttu saigi suvel kohe peale seda kui Norrast suurte rahadega tagasi tulin, pilet lunastatud. Et siis ei saaks talvel ennast näiteks rahapuudusega välja vabandada.

Trenniga alustasin tegelikult juba juunikuus, kui hakkasin 2 korda nädalas miskeid rauast asju liigutama Kalev Spa spordiosakonnas. Alguses olid need rauast asjad kyll maru pisikesed, kuid ajapikku on need tsipa suuremaks muutunud. Mingil hetkel avastasin, et kõrvalsaalis tehakse raua liigutamist rühmas ja miski tõhusa diskomuusika saatel. Otsustasin proovida. Asja nimi on bodypump ja mõeldud mitte lihaste kasvatamiseks vaid nende vastupidavuse treenimiseks. (Mitte et mulle suured lihased enda kyljes ei meeldiks, aga mu kaunis ja ymar õllekõht maskeeriks need nagunii osavalt ära). See idee mulle sobis ja seal olen ma siiamaani yritanud kahel korral nädalas sattuda. Alati pole see kahjuks õnnestunud, aga ega ma siis miski sportlane pole, et iga kord trenni peaks jõudma! Lisaks sellele sai enamus suvest 4 korda nädalas jalgrattaga tööl käidud 9 km yks ots.

Suusatamise koha pealt lootsin ma enne maratoni ikka vähemalt 300-400 km maha kytta. Kahjuks olid need plaanid tehtud eelmise aasta lumeolude järgi, mil sai juba detsembris kõvasti uhada. Sel korral tuli lumi paraku alles jaanuaris, kui mul oli majas kõva rabamine, et synna ajaks mõningad asjad tehtud saaks ja siis laudu alla ei saanudki.
Esimest korda panin lauad alla nyyd kolmapäeval. Õnneks algavad täiesti kobedad suusarajad häärberist umbes 200 m kauguselt. Sealt on 2,5 km Pirita valgustatud radadeni. Esimesel korral ei tahtnud end väga ära tappa igaks juhuks ja sõitsingi vaid radadeni ja tagasi, ehk siis umbes 5 km. Väga mõnus oli. Kui 5 aastat tagasi sõidetud maratoniks alustasin treenimist, olin ma juba peale 3 km sõitmist ysna sodi, siis seekord oli tunne lausa super. Jätsin sõidu meelega lühikeseks, kuigi enesetunde järgi oleksin võinud 10 km ka ära lasta.

Yks suur mure, nimelt transpordi mure Otepääle ja pärast Elvast tagasi, sai vist ka eile lahenduse. Nimelt langevarjuklubi suur juht ja pealik Kala mainis, et ta kah maratonile minemas ja tundub, et ma vist mahun tema bussi. Loodetavasti viitsib ta mind ikka finishis ära oodata. eeldatavasti peaks tema kiiremini raja läbima, kuna tema treeningud on palju tõhusamad olnud.
Suures eufoorias lasin tal ka end panna kirja Kaitseliidu meistrivõistlustele 10 km vabatehnika distantsile 4. veebruaril. Keegi peab ju ikka viimase koha eest ka seal hoolitsema ja samal ajal on tegemist väga meeldiva treeningu võimalusena. Eks paistab, kuidas seal läheb, yritus pidi väga lõbus olema, hoolimata sellest, et mingi aeg tuleb rajal higistada. Õnneks peale meeste starte lastakse rajale veteranid, saan mõnele neist ehk tuulde võtta..

Niipalju siis praegusest. Õhtul peale tööd lendan jälle peale. Suuskadel valgustatud radadeni, seal võtaks ühe ringi ja siis kodu tagasi. Ma veel kaarte vaadanud ei ole, mis distantsi ringi peale ma satun sellest kohast, aga tahaks ikka kokku yle 10 km saada.

2010-04-14T14:24:00.007+07:00

Viimane päev Bangkokis läks peaaegu plaanipäraselt. Ehk siis tehes peaaegu mitte midagi. Õhtu poole aga tutvusin hotelli ees yhe sakslasega. 47 või 43 aastane mees Willi.Väga muhe vana. Viimased 7 aastat on ta alati pool aega kuskil Aasias veetnud. Iga kord kylastab ta ka Bangkoki, kuna tal on seal palju tuttavaid. Tööl ta enam ei käi, kuna oli väga heal ametikohal päris suure papi kõrvale pannud, samuti oli ta vanematelt pärinud tõhusa varanduse. Perekonda tal ei ole ja nii ta siis naudibki elu. Suvise aja veedab kodumaal Düsseldorfis ja kui ilmad niruks kisuvad, põrutab soojale maale. Väga mõnus minu arust.
Ajasime Williga maast ja ilmast juttu ning ta kutsus mind yhte kõrtsu bluusi kuulama. Olin muidugi rõõmuga nõus, kuna live bluusi polnud ma väga ammu kuulata saanud. Ei kahetsenud põrmugi. Kaks vanameest kitarridel ja naislaulja. Mängisid ikke väga hästi.
Peale seda etteastet jalutasime yhte teise bluusibaari. Seal esines sel õhtul yks jazzi bänd. Vot see oli äge. Trummar oli norrast, bassimees USA-st, saksivend Taist, klahvidel tyyp saksamaalt ja kitarrist jaapanist. Mängisid nad ikka superhästi. Eriti hästi pani mu arust trummar. Samal arvamusel oli ka Willi. Tema käib jazzi ja bluusi kontsertitel väga tihti ja ta ytles, et ta pole juba palju aastaid nii kõva trummarit juhtunud nägema. Peale konsat istus klahvimees meie lauda ja sai pisut tyhjast tähjast juteldud. Tyyp ytles, et tema elabki nyyd Tais ja hetkel ei näinud miskit sellist tulemas, mis võiks sundida teda tagasi kodumaale kolima. Härra oli eluga Tais ikke väga rahul.
Libistasime Williga veel yhes tänavakohvikus mõned õlled ja oligi aeg õhtu lõppenuks lugeda.

Viimasel päeval pidin bussi peale minema kell pool kaks. Kuna eelmine õhtu oli pikk ning und jatkus kella kymneni, siis polnd mõtet isegi yritada midagi ette võtta. Natuke kolasin lähedalasuvates suveniiri poodides, lootes leida miskeid lahedaid suveniire kodustele kaasa võtmiseks, aga kahjuks oli kõik sihuke jura, mis ei tekitanud vähimatki soovi raha kulutada.

Lennukale jõudsin kenasti. Kahjuks liiga vara, mis tähendas, et ootama pidin kaua. Sitt oli ka see, et lennuka õhukonditsioneer ei suutnud ehitist piisavalt maha jahutada, nii et hommikusest dussist ei olnud halligi kasu. Lennukisse jõudsin ikka läbi higistatuna ja haisvana nagu põllutööline. Ja teadmine, et sellisena pean ma veetma järgmised kaks päeva, just moraali kõrgemaks ei tõstnud.
Srilankan Airlinesi mugav lennuk kärutas mind õhtul kella yheteistkumneks Sri Lankale, Colombo'sse. Seal pidin veetma öö, kuna järgmine lend Londonisse väljus hommikul kuue paiku. Häda poleks muidu eriti olnud miskit. Lennujaam oli väga muhe, oli palju õdusaid nurgakesi, kus magamiskott laiali vedada ja õndsalt uinuda. Lisaks veel tasuta internetipunktid ning kohvikud. Mis aga minul selle asja ära rikkus oli see, et mul ei olnud yhtegi usaldusväärset äratuskella. Nii ma lihtsalt ei julgenud magama heita, kartes, et jään lennust maha. Käisin vaatamas ka oma lennu väravat, et äkki saaks selle ees magada, lootes, et äkki mõni lennukile liikuv reisija vähemalt mulle otsa koperdab ja mind äratab, kuid kahjuks oli see koht väga eredalt valgustatud ja liiga avalik. Õnneks Sri Lanka seinakontaktidesse sobis ka Euroopa pistik, seega sain öö läbi tuimalt arvutimängu mängida ning vahepeal ka netipunktis emaile lugeda/kirjutada.
Londonisse jõudsin tõrgeteta. Seal aga tõotas juba huvitavamaks minna. Nimelt oli tyhistatud minu järgmine lend, mis pidi mind Helsinkisse viima. Pidin kärutama Heathrow lennuka neljandast terminaalist viiendasse. Metrooga. Natuke oli seda naljakas teha, kuna ma olin plätude, teesärgi ja lyhikeste pykstega. Muud inimesed ikke uhkelt talvejopedes. Õnneks otseselt õue ei pidanud minema, nii et lõdisemine jäi sooritamata.
Vaikselt lootsin, et ehk õnnestub British Airways'ilt välja kaubelda asenduspilet hoopis Tallinnasse, mitte Helsinkisse. Ilmselt oleks see isegi õnnestunud, kuid kahjuks British Airwaysil ega ta partneritel ei ole lihtsalt otselende Tallinnasse, seega leiti mulle uus lend Helsinkisse, mis väljus isegi tunnike varem kui esialgne. Nii et Londonis mul aega igavleda polnudki, pidin kohe viiendast terminaalist esimesse tormama, et kenasti lennukisse ronida.
Helsinkis oli naljakas. Eriti sel hetkel kui miski tegelane lyhikeste pykste ja plätudega ronis õue suitsu tegema ning kohe tormas lumehange lund näppima. Nuh, ma pold ju seda 2 aastat puutunud. Kylm oli rsk! A muidu oli tore. Inimesed pidasid mind ilmselt idioodiks. Ei saa seda neile pahaks panna, väljas oli ikka ju veel tõhus lumi maas. Kuna maandusin Helsinkis kell 9 õhtul ja viimane parv eestisse väljus kell 10, siis oli selge, et ma sellele ei jõua. Aga nagunii oligi mul plaanis ööbida seal lennukal. Ja Helsinkisse lendasin ma yldse selle pärast, et lennukiga sinna ning laevaga Eestisse osutus kohe nii tuntavalt odavamaks kui Tallinnasse lennata. Olnuks muidugi võimalusi saada ainult natukene kallimalt Tallinnasse, mis aga tähendanuks Londonis lennujaama vahetust, mis kah ei ole sugugi odav lõbu. Samuti ei klappinud ykski odav lend Riiga minu ajagraaafikuga. Nii ma siis otsustasingi sellise marsruudi kasuks.
Ööbimiseks valisin ma alumise korruse. See oli kõige vaiksem nurk selles terminaalis. Magamiskoha tegin treppide alla, kuna seal ei paistnud päike (valgustid) silma. Kyll oli mõnus, et kotis oli lebomatt ja magamiskott. Kahjuks sooje riideid suurt ei olnud. Pikad pyksid ja pusa õnneks olid, saapad kah ja kaitseliidust saadud roheline rätik, mida sallina kasutada. nii et eriti ullu kah polnud. Enne soojemalt riietumist leidsin invapeldiku näol spa, kus sai end pisut kasitud. Kriitilisemad, jõhraimat haisu tootvad piirkonnad õnnestus ikke vee ja seebiga puhtaks pesta. Tunne oli kohe inimlikum.
Magasin vägagi hästi. Vaikne nurk, muret polnud õigeaegse ärkamise pärast ja sai end kenasti välja sirutada. Pikkadel lennutundidel, kus uni ja väsimus täiega ruulisid, ei saanud ma ikke eriti magada, just ebamugava asendi tõttu.
Hommikul lõdisesin kuidagi sadamasse ning praami peale. Ning mõni tund hiljem nägingi kodulinna siluetti. Päris tore oli seda näha. Pisar tahtis lausa silmi tulla. Mitte selle pärast, et koduigatsus nii suur oli vaid seetõttu, et teadsin, et järgnevatel kuudel on mulle kättesaadav hea Eesti ÕLU.
Tallinna sadamast viis mind takso otseteed kõrtsi, kus tellisin kannu õlut ja pelmeenid!

Eba6nne kah Bangkokis

2010-03-28T09:55:00.003+07:00

Et eilse p2eva eba6nnestumisi paremini kirjeldada, peaksin alustama yleeile 6htust.
Tegemist oli viimase 6htuga, mis Alan siin Aasias veetis. R2ndas ta siin kandis 12 n2dalat. Ja otse loomulikult pidi siis olukorda paari 6llega t2histama. Nii tegimegi. Parasjagu libistasime teist 6lut, r22kisime maast ja ilmast ning nautisime olukorda, kui j2rsku tegi meiega juttu yks inglise tytarlaps k6rvallauast, Michelle. Ta oli meid kuulnud Austraaliast r22kimas ning tahtis ka s6na v6tta, kuna ta ise just hiljuti oli Austraaliast tulnud. Temaga oli veel yks s^oti tyyp, Ross. Lykkasime aga lauad kokku ja veendusime, et seltsis on ikka segasem. 6lu hakkas ka kohe kiiremini alla minema.
Hiljem vahetasime k6rtsu. Seal sai tellida 6lletorni. 600 bahti maksis ning lauale toodi igavene pirakas anum, mis sisaldas 4,5 liitrit kylma 6lut. 6lle sees oli veel miski teine toru, t2idetud j22ga, seega pysis m2rjuke meeldivalt jahe kah. Lisaks veel tellisime vesipiibu. V2ga m6nus oli. Olles selle torni suure naudinguga tyhjendanud, ronisime k6rtsu teisele korrusele, kus m2ngis b2nd. Krdi hea b2nd oli, esitasid nad igasugu populaarseid rokklugusid ja nad tegid seda ylih2sti. Eriti 2ssalt k2sitses yks h2rra oma kitarri.
Nii see 6htu siis edenes. Ka teine 6lletorn sai tyhjendatud ning tuli veel lisagi tellida. L6puks umbes kella nelja paiku ronisin hostelisse magama. S2ttisin aga 2ratuskella kuueks 2ratama ning uinusin silmapilkselt.
2rkasin kell 7.10. Millegip2rast mu 5 dollarine 2ratuskell ei toiminud. Meeletu kiirusega loopisin asjad kotti ja tormasin alla, kuna kell 7 pidi mind peale v6etama hosteli eest. Mulle kyll lubati, et kui mind v2ljas ei ole, siis tullakse ja koputatakse uksele, kuid seda ka ei oldud tehtud. Igatahes 7.15 enam mind keegi v2ljas ei oodanud ja minu 3000 bahti eest broneeritud tuur l2ks vett vedama. Tuur oleks viinud mind yhte linna, mis oli kunagi 400 aastat pealinn olnud ning kus pidid v2ga kaunid templid ja paleed olema. Ajas vanduma kyll. Lisaks veel see, et enesetunne oli yle keskmise r2bal.
Kuna Alan lahkus hotellist, siis pidin endale uue koha leidma, sest yksinda ei soovinud ma 800 bahti maksta 2 inimese toa eest. Komberdasin siis hotelli otsima. Sadakond meetrit eemal astusin yhte kylalistemajja sisse, kui mind tabas yllatus. Miski tegelane istus seal ja vahtis mulle silmad punnis otsa. Ma ise ajasin siis kah silmad natuke suuremaks ning habeme tagant tundsin 2ra sakslase Andre, kellega olime Laidley hostelis miski aja eest kohtunud. P2ris lahe. Tema oli juba 3 kuud aasias ringi kolanud ja sama p2eva 6htul pidi ta lennuki peale ronima, et l6puks tagasi koju minna. Kahjuks kaunist Reginat temaga ei olnud, kuna nad olid juba kuid tagasi Uus-meremaal reisides lahku l2inud. See selleks..
Yhes t2navakohvikus einestades tutvusime yhe inglise naise ja yhe teise saksa noormehega. Nood kutsusid meid turule. Tai k6ige suuremale. Kuna plaanid puudusid nii minul kui Andrel, siis polnud p6hjust vastu ajada. Hea otsus oli. Turule minemiseks tuli s6ita l2bi uuema Bangkoki, ehk siis city, kus olid korralikud pilvel6hkujad ja puha. N2gin selle kah 2ra, ise ma poleks sinna ilmselt viitsinud minna, kuna liigne linnak2ra mind v2ga just ei eruta.
Turg ise oli parasjagu j6hker. Tuli v6tta lausa kaart selle jaoks, kuna muidu polnud lootustki seal orienteeruda. Myydi seal ka ikke asju seinast seina. Mingi poolteist tundi otsisime Andrega endale T-s2rke. Neid oli seal ikke seinast seina, l6puks leidsime kah endale yht-teist. Natuke nukker oli ringi kolada lemmikloomade piirkonnas. Loomad olid k6ik ikke yliv2ikestesse puuridess pressitud ja ikke kohe mitu korraga. Piltide tegemise peale ma ei viitsinud m6eldagi, kuna tervis oli endiselt m2rkimisv22rselt halvas seisukorras.
Turult tagasi tulemine oli vahva. Tuk-tuki mees kysis meilt 250 bahti. Kui yritasin hinda 100 peale alla tingida, siis tegelane hoopis pakkus v2lja, et viib meid 20 bahtiga kohale, aga peame kahe r6ivakaupmehe juures peatuma. Nad siin nimelt saavad klientide kohale vedamise eest kah raha. Kiiret meil ei olnud ja v6tsime pakkumise vastu. Esimeses kohas panin ma Andre tanki ning saatsin ta yksinda sisse. Teinekord on neist kaupmeestest maru raske vabaneda ning kuna mul polnud tahtmist eriti nendega jageleda, j2in ise 6ue ootama. Yllataval kombel suutis Andre juba umbes 10 minutiga lahkuda. Teine koht, kuhu meid viia taheti, oli 6nneks suletud. Seega saime v2ga v2ikese lisa ajakuluga sisuliselt tasuta koju tagasi.
Liiklus oli ysna umbes omadega. P6hjuseks siis ikka need valitsusvastased demonstratsioonid. Demonstrandid blokeerisid mitmeid t2navaid. Yhel hetkel sattusime oma tuk-tukiga t2iesti yhe rongk2igu sisse. mitusada meetrit s6itsime rongk2igu kiirusel, enne kui 2ra saime p88rata. Kahjuks pilte ma kl6psida ei saanud, kuna hommikul olin suure kiiruga fotoka patareid teise kotti toppinud. 6nneks Andre ikka tegi m6ned kl6psud ja saadab mulle pildid ja video hiljem meili peale.
A demonstratsioonid siin on p2ris toredad. V2hemasti v2lja n2evad nad nagu miskid suured rahvapeod. Inimesed paistavad k6ik nii r66msad, naeratavad, laulavad. Politseid ja s6jav2ge on p2ris hulga t2navatel, aga nemad kah rohkem nagu valvavad, ei ole ma siin veel kordagi n2inud, et nad kedagi takistama kuidagi peaksid. Samuti pole ma t2heldanud, et meeleavaldajad siin napsust kuraasi koguksid. Nagu suur pidu oleks, on yles seatud ka lavasid, kus b2ndid m2ngivad jne. Paljud t2navad on meeleavaldajate poolt blokeeritud, aga mitte ykski neist pole n2htavasti miski suurema liiklusega koht. Peat2navad on endiselt vabad. Suurim turistide t2nav siin on aga politsei poolt blokeeritud. Sinna meeleavaldajaid ei lasta ja ega nad vist eriti ei kipu kah, kuna turism on ikke yks suurimaid, kui mitte suurim majandusharu ning turistidega pole nagunii meeleavaldajatel miskit kana kitkuda. Senimaani pole kordagi tekinud tunnet, et asi v6iks ohtlikuks ja v2givaldseks muutuda, nagu n2iteks prantsusmaal iga v2ikse asja peale juhtub. A nuh, ei v6i iial teada..
Turult tagasi j6udes otsustasime veel Andrega paar 6lut v6tta. Nu et tervist natu turgutada ja Andre Aasia trip ametlikult 2ra l6petada. K6rtsus kohtusime juhuslikult uuesti Michelle'i ja Rossiga. Sai pisut muljetatud ja eelmist 6htut meenutatud. Kunagi paari kuu p2rast, kui Michelle ome reisimise l6petab, lubas ta mulle pilte saata, mis tol 6htul kl6psitud sai. P2ris vahvad momente oli ikke kaadrisse sattunud.
Kell kuus l2ks Andre lennujaama ning mina magama. Eelnevalt rentisin uues hotellis 500 bahtiga toa. 2 inimese voodi, konditsioneer, oma duss. Luks v2rk. Jama on ainult see, et yhtegi pistikupesa toas ei ole. 6nneks yhe automaatkaitselyliti korpus on lahti ning siis sain sinna kuidagi telefonilaadija yhendada. Laptopi ei julgenud sinna panna, kuna kontakt on seal ikke maru nigel ning ebastabiilne.
T2naseks mul plaane pole. Ilmselt kolan l2hikonnas lihtsalt ringi. Motivatsioon on millegip2rast v2ga nullil2hedane. Homseks on mul broneeritud lennupilet, mis viib mind p6hja poole, vastu uutele seiklustele.

Bangkok

2010-03-26T18:22:00.015+07:00

Yleeilseks ei olnud muud plaanis, kui sõita Bangkoki. Yles pidi mind korjatama kell pool kaks. Kuna põõnasin rõõmsalt kella kymneni, siis ega muuks aega eriti ei jäänudki kui ainult oma träär kotti toppida ja hommikust syya.
Bangkokis pidi praegu kyll ärevad ajad olema. Palju valitsusevastaseid meeleavaldusi jne. Austraalia turismiagentuurides yldse soovitati Taist praegu eemale hoida, kuna asi on liiga ebastabiilne. Sama rääkis mulle Phuketis reisikorraldaja, kes mulle bussipileti broneeris. A nuh, kuna protestid pidid siiani ysna rahumeelsed olema, siis ma ei muretsenud selle väikese pisiasja peale.
Pool kaks korjas mind lõpuks yks minibuss yles. See viis mind mõnesaja meetri kaugusele nö bussijaama. Seal vist ootasin tubli tund aega teadmatuses. Broneeringu leht võeti loomulikult mult ära ja bussijuht kadus ka kusagile. Lootsin ikke, et kõik sujub. Nii tunni aja pärast ilmus bussijuht uuesti välja ning viis mu miskisse suvalisse punkti linnas, kus ootas järgmine minibuss. See oli alles see õige buss, mis mind pidi Shurathani viima, kus pidin ymber istuma suure ja korraliku bussi peale, mis siis 10 tunniga Bangkoki minema pidi.
Teekond Surathani oli ysna vaevaline. Iste, kus ma istusin, oli ääretult ebamugav. Lisaks polnud eriti ruumi jalgadele. Õnneks poole maa peal tehti 20 minutiline peatus, sai jalgu sirutada ning tutvusin kahe Austria metali mehega, kes samades tingimustes minuga vaevlesid. Toredad härrasmehed olid.
Surathanis peatusime mingis kahtlases kohas, mis meenutas rohkem miskit laoplatsi, mitte bussijaama. Pilet muutus mul seal väikeseks lipikuks Bangkoki kirjaga, mis mulle särgi peale kleebiti. Päris naljakas. Yhel hetkel teatati, et Bangkoki buss on ees. Mida aga nägin, oli ainult yks krdi lahtine takso, kuhu meid sisse topiti. Midagi meile muidugi ei selgitatud, nii et tuli lihtsalt loota selle peale, et kusagil kellegil on kõik kontrolli all. Enesel eti tekkinud sellist tunnet vähimalgi määral. Õnneks tegemist ei olnud meie transpordivahendiga pealinna, vaid sellega sõidutati meid järgmisesse bussijaama. Eriti bussijaama moodi see välja ei näinud, aga kuna seal oli veel 5-6 päkkerit, siis tundus asi juba paljutõotavam. Ligi tunni aja pärast ta lõpuks tuli - suur buss. Niimoodi kusjuures nad nimetavadki siin täismõõtmetes busse – big bus. Natuke olin pettunud. Kuna sõit toimus öösel, siis lootsin, et tegemist on bussiga, kus on voodid sees. Mõned tuttavad on neisse sattunud ja väga mugav pidi olema. Õnneks muus osas oli väga mugava bussiga, ruumi oli lahedalt. Samuti näidati alguses filme. Millegipärast mul magada eriti ei õnnestunud ning kell viis hommikul Bangkoki jõudes olin ysna surnd omadega.
Otse loomulikult olid mu ettevalmistused mitte sisaldanud hotelli broneerimist. Samuti polnud mul aimugi, kus suunas minna, et hotelle leida. Teadsin ainult nii palju, et bussipeatusele väga lähedal pidi olema põhiline turistide tänav, mis on hotelle täis. Õnneks olin bussi peal tutvunud yhe inglise päkkeriga, Alan’iga, kes oli Bangkokis juba viiendat korda. Temaga koos siis läksin hotelli otsima. Yhes muhedas kohas võtsimegi kahe peale toa. 790 bahti öö, oma peldik ja duss ning mis kõige tähtsam: õhukonditsioneer. Lisaks sellele väga lähedal turistide peatänavale ning paljudele vaatamisväärsustele.
Alustuseks kolisin kohe magama. Vedelesin voodis kella 11-ni ning siis oli aeg linna peale minna. 20 bahti eest leidsin yhe tuk-tuki mehe, kes mind pidi ringi sõidutama erinevates kohtades.
Alustasin yhe suure Buddha kujuga. 45 meetrit kõrge vidin. Päris muljetavaldav. Lisaks persetäis muid kujusid ja vidinaid ymber selle.
Sellele kujule järgnes miski järgmine tempel. Nime ma muidugi ei mäleta, aga ilus oli. Seal astus mulle ligi miski umbes 40-ne Tai härra. Too hakkas mulle templi kohta rääkima, nagu giid. Selgus, et ma olin sattunud Bangkoki väga heal ajal. Nimelt valitsus korraldas nädala ajase kampaania turismi arendamiseks. Paljud templid ning muud vaatamisväärsused olid ilma piletita. Lisaks veel maksti kinni taksode kytust. Seetõttu ma oma tuk-tuki saingi sisuliselt ilma rahata. Kahju oli ainult sellest, et tegemist oli selle kampaania viimase päevaga, seega sain odavat lõbu nautida vaid sellel päeval.Käisin veel paaris templis. Nägin ära ka maailma suurima Buddha kuju. Oli teine miskis templis. Kylili. Mitte, et kuju oleks kylili asetatud, vaid ta oligi ehitatud kylili asendis. Kahjuks oli tempel ise suht kitsas, nii et pildi peale oli seda suht võimatu saada. Vähemasti minu seebikarbiga.yritasin Buddha perset pildistada. A t2nu pildile j22nud h2rrasmehele saate m66tmetest vast rohkem aimdust

Tegamist oli miski suure ja vinge templikompleksiga, nii et vaatamist oli seal rohkemgi.
Peale templit tahtsin lihtsalt niisama ringi jalutada, aga ligi astus miski järgmine härrasmees. Uuris, et kus ma käinud olen juba jne. Ning hakkas erinevaid kohti soovitama. Ja väga pealethykkivalt kusjuures. Miskit konkreetset tuuri või vaatamisväärsust ta ei soovitanudki. Seega ta vist kellegi palgal otseselt ei olnudk, vaid lihtsalt tahtis, et ma Tais võimalikult palju raha kulutaksin. Tema soovituse peale võtsin paadituuri kanalite vahel. Eelnevalt kauplesin hinna 1500 pealt 1000 peale. Ja vot seda tuuri ma ei kahetse. Kanali 22res olid need 6iged elamud. Majad, kus tavalised Tai inimesed elasid. Pull oli see, et mitmeski lobudikus paistis heades m66tmetes telekad ning ka sat-tv panne leidus mitmeid.

Ylej22nud pildid
ja postituse l6pus paar videot

6htul l2ksime Alaniga linna peale jooma. Mitmes k6rtsus sai 6lutit libistatud. L6puks tekkis Alanil idee vaadata miskit 2gedat showd. M6eldud, tehtud. Tuk-tukiga s6idutati meid ligi pool tundi kusagile p2raperse. V2ga kahtlane kant tundus, aga nuh, nagu ikke, lootsime, et k6ik l2heb suurep2raselt. Nii oligi, 400 taala maksime sissep22su eest ja showd oli selle raha eest kyllaga. L2hemalt ma ei hakka kirjeldama, aga v6in mainida, et lauatennist ma enam p2ris sama pilguga vist ei vaata. Peale showd ronisime tagasi peat2navale. Libistasime veel natu 6lli ja vaatasime, kuda prostituudid t2naval mehi lantisid. Neid oli ikke hulga, litse ma m6tlen. Ma ei tea kas viga oli minu koledas v2limuses v6i minu liigses kainuses, aga mind ei yritatudki 2ra sebida. Alanile ikke pisteti paar korda k2si peaaegu pyksi, aga ka temaga oldi suht viisakad. Magama kobisime umbes 4 paiku.
T2na oli m6ttetu p2ev. Pohmelli kyll ei olnud, aga sellegipoolest polnud mingitki viitsimist linna peale end vedada. A nuh, ega mul kiiret pole, homne p2ev on mul igatahes ette sisustatud juba.

Khai Island

2010-03-23T22:57:00.006+07:00

Täna käisin Khai saarel. Tegelikult see polegi saar, vaid rohkem nagu kolm saart. Pisikesed. Kaljused. Aga ymberringi on korallid, mille peal on tore snorgeldada. Meie tuur sisaldas kahte saart. Yhe peal oli korralik rand koos lamamistoolide ja päikesevarjudega. Lisaks loomulikult putkad, kust sai syya, juua ja turisti nänni osta. Teise saare peale ei läinudki tegelikult, vaid lihtsalt snorgeldasime selle ymber.
Saarele sõit oli vahva kiirkaatriga. Miski paarkymmend inimest mahutas peale ja kolm võimsat päramootorit liigutasid seda päris usinasti edasi. Nyyd sain aimu, mismoodi näeb välja sooja maa puhkus põhjamaa inimeste jaoks. Rand, päikese käes lebotamine ja peaaegu mitte halligi tegemine. Mina käisin 4 tiiru snorgeldamas, enamus inimesi vaid paar korda. Eks arusaadav kah, suurem osa rahvast olid vanemad inimesed või siis perekonnad lastega. Mingi grupp jaapani noori inimesi oli kah, aga nood olid kahjuks ranna teises servas, nii et ei saanud isegi silmadel lasta puhata kenade jaapani neiude peal.
Snorgeldada oli muidu mõnus. Vesi on ju jahe! Selja kyll põletasin päikesega ära, kuna olin piisavalt laisk, et mitte päikesekreemi osta. Korallid ise olid võrreldes Austraalia Great Barrier Reefiga ysna lahjad. Hallikad ja pruunikad, erksaid värve peaaegu polnudki. Kyll aga oli kalu rohkem. Seal saare ymber pidi pidevalt umbes 120 kalaliigi ringis elukaid ringi vudima, seetõttu oli pilt ysna kirju. Eks kaasa aitas nende rohkusele ka see, et neid seal toideti.Siuke vahva paat

Midagi sellist nägi see pleiss välja. Ysna ylerahvastatud

See oli see teine saar, mille lähedal me snorgeldasime

Ylejäänud piltide link

Endiselt Phuket

2010-03-23T22:09:00.010+07:00

Eile hommikul ärkasin enne seitset, kuna 7.15 pidi mind peale võetama hosteli eest. Nii juhtuski. Õnneks oli tegemist moodsa Toyota minibussiga, kus oli konditsioneer. Nautisin jahedust ja mugisin pähkleid hommikusöögiks. Bussiga viidi mind elevandisafarile. Selleks tuli sõita ligi tund aega maismaale. Phuketi saar on nii mandri ligidal, et sealt läheb yle sild, seega praami peal igavleda ei tule. Kuigi päris huvitav, mihukesed nende praamid siin välja näeksid.

Elevandisafari oli suhteliselt mage. Põhimõtteliselt sai lihtsalt proovida ära, kuda on elevandi seljas ringi uhada. Rada kuigi tihedasse dzunglisse ei viinud ja retk oli suht lyhike. A nuh, seda ma aimasin ette kah, kui võtsin yhe odavamatest pakettidest.
Samas kohas oli veel ATV-ga sõitmine. Keegi teine meie grupist, mis koosnes peale minu viiest vene tibist ja poola paarist, ATV tuuri polnud ostnud. Seega sõitsin yksinda koos giidiga. Yritasin kyll tegelasele kogu aeg märku anda, et sõitku ometi natuke kiiremini, aga ei miskit. Kõik pidi ikke piisavalt turvaline olema, et ka näiteks 88 aastane soome pensionär, kes esimest korda atteka seljas istub, kah suudaks seal ellu jääda. Rada ise oli täiesti pandav muidu. Kui seda oleks võinud 2 korda kiiremini läbida, olnuks vahva, 3 korda kiiremini oleks juba ilmselt päris vinge olnud.
Peale elevandi ja ATV sõitu oli kavas ahvi ja elevantide show. Ahv (krt teab mis marki) tegi igasugu vigureid. Mängis kossu, tõi puu otsast pähkleid jne. Paar pilti ja videot kah. Videod sattusid postituse lõppu ja ma ei oska neid sealt ettepoole tirida.

Elevandi show peaosalised olid kaks noort elevanti. Neid siis pandi tantsima ja muid vigureid tegema, nagu maha istuma, pingi peale istuma ning kahe esimese jala peal seisma. Suht tore, aga väga lyhike.
Tuuri viimaseks atraktsiooniks oli rafting. Olin seda varem Austraalias Tullys teinud, aga kui ma reisibyroos nägin pilti mägijõest, ei suutnud ma vastu panna kiusatusele jahedas mägijões märjaks saamisest. Palavus ikke on siin jõle.
See oli ikka sigalahe yritus. Tullys oli kõik väga profilt tehtud. Korralik instrueerimine, kõva distsipliin, kuna läbisime ka 3 ja 4 järgu kärestikke. Näiteks seal pidi igas paadis olema kindel arv inimesi, muidu jõele ei lastud, kuna polnud turvaline. Samuti pidi kogu aeg täitma täpselt instruktori käsklusi, muidu oleks võinud asi ohtlikuks minna. Siin aga polnud midagi sarnast. Igas paadis oli 2 instruktorit, reisijaid pandi paati kahest viieni. Kes ei tahtnud, ei pidanud isegi aeru võtma, võis niisama lebotada. Instrueerimine kestis umbes pool minutit ja väga vigases inglise keeles. Ehk siis suht kasutu.
Edasi läks juba lõbusamaks. Paadid asetati peaaegu kuivale jõesängile yhe paisu taha.pilt paisust on tehtud peale retke. Vaikselt hakkab jälle veega täituma

Ja vot sinna topitigi yksteise kõrvale umbes 30 paati. Enne paisu avamist sai soovi korral jalad pahkluuni märjaks teha

Ja umbes 30 paati. Hiljem lisandus veel umbes 10. Rahvas kupatati paatidesse ja avati paisud. Ja nii me siis minema läksime. Vett tuli parasjagu nii palju, et paadid ikka liikvele läksid. Kõik yksteise otsas. Väga lõbus oli. Paljudes kuivemates kohtades, kui kuskile kivide peale kinni jäädi, oodati lihtsalt, kuni tagant uued paadid sulle otsa sõitsid ja edasi tõukasid. Väga tihti pidime ka paadis hyplema, et niimoodi paremini minema saada kivide pealt. Täielik tohuvabohu. Aga kõik olid väga rõõmsad, eriti instruktorid, kes kyll eriti põhjalikku koolitust ilmselt saanud ei olnud. Need ikka kargasid pidevalt paadist välja, et seda kivide pealt lahti lykata või madalamatest kohtadest yle vedada. Seda kõike rahulikult paljajalu eriti kivise põhja peal. Kuidas nad oma jalgu välja ei väänanud, jäi arusaamatuks.
Yhes kohas läks asi pisut ohtlikumaks. Kuna enamus jõest olid umbes 1 leveli kärestikud, siis yhes kohas vist oli asi 2 kategooriaga. Ega ma ka tõpselt ei tea, lihtsalt mälu järgi pakun, kuna Tullys ikke enne kärestikke mainiti, mis tase on. Aga igatahes selles kohas tekkis paras ummik. Tagant aga tulid uued paadid täie hooga peale. Meie paat oli miski kivi otsas kinni ning järgmine grupp pidi meid peaaegu kummuli keerama. Paat oli ikka täiega yhe kylje peal juba, kõrval yks teine paat läkski ymber, meil kuidagi õnnestus vidin tagasi õigetpidi keerata, kuigi vahepeal ma olin täiesti kindel, et ymber me läheme. A pysti me jäime ja suureks yllatuseks oli suures tohuvapohus meie paati kaks inimest juurde sattunud. Ja yks instruktor oli puudu, too hyppas yht vette kukkunud vene neiut päästma. Too oli ikke täiesti paanikas. Kuskil ta seal väänas jala ka nii välja, et ta viidi kaldalt autoga keskusesse tagasi. Nuh, sellest kohast saime igatahes läbi, instruktor kargas ka paati tagasi ning võõrad reisijad leidsid oma parve kah ylesse.
Edasi läks kõik jälle ohutumalt, kuivõrd võib ohutuks nimetada sihukest segadust ja paatide ylekyllust. Lihtsalt vett oli jões vähe ja vool ei olnud kuigi kiire. Vee vähesuse tõttu nad saavadki seda asja praegusel aastaajal vaid kord päevas teha, kuna tammi uuesti veega täitumine võtab aega.
Mitmeid kordi mõtlesin Henri peale, kes umbkaudu praegu peaks lõpetama Tullys raftingu rahvusvahelise instruktori kursust, mis tal kestis viis või kuus nädalat. Ilmselt seal on põhiliseks teemaks, kuidas reisijad ohutult jõge mööda alla tuua. Temale soovitaksin ma seda kogemust kindlasti, täiesti ajuvaba ikka mis siin toimus. Raftinguks on seda raske nimetada, aga meeletult lõbus oli kyll. Nii palju naernud pole ma juba ammu. Teine asi oleks sama seltskonnaga teha seda veerohkel ajal. Reisubyroos öeldi, et veerohkel ajal on osad kärestikud isegi 3 kategooria omad. Sel juhul ma enam nii kindel pole, kas ma tahaksin seal samasuguse seltskonnaga viibida. Samas teades ennast, ilmselt ma “ei” ei ytleks.
Õhtut võtsin rahulikult.

Tänane päev oli unine. Magasin väga pikalt ja siis oli juba liiga hilja end mõnele tuurile sokutada, kuna need alustavad tavaliselt varahommikul. Mõtlesin rentida rolleri, et sellega pisut ringi uhada, kuid siinne liiklus erilist kindlust ei tekitanud selle koha pealt. Yhe taksojuhi väitel pidi puhtalt siin väikese saare peal iga päev umbes 3 tõsisemat õnnetust juhtuma. Enamasti kyll mitte surmaga, aga haigla laksuga ikka. Mitte, et ma nii väga kardaksin matsu panna, aga tahaksin enne aasias natuke rohkem viibida, et siinsest liiklusest veidi suurem aimdus ja arusaam tuleks. Asja tuleks ikke enne veidi sisse elada...

Rohkem pilte näeb samast galeriist, mille lingi maa eelmises postituses andsin

Õhtul istusin kaks tundi internetis, uuendasin blogi pisut oma viimase nädala kohta Austraalias.
Peale kahetunnist internetisessiooni tundsin kõhus tyhjust. Kuna kell oli juba pool kymme õhtul, teadsin, et enamus söögikohti on kinni. Seega seadsin sammud juba tuttava saksa stiilis kõrtsu poole, kus saab syya hilisõhtuni. Paraku pidin sildilt lugema, et esmaspäev on neil puhkepäev. Siis ei jäänud muud yle kui osta kõhutäidet mõnest toidukärust, mida tänavatel ka hilistel tundidel leidub. Senimaani olin ma neist julgeoleku kaalutlustel (pean siin silmas peldikupoti julgeolekut) mööda kõndinud. Hoolimata sellest, et nendest kärudest peaks saama seda kõige autentsemat tai toitu. Otsustasin riski võtta.
Leidsin yhe käru suht kiirelt. Tädi parasjagu puhastas lapiga oma varustust, nii et ma kartsin, et äkki ta juba pakib end kokku. Õnneks märkide keeles vesteldes sain aru, et syya saab ikke. Kalts visati aga käest ja samas kohe nende samade paljaste kätega asuti toitu kokku segama. Mõni eriline esteet oleks juba selle peale otsa ringi keeranud. Eriti kuna käru oli elava liiklusega tänava kõrval täiesti lahtiselt. Tolmu ja heitgaaside keskel. Õnneks mind kerge räpasus ei häiri, hullem ikke olla ei saa kui mu enda kodus. Otse loomulikult ei pea ma siinkohal silmas oma vanematekodu!
Ega ma täpselt ei teadnudki, mida seal pakutakse. Nägin miskeid nuudleid ja siis erinevaid kausse lihaolluste ja rohelise kraamiga. Selgitasin, et keeraku mulle miskit kokku. Arvasin, et saan tavapärase nuudliroa, mida igast söögikohast saab. Lauda toodi aga hoopis supp. Seal sees siis igasugu olluseid ja uhkelt kõige peal hunnik kanavarbaid. Kõrval veel kauss miskite idudega, mis olid ääretult head ning mingi muu kahtlane malts, mida ma paraku ei maitsnud.
Supp ise oli väga maitsev. Häirisid ainult kanavarbad. Tegelikult ma tahtsin need ära maitsta, aga mitte kuidagi ei suutnud. Mitu korda olid need mul juba pulkade vahel (jah, olen siin õppinud nende kasutamise napilt rahuldaval tasemel ära), aga suhu pista ma neid ei suutnud. Eriti just segas teadmatus, et mis selle suht jõleda pealispinna all peitub. Nuga ja kahvlit, millega asi avada, loomulikult polnud. Nii need mul sinna kaussi jäidki. Loodan, et äkki nad grillivad ka siin kanavarbaid, siis ehk näevad need paremad välja ja suudan need ikke ära maitsta.
Teine element, mis kahtlusi tekitas, olid miskid lihapallilaadsed asjad. Väga imelikud olid. Maitse oli ka väga kahtlane, aga alla läks. Ma pole kahjuks tai köögi tavadega kursis, seega ei tea, kas nad siin miskeid härja munandeid või vidinaid söövad. Kerge kahtlus igatahes tekkis. Muus osas oli kõik söödava olekuga. Eriti hea oli just puljong, tahtis keelt alla viia. Kogu kupatus maksis 50 bahti. Suht hea hind.
Nyyd on paar tundi möödas ja peldikupotti pole ma veel puruks tulistanud, seega ilmselt proovin veel neid kärutoite. Tundub, et pole nii hull midagi nende tänavalt ostetud toitudega, või siis lihtsalt on minu kõht hea taluvusega. Tipi yhika treening? Muidu olen ikke veits kuulnud lugusid, kuda taolistest kohtadest toidu ostmine on lõppenud prilllaual aega veetes.

Lõpuks Taisse

2010-03-23T21:29:00.010+07:00

Reedel sai end varakult yles pekstud, et asjad kokku korjata ja kotti toppida. Õnneks pakkus JD välja, et viskab mind autoga lennujaama. See tegi elu lihtsamaks. Pool yksteist hommikul saigi masinasse ronitud ja teele asutud. Lennujaamas läks kõik kenasti ning 14.50 startis lennuk 9 tunnisele reisule Taisse, Phuketisse. Suures koonerdamishoos ma loomulikult miskit sööki endale ei tellinud, seega oli oodata peaaegu ettearvatult suurt näljatunnet. 15 taala eest endale siiski filmivaatamise võimaluse otsin. Jetstari lennukites ei ole ekraanid mitte eesmise istme seljatoes, vaid tuuakse miskid käeshoitavad või siis laual pysti pysivad vidinad. Põhimõtteliselt siis ainult ekraan, aga servades on nupud, mille abil saab seal ka miskeid mõttetuid mänge mängida. Vaatasin paar filmi ära ning ylejäänud aja nostalgitsesin, vaatasin Knight Riderit ja A-teami.Yks suur ikaldus oli veel lennukis. Nimelt stuardessid nägid seal väga kenad välja, väljaarvatud yks. Ja see yks oli just minu niiöeldes piirkonnas. A nuh, oleks võinud ka halvemini minna, kuna lennu lõpupoole nägin salongis veel yht ilmselgelt pedet stuuardit.

Phuket

Phuketist teadsin ma ainult niipalju, et tegemist on saarega Tai lõunaosas. Kohe eriti lõunaosas. Ja et on räme turistikas. Ja seda teadsin kah, et sinna sain ma kõige soodsamalt piletid ostetud. Igaks juhuks ma miskit muud eeltööd ei teinud, nagu näiteks hotelli broneerimine või siis natukenegi kaarti vaadata. Yhesõnaga valmistusin reisiks ette nii nagu tavaliselt.
Lennujaamas läks yllatavalt kiiresti. 1000 bahtiga sain endale viisa ostetud nigu niuhti. Ainuke asi on see, et selline piiri pealt ostetud viisa kehtib ainult 15 päeva, ehk siis oma tripil pean ma vähemalt iga 2 nädala tagant piiri taga käima. Olnuks võimalus ka sebida varem endale korralik viisa, mis kestab kuu või kaks, kuid see tundus liigne tyli ja liiga palju ette mõtlemine. Rongid ja bussid on siin nagunii maru odavad, et pole probleem naaberriikides käia, kus mul nagunii on soov ringi vaadata. Reisubyrood pakuvad siin ka spetsiaalseid viisapikendus reise kuskile naaberriiki.
Halb hakkas siis, kui terminali uksest välja astusin. Oh seda palavust ja niiskust! Yllataval kombel tundsin ma esimese kohana palavust ja higistamise algust oma jalgadel. Just jalalabadel. Nagu oleks yhtäkki leiges vees ringi kõndima hakanud. Nii kui uksest välja astusin, ymbritses hetkega mind ja kõiki teisi hunnik taksopakkujaid. Õnneks näidati enne lennukis miskit väikest õppevideot, kus mainiti, et bussiga saab ka linna. Hinnaga 85 bahti, selle asemel, et maksta 900, nagu yks konkreetne härra minult taksosõidu eest tahtis. Leidsin bussi kerge vaevaga yles. Sinna kobis veel yks Austraalia tyyp ja inglise neiu. Krt, see oli raudselt kõige kenam inglanna keda ma oma silmaga olen näinud. Ylikauni näoga ja täiesti veatult kokku keevitatud karkassiga. Vererõhu probleeme tekitas ta igatahes rohkem kui lennukitäis stuardessineiusid. Ajasime terve tee juttu ning linnas asusime yheskoos otsima hostelit, kuhu inglise neiu tahtis minna. Kuna minul ja ozzyl nagunii igasugused plaanid puudusid, siis otsustasime kah selles paigas peatuda.
Peale pooletunnist kõmpimist ka sihtpunkti jõudsime. On On Hotel. Toa hinnaks oli 180 bahti ja ruum nägi täiesti viisakas välja. Peldikud ja dussid olid koridori lõpus, need nii head välja ei näinud, aga asja ajasid ära. Asjad tuppa ära visatud, tormasin linna peale syya otsima, kuna õllekõht nägi juba väga nukralt lohkus välja. Mis mind aga yllatas, oli see, et enamus söögikohti olid juba suletud õhtul kell kymme. Hiljem sain teada ka põhjuse. Nimelt Phuketi linn ise ei olegi nii jõhker turistipesa, vaid enamus turiste paikneb hoopis saare erinevates randades. Seal ilmselt säärast ikaldust reede õhtul kell 10 ei teki.
Paraja maa maha kõmpimise peale leidsin yhe saksa stiilis kõrtsu. Saksa toitude kõrval pakuti seal ka kohalikus stiilis roogasid. Võtsin miski praetud kala riisiga. Krt, kus see oli alles yle soolatud! Ma ise söön tihtipeale nii soolast toitu, et teised inimesed peavad mind kergelt segaseks, kuid see oli isegi minu jaoks rämedalt palju. Kahe pudeli pepsi abil suutsin ma selle kala kuidagi sisse pressida, kuna kõht oli ikke väga tyhi. Peale einet jalutasin veel veidi öises linnas ringi ja siis kolisin magama. Kuna lennureisi ajal ajatsoonid muutusid, siis oli minu organismi jaoks kell juba 4 öösel, mitte alles kesköö.
Täna hommikul oli esimeseks asjaks minna alla retseptsiooni sooviga vahetada tuba. Öösel oli nii palav, et hoolimata lennukis istumise väsimusest ja sellele eelnenud kurnavast nädalast JD juures, ei saanud ma korralikult magada. Siplesin ja vähkresin öö otsa. Seetõttu võtsin endale õhukonditsioneeriga toa. Maksan kyll 2 korda rohkem, aga krt, mis puhkus see on, kui isegi magada korralikult ei saa.
Peale toa vahetust asusin linna uudistama. Alustuseks sõin maitsvaid nuudleid hommikusöögiks ning seejärel asusin retkele. Päris äge, pole ju varem aasias käinud ja kogu eluolu on siin ikke sootuks teine. Esiteks on juba suht raske jalgsi liikuda, kuna kõnniteed on siin nähtavasti kõigeks muuks mõeldud kui jalakäiatele. Pargitakse seda kinni vägagi innukalt, samuti veavad kauplused oma kraami ka kõik ikka kõnniteele välja. Ja miski äri või kauplus on siin sisuliselt iga teine maja. Ega muud, kui tuli sõiduteelt pidevalt ruumi juurde võtta. Õnneks keegi otsa eriti ei kippunud sõitma. Liikluses, mis tundub esialgu suht kaootiline, arvestatakse tegelikult kõikidega, ka jalakäiatega. Lihtsalt tuli yle saada sellest tundest, et sõiduteel ootab kiire surm nagu Tallinnas.
Yks asi, mis mulle siin liikluses väga meeldib, on taksod. Yhed on miskid piruka moodi kuudid, kus taga kuudis on istmed.See isend on miski uuem versioon, tavaliselt näevad need palju kulunumad välja.

Mugavam ja lõbusam vahend on hoopis rolleri taksod. Muidu on ka siin rollereid meeletult. Kui juhtud mööda tänavat jalutama, siis alati kui nad (taksod) mööda sõidavad, annavad nad kahe lyhikese signaaliga märku, siis piisab vaid käeviipest, et nad su juures seisma jääks. Ronid tagaistmele, kiivrita loomulikult, siinmaal neid eriti ei kanta. Igalpool autode vahel ja kusiganes, kuhu mahub, kihutades saab väga kiirelt ja odavalt sihtpunkti. Lisaks lõbule sellises liikluses osaleda, teeb meele rõõmsaks ka tuul mis sõites tekib. Jahutab täiesti märkimisväärselt.
Rolleritega veavad nad ka sylelapsi, rakmetega kõhu peal või seljas. Teinekord on peal terve pere, vanemad ja kaks last. Lisaks loomulikult veetakse kaupa, nii et teinekord ei saa arugi, kuidas tegelased yldse rollerit juhtida saavad

Ääretult palju on ka kylgkorviga rollereid, millega veetakse kohati väga jõhkraid koormaid. Olen näinud ka kuute täiskasvanut yhe kylka peal. Loomulikult sõidetakse ka autode kastides rõõmsalt ringi. Eriti tore on hommikuti, kui inimesi tööle ja lapsi kooli veetakse. Teinekord on kastis ikka kymmekond tegelast

Lõuna paiku käisin yhes turismibyroos, kus sain kogu Phuketi saare kohta palju targemaks. Tekkis kohe uusi plaane. Esimese plaani viisin ka kohe täide. Kylastasin 15 km kaugusel rannikul asuvat linna Patong’i. 25 bahti eest viis mind sinna “buss”. Kohalikeks bussideks on siin miskid veoautod, mille taga kastile on katus peale ehitatud ja pikad pingid sisse paigutatud. Katusel on veel raam pakkide jaoks. Enamasti on need bussid veits ylerahvastatud, seega ripuvad osad inimesed tagaotsas bussist väljas. Seni olin seda näinud ainult piltidelt, seega oli põnev asjas ise osaleda.See näeb isegi bussi moodi välja natuke, tihtipeale on buss rohkem veoauto välimusega

Patong on ikka täielik turistikas. Rand on mu mäletamist mööda 3 km pikk ja kohalikke seal eriti ei näe. Ainult neid, kes seal miskit myyvad. Ylejäänud on kõik valged turistid, ja mitte vähe!Kolasin seal paar tundi ringi, kuni sattusin yhele tänavale, kus olid ridamisi massaashi salongid. Nu neid salonge oli muudel tänavatel kah, aga see oli kohe eriti tihkelt neid täis. Yhel hetkel ujuski mulle kylje alla ääretult kaunis ja armas neiu, kes mind keelitas massaashi võtma. Ma algul yritasin keelduda, aga kuna ma tegelikult nagunii tahtsin korra põhjalikult muditud saada, siis otsustasin 250 bahti eest tunniajase traditsioonilise tai massaashi võtta. Hind oli ka selline, mis lubas oodata, et tegemist on massaashiga, mitte mõne muu intiimteenusega massaashi nime all.
Endamisi olin kindel, et tytarlaps ise on nagunii kõigest nö “sisseviskaja” ja sees võtab mind käsile miski turske vanaproua, kes mul kõik kondid paigast väänab ja siis uuesti paika tagasi paneb. Rannas oli selliseid tädisid iga 15 meetri tagant. Aga oh yllatust, noor kaunitar asus ise asja kallale. Krt, kus olid sellel alles tugevad näpud, vahepeal ikke tõmbas mu valust kergelt väänlema. Ta võiks ilmselt kreeka pähkleid väga kerge vaevaga sõrmede vahel purustada. Yritus ise toimus miskis suht pisikeses ruumis, mis oli kardinatega viieks boksiks eraldatud, kus siis usin mudimine käis. Massöörid ise ajasid omavahel juttu. Häälte järgi tundus, et vähemalt kaks neist olid taolised, keda ma enne kartsin. A massaash oli igatahes supermõnus. Kaela ja õlapiirkond, mis mul tegelikult kõige rohkem töötlemist soovisid, jäeti kahjuks tahaplaanile. Selg ja tuharapiirkond võeti päris korralikult läbi, käed samuti, aga põhirõhk tundus olevat jalgadel. Neid mul ikke väänati ja muditi igast kyljest. Väga bro oli igatahes. Kahju ainult, et pärast tuli end pysti ajada ja edasi kõmpima hakata, selle asemel, et lõõgastunult lebada või isegi uinuda.
Jõudes rannas asuvasse bussipeatusesse, ootas mind ees tõsiasi, et viimasest bussist olin ma maha jäänud. Õnneks mul kaua nukrutseda ei tulnud kuna kohe kargas ligi miski taksomees, kes mind Phuketi linna tagasi tahtse tuua. 200 bahti tahtis tasuks. Ma yritasin kyll 150 peale kaubelda, aga ei õnnestunud. Nu tegelikult ma väga intensiivselt ka ei proovinud, kuna soov oli kiirelt hostelisse jõuda, et ehk jõuan veel konditsioneeritud toas massaashist saadud rammestuse jäänuseid nautida. Kahjuks või õnneks kadus igasugune lõõgastunud tunne rolleri tagaistmel ära. Mitte, et hirmus oleks olnud või midagi sellist, aga lihtsalt sellises liikluses tahes tahtmata adrenaliini tase tõuseb. Eriti teades, et igasugune kaitsevarustus puudub, liiklus on tihe ning et yks korporatsiooni kaasvend just hiljuti Tais rolleriõnnetuses saadud vigastuste tõttu teise ilma rändas. Proovisin ka sõidu ajal filmida, aga miskit asjalikku välja ei tulnud, mida siia yles laadida.

Õhtust olin sunnitud jälle sööma samas saksa kõrtsus, kus eilegi. Nägin kyll paari toidukäruga söögimyyjat, aga nonde toidud paistsid pisut liiga ekstreemsed. Tegelikult plaanin kyll maitsta kõiki neid konni ja prussakaid, mis nad seal pakuvad, aga kuna homseks on mul veits ekstreemsusi sisaldav tuur broneeritud ning makstud, siis ei tahtnud riskida miskise kõhulahtisuse või toidumyrgitusega.
Ja nyyd magama!

Ylejäänud pilte võite vaadata galeriist: Phuket

Austraalia viimased päevad

2010-03-22T19:16:00.019+07:00

Ahoi.
Esmaspäeval lõuna paiku seadsin sammud lõpuks kauaoodatud meremuuseumi poole. Õigemini selle osa poole muuseumist, kus ma käinud ei olnud. Selleks olid peaasjalikult yks hävitaja ja yks allveelaev.need kaks vasakpoolsemat.. Yllataval kombel ma kummastkist laevast ei teinudki head yldpilti

Hävitaja H.M.A.S. Vampire oli mäletamist mööda ehitatud millagi kuuekymnendate alguses. Mõeldud lennukikandjate turvamiseks. Kokku ehitati selliseid laevu vaid kolm. Põhiliseks tulejõuks oli 3 kahetorulist kahurit.Raua läbimõõtu kahjuks ei mäleta.
Lisaks veel kaks õhutõrje kuulipildujat.Aktiivses sõjategevuses ei õnnestunud sellel alusel kunagi osaleda. Viimased aastad kasutati teda õppelaevana ning 90-ndate keskpaiku saadeti masin pensionile meremuuseumisse. Äge laev. Võibolla polnud ka äge, aga kuna see on ainuke sõjalaev, millel ma peale allveelaev Lembitu viibinud olin, siis minu jaoks oli ikke vägev. Pikemalt ei oskagi kirjeldada, las pildid räägivad enda eest. Siin terve galerii: National Maritime museum
Teine laev pakkus mulle suuremat huvi. Tegemist oli allveelaevaga. Kahjuks selle klassi ei mäleta. Toodetud oli see inglismaal 59. aastal ja teenistusest võeti maha 1999. ning veedab samuti pensionipõlve meremuuseumis. Varem olin kylastanud meie oma pisikest lembitut. Selle kõrval on siinne ikke paras pirakas. 88 meeskonnaliiget oli sinna sisse pressitud, päris karm. Ja vaadates koide suurust, siis ilmselt pidi tegelasi ka pikkuse järgi sinna valima. Aga äge vidin oli. Ehk pildid pisut annavad aimu. Need on samas galeriis hävitaja piltidega.

Käisin vaatamas veel yht muuseumi laeva.The Endeavour Replica. See oli ehitatud võimalikult täpne koopia laevast, millega James Cook kunagi Austraaliasse purjetas. Nägi ikke ehtne välja kyll. Kahjuks sisse sel päeval enam ei lastud ja nagunii oli pilet maru kallis, nii et pidin sisemuse kaemisest loobuma. Klõpsisin mõned pildid väljast. kes rohkem huvi tunneb, võib kodukalt lugeda: link

Teiseks atraktsiooniks sellel päeval sai Sydney Aquarium. See oli asjalik koht. Pilet oli muidugi suhteliselt liiga kallis, aga mis teha, vahest tuleb ikke rahakotisuud paotada. Kahetsema igatahes ei pidanud. Kalu sai ikke seal igasuguseid nähtud. Lisaks veel krabid, merihobud, sisalikud jne.Yks päris äge nurk oli selline, kus sai ringi kolistada suure basseini põhjas klaaskatuse ja seintega toru sees. Seal sai kalu siis ka altpoolt vaadata. See oli seff. Korralikud haid ikke ujusid seal ringi. Lisaks miskid elukad nimega dugong, keda vanal ajal oli merineitsiteks vahest peetud. Päris muhe onkel oli. Ilmselt on tal eestikeelne nimi kah, aga ma olen piisavalt laisk selleks, et seda netist otsida.Selle pildi tõmbasin ma tegelikult akvaariumi kodukalt, kuna ise teda korralikult kaadrisse ei saanud. Raipenahk ei pysind ju yhe koha peal..

Kahju oli sellest, et enamust kraami pidi läbi klaasi vaatama, mis tähendab, et fotokal välgu peale polnud mõtet mõeldagi. Seetõttu jäi väga palju ilusaid pilte saamata lihtsalt akvaariumite viletsa valgustuse tõttu. Vilets võibolla on halb sõna selle kohta, kuna nähtavasti pole ikke tegemist elektrimeeste sita tööga vaid ikke kaladele võimalikult hubase keskkonna loomisega. Oli tore ja ehk pildid annavad teile killukese aimdust, mida kõike ma seal nägin. Tegin ka mitu videot seal, aga kahjuks olen ma suutnud need kuskile ära kaotada. Pildi link

Selleks päevaks aitas kah mulle ja läksin tagasi JD poole. Kuna olin päev otsa linna peal higistanud, siis oli otse loomulikult vaja kaduma läinud vedelik tagasi organismi toimetada. Vedelikukandjaks sai suurepärane Victoria Bitter õlunaad, mida JD mul lahkelt tarvitada aitas. Kella poole kuueni hommikul...
Teisipäev algas minule hilja. Eks ikke oma tervise peale mõtlemise ja vedelikupuuduse kõrvaldamise tõttu. Esialgu kyll vedasin end voodist kell 11 välja, aga umbes kell 1 lõin käega ja sättisin end horisontaali tagasi. Pool neli õhtul tuli end ikke välja peksta, kuna kell viis pidin kokku saama hea sõbra Max Ernesto Fankhanel Parragues’iga.
Maxiga kohtusime kesklinnas. Krt, alguses ei tundnud teda peaaegu äragi. Nimelt varem oli tal habe sihuke, mille kõrval minu karvatuust suht niru välja nägi, aga nyyd oli ta end korralikult pyganud. Tyyp nägi välja nagu noor D’artagnan. Kuna palav oli meil mõlemal, siis otsustasime Hyde Pargis vedelikupuudust korvata. Parasjagu, kui olime lõpetamas esimest kuuspakki, juhtus jututeemaks olema avalikus kohas alko tarvitamine Austraalias. Lohutasin Max’i, et mind on politsei mitmeid kordi samas pargis tabanud ja alati on mul lihtsalt soovitatud antud tegevus lõpetada. Isegi nendel kordadel, kui visuaalselt oli väga lihtne kindlaks teha, et aktsioonis on juba mitu tundi oldud. Umbes samal hetkel avastas mu kaaslane, et libistasime õlli otse turvakaamera all. Nuh, mis seal ikke, järgmise kuuspaki lahendasime veidi eemal.
Õhtupoole helistas mulle Stacey. Šoti tydruk, keda ma tema poisssõraga kohtasin juba sada aastat tagasi Home Hillis. Maandusime lõpuks nende pool kusagil kuulsa Bondi Beach’i lähedal. Oli jälle tore õhtu.
Kolmapäevaks mul palju plaane ei olnud peale selle, et tahtsin kylastada oma korporatsiooni vana vilistlast Inno Salasood ja tema prouat. Kokku oli lepitud, et ilmun nende ukse taha umbes 12 paiku. Nii ka juhtus, sõime väga maitsva lõunasöögi ja vatrasime lihtsalt maast ja ilmast. Lõpetuseks kinkis vanapaar mulle kena raamatu Sydney piltidega.
Peale Salasoode juurest lahkumist sõitsin bussiga Manly Beach’ile. Mitte, et seal miskit mind ootamas oleks olnud, aga kuna tegemist on kena kohaga, siis tahtsin seal lihtsalt natuke ringi kolada. Manly’st tagasi linna sõitsin praamiga. Seda ootasin väga, kuna tahtsin saada kesklinnast pilte teise nurga alt kah, kui maa pealt. Kahjuks aga vedas kõik suht algusest peale viltu. Nimelt oli laev tublisti yle rahvastatud. Nii ei õnnestunud mul väikest nurgakestki leida mõne välise teki peal, kus olnuks hea oma kaamerat pruukida. Sain istekoha salongis akna all. Nuh, leppisin sellega. A kui nii oleks jäänudki, poleks kõige hullem olnudki, oleksin saanud ikke salongisiseselt teise kylje pealt ka pilte klõpsida. Kahjuks aga surid mul fotoka akud kenasti peale umbes viiendat pilti ära. Just enne seda, kui paremate kohtadeni jõudsins. Suurest pettumusest ei läinud ma isegi endale mälupilte tekitama vaid mossitasin sõidu lõpuni oma koha peal. Õnneks sai õhtul jälle korrigeeritud erinevate vedelike tasakaalu organismis, mis tõstis tuju märgatavalt.
Neljapäev oli mul siis viimane päev, mil oli aega ka midagi teha Sydneys. Esimese asjana käisin Sydney Tower’is. Sealt sai ikke väga mõnusa ylevaate linnast. Väga meeldis. Teie suureks rõõmuks unustasin ma fotokale uued patareid ostmata, nii et miskeid pilte ma kahjuks yles panna ei saa. Tornis oli hinna sees veel ma miski atraktsioon nimega Oz-trek. Tegemist oli miski kinolaadse pesaga. Erinevuseks oli see, et lisaks põhiekraanile olid ka ekraanid kylgede peal. Istmed aga olid ehitatud nagu miski lõbustuspargi atraktsiooni omad. Nimelt sai seal vaadata austraaliat tutvustavat filmijuppi. Kuna seal yritati tekitada effekti, nagu sa lendaksid ringi helikopteriga, siis vastavalt pildile kallutati ja väristati istmeid. Suhteliselt hea efekti andis. Eraldi raha ma selle eest välja ei käiks, aga kui juba torni hinna sees asi oli, siis oli tegemist piisavalt atraktiivse asjaga.
Peale tornis käimist oli viimaseks sihtpunktiks Sydney Wildlife Centre. Ehk siis miski pisike loomaaia moodi vidin, kus yheks vaatamisväärsuseks oli yks suuremaid vangistuses hoitavaid krokodille maailmas. Tee peal yritasin paaniliselt fotokale akusid osta. Ja nagu kiuste sattusid tee peale ainult miskid rõivaste poed. Suur oli mu õnn, kui leitsin yhe fotovarustuse kaupluse. Mis aga selgus, et seal myydavad akud olid kõik laadimata, ehk siis minu jaoks kasutud. Oli kyll võimalus osta tavalised patareid, aga neid myydi ainult 15 pakina. Ei tekkinud mul soovi sihukest hunnikut endale soetada. Kahjuks kellaaeg ei lubanud suuremat otsimisaktsiooni ette võtta. Nii ma sinna wildlife centre’isse läksingi kaamerata. Pean ytlema, et tegemist oli pettumusega. Pilet oli sama kallis kui kõrval asuvas akvaariumis. Samas kui akvaariumis veetsin ma yle 2 tunni, proovides suhteliselt kiiresti teha, siis nö loomaaias sain ma hakkama umbes 20 minutiga. Seal oli hunnik ämblikke, kes kõik olid kuskil peidus ja ei liigutanud, siis hunnik madusid ja sisalikke, kes ka varju hoidsid ja igasuguseid liigutusi vältisid. Lõpuks siis krokodill. Oli paras suur jurakas kyll. A too sell nägi ka välja nagu magaks pohmelli välja. Ei ainsatki liigutust. Tean seda tunnet, iga liigutus tekitab valu.. Ilmselt tuleb selles kohas veeta terve päev, kui tahad mõnda tegelast liigutamas näha.

Tagasi Sydneys

2010-03-15T07:10:00.004+07:00

Terekest.

Nagu ma oma eelmises meistriteoses mainisin, viis Kontus mind reede õhtul kenasti Brisbane'i. Andrew juurde. Andrew on yks austraalia poissmees, umbes 40 aastane. Töö tõttu pidi ta Gattonis käima ja siis ta umbes kord nädalas peatus mu endises hostelis, kus saime mingil määral sõbraks. Viimastel nädalatel peatus ta ka meie juures majas mõned korrad. Ehk siis nyyd sain mõnusalt tasuta öömaja tema juures.
Õhtul sain kokku Kaiega. Eesti neiu, kellega kunagi koos Eestis langevarjuhyppeid tegime ja kes on siinmail juba umbes 3 aastat. Kohtumispaigaks sai yks kõrts Brisbane jõe ääres, New Farm Powerhouse oli koha nimeks. Oli meeldiv jälle yle pika aja Kaiega juttu puhuda. Veidikene kyll õhtu ilu rikkus see, et pisike õlu maksis koguni 8 taala! Õnneks ma yle 3 õlle ei libistanud, nii et automyygiraha jäi ikke maha laristamata. Hiljem liitus meiega Chris, samuti langevarjur, kellega kohtusin Gattoni dropzone'is ja kellega saime päris headeks sõpradeks. Kinkisin talle ka Eesti Sõjaväe Langevarjuklubi pusa.
Laupa läks veel nii hästi, et Andrew viskas mind autoga lennukale. Yhistranspordiga sinna majandamine oleks parasjagu tylikas olnud. Sydneysse jõudsin igaljuhul ilma igasugute probleemideta ning otse lennukalt põrutasin JD juurde. Siin ootas mind ohtralt kylma õlut. JD-l oli kindel plaan, et me peame nende väheste päevade jooksul vähemalt 100 õlut ära jooma. Arvestades, et tegemist on lapsemõõdus (0,375 l) õlledega, siis ei ole tegemist millegi raskega. Juba esimesel õhtul/öösel oli neljandik tööst tehtud. Ja eilne päev möödus peaaegu tervenisti töö tähe all. Istusime päev läbi verandal läpakate taga, näitasime pilte ja rääkisime oma juhtumistest viimase aasta jooksul. Väga meeldiv igatahes.
Täna asutan end linna peale. Vaja läbi käia kõik need muuseumid, millest ma rahapuudusel eelmisel Sydney kylastusel loobuma pidin. Samuti on pisut vaja asjatada ametlikemas kohtades, nagu pank ja maksuamet. Mingi hetk tahan saada kokku šoti paariga, Stacey ja Mark'iga, kellega kohtusin poolteist aastat tagasi Home Hillis, hiljem veel siin Sydneys. Nyyd on nad siinmail tagasi yliõpilaste viisadega. Lisaks sellele veel leppisin kokku ka kylastuse Inno Salasoo juurde. Inno on meie korporatsiooni vilistlane, kes pool sajandit tagasi siiakanti elama sattus. Nii et programm saab vist suhteliselt tihe olema. Aga sellegipoolest ma ei kahtle, et JD soovitud kogus õlut saab konsumeeritud, ilmselt rohkemgi..

2010-03-12T07:00:00.002+07:00

Nu terekest, kallid fännid, andunud austajad, imetlejad ja muud loomad!

Pole kaua kirjutanud. Olen kyll mitut peatykki alustanud, aga lõpule pole jõudnud. Samas ei tahtnud ma uutest juhtumistest varem kirjutada, kui vanad on ilusasti avaldatud. Kahjuks laiskus on ikke nii suur olnud, et kõik vanad lood on siiamaani pooleli. Ehk ma mingi hetk ikka need lõpetan ja laen siia ylesse.
A nyyd siis tänane postitus:

Hea meelega ytleksin, et Austraaliast lahkumise ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt. Paraku see nii aga ei ole, kuna ma lihtsalt eriti kõvasti plaane ei teinudki. Mingi kondikava ikka oli ja seda olen suutnud enam-vähem järgida.
Yks probleem oli autost lahti saamine. Nuh, juhul kui Suzuki Balenot ikke saab autoks nimetada. Raha lootsin saada umbes 1800 dollarit selle eest. Umbes sama summa eest ma ka selle masina 5 kuud tagasi soetasin.
Otse loomulikult ma eriti ei viitsinud myygitööga tegeleda ning leidsin igasugu vabandusi, miks mitte asuda tegudele. Poolteist nädalat tagasi lõpuks otsustasin, et tuleb ikka asi kätte võtta. Tekkis mõte, et äkki võiks auto mõnele loomasõbrale maha myya. Selle jaoks tahtsin masinale natuke kena karvkatet peale orgunnida. Õnneks austraalias on see lihtne, sõida lihtsalt mööda maanteed ja ära pidurda, kui kängurud (või siis nende miniversioonid, vallabid) tee peale ronivad. Täpselt nii mina ka toimisin. Vasak esimene suunatuli sodi, esitiib kergelt kõver ning pamper mõlkis. AGA, pamperi peal oli ka hulgaliselt vallabi karvu. Nii et võisin jääda loomasõprade ostusoove ootama..
Uut suunatuld mul romulatest leida ei õnnestunud, mistõttu pidin tutika ostma. Sain selle 63 taalaga kätte. Majaomanikul õnneks on suur garaaz mida ta lubas mul kasutada. yhtlasi oli tal ka kuumaõhu pystol, millega pamper soojaks ja pehmeks ajada, et mõlk välja pressida. Mõlk tuligi väga kergelt välja, aga krdi suunatule vahetamine osutus veidi keeruliseks. Selleks oli vaja eemaldada peamised tuled, mille ligi pääsemiseks tuli eemaldada iluvõre. See viimane oli aga kinnitatud miskite imelike plastikust klõpsakatega, mis minule jätsid mulje, et kui need eemaldada, siis ainult nende purustamise teel. Seetõttu kylastasin yht remonditöökoda, kus tuli 20 taala eest ära vahetati. Otse loomulikult nägin ma seal, kuidas tegelikult need klõpatsid avanevad. Mõistsin, et palju odavam oleks ikke elada, kui see hallollus mu peas veidike agaramalt viitsiks asjatada.
Vahepeal ilmus välja yks potensiaalne ostja. Yliõpilane Singapurist. Auto talle väga meeldis, aga ta oli ebameeldivalt ettevaatlik. Nimelt ta soovis masinat kuhugile mehhaanikule näidata, et too seda kontrolliks. Minule see idee mõistagi ei meeldinud, kuna tegemist ikkagi 13 aastat vana autoga. Aga mul vedas! Auto myymiseks kehtiva regoga peab siin osariigis tegema tehnilise ylevaatuse. Kui ma Singapuri härrale mainisin seda, siis ta leidis, et kui ma tehnoylevaatuse nagunii teen ja ma sellest läbi pääsen, siis ta enam mind mehhaaniku juurde ei tiri vaid ostab selle auto laksust ära. See oli juba tore. Ega ma talle muidugi ei maininud, et tehnoylevaatuse teen ma yhe teada mehhaaniku juures, kes autot vaatab ainult nii palju, et kere ja mootori number yle kontrollida. Igatahes kokkuvõtvalt võin öelda, et tund aega tagasi sain 1800 taala sulas kätte, auto sai tyybi nimele vormistatud ning mina võin ainult loota, et vaene yliõpilane väga kõvasti tynga ei saanud. Nimelt tagasild kolises mul kohati ikke vägagi märkimisväärselt, samuti oli täiesti arvestatav kõrin kuulda, kui rool lõpuni välja keerata.

Eilne päev oli suht pikk. Viimane tööpäev Austraalias. Motivatsioon tööd teha oli nii madal, et ei ulatunud isegi skaalasse. Õnneks töökaaslased vägivaldseks ei muutunud, hoolimata sellest, et mul päev otsa igasugust rõvedat ja mitterõvedat möla suust tuli. Lisaks sellele kysisin ma kella vist iga 10 minuti tagant ja vähemalt kolm korda tunnis kurtsin, kuivõrd kopp mul ees on ja kuidas ma enam töötada ei taha. A mööda see päev kuidagi sai. Tore oli ka see, et firma raamatupidaja tuli ekstra minu jaoks kohale, et lõpparve dokustaadid ja värgid kõik ära teha. Võtsime farmis veel kamba peale kasti õlut kah. Oi kui hea meel mul ikkagi oli. Lõualuud jäid valusaks, kuna kogu aeg olid suunurgad väga lähedal kõrvadele.
Õhtul kogunes kymmekond inimest minu poole õlut jooma, et rõõmustada selle yle, et Enn viimaks siit lahkub. Jagasin ka pool oma varandust ära, mida ma seljas koju nagunii ei oleks tassinud. Systeem oli nii, et kui mingile asjale oli rohkem kui 1 soovija, siis tuli oksjon. Lõppkokkuvõttes sain miski 40-50 dollarit ja mitmed backpackerid said enesele tyhise raha eest kasutatud, kuid siiski täiesti kasutuskõlbulikke vidinaid. Lubasin pyhalikult, et kogu oksonilt saadud raha eest ostan ma aasias ainult alkoholi. See avaldus vallandas mittekestvad kiiduavaldused.

Täna õhtul viib Kontus mind Brisbane'i. Seal veedan õhtu yhe ozzy tegelase juures ning homme lendan Sydneysse, kust väljub minu lend Taimaale.

2009-11-17T13:03:00.001+07:00

varjus 42 kraadi sooja, nii et ärge lootkegi, et ma suudan miski aruka postituse kirjutada. Ja siin ei ole suvi vaid kevad.. Ja ma pole sugugi kõige soojemas piirkonnas austraalias..

2009-10-14T16:01:00.001+07:00

13.10.2009

Terekest jälle, yle pika aja. Kuna elan karavanpargis, kus puudub internet ning tööpäevad on tavaliselt umbes 11 tunnised, siis pole ka aega kuskile internetipunkti või langevarjuklubisse minna. Paar korda olen kyll saanud võrku, aga siis olen enamasti kiiruga tegelenud ainult miskite arvete ja muude jurade korda ajamisega internetipangas. Muude jurade hulka loen ka tervisekindlustuse tegemise. Võin nyyd rahumeeli jälle igasugu lollusi teha, kuna 65 000 euro eest hyvitatakse mu haiglakulusid. Alates märtsist olin ma igakylgselt kindlustamata. Õnneks seoses suure töötundide arvuga, hakkab olukord finantsiliselt vähe muhedamaks muutuma.
Eelmisel nädalavahetusel käisin RMOA (Russian Motorbike and Sidecar Owners Assotiation) kokkutulekul. Asi toimus Weabongas, yhes mahajäetud kullakaevanduses, siit umbes 600 km kaugusel. Kuid sellest yritusest plaanin ma kirjutada vähe pikema jutu, kui olen saanud teistelt osalejatelt fotosid asja kohta. Eks ma klõpsisin ise kah, aga mitte kuigi palju.
Suur jama tekkis mu autoga. Nimelt see raipenahk enam lihtsalt ei käivitu. Ilmselt on tegemist Ford Falconite tyypveaga. Foorumites on kirjutatud, et tegemist miski tehase immobilaiseri või miski sarnase vidinaga, mis vahest hakkab jurama. Sama asi mul korra juba juhtus, aga siis peale mõnda päeva oli jälle kõik korras ja kolm kuud polnud probleeme, aga nyyd on masin juba oma 10 päeva surnd. Jama aga on see, et autot on mul tööl käimiseks vaja. Mõned korrad läksin tööle Toniga ja siis veel bussiga, millega Laidley hosteli rahvas tööl käib. Probleem missugune. Lahendasin selle niimoodi, et ostsin laupäeval teise auto. Plaanis selline kulutus kyll ei olnud, aga kahjuks polnud eriti teist varianti.
Uueks masinaks on Suzuki Baleno. 1997 aasta mudel, 1,6 liitrise mootoriga sedaan. Eks ta selline seljakoti mõõtu vidin on, aga kuna mul väga suuri reisimise plaane, mis sisaldavad autos magamist, ei ole, siis ma arvan, et tegemist ei ole väga sita valikuga. Palju väiksem kytusekulu on juba paras argument. Kuigi bensiin on siin maru odav, on vahemaad jälle mitu korda suuremad. Hea on veel see, et masinasse on installeeritud miskid kobedamad kõlarid kui originaalid. Lisaks veel boks 10-le CD-le. Bass myriseb päris kenasti, kui metal muusika mängima panna. Hinnaks oli 1700 taala, millest pool maksin ära ja pool maksan järgmisel palgapäeval. Selline skeem sai võimalikuks, kuna eelmine omanik on yks mu töökaaslane Jan. Samuti elasime samal ajal mõned kuud Laidley hostelis, nii et ta usaldas mind piisavalt, andmaks võimaluse järelmaksuks. Nyyd on ainult suureks probleemiks vanast autost lahti saamine. Enne selle ära koolemist jõudsin just mingi 400 – 500 taala sinna investeerida. Kahjuks paistab, et selle raha tagasi saamine võib raskeks kujuneda. Jama lugu, aga võtan seda kui paratamatust. Loodan, et uus masin peab märtsini ikke vastu ilma suuri kulutusi tegemata. Vähemasti liigud sai tehtud. Mitte kyll väga suurejoonelised, kuna pyhapa pidin tööl olema.
Tööga on praegu ysna tore. Tore on muidugi veidi imelik öelda, kuna töötame 7 päeva nädalas ja enamasti on yle kymne tunnised päevad. Sihukest rabamist toredaks ma tavatingimustes ei nimetaks. Lohutab teadmine, et makstakse tunnipalka ja et siin aussis on meeletult palju seljakotireisijaid, kes ei suuda kuidagi tööd leida. Lisaks veel väga palju tegelasi, kes töötavad läbi mõne töövahendaja, kes võtab umbes kolmandiku töötasust endale. Selle koha pealt olen ikke suhteliselt või sees. Töö on kah väga lihtne. Virsikute ja nektariinide korjamine on ikke paras lebo võrreldes näiteks paprika korjamisega, kus pead päev otsa kummargil töötama. Vahest tundub, et isegi liiga lebo. Tahaks nagu vahel paari lihast ka kasutada, mis ma siin mandril põllutööga õrnalt kasvatada olen suutnud. Eestis oli mul olemas ainult need lihased, mis võimaldasid arvutihiirt liigutada ja langevarju avada. Aa jah, tsiklit jaksasin ikke kah pysti tõsta kui see vähe horisontaali sai paigutatud mõned korrad... Yhe korra tegelt ei jaksanud kah. Pean seda hetke silmas, kui tabasin autot kiirusel 100 km/h, olles teel KEK-i. Õnneks saab palju vaheldust sellega, et mina ja Marko peame korjamise vahepeal autoga vedama kõikide viljad shed’i (no krt, ei tule meelde sobiv eestikeelne vaste miskile angaarile või varjualusele või plekkhoonele, kus puuvilju pakitakse ja ladustatakse, sõnastik ytleb, et shed tänendab aita või kuuri, aga seda see päris ikke ei ole). Parematel päevadel kulub autoga ringi sõitmisele isegi yle poole tööajast. Väga mõnus, korjad tunnikes kaks ja siis jälle sõitu. Sõitmine on justkui puhkus.
Paar nädalat tagasi oli natu naljakas töötada. Terve taevas muutus väga sogaseks ja tolmuseks. Päike ei tahtnud eriti oma kiiri maapinnani sirutada. Imestasime markoga, et mis toimub, kas viimnepäev on käes või mis. Shed’is kysisime yle ja saime teada, et tegemist on liiva ja tolmuga, mis tuuled on kuskilt kesk-Austraaliast yles keerutanud. Sydneys olevat nähtavus kõigest mõnikymmend meetrit olnud. Võibolla kajastati seda isegi Eesti ajakirjanduses. Poole päeva pealt toodi meile isegi maskid näo ette, et me nii palju seda tolmu sisse ei hingaks. Kahjuks oli tegemist vist kõige odavamate maskidega, sest nood olid ebamugavad ja kuigi hästi ei töötanud, nii et paari tunni pärast ma loobusin selle kasutamisest.See hele laik seal taevas ei ole mitte kuu vaid päike.

Täna näiteks hakkas keset päeva rahet sadama. Õnneks mitte eriti suured terad ja asi kestis umbes 10 minutit. Merv, meie brigadir või miskit sellist, rääkis, et 7 aastat tagasi oli sihuke rahetorm farmist yle käinud, et hävitas kogu saagi. Selleks hetkeks olid nad jõudnud kõigest kolm nädalat saaki korjata. Muidu kestab korjamishooaeg umbes kolm kuud, nii et farmer sel aastal ilmselt uut autot ei ostnud. Siinmail on põllumajandus äri nagu iga muu ja riik ei hakka kohe põllumeestele raha plönnima nagu Eestis, kui ilm väheke vilu on ja saak kesiseks jääb.
Väike vahejuhtum känguruga tuli mulle just meelde. Midagi erilist ei olnud, lihtsalt ykspäev töölt koju tulles kargles yks känguru teega paralleelselt, umbes 10 m kaugusel. Marko võttis bussil hoo maha, nii et liikusime sama kiiresti. Ja bussi kiirus oli 40 km/h! Päris kärmelt suudavad need loomad ikke liikuda. Kahjuks pole praegu pääsu internetiavarustesse, et vaadata mis seal kirjutatakse. Võibolla suudavad nad veel kiiremini liikuda. Igatahes minu ja enamuse bussis viibijate jaoks oli juba see 40-ga hyplemine kyllaltki muljetavaldav.
Praegu vist pikemat juttu ei oskagi teha. Panen veel paar pilti karavanpargist. Lihtsalt nagu niisama, et näidata karavanpargi arhitektuurisaavutusi. Siin elamisega olen ma muidu väga rahul. Mõnus vaikne. Toni, mu majanaaber on kah muhe vend ja saame hästi läbi. Pool aega oleme me siin elanud kahekesi. Vahepeal oli siin ka yks sakslane Tobi, kes oli kah väga lahe tegelane. Mingi tegelane Indiast pidas vastu 1 päeva. Ilmselt Toni norskamise tõttu. Selle mehe norskamine on umbes sama vali nagu katkise summutiga traktor. Õnneks minul on Tehnikaylikooli yhiselamu koolitus ja suudan magada nagu lapsuke igasugu lärmi sees. Paar nädalat olid siin veel kaks sakslast, aga nood ka nyyd lahkusid ja oleme muhedalt kahekesi jälle. Mõlemal oma tuba. Kuna karavanpargist on viimasel ajal suht palju inimesi lahkunud, siis loodan, et vähemasti mingi aeg siia kedagi uut ei saadeta. Ja kui saadetakse, siis loodan, et tegemist pole kellegi kuivikuga, kes kukub virisema, et me kunagi ei korista jne. Õnneks on siin reegel, et kui keegi lahkub karavanpargist, siis too peab terve oma karavani ära koristama, hoolimata sellest, et teised elanikud edasi elavad. Nii et me kodu on juba kolm korda väga kenasti läikima löödud. Paari kuu kohta on see päris hea tulemus.
Yks hea asi kargas veel meelde. Nimelt olin ma yle poole aasta austraalia maksuametile 3000 dollarit võlgu, kuna ma tegin maksudeklaratsioonis paar viga. Krt, kuidagi ei tahtnud neile seda maksta. Korralik kuupalk on see ikkagi Eestis. Mina ei suutnud sellist nutsu Eestis kunagi kuu ajaga teenida. Õnneks pika juramise peale sai asi korda ja mulle tagastati kenasti 430 taala, nagu õige oli. Paras kergendus, kui aus olla.

100 ja maod

2009-09-13T10:26:00.010+07:00

Jajah! 100 mis 100. Tegin täna oma sajanda hyppe. 3-way. Tahtsime kyll 4-way teha, aga viimasel hetkel selgus, et 4. mees ei saa sellele tõusule. Mis seal ikke. Lennukist ronisime kontaktis välja. Natuke läks exit persse, aga polnud hullu. Võtsime end stabiilseks ja kontakti, seejärel tegime 360 kraadi ja uuesti kontakti. Siis panime kõik parema käe keskele, haarasime kinni ja hakkasime siis ringiratast träkkima. Kiirus läks kohe nii suureks et umbes peale yht täispööret enam ei suutnud kinni hoida ja lendasime laiali. Päris äge oli. Maandusin kenasti perse peal lohisedes kuid lõpus sain ikke pysti uuesti. Kahjuks või õnneks tulid Kontus ja Miller minu hypet vaatama ning minu kole maandumine sai kenasti fotodele jäädvustatud. Nii et ma ei saa enam yhegi valemiga inimestele valetada, et ma olen maailma kõige parem langevarjuga maanduja. See selleks! Et natukenegi kodust tunnet tekitada, siis lasin kahel tegelasel endale ikke jalaga tagumikku kah virutada. Selline komme on Eestis, et iga 100 hyppe puhul saab õnnelik hyppaja kaaslastelt jala või siis põlvega pehmesse kohta. Siin ootab mind midagi muud. Piltidelt olen näinud, et 100. hyppe puhul valatakse tegelane miskite värvide ja möksidega yle. Täna see mind ei ohusta, kuna on pyhapäev, aga järgmine kord kui satun siia laupa õhtusele läbustamisele, siis ilmselt ma ennast liiga turvaliselt tunda ei saa.Ja siit ma tulen. Oma uhke kombega, mille tubli Annakas mulle kunagi õmbles. Nimi suurelt kõhu peal..

Pildilt pole näha, aga lohisesin perse peal ikke ysna mitu meetrit. Lõpuks surusin kanna maasse ja hoog tõstis mu ikke pysti.

Õnnelik. Kohe on ässam tunne, kui hyppenumber on 3 kohaline. Nagu päris langevarjur!

Tööl on kõik endine. Enamus ajast korjan virsikuid ning vahest saan ka miskit muud teha. Eelmises postituses juba mainisin, et nägin seal yhte pyytonit. Mõni päev hiljem nägime veel miskit madu. Miski 50-70 cm pikkune. Sorti ei tea. Väga suure tõenäosusega oli see sama madu mu silme all veel mõni päev hiljem. Koht oli peaaegu sama ja elajas nägi vägagi sarnane välja. Ju tal on pesa seal kuskil lähedal. Neljapäeval sai tegeletud miskite istikute puhastamisega põlla peal. Siis roomas yks brown snake peaaegu mu jalast yle ja varjus minust umbes poole meetri kaugusel rohupuhmas. See vahejuhtum juba kergelt ehmatas kah, kuna see juhtus ootamatult ja brown snake on suht-koht myrgine loom kah. Ära päris ei tapa, aga meedikute abi on kindlasti vaja. Nii et väga suurt huvi mul nendega lähikontakti astuda ei ole. Mis järjekordselt tuletas mulle meelde, et mu tervisekindlustus on juba tykk aega aegunud. Peakski täna kirjutama kindlustusfirmasse.

Proovin ka paar pilti yles laadida oma uuest kodust Gattoni karavanpargist.

Karavanpargi taga nurgas, meeldivalt eraldatult. Siin ta on: Minu kodu!

Maja taga on selline meeldiv vaikne nurgake. Sinna plaanime lõkkeaseme teha.

Elutuba/köök. Kõik on meeldivalt vana ja kulunud, nii et koristamise peale me aega raiskama ei pea. Kõik näeks ikke samasugune välja..

Minu magamistuba. Alumisel korrusel põõnan mina.

2009-08-30T13:39:00.002+07:00

nunih.
Peaaegu tavapärane sissekanne. Nagu ikke käisin nädal otsa tööl, aga teistest nädalatest erines praegune selle võrra, et töötasin koguni 7 päeva nädalas ja langevarjuga ei saanudki vallatleda.
A täna tööl oli lahe moment. Yhel hetkel tuli Merv (yks sumpaatne 64 aastane alkohoolik, kes meie farmis juba 14 aastat töötab) meie juurde ja käevarre ymber oli tal keritud kena madu. Miski pyyton, umbes 1,5 meetri pikkune. Krdi kahju, et fotokat ei olnud kaasas. Täitsa tore madu oli. Mis sorti pyyton see oli, kahjuks ma ei tea. Merv midagi ytles, aga ei saanud inglise keelest piisavalt palju aru. Teine lõbus moment juhtus siis, kui Merv tahtis meie bussiga Gattonisse saada. Mainisin, et jah, me läheme sealt nagunii läbi, kuna ma pean Commonwealth'i pangast sulli välja võtma. Selle peale teatas Merv, et talle Commonwealth pank ei meeldi, kuna ta aastaid tagasi röövis seda ja istus selle eest 8 aastat kinni. Siin kirjutades see nii naljakas ei tundu, aga ta ytles seda nii heal momendil, et mina ja Marko naersime 10 minutit nii, et munad märjad. Silmamunad, ma mõtlen.
Muidu pole halligi juhtunud. Eile käisin vanas hostelis pidu panemas, yhel tegelasel oli synnipäev. Oli tore. Kahjuks täna tööl nii tore ei olnud.

Sitt mis sitt!

2009-08-23T09:50:00.002+07:00

Ja-jah! Ja mitte lehmasitt ega põdrasitt vaid sulaselge kanasitt! 3 päeva vedasime kanasitta viigipuude alla laiali. 3 päeva kirusin, et mul nina veel mingil määral lõhna tunneb. A tegelikult polnud hullu, töö ise polnud raske. Lisaks sellele veel hulk ajast kärutasin traktoriga ringi ning laadisin kanasitta treileri peale. Sitta oli ikke sittakanti seal! Traktori peale sain, kuna mainisin, et olen traktoriga varem sõitnud kyll. Ega ma ei valetanud, kui ma umbes 10 või 13 aastane olin, siis isa lasi mul korra natuke vana bellarussiga kärutada. Õnneks siinne traktor oli vägagi uus. Õhukonditsioneeri ning raadioga. Kopa käsitlemine kyll algul võttis pisut kauem aega, aga harjusin ära ja sain juba paar head nippi selgeks.
Yldse on tööl praegu maru mõnus olnud. Mind on pandud igasugu erinevatele töödele. Istutan puid, vean kastmisvoolikuid, yhendan sprinklereid, vahest korjan virsikuid. Virsikuid hommikul vara on hea korjata, sest siis nad on veel möödunud ööst kylmad ja maitsevad. Viivad keele alla. Päeva peale kahjuks lähevad nad nii kuumaks, et eriti ei kipu enam sööma.
Lisaks sain ka teada, et kui täis virsiku korjamise hooaeg peale tuleb, siis mina neid korjama ei hakka vaid hakkan masinaga ringi kärutama ja täis korjatud kaste pakkimishoonesse vedama. Mõnus, päev otsa kärutan ringi. Lisaks saan veel iga päev miski tunnikese kauem töötada, ehk siis rohkem pappi rahakotti.
Elukohta muutsin lõpuks. Kolisin Gattonisse, karavanparki. Toni tuli kah. Saime kahe peale miski väikese maja moodi vidina. 2 pisikest magamistuba ning kyllaltki pirakas köök, millest osa võiks tinglikult elutoaks vast nimetada. maksame kumbki selle eest 75 taala nädalas. Ehk siis yyri pealt hoian juba oma eesti eluasemelaenu igakuised maksed kokku. Ei saa kurta.
Ei teagi mida veel kirjutada. Istun klubis ja ootan, millal lõpuks lennukisse saaks, mistõttu mõtted on suuresti eeloleva hyppe peale suunatud.

kena laupäev

2009-08-09T14:48:00.004+07:00

Terekest, kallid MASU all kannatajad ja muud loomad

Minul oli väga mõnus laupäev eile. Kaks itaalia tyypi, Guido ja Toni tegid klubis tandemhyppe. Minu jaoks see tähendas kahte tasuta hypet. Läksin nendega samale tõusule ja tegin neist lennukis pilte, kuna neil polnud piisavalt raha, et 140 dollarine DVD tellida.
Paremaks aga läks õhtul. Selleks laupäevaks oli plaanitud ööhypped. Kahjuks siinmail on ööhypeteks vaja B litsentsi. Minul on kõigest A. Aga yks instruktor mainis mulle, et peainstruktor võib ka eriloa anda, kui ta on veendunud, et isik ennast ega teisi ohtu ei sea. Läksin siis kysima ja minu suureks yllatuseks ei olnud vaja tegelast moosida ega midagi vaid esimese kysimise peale sain ka loa.
Igayks tegi kolm hypet. See on siin miskine koolitus või programm, peale mida saab ööhypete litsentsi. Esimene hype 4000 jala kõrguselt, teine 7000 jalga ja kolmas 9000 jalga. Meil vedas, viimasel hyppel viis piloot meid 10 000 jala peale. (vihje: meetritesse saamiseks korruta jalad umbes 0,3-ega)
All maandumisalal syydati kaks valgustõrvikut või miskit vidinat. Ma ei tea kuidas seda eesti keeli nimetada, aga umbes nagu valgustusrakett, aga ei lajatata seda taevasse vaid hoitakse käes. Algul olin pisut mures, kuna kartsin, et äkki need tõrvikud pimestavad silmi liiga palju ja nende kõrval maapinna nägemisega võib probleeme tekkida. Õnneks oli täiskuu, mis valgustas päris asjalikult ning ka need tõrvikud tegid ysna suure maa-ala täiesti valgeks. Nii ei olnudki maandumisega vähimatki probleemi, väga olulist erinevust päevase maandumisega ei tunnetanud. Eks oma osa oli ka selles, et maandusin kenasti valgustatud alasse. Paar tegelast, kellel on kyll vingem litsents kui minul, suutsid kuskile kaugemale pimedamasse maanduda ning neil nii kenasti ei läinud. Õnneks viga keegi endale ei teinud. A nuh, põhiline erinevus ikke on lennukist pimedusse hyppamisega ja vabalangemises olemisega. Seda tunnet on raske kirjeldada inimestele, kes pole isegi päevasel ajal kunagi langevarjuga hypanud. Rääkimata öösel hyppamisest. A need lugejad, kes on langevarjurid, ilmselt mõistavad, mida ma tundsin.
Esimene hype, 4000 jalalt ei jõudnud vabalangemises muidugi suurt midagi teha. Kestis see umbes 10 sekundit. Ka kupli all lennates ei saanud eriliselt trallida, kuna oli vaja kogu aeg otsida teisi varjureid, et neile mitte otsa põrutada. Ses suhtes on jah öösel pisut sitt, aga samas pimeduses ringi lendamine on juba ise liiga hea, et tunda kahetsust selle yle, et ei saa hulle pöördeid teha.
Teine hype oli kõrgemalt. Hyppasin välja "pommi". Peale yyrikest aega kukkumist võtsin end "sit-fly"-sse. Kuna ma taskulampide keha kylge teipimise tõttu ei kasutanud oma lohvakat hyppekombet vaid tavalisi riideid, siis tuli istumine päris viisakalt välja. Kombe on jalgade ymber ikke kuradi suur ja pole sugusi nii mõnus "istuda".
Kolmandal hyppel ronisin lennukist välja pisut kaugel maandumisalast. Nuh, tegelikult oli koht täitsa ok, aga siiski natu eemal. See tekitas meeletu tahtmise klubi poole träkkima hakata. Kahjuks on see ööhuppel liialt ohtlik ja pidin rahulikult maapinna poole kulgema. Krt, nii äge on ikke õhust näha maanteed tiheda liiklusega, eemal erinevate linnakeste tulesid ning umbes otse all oma klubi tulesid. Oma klubi tuled on maru kutsuvad, tahaks nende poole lausa söösta! Jõle äge ikke!
Peale viimast hypet, kui veel adrenaliin yleval oli, tekkis sihuke tunne, et neid ööhyppeid tähistan ma vähemalt tosina õlle ära joomisega. Mis aga selgus, oli see, et adreka taseme langedes tuli ka väsimuse tunne peale ja peale kolme õllet keerasin magama. Oligi hea, sest hommikul ootas mind 8 pakkimata varju.
Täna ärkasin pool kaheksa ja veetsin pool päeva varje pakkides. Pakkimist oli kyll hulga, aga siiski mitte piisavalt, et eilse päeva lõbustused kinni plekkida. Kokku pidin ööhypete eest maksma 148 dollarit, pakkimisega suutsin tagasi teenida 107 taala. Ehk siis see tähendab seda, et järgmisel nädalavahetusel ma ilmselt ainult pakin, mitte ei hyppa. A asi oli seda väärt!
Lõpetuseks ka pilt viiest hyppajast, kes kogu seda möllu tegid:
vasakult: Teie ekraanil oleva blogi autor, kõige kaunim, targem, seksikam, vastupandamatum! Tema ise ENN, edasi Jason, Michelle(tema alla 50 kilose kaalu tõttu hyydnimi Bones), Tish, Brenton( yks 17 aastane tegelane kellel on umbes 250 hypet) ja piloot Ben.

2009-08-05T18:36:00.004+07:00

Suurt miskit rääkida pole peale selle, et yks kena nädalavahetus oli. Tegin kolm hypet, laupa yhe ja pyhapa kaks. Ja enamuse raha sain maksta varje pakkides, 27 taala tuli siiski omast taskust saada.
Laupa tegin Bear'iga 2-way. Video peale jäin kah. Kes langevarjundusest midagi jagab, saab videost aru, et midagi ägedat ma seal õhus kyll korda saata ei suutnud, aga miks ma selle video yles panen on see, et mu näost peaksite paar emotsiooni kyll välja lugema. Ehk siis mu nägu peaks natuke selgitama, miks ma ikka ja jälle hypata tahan.

Yks teine lyhike klipp on lihtsalt yks exit.

2009-07-31T13:57:00.002+07:00

Täna ei ole hea päev. Nimelt lahkus meie Laidley suurlinnast Kukk ja Veronika. Lausa kahju kohe. Pole enam kaunilt naeratavat Veronikat, kes mulle paar korda raskel hetkel syya andis ja lohutas. Ning enam ei ole Kukke, kellega roppu juttu puhuda. Selles osas ikke temale vastast pole. Kui mina ajan niisama natuke roppu juttu vahel, siis tema ikke suudab kohe teemaarendusse eriti võikaid detaile tuua. Väga nauditavad vestlused olid temaga. Toon siinkohal ära ka tema poolt saadetud viimase SMS sõnumi. Ropud sõnad asendan siiski tärnidega, kuna tont teab, kes mu blogi loeb, äkki mõni alaealine. Ja siit ta tuleb: "Olematu ******** *************** ********* *********"
Selline kaunis sõnum..

2009-07-21T13:39:00.003+07:00

Täna pesin terve päeva hurmaade puid. Hurmaa on miski puuvili, millest ma polnud enne Laidley'sse tulekut kuulnudki.
Kuna farmi tuleb varsti miski suurem tervise- või miski sanitaarinspektor, siis peab farm läikima. Minu ylesanne on puud puhtaks pesta. Ikke kenasti survepesuriga. Lausa läigivad, kui olen yle käinud.
Nuh, inspektori osa mu jutust on muidugi ilmselge isalehma väljaheide, aga pesemine mitte. Nimelt on puude peale tulnud miskid mutukad, kes järavad suure naudinguga puud just okste ja tyve yhenduskohast. Selle peale oks solvub ja kuivab ära. Ning et oma masendust veel paremini välja näidata, võtavad need oksad kätte ja lõpuks kukuvad lausa puu kyljest ära. Vilju nad kah ei viitsi loomulikult enda kylge rippuma võtta. Nyyd meie peamegi siis survepesuriga kahjustatud kohtadest need sitikad minema uhama.Midagi sellist siis.. Pildil sakslane Jan aktsioonis.

2009-07-19T16:02:00.004+07:00

Täna klubisse ei viitsinud minna, kuna eilne läbu hostelis venis kuidagi pikaks. Miski hetk aga sai Kontus kõne Grant'ilt, kes oli just klubist mööda sõitnud ja näinud seal suurt hulka päästeameti ja politsei autosid. Selle info peale lendasin ma muidugi kohale.
Selgus, et yks esmahyppaja oli suutnud kõrge puu otsa maanduda. ikke nii miski 15-20 kõrgusel. Mis asja sitemaks tegi oli see, et tegemist oli kuivanud puuga. Ja selline puu, kust ise kohe kindlasti alla ei oleks kannatanud ronida. Kuna tegemist oli ikka suure syndmusega, siis kohal oli umbes 4-5 politseiekipaazi, lisaks kiirabi ja neli päästeameti masinat. Ning veel umbes 15-20 autotäit niisama uudistajaid. Kuna puu asus jõeorus, siis ei pääsenud sinna eriti hästi ligi. Kaugemalt jälle kohaliku päästeameti pisike redel hädaliseni ei ulatunud. Selle peale toodi Brisbanest politsei eskordi saatel miski eriti vägev tõstuk, mille abil vaene härrasmees lõpuks maa peale toodi. Peale 2,5-3 tundi maa ja taeva vahel kõlkumist. Igaljuhul maru pikk langevarjuhype. Ega palju tegelasi vist pole, kes 2,5 tundi kupli all oleks olnud.
Lisaks politseile ja päästeametile oli kohal loomulikult press. 3 erinevat telekanalit olid reporterid kohale saatnud helikopteritega. Päris vägev.Kaks kopterit maandusid, kolmas tiirutas natuke ringi ja ilmselt tegi mõned kaadrid vaid õhust

Tyybil endal õnneks midagi häda ei olnud. Ainult jalad olid kippunud ära surema seal rippudes. Põhjendas ta oma puundumist sellega, et varju polnud võimalik pöörata. Samas jälle kõik pealtnägijad ytlesid, et kuppel oli täiesti kenasti avanenud ja visuaalse hinnangu järgi oleks pidanud kõik korras olema. Ei tea. Tegemist oli minu pakitud varjuga, seega minu hinnangul oli loomulikult varjuga kõik 100 prossa korras! Lausa ideaalne.

2009-07-17T15:43:00.003+07:00

Kui reede õhtul kohe peale tööd tyhja kõhu peale kast õlli hinge alla panna kolme peale, siis võib juhtuda niimoodi:
Viimane kord olin nii sileda lõuaga umbes 10 aastat tagasi teisel kursusel. Siis ei tundnud mind isegi mu parim sõber Matis tänaval ära..

2009-07-16T17:31:00.001+07:00

Täna ei olnud Paulil pohmelli.

2009-07-15T18:37:00.001+07:00

Täna oli Tony'l pohmell.

kolm või rohkem sõna mu sõidukist

2009-06-30T15:12:00.003+07:00

Täna hommikul läksin teistega koos tööle. Minu tiim kyll ei töötanud täna, kuid otsustasin minna kohale ja yritada oma autot putitada. Nimelt see kooles ära just farmis, kui tahtsin töölt koju sõita.
Hommikul kohale jõudes oli ilm veel vastikult kylm, nii et kolisin kiiresti autosse sisse, mähkusin kahte magamiskotti ja lugesin raamatut 2,5 tundi. Siis oli piisavalt soe, et tegudele asuda. Põhimõtteliselt ei jõudnudki suurt midagi teha, kui proovisin korra masinat käivitada. Asi läks tööle lausa nipsust! Yhes mõttes hea, et asi jälle töötab, teisest kyljest on jälle kahju, et ei saanud tõrkuvat elementi yles otsida ja seda vahetada. Nagunii järgmisel korral ytleb sama vidin yles kusagil keset kõrbe, valides just hetke, kui mul yhtegi õlut enam autos ei ole. Lisaks ajab närvi see, et ma kaks ja pool tundi täiesti asjatult autos kykitasin. Vähemasti raamat oli hea..
Kuna juba auto kallal asjatamiseks läks, otsustasin vahetada ära ka piduriklotsid, kuna vasaku esimese ratta poolt tuli juba kahtlast häält pidurdamise ajal. 57 taala eest sain tutikad klotsid, mida installida. Yllatus ei olnud väga suur, leides eest sellise piduriklotsi:
Päris kena, kas pole? Õnneks pealiskaudse hindamise järgi ei olnud piduri ketas väga kõvasti veel kannatada saanud. Ja vähemasti ei saa mind syydistada mõttetus raharaiskamises ja autoosade väljavahetamises, kui neil veel pool eluiga alles on. Asjast tuleb ikke viimast võtta!
Nu ja ongi kõik. Millagi yritan ka auto legaalseks teha. Praegu olen juba yle kahe kuu sõitnud ringi ilma ylevaatuse ja registreerimiseta.

2009-06-26T16:22:00.009+07:00

tere tere!

Jälle sada aastat viimasest kirjutisest möödas ja ei suuda kuidagi meenuda, mida head on vahepeal toimunud.
Suurem muutus tulenes sellest, et rokimeestel Intsul ja Eltonil sai Laidleyst siiber ja nad lasid siit jalga. Plaanis siis neil Ayr'is kõrvitsaid korjama hakata. Kindel neil see töö pole, aga kuna neil mõni tuhat taala oli arvele juba kogunenud siin, siis neil oli suht suva. Hostelid Ayr'is ja Home Hillis olid kah kõik viimseni täis, aga ka sellest oli neil suht suva. Otsustasid, et lähevad kohale ja vaatavad mis saab.
Minekut tegid nad pyhapäeval, mis tähendas, et ärasaatmise yritused algasid otseloomulikult laupäeval. Alustuseks vedasid nad oma toast välja kõik tyhjad gooni pakid. Naljakal kombel oli neid kogunenud kokku sada. Arvestades, et yks pakk maksab 8-10 taala, siis oli hyva märjukest nendest lyrbitud oma 900 taala eest. Kõik muidugi mitte nende kahe poolt, muu rahvas ikke kah aitas. Siiski nende panus oli ilmselgelt ja vastuvaidlematult kõige tugevam. Pakkidest ehitasid nad basseini naise. Ylejäänud vedelesid niisama basseini kõrval.

Peale tööd tegin rahvale natuke rõõmu kah. Kuna on sõjaaeg naiste seisukohast, siis hyppasin sellele basseinis olevale naisele kohe otsa. Krt, a vesi on siin ju maru jahe. Pool hostelit oli mind pildistamas, kui ma seal goon-naise otsas rahmeldasin.
Õhtu osutus yllatavalt soojaks, mistõttu oli peomeeleolu väga kõrge. Sellist lahedat läbu pole juba ammu siin hostelis olnud. Ikke suht hommikuni kestis ja enamus elanikest rokkis täiega. Mõnus oli. Raskem oli hommikul. Peale paaritunnist und peksti juba maast lahti, et vaja enne seltsimeeste bussipeale minekut ikke kõrtsus paar õlut libistada. Kaasa tuli yle kymne inimese. Päris suur seltskond pyhapäeva hommiku kohta. Lahe oli muidugi see kah, et poolel rahval polnud selle yyrikese magamise jooksul alkoholiringesse palju verd tekkinud. Seega juba esimesed kannud kõrtsus tõstsid meeleolu kõrgustesse. Oli tore pyhapäev.

Muidu sain sel nädalal pisut halba uudist. Või õigemini, uudist ei olnudki. Kandideerisin yhele kohale Darwini kandis tööle. Yhes sõjaväe lennubaasis. Kahjuks mu soov ei täitunud ja seda tööd ma ei saanud. Samas sain jälle teada, et praeguses farmis on mul tööd kuni novembrini. Iseenesest nagu hea uudis, kuna ma järgi jäänud aja austraalias plaanisin nagunii ainult töötada, et koguda oma maailmareisiks raha. Teisest kyljest on mul ilgem kopp ees siin Laidleys olemisest ja tahaks edasi liikuda. A mitte kuidagi ei julge edasi liikuda, kui kindlat töökohta ootamas ei ole. Õnneks mu auto otsustas vähemasti ajutiselt asja minu eest ära. Nimelt yhel päeval too lihtsalt ei käivitunud enam. Peab teda pisut laiali katkuma ja uurima, äkki suudan ise vimka yles leida, mehaaniku juurde viimine oleks vastikult kallis. Loodan siiski, et ma siin novembrini ei kykita, see oleks liialt masendav.

Meeldivamast osast mu elus nii palju, et viimasel ajal olen hakanud kord nädalas ka langevarjuga hyppama. Pakin aga hunniku varje ära ja siis hyppan teenitud raha kohe maha. Mõnus. Õnneks farmitööst tiksub nii palju raha peale, et enam ei pea klubis teenitud raha kõike välja võtma ja syya ostma. Yks hype suudab ikke tuju paariks päevaks palju paremaks teha.
Klubis on meil ka oma papagoi. Igavene ylbik. Õue laua peale ei või midagi jätta, kohe yritab ta seda rotti panna või siis vähemasti ära syya. Lisaks sõi too elajas ära kõik sidrunid selle puu otsast, kus ta elab. Nyyd ma ei saagi enam endale värsket sidrunimahla tasuta pigistada. Ja täiesti ylbelt tuleb ronib su otsas ringi, nagu oma kodus. Tahtsin ka pilti teha, kuis papagoi on minu peal, aga arvasin, et mu lõust rikuks pildi liialt ära ja leidsin linnule parema tausta.

Paar päeva tagasi oli jaanilaupäev. Kahjuks tõhusat lõket me teha ei saanud. Siiski võisime pisikese tynni sees natuke hosteli hoovi peal tuld teha. Istusime eestlastega ymber lõkke ja nautisime olemist. Kõik ikke meenutasid, kui tore on eestis sõprade keskil ymber lõkke istuda. Mis seal salata, ka endal ei oleks midagi selle vastu, kui vanade sõprade seltsis saaks korra lõket sussutada. Hunniku õlut panime ka enda sisse, ikkagi jaanilaupäev ikke! Kahjuks mitte eesti õlut. A tore oli ikke, kuigi mitte niiväga tore järgmisel päeval tööl.

Ylemisel pildil vasakult: Martin (hevimees), Kontus, Marko, Kukk (vana pede), Blanca (emakukk), Liina ja Kätrin(sibula-Käts). Eestlastest pildil puudu Signe (emakontus), kes läks juba magama ja kaamera taga varjunud mina

Homme vist tuleb jälle pidu, kuna Martin ja Kätrin lahkuvad siit. Veedavad paar nädalit Melbourne'is ja siis kolistavad Eestisse tagasi.

Filmisoovitus

2009-06-16T18:22:00.001+07:00

Vaatasin just ylihead filmi. In Bruges. Väga mõnusat musta huumorit täis filmike. Soovitan soojalt. Võibolla mitte naistele..

Kylm on

2009-06-13T20:43:00.002+07:00

Tavaliselt on siin nii, et hommikul tööd alustades on kylmavõitu, aga umbes tunni aja pärast läheb soojaks. Samuti annab töö tegemine sooja. Ent ykspäev oli eriti kylm. Terve päev puhus tugev kylm tuul. Riietus oli mul muidugi sooja ilma oma. Õnneks kella 12 paiku tõmbas natu soojemaks ja enam nii väga ei lõdisenud.
Järgmisel hommikul hosteli hoovi peale astudes vaatas vastu härmas muru ja autode jääs klaasid. Mis seal ikke, tõmbasin oma lyhikesed pyksid jalga ja läksin tööle. Ei raatsi kuidagi miskeid pikki pykse osta. Olen ju austraalias, soojal maal. Masendav. Selleks et õues napsu panna, peab voodist teki kaasa võtma ja selle sisse ronima. Tahaks juba siit minema, põhja poole, sinna kus päike on soojem ja muru rohelisem. Ehk siis Darwini poole. Varsti loodetavasti lähen kah..

Piltide postitus.

2009-06-11T15:21:00.010+07:00

Panen paar pilti yles sellest, kuda ma maisi korjasin ja kuda ma praegu puid lõigun.

Selline kena põld.

Uhasin aga mööda ridasid ja rebisin maisitõlvikuid. Ja siis toppisin kotti.

Ja koti tyhjendasin suurde kasti.

Okste harvendamine
Nii ma seal puude kõrval lõigun neid. Enamasti kyll madalamalt..

Siukene liikur on meie käsutuses. Toni ja Paul teevad masina pealt kõrgemaid oksi ja mina jalutan nende taga ja teen madalamad. Arvan, et minu positsioon on kõige mõnusam. Saab ringi liikuda ning ei pea kogu aeg yhe koha peal seisma ja yle piirde kyynitama.

Sellistest kenadest puudest peame tegema...

...sellised nirud.

2009-06-09T17:26:00.003+07:00

Terekest.

Peale viimast postitust sain mitmelt inimeselt kysimuse, et mis asi see gooni olympia endast kujutas. Tegelikult ma arvasin, et ma juba olin sellest kirjutanud blogisse, aga ju siis ei olnud. Kontrollida ma ka ei viitsi. Niisiis..
Goon on rahvapärane nimetus suurte pakiveinide kohta. Tavaliselt on need 4 liitrised. Ja maru odavad. Et kui kast 0,3 liitriseid õllesid maksab umbes 40 taala, siis 4 liitrise paki gooni saab alates 8 taalaga kätte. Ehk siis konkurentsitult kõige odavam alkohol siinmail. Sellepärast seda igasugu paadialused, aborigeenid ja backpackerid joovad.
Kuna siin ajaviiteks saab igasugu sportmänge mängitud, siis tekkis mõte, et teeks mingi võistluse. Ja auhinnaks loomulikult suur hunnik gooni, kuna kõik seda joovad ja see on odav. Võistlusalasid tuli 7. Lauatennis, piljard, kabe, male, noolemäng, 5 miinust basseinis ja kõige lõpetuseks pokker. Igal alal pidid kõik mängijad yksteisega läbi mängima ning vastavalt võitudele siis jagati punkte. Võitmiseks oli tarvis koguda kõikide mängude pealt võimalikult palju punkte, mis minul kummalisel kombel õnnestus suurepäraselt. Ise ma lootsin võita ainult lauatennises, mis ka õnnestus. Kabes lootsin natuke vähem julgemalt, aga lõpuks kukkus ikka võit ära. Noolemängus ja piljardis ei osanud yldse midagi ette ennustada. Suure vedamise peale tulid millegipärast võidud minule. Vedas lihtsalt räigelt. Muudest aladest kukkus kah punkte natu ja oligi võit käes!

Mis muud siis vahepeal. Ikke töö ja töö.
Põnevamaks suutis elu teha rokimees Elton. Nimelt tema otsustas teadlaseks hakata. Mis sa ikke muud suurest igavusest teed, kui teadust. Esimeseks projektiks võttis ta välja selgitada, kas ohjeldamatu elupõletamine ja rokimehe elu muudab inimese kuulikindlaks. Algaja teadlasena, nagu ikke, tuli katsejäneseks võtta tal iseennast. Oma rokimehe elustiili poolest (kui vaadata fassaadi, mitte sisemist teismelist tydrukut) oli ta ka vägagi sobiv kandidaat selleks. Kahjuks pyssimeest meil käepärast ei olnud, kes oleks talle peotäie haavleid tagumikku lajatanud. Seega tuli mingi muu lahendus leida. Tundus hea ja lihtne lihtsalt vaadata, kas on naha all miskeid soomusplaate või mitte. Tööl oli kohe hea lõikevahend kah võtta suruõhu oksakääride näol. Kiire lõige, ja sõrm oligi avatud. Nagu juuresolevalt pildilt näha võite, ei ole seal mingeid soomusplaate.

Seega väide, et rokimehed suudavad end kuulikindlaks juua, ei pea paika. Kahjuks põlla peal ei olnud sõrme sulgemiseks eriti vahendeid ning tuli lasta kohalikel meedikutel avatud sõrm kenasti kinni traageldada.

Teine teadusprojekt oli juba veidi mahukam. Oli selge, et seda ta yksinda läbi viia ei suuda. Nii ta võttiski endale assistendiks rokimees Intsu.

See projekt nõudis pikemaajalist eeltööd. Sellega nad alustasid reede õhtul, kuigi projekti kõige olulisem hetk oli alles pyhapäeval. Nimelt oli tarvis välja uurida, kas yhest Austraalia väikelinna kõrtsust visatakse sind välja, kui sa ilmud sinna pyhapäeva hommikul kell 11 umbjoobes, olles enne seda 2 päeva tõhusalt tinutanud. Nagu selgus, visatakse välja kyll. Ning lisaks sellele veel antakse edaspidine baari sisenemise keeld. Selle projekti raames tuli eriti hästi välja assistendi vajalikkus, kuna põhiteadlase enda mälu vedas alt. Õnneks assistent suutis salvestada lynklikku, kuid siiski piisavat informatsiooni.

Jah, ei ole lihtne see teadlase elu! Kusjuures teaduse tegemine vist on nakkav, kuna täna tööl otsustas yks saksa tydruk kah miskitsorti teadust teha ning lõikas endal pöidla otsast jupi maha. Õnneks mitte väga suure jupi ja sõrmeots traageldati ka temal meedikute poolt kinni.

2009-06-03T16:59:00.005+07:00

Tere tere!

Pikk aeg on möödunud peale viimast postitust. Kindel plaan oli mul kirjutada midagi eelmisel esmaspäeval, aga millegipärast seda ei juhtunud. Seejärel pidin kirjutama teisipäeval, kuid seda ei juhtunud mitte. Põhimõtteliselt oli see tegevus päevakorras igal päeval peale nädalavahetuse, aga selleni jõudsin alles täna. A nuh, parem hilja kui mitte kunagi.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, pidi toimuma miskil hetkel gooni olympia võitjate autasustamine. Juhtus see laupäeval. Sain kätte oma auhinna ja puha. Tseremoonia oli ääretult pidulik. Nii pidulik, et panen lausa yles pildi kõigi osavõtjatega ning ego rahuldamiseks ka võitja pildi suures plaanis.
Vasakult: Elton (5. koht), Kontus (3. koht), Enn (mina, võitja loomulikult), Ints (2. koht), Kukk (4. koht) ja Martin (6. koht).
Võidurõõmus kangelane. Ilus rosett või miski vidin kah rinnas..

Auhindade ära joomine algas vahetult peale tseremooniat ning kestis hommikul kella kuueni. Põris kõigest siiski jagu ei saanud. Inimvõimetel on paraku mingid piirid. Kahjuks pidime veel vahepeal Intsu peksma, kuna too yritas tööst kõrvale hiilida ja magama kobida. Õnneks mõningase fyysilise noomimise peale saime ta maast lahti ja jälle klaasi talle kätte. Oli ilus õhtu. Tegime hosteli hoovi peal lõket lausa.

Hunt kriimsilma 9 ametit.

Sellise pealkirja paneksin ma oma eelmise nädala tegemistele.
Esimene amet:
Esmaspäeval ja teisipäeval käisin oliivifarmis kõplamas. Oliivipuid seal kasvatatakse ainult selleks, et need 18 kuu vanuselt maha lõigata ja lehtedest miskit õli kokku keevitada. Õli pidi selline hea asi olema sisse võtta. Umbes nagu liivimaa balsam, et aitab kõikide hädade vastu. Maitse on kah siuke imelik. Vot nende puude alt oli vaja kogu umbrohi ära kõblata, et muru ei satuks okste sekka. Hirmus tyytu töö. Kummargil ja käpuli 8,5 tundi. Miski hästi suur ja haraline känd kukkus kah kellaosuti peale, nii et see ei saanud mitte kuidagi liikuma. Ma kysisin inimestelt kella ainult iga 3 tunni tagant, aga alati vastati, et aeg on kõigest pool tundi edasi liikunud. Õnneks olin sellel tööl vaid 2 päeva.
Teine amet:
Kolmapäeval töötasin sibulapakkijana jälle. See töö mulle meeldis. Veidike olin kyll jälle kõrgvererõhutõvega kimpus, kuna sinna oli tööle läinud yks eriti kena ja pisike taiwani neiu. Õnneks olime erinevate liinide taga ja tõvehood ei olnud väga kurnavad.
Kolmas amet:
Neljapäeval alustasin virsikupuude okste harvendamisega. Harvendamine kõlab natuke nõrgalt, kuna tegelikult nimetaksin seda parem tõhusaks äestamiseks. Korralikest puudest peame tegema miskised ära nuditud ja vägagi raagus välimusega köndid. Aga nii pidi hea olema, siis tuleb ainult 250 virsikut yhe puu peale ja viljad kasvavad kenasti suureks. Kui neid liiga palju on, siis tulevad kidurad marjakesed. Kusjuures mingil hetkel peale meie suurt lõikamistööd tulevad veel uued tegelased puudele kallale, kes hakkavad yleliigseid õisi ära noppima. Ikka jälle selleks, et liiga palju ei oleks. A meie töö on täitsa mõnus. Kaks meest on masina peal ja lõikavad ylemisi oksi, mina kõnnin maas masina järel ja lõikan seda osa, kuhu ulatan. Peamine töövahend on miski suruõhuga toimiv oksakäär. Täitsa tõhus ja muretu relv. Muretu selles suhtes, et kui sõrme peaks lõikama, siis muret pole, et kas lõikab läbi luu kah või tuleb ainult lihahaav. Luud see vidin eriti vist tähele ei pane. Tasu on kah täiesti pandav. Iga puu pealt 4,5 dollarit. Jagatakse see muidugi kolme vahel ja nööritakse maksud kah maha. Päevas teeme kusagil saja puu ringis, nii et miski vähemalt 120 kukub ikke taskusse ära. Kui hea päev, siis rohkemgi. Teine tiim, kus on kolm eestlast, Ints, Elton ja Martin, on meie tiimist kiirem ja need ikke uhavad vahel oma 140 puud ära teha päevaga.
Neljas amet:
See oli tavapärane langevarjude pakkimine nädalavahetusel. Kaks kolmandikku rahast võtsin sulas välja ja kolmandiku eest tegin yhe hyppe. Mõnus oli.
Nonii! Yheksat ametit päris täis ei tulnud, aga kyllaltki mitmekesine töönädal oli ikkagi.

Rokimees Eltoni räpased saladused.

Ylal olevast mehest tuleb siis allolev jutt.

Sellise pealkirjaga rubriigi otsustasin oma blogisse teha. Loodan väga siiralt, et ma sellesse rubriiki väga palju kirjutama ei pea rohkem, liiga valus on.

Esimene jama on see, et elton ei joo enam. Kui siia hostelisse tulin, siis oli igal õhtul ikke näha tööhoos joomatandem Ints ja Elton. Nyyd on viimase kuu jooksul vist ainult 3 korda näha olnud Eltonit kuskil põrandal, diivanil või pingi peal magamas. Võtab paar klaasi veini ainult ja kolib voodisse magama. Väga nõrk. Temasugune rokimees peaks ikka maksimaalselt paar päeva kuus laskma alkoholiringi natuke verd tekkida. Õnneks laupäeva hommikul oli varavalges kaunis teda õues pingi peal tukkumas näha, soe tunne tuli kohe sydamesse..

Teine, aga eriti masendav avastus tuli laupäeval. Laenasin tema mp3-e mängija, et proovida töötamist nii, et kõrvaklappidest musa myrtsub. Kuna teadsin, et tegemist on rokimehega, ei hakanud ma tema muusikavalikut yldse kontrollimagi. Alguses ei pidanud pettuma, tuli sellist kergemat pop-rocki ning vahele veel oli Grapsi Gunni kuulda ja puha. Täitsa muhe oli. Yhel hetkel aga tundsin, kuidas veri hakkas tarduma, silme ees kiskus punaseks ja enesetunne langes mitu pygalat. Nimelt hakkas kuularitest kostma Spice Girls. Ega ma esimesel hetkel ei teadnud, kas ikke on Spice girls, aga kuna ma tean ainult kahte diskobändi, millest esimene on eelmainitud grupp ja teine on Code One, siis jäin selle variandi juurde. Lootsin, et ehk piin möödub ja järgmine lugu on miski tore AC DC kidrakeevitamine, aga ei. Ka järgmine lugu tuli samalt ansamblilt. Õnneks said siis ka pleieri patereid tyhjaks ja mu piinad lõppesid. Hostelis tagasi olles kysisin, et mis toimub. Selle peale sain uhkelt vastuseks, et on jah Spice Girls ja et tal on veel keskit Rihannat ka hunnik seal plärakastis. Tundsin kergendust, et akud vidinal tyhjaks said. Yldiselt mulle räpased saladused meeldivad, aga selle asja oleksin ma kyll hea meelega vahele jätnud.
Paistab, et luitunud, räpase ja karvase rokimehe kesta sees on hoopis õrn teismeline neiu. Võibolla sellepärast ta kostyymipeol valiski sellise kostyymi. Et tegemist ei olnud huumorika riietusega vaid hoopis vaikse appikarjega ja katsega oma tõelist mina maailmale näidata.

2009-05-27T13:15:00.001+07:00

20.05.2009
Nunih! Kuna siinkandis on praegu räiged vihmasajud, siis on paljud teed yle ujutatud ja liikluskõlbmatud. See tähendab otse loomulikult liiklusummikuid. Yhes sihukeses ma praegu passingi ja ootan bussis, millal see ykskord ometi Brisbane keskusesse jõuaks. Mõtlesin, et kasutan kasutut aega ära kasulikult ja hellitan oma lugejaid järjekordse hingematvalt suurepärase kirjatykiga.
Tegelikult tahtsin ma natuke rääkida meie, eestlaste, yhest väikesest meelelahutusest Laidleys. Teema selles, et siia tulid kaks 19 aastast väga naiivset ja elukogenematut saksa tydrukut ning yks 20 aastane saksa tyyp, kes on meie arust lihtsalt veidike loll. Ja loomulikult laia silmaringi puudumine iseloomusta ka seda tegelast. Nuh, mis teha, kui ma ise oleksin otse keskkooli pingist siia kolistanud, ega vist kah jätaks vanematele olijatele sellise mulje. Loodan, et mitte siiski nii masendavat.
A asjast nyyd. Kellegi idee peale me igatahes hakkasime väitma, et enamus meist eestlastest oleme tegelikult poolakad. Seda meie noored saksa sõbrad loomulikult ei tea, et Poola kodanikele working holiday viisat ei väljastatagi. Igatahes meid jäid nad täiega uskuma. Mina pidin olema miski Poola IT mees, Ints ja Elton aga talumehed Vene piiri äärest. Kukel aga vist pidi ema pool eestlane olema, või midagi sellist. Näitasime lausa kaardi pealt ära, kus me elame jne. Kukk kirjeldas detailselt oma kodukoha randade ilust. Eriti sai nalja selle saksa tyybi Ericuga, kellele Kukk väitis, et ta ei teagi mis asi internet on. Eks siis vaene poiss yritas selgitada. Kahjuks ma detailideni ei saa laskuda, kuna tol hetkel ma ei istunud lauas, kuid teiste sõnul oli ääretult lõbus olnud.
Noorte sakslaste tulekust oli juba möödas paar nädalat ja meie Poola möla hakkas juba kergelt ebaaktuaalseks muutuma, kui tuli jällegi pärl. Seekord tytarlaps Charlotte’ilt. Töötasime sibulate pakkimise liini peal. Mina, Kätrin, kes siiski pidi eestlane, mitte poolakas olema, ning noored Marie ja Charlotte. Ajasime juba paar tundi Kätriniga juttu, kui järsku lajatati. “Aga mis keeles te omavahel räägite, kui yks on Poolast ja teine Eestist?” kysis Charlotte naiivselt. See tuli nagu välk selgest taevast või siis lihatykk koolisöökla supi seest. Me vist naersime umbes 10 minutit jutti Kätriniga. See meid muidugi reetis ja hakkas tytarlastele kohale jõudma, et selle Poola teemaga oleme kõvasti neid narritanud. Mis aga kõige naljakam, oli see, et tunnistasime oma möla ainult poolenisti yles. Nyyd nad usuvad, et ainult Elton ja Indrek on poolast ja et mina olen poolas aastaid töötanud, aga siiski eestlane. Kuna aga Eesti ja Poola keel on omavahel nii sarnased, siis saavad eestlased ja poolakad omavahel probleemideta suhelda. Vaesed naiivsed, aga sellegipoolest kaunid, tytarlapsed.
Nali muidugi sellega veel ei ole lõppenud. Eile või yleeile tuli tydrukutele meelde, et neil on yks tuttav poolakas kusagil. Ja sellele järgnes kohe idee, et Elton ja Ints võiksid ju nende kirja Poola keelde tõlkida ning selle läbi sõbrale yllatuse teha. Oli raske olnud Eltonil viisakalt jah öelda, ilma naerma purskamata. Õhtu poole kirjutatigi talle tekst ette inglise keeles ja siis Elton pidi selle Poola keelde panema. Lõpuks ta tõlkis kirja vene keelde, aga vene keelt ei kirjutanud kirillitsas vaid tavalise tähestikuga. Eks paistab, mis vastus tollelt poola sõbralt vastu tuleb. Natuke ilmselt saab nalja jälle. Kiri ise oli kah muidugi paras pärl.

22.05.2009

Ahoi. Järjekordne sissekanne liinibussist. Miski loll systeem siin nende bussidega. Nuh, kas ta just nyyd nii loll on, aga igatahes läks see systeem mulle 2 tundi maksma. Brisbanest sõitsin rongiga Ipswich’i, et sealt siis bussiga tagasi Laidley poole põrutada. Bussijaamast mulle piletit ei myydud, aga öeldi, et saan kenasti bussist pileti osta. Kui siis buss kohale jõudis, selgus, et bussijuhil ei olnud mulle vahetusraha tagasi anda ning ma pidin järgmist bussi ootama. 2 tundi. Siin on sistem siuke, et enne tuleb pilet kas neti teel ära osta või siis kuskilt reisifirmast. Bussijuhid myyvad pileteid vist ainult viimases hädas ja siis eeldatakse kah, et sul on täpne raha olemas. Krt, kust mina peaksin teadma, mis piletihind on. Oleks siis veel, et tänu etteostetud piletitele käiks inimeste peale ja maha laadimine oluliselt kiiremini, aga isegi seda ei ole. Kysitakse veel dokumente, juht stoilise rahuga laadib isiklikult kõik kotid pagasiruumi ja yleyldse ei paista kuskile kiiret olema. A nuh, mis seal ikke, sain jälle natuke koolitust kohalike tavade kohta.
Brisbanes midagi eirilist ei olnud. Lihtsalt oli hea natuke vahelduseks tuulutada end. Uude, uhkesse ja läikivasse passi sain viisakleepeka kah ilusti sisse. Kaiet, Eesti langevarjutibi, ma kahjuks ei näinud. Ta lihtsalt ei võtnud telefoni vastu ja sõnumitele ka ei reageerinud. Ju ta oli kuskile reisule või puhkusele sõitnud. Kyll hiljem kuulen.
Täna ilmselt tuleb jälle hostelis pidu. On ju ometi reede õhtu ning ka gooni olympia auhind vast antakse mulle täna kätte, mida ma plaanin koos teiste osalistega yksmeelselt konsumeerima hakata. Eks paistab.

Tulemus käes

2009-05-20T03:38:00.002+07:00

Terekest.
Eilne vihmas töötamine ei jäänud tulemusteta. Täna hommikul kui ärkasin pool kuus ylesse, et jälle vihma ja muda sisse myttama minna, tundsin, et asi on vähe jama. Täiega oli tunne, et palavik on yleval. Miskeid temperatuuri mõõtevahendeid mul muidugi pole, aga krt, ei tahtnud eriti riskima hakata ning saatsin bossile sõnumi, et mina oma jalga täna tööle ei tõsta.
Päeva peale sõidan Brisbane'i. Vaja uus viisa passi sisse saada ja paari tuttavat kylastaks kah.

Oi kui mõnus on olla!

2009-05-19T09:28:00.002+07:00

Nii mõnus on olla, et lausa kole. Kohe ylihea. Mõnna mõnna.
Miks ma siukest jura kirjutan on see, et täpselt sellised mõtted mind praegu valdavad. Tulin just töölt. Vihma sadas, tuul õnneks väga tugev ei olnud. Muda oli umbes 20 cm ja täiesti libe. Ylisitt oli korjata. Imekombel yhtegi korda ma käna ei käinud, kuna olin ettevaatlik. Ettevaatlik olemine jälle muutis mind aeglaseks. Igati masendav päev, läbimärg ka kogu aeg. Keegi teine hostelist põllul ei käinud, peale minu ja Adam'i. Nyyd peale kuuma dussi, sooja ja KUIVA teki all, on lausa meeliylendav olla. Siuke muhelus on peal kogu aeg.
Eile tööl ei käinud, aga olin väga tubli sellegipoolest. Suutsin lõpuks oma voodipesu ära vahetada. Ega muud muret sellega ei olnudki, aga lina kippus juba nii jäigaks muutuma, et kartsin, et murdub mõnest kohast katki. Samas jälle ei taha hostelile majanduslikku kahju tekitada. Teine probleem oli see, et pead padjale pannes lõin pea teinekord vastu padjapyyri ära.

Tegus nädal oli

2009-05-18T04:13:00.003+07:00

Ahoi.
Nädalaga saab igati rahule jääda. Sai nalja, sai töötada, sai juua ja sai hypata.
Esmaspäev oli natu sitt, kuna pyhapäevane jalgpallivigastus ei lubanud tööle minna. See-eest teisipäeval oli jalg terve juba peaaegu, aga siis jäeti tööandja poolt tööpäev ära. Sai jälle voodis kella kaheni päeval lebotatud.
Kolmapäeva õhtu oli yle pika aja jälle väga hea. Nimelt meie prantslasest kokk tegi syya. Miski eriti maitsev grillliha ja siis igasugust sudi sinna kõrvale. Tahtis keelt ikke sajakymnega alla viia. Magustoiduks oli miski sokolaaditort. Täiesti masendavalt hea. Kõht sai ikke nii põhjalikult täis pargitud, justkui oleks ylikooli ajal tipi yhikast praekartulite pealt korra koju ema juurde lihaprae kallale saanud.
Neljapa ja reede oli vähe sitemad lood, kuna siis olid jälle vabad päevad tööandja poolt. Lihtsalt hooaeg hakkab läbi saama ja siis läheb alati sitemaks. Õnneks hosteli omanik leidis mulle mõlemaks päevaks teise töö. Neljapa oli miski mõttetu töö, kuna keskis ainult 2,5 tundi, aga nuh, 40 taala on ikke parem kui kodus miskeid kera kujulisi vidinaid sygada. Kõik mis me tegema pidime, oli miskite taimede pealt seemneid korjama. Tegemist oli nagu miskite kobaratega, mis tuli kääridega ära lõigata ja siis tynni visata. Ääretult kerge oli. Kahjuks jah, tunde eriti ei tulnud.
Reedene tööpäev oli meeldiv. Töötasin rohelise sibula pakkimis liinil. Liini otsas. Tõstsin 8 tundi sibulakimpe kasti ja ladusin kastid virna. Virna ladumine tekitas hea koduse tunde, kuna eelmisel aastal tegin ma siukest tööd 4 ja pool kuud. Sibulad olid veel täiesti veenvalt kerged kah, nii et tööd ei saanud isegi eriti fyysiliseks tööks nimetada, kiire tuli ainult olla. Aga sellegipoolest esimesed tund aega ma nutsin seal sibulahaisus. Siis harjusid silmad ära.
Reede õhtul liikus suur hulk hosteli rahvast kohalikku kõrtsu, kus toimus karaoke õhtu. Ma kyll teadsin, et tegemist on mõttetu kõrtsuga, aga läksin siiski kaasa, kuna siin passimisest on ka kopp ees. Natuke on ikke vaheldust vaja. Karaoke baaris oligi etteaimatavalt igav ja mõttetu. Õnneks mingil hetkel õnnestus mul Ints ära moosida, et lähme linna peale pubituurile. On ju siin linnas suisa 3 kõrtsu kokku! Esimene kõrts kuhu jõudsime, osutus täiesti mõttetuks. Oli reede õhtu, aga kliente oli umbes 5. Kaks neist mängisid piljardit ja saigi nendega pisut juttu puhutud. Yhe õlle ikka libistasin kah sisse, et punkt kirja saada. Seejärel suundusime järgmisesse kohta. Lootsime, et reede õhtu puhul seal ikke korralik pummeldamine ja pralletamine käib. Kohapeal aga selgus, et seal ei mänginud isegi muusikat ja leti ääres oli kaks või kolm vanainimest kohvi joomas. Meil Intsuga tekkis täielik nõutus selle peale. Et enda pettumust natukenegi leevendada, siis tegime baarmäniga yhe ringi tekiilat ja lahkusime. Nii masendavat kõrtsutuuri pole ma varem juhtunud tegema. Ja veel reede õhtul!
Laupäeva hommikul oli mul töö. Selle lõpetasin kuskil kella poole kymne paiku ära ja kihutasin ootusärevalt kodu poole minema. Mis mind ootusärevaks ajas, oli asjaolu, et hostelist yks Taiwani tytarlaps tahtis langevarjuga hypata. Ja klubis on meil systeem nii, et kui keegi toob klubile kliendi, siis ta saab ise yhe tasuta hyppe. Kuna minu viimane hype oli esimesel veebruaril, siis võite arvata, kui palju ma seda hetke ootasin. Klubis kõik toimis, rahad makstud, paberid täidetud, hyppekombed ajasime selga, aga kahjuks selle aja peale tuul tõusis ja hypped jäeti ära. Krt kyll. A nuh, selline see langevarjusport on, et kõik sõltub ilmast. Ja antud juhul sõltus asi ka söögiisust ning sellega seotud kehakaalust. Instruktor ytles, et kui klient olnuks minu massiga tegelane, siis ta oleks hypanud, aga kuna klient oli pisike 150 cm Taiwani tytarlaps, kes ilmselt kaalub vähem kui kast õlut, siis sellise tuulega oleks ta lihtsalt selg ees allatuult liikunud. Mis seal ikke, kolistasime hostelisse tagasi ja panime lootused pyhapäevase ilma peale.
Laupa õhtu oli meil suur pidu. Kostyymipidu. Sellised tavapärased teemad, nagu hea ja halb, lits ja meremees. Enamus mehi olidki ennast litsideks riietanud. Kohalik kaltsukas sai naisteriietest tyhjaks ostetud. Sattusin ka ise lahedal hetkel poodi sisse, kui Marko, suur lihastes ja tätoveeritud tyyp valis endale kleiti ja kirus, et tema numbrit ei ole. Kolm tyypi said oma kostyymid hosteli perenaise käest. Miskid eriti napid kleidikesed. Rohkem sellised öösärgikesed. Ja sellised asjad aeti siis karvastele, habemetega meestele selga. Tulemus oli karm. Ints, Elton ja Kukk olid ikke õhtu naeled oma siivutu käitumisega. Täielikud poola litsid ikke. Igale mehele ajasid ligi. Väga effektne oli ka Marko, kes lõpuks suutis end miskiks linnaprouaks maskeerida. Selline lilleline kleit koos kybaraga ning käekott. Temal polnud habet kah ees, nii et nägi päris ehtne välja. Mina ja Kontus riietasime end vanamuttideks. Kontus käis ringi piimamannerguga ja pakkus noortele inimestele alko asemel midagi tervislikumat juua. Ei jõua siin kõike kirjeldada, aga seltskond oli ikke kirju. Kolm inglit oli, seksikas med õde, altari ette maha jäetud pruut, aadam, midagi veel. Põhiteema oli ikke lits. Aadam oli eriti karm mees. Demis sidus oma trussikute kylge kaks suurt taimelehte ja siis niimoodi paljalt ta terve õhtu oligi. Ja väljas ei olnud sugugi soe. Päris kena oli ka vaadata paari Taiwani tydrukut, kes end litsideks riietasid. Nägid ikke nii kenad välja et kui oleks pikemalt vaatlema jäänud, siis oleks raudselt kõrgvererõhutõppe haigestunud. Õnneks oli möll nii võimas, et polnudki aega selleks. Kogu hosteli peale oli vist ainult kaks itaalast, kes kostyyme selga ei pannud. Yks taiwani tydruk oli vist kah. Jama oli natuke see, et kolmandik seltskonda suutis pidu kohe nii tõsiselt võtta, et kammisid end juba õhtul kella kymneks nii sodiks, et kolisid magama minema. A nuh, mis teha, kui inimesed tulevad reisule kohe peale keskkooli ja pole veel kogemustepagasit, nagu meil vanadel karvastel parmudel. Viimased lahkujad olid umbes poole neljani rokkinud. ise kolisin umbes yhe paiku kylili, kuna ei tahtnud pyhapäevast langevarjuhypet miskiste pohmavaevuste või unisusega varjutada.
Eila õnneks oli ilus tuulevaikne ilm ning poole kaheteistkymne paiku põrutasime lennukale. Pidime seal miski poolteist tundi ootama, enne kui lõpuks meie tõus tuli. Kysisin tandemi instruktorilt, et kas ma tohin koos tandemiga hypata, aga kahjuks, kuid etteaimatavalt ta seda ei lubanud. Ytles, et mu hyppenumbri järgi lubaks ta seda vabalt, aga et kuna ta isiklikult pole mind vabalangemises näinud, siis ei saa ta seda riski võtta. On tal ju ometi teine inimene kah kylge riputatud, kelle eest vastutada. Liigagi loogiline ja arusaadav. Leppisime kokku, et mina ronin lennukist välja ja ootan, kuni tema koos tandemiga uksele tuleb ning siis mina hyppan minema ning tema paar-kolm sekundit hiljem järgi. Et siis yksteise vaatevälja napilt jääme, aga ohtlikuks ei saa kumbki teineteisele ka kõige parema tahtmise juures muutuda.
Lennukisse võtsin ma Yu (see tibi, kes hyppama läks) kaamera kaasa. Klubist hyppe jaoks DVD tegemine maksab 140 taala ja seda raha Yu'l ei olnud. Siis ma otsustasin hypata koos temaga samalt tõusult, et saan vähemasti lennukis pilte teha ja pärast maandumist filmida. Lennukis klõpsisingi ysna hoolega. Paarkend pilti vist tegin, eks ta ise valib paremad välja. Kui 9000 jalga oli käes, siis lõpuks oli aeg lennukist välja ronida. Kyll oli mõnus, nii ammu pole seda teha saanud. Tolknesin seal tiiva all siis kuidagi. Yhe käega hoidsin tiiva talast kinni ja yks jalg oli astmalaual. Päris lahe oli seal rippuda niimoodi. Kui tandem oli uksel, siis lasin end lahti, lehvitasin Yu'le aidaa ja lendasin selili, et vaadata, kuda tandem välja kolib. Pärast kukkusin lihtsalt kõhuli maa poole, natuke vigurdasin kah, aga kuna vabalangemise tunne oli yle pika aja nii hea, siis lihtsalt nautlesin kukkumist. Kupli all oli ka ylimõnus. Ysna uus Sabre2 170 oli põhivari ja väga lahe oli sellega ringi uhada. Maa peal veel ootasin tandemi maandumise kah ära, mille sain suht kenasti filmi peale. Nyyd tuleb ainult loota, et Yu räägib kõigile kui mõnus oli hypata ja näitab neile videot ja pilte. Ehk siis mõni tahab veel hyppama tulla, mis minule tähendaks tasuta hypet. Lisaks sellele saan veel heal juhul selle varju kah ära pakkida 10 taala eest.
Peale hypet pidin kiirustama hostelisse tagasi, kuna igapyhapäevane jalgpallimäng oli ootamas. Jällegi Eesti versus maailm. Seekord oli meie tiimis veel kaks itaallasest leegionäri ja yks pisike armas Jaapani tytarlaps Yuko. Mäng oli väga pingeline, mõlemad ittaallased olid lõpuks vigastusega väljas, aga suutsime siiiski 3:2 võidu ära tuua. Kyll oli hea. Hea meel ka selle yle, et ma oma eelmise nädala vigastust halvemaks ei teinud. Jalg siiamaani pole veel päris korras ja oli tõsine hirm, et lõhun end samast kohast uuesti ära. Õnneks tegin kõvasti sooja enne mängu ja polnud häda miskit.
Aitab jutust nyyd!

Sport on tervisele kahjulik

2009-05-11T10:46:00.002+07:00

Ahoi.
Vedelen kodus voodis, kuna ei olnud võimeline tööle minema hommikul. Eile sai vasaku jala reielihas täiega ära tõmmatud. Mis kõige totram, asi juhtus enne jalkamängu sooja tehes, mitte mängu ajal. Alguses oli tunne selline, et ei kannata yldse mängida, aga õnneks nii hull ei olnud. Pealegi kui vastased ryndasid, siis mängutuhina kõrvalt ei pannudki valu eriti tähele. Esimest korda õnnestus Eesti tiimil maailma vastu võit ära võtta. 5:4 jäi skoor. Päris puhas Eesti tiim siiski ei olnud, kuna mängijate rohkuse tõttu pidime yhe makaronisööja kah enda punti võtma. Mis mulle meeldis oli see, et seekord ei pidanud yhtegi sisse lastud väravat kahetsema. Ilusad väravad olid ja minu oskuste juures ei olnud seal suurt midagi teha. Eelmisel nädalal tuli ikke paar kolli nii, et ka naabritydruku haige vanaema oleks suutnud ära kaitsta. Sel korral kyll yks värav tuli oma mehelt, aga seda ma enda syyks väga pidada ei taha. Õnneks oli värav ilus, Kukk lõi selle vastase söödust yhe puutega sisse! Sai ikke värava kirja!

teise aasta viisa käes

2009-05-04T16:43:00.002+07:00

Nuniih! Reedel lõpuks sain oma teise aasta viisa kätte. Kaks kuud sai seda oodatud ja mis seal salata, kerge mure ikke juba tekkis, kuna kojusõiduraha mul loomulikult ei ole. Vähemasti selle asjaga on nyyd praegu rahulik.
Laupäeval juhtus lõpuks yks asi, mille juhtumist ma ei oodanud väga, aga samas teadsin, et yhel hetkel see ikke juhtub. Nimelt minu pakitud vari ei avanenud korralikult. Päris täpselt ei tea, mis juhtus, aga maa pealt vaadates tundus rahvale, et tegemist oli line-over'iga. Õpilane ise tuli kenasti varuvarjuga alla, aga miskit adekvaatset ta öelda ei osanud, mis õhus juhtus. Kahjuks tulin klubist enne tulema, kui instruktorid hakkasid varju lahti harutama ja uurima. Miski võimalus siiski on, et tegemist ei olnud minu veaga. A nuh, vahet pole, tõrkeid ikke vahest juhtub. Sellepärast varuvari võetaksegi kaasa.
Pyhapäeviti on siin hostelis traditsiooniks saanud jalgpalli mängimine. Kuna siin eestlasi on rohkesti, siis tavaliselt on eesti tiim ylejäänud maailma vastu. Siiani on meite tiim ikke usinasti kaotanud. Eile läksin kah esimest korda mängima. Varasematel kordadel olen ma sel ajal klubis varje pakkind, aga eile ma ei viitsinud sinna minna. Veendusin taas, et sport ei ole liiga tore tegevus. Peale 10 minutit mängimist ronisin puurivahiks, kuna olin suurema osa oma võhmast ära raisanud. See oli ka hea otsus, sest siis sai puurist yks minust palju parem mängija platsile lennata. Mängu kyll kaotasime, aga võit ei tulnud vastastele sugugi kergelt. Väravavõimalusi oli meil hulga rohkem, aga vormistatud ei saanud neid kuidagi. Meie tiimil on ka suureks eeliseks see, et saame omavahel eesti keeles kommunikeeruda. Vastased aga inglise keeles, millest meie kenasti aru saame. Naljakas tegelikult, et me nii kõva vastupanu suutsime osutada. Nimelt on siin kaks saksa tyypi, kes on mänginud kodumaal tippklubide noortemeeskonnas. Lisaks neile veel kaks briti tegelast, kes on briti tippklubide noortemeeskondades mänginud. Meie aga oleme treeningu koha pealt pigem nagu põllumehed Bulgaariast. Igatahes väga muhe oli. Järgmine pyhapa plaanin kindlasti klubist tagasi tulla mängu ajaks.

2009-05-02T09:50:00.001+07:00

28.03.2009

Maisirindel muutusteta.

Terekest!
Elu suuri yllatusi ja muutusi ei ole toonud. Töö on ikke sama, korjan maisi ja nädalavahetuseti pakin langevarje.
Eelmisel teisipäeval sai natuke elevust ja muutust majja toodud. Nimelt oli enamusel rahval päev vaba ja otsustasime Gold Coastile rannamõnusid nautima minna. Mina kyll hommikul töötasin, aga sain oma bin’i täis korjatud kiirelt ja tulin kähku koju tagasi. Hosteli omanikult kysisime mikrobussi, võtsime kampa veel kaks saksa tydrukut ning itaalia tyybi koos tema ylisaleda jaapanlannast tibiga. Kokku siis 11 inimest. Inglise töömurdjast härrasmees, kellest ma eelmises postituses pisut rääkisin, tahtis ka hirmsasti tulla kaasa. Väitis, et kogu yritus oli yldse tema idee. Õnneks vastuseis seltskonna poolt oli nii suur, et jätsime ta kenasti maha, kuigi bussis oli yks koht isegi yle.
Bussijuhiks panime Kontuse, kuna tema sai miski ämbliku või eluka käest hammustada, mille tulemusel tal varvas võttis kätte ja paisus kaks korda suuremaks, eritades veel igast ebamäärast löga. Kuna varba omanik oli ravikuuril, siis ta nagunii ei saanud õlut libistada ja kaine rooli valimisel kysimust ei tekkinud. Umbes yheteistkymne paiku pakkisime end bussi ja võtsime suuna iseenesestmõistetavalt alkopoodi, et end varustada esmaabivahenditega. Kuna kõik tundsime end piisavalt kehvasti, siis esmaabi pudelid tyhjenesid kurku justkui nõiaväel ning tuju randa jõudes oli juba täiesti meeldiv. Lausa nii ebatäpselt meeldiv, et alanud vihmasadu meid ei morjendanud. Õnneks oli tegemist pigem uduvihmaga, mis ka kiirelt oma tegevuse deaktiveeris. Päike tuli välja ja lasime end mõnuga ookeani lainetel tuuseldada.
Eriliseks tegi veel olukorra see, et hakkasime rannaliival vibrat mängima. Tõenäoliselt enamus teist ei teagi, mis mäng see vibra on. Kuskile platsile joonistatakse neli nelinurka ning siis sealt on vaja pall jalaga yle teise mehe platsi välja lyya. Erinevate kehaosadega löökide eest on veel eraldi punktid. Mina mängisin seda viimati aktiivselt algkoolis, võibolla mõned korrad ka põhikoolis. Yhte ma tean, et kohe kindlasti ei kujutanud ma ette, et ma sellist mängu kunagi Gold Coasti rannaliival mängin. Oli tore igatahes.
Kui päike hakkas loojumise märke ilmutama, siis ronisime bussi tagasi ning põrutasime kodu poole. Tee pealt haarasime veel pitsat ja kaunis päev oligi õhtusse jõudnud. Mina kolisin kohe magama, kuna pidin järgmine päev jälle kell 4 ärkama, teised pralletasid veel paar tundi edasi.
Täna käisin tennist mängimas. Vastaseks tuli Marko. Yks kahest eesti tyybist, kes mõni päev tagasi siia hostelisse kolisid. Viimati mängisin ma tennist umbes 11 aastat tagasi. Ka Marko polnud õnneks just kõige aktiivsem tennisist varem olnud. Reketid ja pallid saime hosteli omanikult, väljak oli kohaliku kooli hoovi peal, miski 500 meetrit jalutada. Väga mõnus oli mängida, kuid asja rikkus see, et pallid oli täiesti sodid omadega. Vahest kukkusid nad maha nagu toored lestakalad, kusjuures hääl oli kah sarnane. Pool aega õnneks juhtus pall selle kyljega maanduma, mis oli enamvähem põrkamisvõimeline. Igatahes esimese seti lõpuks olid mõlemad pallid masendavalt ribadeks omadega. Meeldiv aspekt oli see, et suutsin seti 7:5 võita. Seisust 3:5. Olen ma ju suur ja vägev spordimees, kuda ma võiksingi kaotada! Homme läheme uuesti platsile, enne ostame muidugi uued kerad.

Külm!

2009-04-09T09:54:00.003+07:00

Krt, täna sai uue töö miinuspooli kah tunda. Kuna öö oli kylm, siis oli kogu mais paksult kastene. Võttis umbes 5 minutit, et läbimärjaks saada. Ja siis juba kiskus asi lõdisema. Õnneks kahe tunni pärast tõusis päike, samas jälle kaarutas päikese ette suur pilv. Mõne aja pärast ikke läks soojemaks ära ja mais muutus kuivaks. Kyll siis oli hea tunne. Peale tööd taheti mind ja yht teist uut tyypi saata miskisele ohutustehnika loengule, aga õnneks oli pealik mõistev ja leidis, et minu vabandav argument on piisavalt hea. Nimelt ma lihtsalt mainisin, et olen nii unine, et jääksin loengul peale 5 minutit magama.

Mmm.. Baby! Jeee, Baby uuuujeeee...

2009-04-08T16:28:00.002+07:00

Pealkiri ei ole inspireeritud kahjuks kaunitest neidistest, vaid seigast, et praegune töö on baby-corni korjamine. Alustame öösel kell neli pealampide valguse käes. Kolistame siis maisipõllul ringi nagu maisilapsed. Õnneks rasket midagi ei ole, ainult kiire on vaja olla, kuna makstakse vastavalt sellele, kui palju korjad, mitte tunnitasu. Antud juhul on see ainult hea, sest pappi saab ikka rohkem. Seda tööd peaks jatkuma miski paariks kolmeks kuuks. Kui õnnestub seal vastu pidada, siis peaks rahalise seisuga jälle vee peale tulema. Heal juhul kuivavad isegi saapad ära.. Esimese kahe päeva põhjal oli igatahes ylemus minuga rahul ja esialgsete arvutuste järgi peaks tunnipalgaks kujunema umbes 20 dollarit. Ja seda kahe esimese päeva järgi, mil olin veel täiega aeglane. Iga päevaga vilumus kasvab, mis ka palgatsekil peaks meeldivalt kajastuma. Tavaliselt saab siin 17,6 taala, millest võetakse veel maksud maha. Kuidagi on vaja ainult magamistsykkel ymber ehitada öösel kella kolme ajal ärkamiseks. Kahju on ka sellest, et magama kolin kell 8 õhtul, siis kui kõik just hakkavad veini najal hoogu yles saama. A võibolla ongi hea maksale väheke puhkust anda..
Vahepeal sai veel paari erinevat tööd tehtud. Yhel päeval korjasin miskeid vilju, mille nimi on passion fruit. Eestikeelset vastet ei oska siinsest 9 eestlasest keegi pakkuda. Miskid marjad on. Meenutavad natu granaatõuna. Lõikad lahti ja sööd miskise lögase ja seemnese sudi seest ära, kui julged. Maitse on täiesti arvestatavalt meeldiv. Korjamine oli ylikerge. Farmeritädi oli kah väga lahke. Ainuke jama on see, et ma vist ei ole siiani palgalipikut kätte sealt saanud. Siin aga maksude tagasi taotlemiseks on see ebatervelt hädavajalik. Kyll kunagi ikke selle saan.
Kaks päeva korjasin päevalilli. Jälle eriti kerge töö. Kahjuks tunde eriti palju ei saanud, aga siiski piisavalt, et yyri maksta ja miskit söögisudi hankida.
Nalja on kah muidugi siin korralikult saanud. Elton ja Ints ei ole sugugi lihtsad mehed. Huumorit ikke veiniklaasi taga tekib kuhjaga. Samuti on mul ylihea meel, et Kukk osutus meeldivaks perverdiks. Mitte kyll nii paadunuks kui mina, aga igasugu roppu juttu saab ikke rohkem kui 2 rubla eest räägitud. Yks teine eestlane, Kontus, aga on suht väsimatu malemängija. Teeb seda nii kainelt kui ka purupurjus olekus. Enamasti saab ta mõlemat varianti igal õhtul proovida. Kahjuks eriti palju ta ei kaota kummaskis asendis. Samuti on ta populaarne siin elavate aasia tytarlaste seas, kellega vestlemisest ta ei paista väsivat, eriti kui mõned klaasid gooni juba hinge all on. Kisa ja kära on ikke taevani sel puhul.
Nädalavahetusteti pakin aga klubis varje hoolega. Väga palju raha just ei saa, kuid hetkel on iga dollar abiks. Esialgne plaan, et kogu klubis teenitud raha panen hypetesse, ei ole toiminud. Kõik raha on vaja välja võtta ja hyppamine esialgu unustada. Nyyd kui uue tööga head raha saab, siis ilmselt ikke tuleb vahepeal yks hype teha, et jälle langevarjurina end tunda, aga peale seda arvatavasti pean jälle langevarjude katsumise ja varjurite vaatlemise abil enda enesehinnangut tõstma. Pole hullu. Siinmail on kah majanduslangus ja rahateenimine on järjest raskem. Need ilusad ajad on möödas, kus austraalia oli unistuste maa. Nii et kes tahab siia tulla majanduslanguse eest põgenema, võib siin vabalt pettuda. Kogenumad ja aktiivsemad leiavad ikka tööd, aga kogenematu ja vaiksema loomuga backpacker võib täiesti vabalt hätta jääda ja kuu aja pärast lennukiga koju tagasi lennata.
Rahvast on siia hostelisse kah juurde tulnud. Kaks kaunist tytarlast on saksamaalt. Mis aga yhe eriliseks teeb (ma mõtlen peale kauni välimuse) on see, et tegemist on tegelikult venelasega, kelle perekond emigreerus saksamaale. Yhte samasugust (too tegelikult nii ilus ei olnud) kohtasin ka Sydneys. Lisaks tuli siia yks inglise tyyp. Tegemist on ikke eriti imeliku ja tyytu tegelasega. Omavahel kutsume teda inglise pedeks. Ta on ikke eriti loll ja eriti kleepuv tyyp, kes armastab endast parema mulje jätmiseks fantastilisi lugusid vesta. Tööle sai ta kuskile pakkimistehasesse. Maru hea töö, kõik on seal rahul, aga tema ei saanud sinna jääda, kuna tal jäi käsi haigeks. Nuh ta pidi ju ometi seal kaste tõstma. Senises elus polnud ta kunagi pidanud fyysilist tööd tegema. Täna hommikul passis ta telekaruumis senikaua kuni buss minema sõitis ja siis väitis hosteli perenaisele, et jäi bussist maha. Tahaks teda homme tööl näha. Nimelt pandi ta nyyd tomatifarmi, kus peab 8 tundi kummargil töötama. Loodan, et selle peale sõidab ta tagasi inglismaale ema ja isa juure. Siin teda kyll keegi igatsema ei jääks.
Yks prantsuse tyyp on hästi lahe. Hetkel on ta siin turistiviisaga, mis tähendab, et ta tööd teha ei saa. Ootab ta oma tööviisat siin. Tegemist on päris kõrge tasemega kokaga. Töötanud on ta senimaani ainult 4 või 5 tärni restoranides kokana. Väga lahe sell on. Eelmisel neljapäeval ostsime kambaga hunniku toormaterjali ja ta tegi meile eriti maitsva lõuna. Ise ta kyll väitis, et see oli täielik jama, mis ta kokku keeras, kuna algmaterjal oli odav ja vilets, aga kõik kes sõid, ainult mõmisesid rahulolust. Sel neljapäeval jälle kordame.

2009-03-22T19:40:00.003+07:00

Kolmapäeva õhtul hostelisse tagasi jõudes ootas mind minu suureks yllatuseks teade, et olen järgmiseks päevaks tööle pandud.
Neljapäeval oli tööl käimine päris lahe. Maad oli sinna vaja maha kärutada 90 kilomeetrit, mis tähendas, et enne kuut tuli juba startida. Kõik oli ilus ja lilleline kuni yhel hetkel tuli tõdeda, et sihtpunktiks olev farm asub kuskil vägagi mägises kohas. Ega häda poleks olnudki, kui mu sõiduk oleks heas tehnilises korras. Kahjuks aga seisin yhel hetkel, peale mõnekilomeetrist mäkketõusu, silmitsi keeva jahutusveega. Sai siis auto kenasti tee äärde pargitud. Millegipärast oli mul farmeri telefoninumber kaasas ja sai teade edastatud, et jõuame veits aega hiljem kohale. Probleemi ei tekkinud vähimatki sellest. See oli selline mõnus algus päevale. Peale tööd oli ees ootamas aga järgmine katsumus. Bensupaak oli tyhi ja lähima tanklani 30 km. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et bensunäidiku seier punasest joonest nii palju allapoole veel liikuma on võimeline. Peaks järgmine kord proovima, äkki seier teeb tiiru peale ja saaks tasuta täis paagi. Täiesti uskumatul kombel jõudsin siiski tanklani välja. Senimaani olin arvanud, et mu masina kytusemahuti mahutab 70 liitrit. Varasematel aegadel oli mul paar korda õnnestunud tankida 69 liitri kandis ja siis alati mõtlesin, et oh, vedas, et paak sisuliselt kuiv, aga ei jäänud tee äärde! Seekord aga õnnestus paaki 74,45 !!! liitrit valada. Vot see oli alles yllatus. Igatahes on nyyd hea teada, et kui seier punase peal on, siis pole veel niiväga vaja muretseda, võib rahulikult järgmist tanklat ootama jääda, kui lähima tankla uksepiida värv ei meeldi.
Tööd selles farmis jatkus kolm päeva ainult. Korjasime yhe Lõuna-Aafriklase juures kiivisid. Kasvatusmeetod on päris muhe. Põlla peal on postid, mille vahele sittakanti traate veetud. Kiivipuud või kiivipõõsad on nagu ronitaimed, mis siis traatide peal aega surnuks löövad ja ajaviiteks miskeid purakaid marju kokku keevitavad. Kiivid siis ripuvad hajameelselt umbes 20-40 cm kõrgusel pea kohal. Korjamine tähendas päev läbi pea kuklas ja käed yleval tegutsemist. Ise-enesest suht kerge töö, kuna ylekaalulisega need viljad just ei hiilga. Paraku kippus selg ja õlad ikke kyllaltki valusaks kiskuma. Aga jälle aitas väike meenutus paprika korjamisest ning töö tundus hetkega lihtne ja mugav.
Täna vedelesin päev läbi klubis ja pakkisin varje. Natuke jälle taskuraha. Õhtul hostelisse saabudes nägin siin nelja uut eestlast. Meid on siin hetkel nyyd seitse. Nimed ma igaks juhuks unustasin suurt hoolsust yles näidates ära. Eks ma homme kysin yle. Ja ylehomme. Loodetavasti mitte enam neljapäeval. Ajasin kahe härrasega pisut juttu kah. Yhel hetkel läks jutt interneti peale. Kuulsin, et yhenduse saamine on maailma kõige lihtsam asi. Paned aga telefoni arvutile taha ja net tuleb mis koliseb. Eriti palju ei maksa kah. Kui ma ääriveeri mainisin, et äkki selleks on vaja miskit moodsat telefoni, sain vastu kysimuse, et mis mobiili mina siis kasutan. Vastuse peale, et vana hea Nokia 6100, ajas vestluskaaslane silmad punni, justkui vaataks pealt kuidas naabri kaheaastane hallikarva kassirajakas tema kapsasupi taldrikusse situb. Kuulsin, et isegi muuseumite jaoks peaks see mudel liialt vana olema. Tegemist oli miski EMT myygimehega, kes telefonidega juba 8 aastat vägagi lähedalt on tutvust teinud. Sain lyhikese ajaga igasugu imeasju kuulda. Ei olegi need telefonid tänapäeval enam helistamiseks mõeldud. Helistamine on lihtsalt yks väike ja tähtsusetu kõrvalfunktsioon. Varsti ilmselt kaob see kah ära.
Nyyd peaks tuttu kolima. Homme on äratus kell viis kymme. Väljasõit tööle kell viis nelikymmend viis. Mida teen, seda ei tea. Igaks juhuks võtan võileiva ja veepudeli kaasa..

18.03.2009

2009-03-18T11:43:00.002+07:00

Täna olen pool päeva klubis istunud. Otsin internetist tööd. Miks? sest hosteli omaniku lubadus mulle 100 protsenti töö leida ei pidanud vett. Nii et reedeõhtune napsutamine läks ikke täie ette!
Asi on lausa nii kehva, et juba kolm päeva pole ma tööd teha saanud. Loodedtavasti ikke neljapa ja reede saan rabada, muidu läheb rahaliselt maru keeruliseks. Ja ehk on nädalavahetusel kõvasti pakkimist, saab sealt ka natu lisaraha. Varjude pakkimise raha oli mul kyll plaanis maha hypata samas klubis, aga kui ikke olukord kehva, siis tuleb hyppamine unustada.
Eile öösel nägin unes, kuda ma peaaegu sõin kapsarulle. Peaaegu seetõttu, et jõudsin need ainult yles soojendada, enne kui ärkasin. Nii et hetkel on Ly pannipitsa langenud mu eesti söögiunistuste pingereas teisele kohale langenud..

13.03.2009

2009-03-18T11:42:00.000+07:00

Tere. Kuidas sinul läheb? Minul läheb hästi.
Pyhapa ronisin Laydley’sse, Home Style Hostelisse, kus mind ootasid Ints ja Elton. Nii kui autost välja astusin, kargas 5 sekundi pärast Elton ligi ja 15 sekundit hiljem Ints. Nii kärmet vastuvõttu ei oodanud. Arvasin, et enne ikke saan hosteli omanikuga raha ja muud teemad sirgeks rääkida. Naljakas oli see, et hosteli omanik Anette vestles minuga vist ainult 2 minutit. Ytles, et Elton näitab mulle toa ja palus, et ma liiga palju ei läbustaks siin. Kui kysisin, et miks ta minult ohjeldamatut pummeldamist eeldab, selgus, et Ints ja Elton olid minust korraliku ylevaate teinud. Igasugust laimu olid kokku rääkinud, et mulle meeldib õlut juua jne. Kust krt nad kyll seda võtsid? Mainisin Anette’ile, et mul pole raha yyri maksta, et äkki saan esimese nädala võlgu elada. Ja kui ei saa, siis pean Intsult või Eltonilt raha laenama. Selle peale kukkus omanik täie häälega naerma ja mainis, et need kaks vennikest on siin hostelis kõige vaesemad tegelased, kellel pole isegi korraliku toidu jaoks raha. Õnneks sai siiski võlgu elamise kokkulepe ära tehtud.
Kokkuleppe peale võtsime siis kõvasti veini õhtul. Kaks eestlast olid veel siin. Kõige naljakam oli see, et yks tyyp, Martin, oli mu blogi varem lugenud. Adre oli ta saanud yhe yhise sõbra, Eero Jaagu, käest saanud. Maailm on väike!
Esmapa asusin tööle. Ma arvan, et mu töökoht oleks peaaegu kõikide pedede unistus, sest töö oli suures lillefarmis. Igast vikerkaarevärvilisi lilli oli kõik kohad täis. Elu seal oli kah suht lihtne, tuli päev läbi miskeid lillepotte yhest kohast teise tassida. Ei midagi rasket. Yhel päeval oli väga sitt, kuna võtsin kasutusele teised jalanõud, mis siit hostelist leidsin. Väga mugavad esimesel proovimisel, aga peale 16 minutit tööd mõistsin, et minu Alpi saabastes laiutama harjunud varvastele on need liiga kitsad. Kuna sel päeval töötasin seal koos Intsuga, siis õnneks saime tööd nii jaotada, et mina pidin vähem kõndima. Sellegipoolest olid jalad õhtuks ikke täiega valusad ja villis. Õnneks sain miskid teised käimad järgnevateks päevadeks.
Täna oli tööl eriti lebo. Palju tööd ei olnud ja palju oli 5 minutilisi pause, kus ei olnud mitte halligi teha. Lõpetasime ka juba kell pool yks. Siis aga tuli uudis, mis mõjus nagu poolik ämber kylma vett krae vahele või siis õrn kannahoop kubemesse, oleneb, mida keegi eelistab. Sain teada, et minu töö seal kohas on möödas. Töö, mis juttude järgi pidi olema hea ja pikk ning mille pärast ma 800 km maha kärutasin. Õnneks hostelis Anette rahustas mind maha ja ytles, et kuna mul on auto ja ma olen eurooplane, siis tal ei ole probleemi mulle uus töö leida. See jutt mulle juba meeldis. Eriti ei ole tahtmist jälle kusagile uude kohta kärutada. Hea oleks siin lebotada ja nädalavahetusti langevarjuklubis hängida. Eks paistab.
Mis muud? Hostel on poolenisti täis asiaate. Kõlab nagu paradiis, kahjuks aga pole ma nii palju ylekaalulisi aasia tydrukuid varem näinud. Siiamaani on iga kuues või seitsmes olnud selline pehmema poolne, aga siin on enamus ikka sellised ilusad hamburgeri armastaja näoga. A muidu on seltskond päris tore, nii nagu enamuses hostelites. Nalja saab. Hea on veel see, et piljard on tasuta. Tavaliselt ikke nööritakse miski 2 dollarit mängu pealt.
Tänaseks õhtuks ostsin 4 liitrit veini, et oma pettumus töökoha kaotamise yle ära uputada. Anette’i sõnade peale, et mul uus töö olemas, kadus kyll peamine põhjus veini konsumeerimiseks ära, aga krt, nii nõrk mees ma ka pole, et miskite pisiasjade pärast oma ilusaid plaane muudan. Ints kah ärkas just yles, nii et tõotab ilus õhtu tulla. Magas ta vahepeal seetõttu, et tal oli vaba päev ja ta kasutas seda otstarbekalt ära. Nyyd algab tal siis uus ring. Homse varjude pakkimise pärast ma väga ei muretse, kuna viimane nädal aega on alati hommikuti olnud väga sombune ilm, nii et tõenäoliselt hommikul palju ei hypata. Seega on mul aega rahulikult magada ja kui jalg jälle kannatab gaasipedaali tallata, siis vaikselt klubi poole kärutada.
Over and out!

Tagasi alguses

2009-03-08T06:33:00.002+07:00

Ahoi.
Reede hommikul helistas mulle Ints ja kysis, et kas ma Laidley's tööd tahan teha. Et miski farmer otsib abilist oma farmi ning soovib saada eurooplast, kes oskab inglise keelt. Kuna aga nende hostel pidi olema täis asiaate ning prantslasi, kes keelt kuigi hästi ei oska, siis Ints helistaski mulle.
Eile istusingi oma autosse ja kihutasin 800 km siia. Pidin tee peal kaks korda peatuma, et teha väike uinak, kuna viimane öö magasin 4 tundi ja hommikul korjasin veel pisut viinamarju. Kohale ma siiski jõudsin. Alustuseks sõitsin kohe vanasse langevarjuklubisse, kus ma eelmisel aastal 2 kuud elasin. Oli tore näha vanu tuttavaid. Lisaks oli Billy ema maha myynud oma backpacker hosteli, kus toimus suur pidu. Seadsin sammud ka sinna ning tulemuseks oli see, et auto on siiamaani seal parklas ja mina pidin yhe teise masinaga klubisse tagasi sõitma. Rohkem kaineid autojuhte kahjuks ei olnud.
Täna hommikul tuli kohe selline tuttav tunne peale. Pyhapäeva hommik klubis koos pohmelliga. Nagu vanasti! Mõne tunni pärast vast keegi viskab mind mu auto juure ja saan yles otsida selle working hosteli, kust kaudu mul homme töö algab.

2009-03-05T16:40:00.001+07:00

Hommukust!
Palju vett on merre voolanud peale viimast postitust ning kuna ma ei taha, et meri yle kallaste hakkaks ajama, siis kirjutan jälle natuke.
Neljapäeval, 26. märtsil pyhkisin siis Hunter Valley tolmu jalgadelt. Eelmisel õhtul pakkisin enamuse oma kolist kokku, panin telgid kuivama ning ise hiilisin yhte tuppa, kus oli vaba voodi, magama. Kuna plaan oli sel päeval Sydneyst Eesti peakonsuli juurest oma uus, uhke ja täiesti pruukimata pass ära tuua, siis hommikul läks vähe kiireks. Natuke kehva oli ka see, et erinevatel põhjustel sain ainult 2-3 tundi magada. Kui Sydney’sse jõudsin, siis otsustasin helistada konsulile, et kinnitust kysida, kas ma tolle asukoha ikka õigesti kaardilt suutsin leida. Selle peale aga mulle vastas miski masin, et sel neljapäeval oli konsulaat erakorraliselt suletud ja järgmine võimalus pass kätte saada on teisipäeval. Mis seal ikke, tuli vastu võtta otsus kauemaks linna passima jääda.
Peale veidi aega linna peal kolamist ja aasia toidust täis pugimist sõitsin JD juurde. JD on yks igavesti vahva vanamees. Umbes 25 aastat tagasi oli ta yks Vene mootorrataste omanike assotsatsiooni asutaja. Jah, just nimelt, Vene mootorrataste. Vanal ajal eksporditi siia hulgaliselt Dnepr’eid ja Ural’e. Miski 78 aasta paiku keelati import ära, kuna tegemist ei olnud piisavalt ohutute ja sõidukõlbulike ratastega. Umbes aasta tagasi lubati jälle Ural’e maale tuua ja selle ajaga on neid myydud pisut yle 70. Aga vanast ajast saati on mingi hulk tõelisi fänne alles jäänud. JD siis yks nendest. Kontakti sain temaga seetõttu, et sõber Viil tutvus paar aastat tagasi temaga yle interneti ning kylastas teda poolteist aastat tagasi. Kusjuures võttis osa ka vene rataste kokkutulekust, mis toimus Weabongas, mingis mahajäetud kullakaevanduses, umbes 300 km Sydney’st. Viilu käest siis JD kuulis, et veel yks Eesti tsiklimees liigub siinmail ringi ja kuna Viilu sõnul pidavat ma piisavalt muhe vend olema, siis kutsus mind lahkesti kylla.
JD juurde jõudsin umbes kella kuue paiku õhtul. Kuna hommikul asju pakkides oli maru kiire ning suure rabelemise peale olin nii umbes täpselt ohtralt higistanud, siis plaanisin kohe peale tere ytlemist kysida, kus end pesta saaks. Juhtus aga hoopis nii, et peale tere ytlemist kysis JD minult kärmelt, kas ma õlut tahan. Vastuse äraarvamine ei tohiks raske olla. Nii juhtuski, et öösel kella kolmeni sai kesvamärjukest manustatud ja vesteldud. JD on ise 53 aastane, seega oli tal meeletult palju toredaid pajatusi mulle jutustada, mina olin rohkem ammulisui kuulaja rollis. Peamine teema oli mõistagi vene mootorrattad Austraalias. Seltsis istusid veel JD naine Christine ja yks tegelane, kelle nime ma olen juba unustanud, aga kes yyrib nende majast yhte tuba. Tegemist on selle poolest märkimisväärse tegelasega, et omal ajal oli ta Mad Max’i filmivõtetel kaameramees. Magamiseks anti mulle arvutituba, kus oli meeldiv voodi. Meeldiv just seetõttu, et viimased kaks kuud olin ma enamasti maganud autos või telgis.
Reede hommikul ajasin end varakult kella 11 paiku yles. Samal ajal hakkas ringi liikuma ka JD. Tööl ta ei käi, tervislikel põhjustel läks ta varakult pensionile. Hommikut alustas tema kohviga ning mine kylma õllega. Peale tassi kohvi muutis ka JD marki ja oli jälle võimalus õlleklaase kokku lyya. Nii see päev möödus. JD-l oli palju fotosid ja videosi näidata. Igav ei hakanud. Samuti näitas ta oma nelja Dnepr’it. Kaks neist on sõidukorras, teiste idee on rohkem varuosadena eksisteerida. Yldse on ta niivõrd lahe ja muhe vend, et ainult imestasin, et kuda mul nii vedas, et temaga tutvusin. Tal on yle maailma väga palju tuttavaid. Samuti haldab ta Vene mootorrataste fännide interneti saiti, kus on umbes 1500 kasutajat. Sel päeval sai ta ka mitmeid kirju kysimustega rataste tehnilise poole kohta. Kõikidele vastas ta kiiresti, ilma kuskilt mingeid märkmeid vaatamata. Väga yllatav oli lugeda ta vastuseid, kus ta inimestele kirjeldas mis autode ja mootorrataste juppe saab kasutada emmiliste varuosadeks. Selle koha pealt pidid varem kõik siinsed tegelased väga nupukad olema, kuna varuosi oli suht võimatu hankida. Tänapäeval yle interneti on asi muidugi kordades lihtsam. Igaljuhul tundus, et emmiliste tehnilise poole pealt on ta pädevam kui enamus emmimehi Eestis.
Väga nukker oli kuulata seda lugu, kuidas ta majutas ja aitas kahte venelast, kes Ural’idega tulid austraaliasse reisima. Peale reisi kinkisid nood oma rattad JD-le. Yks oli kylgkorv ja teine Ural Wolf. Kahjuks aga olid Austraalia seadused nii persses omadega, et ta pidi need rattad kas hävitama või riigist välja toimetama. Kylgkorvi sokutas ta yhele tegelasele Uusmeremaal ja Wolfi saatis ta Urali tehasesse, kus see nyyd seisab eksponaadina kuskil direktori kabineti kandis. Tehas oli selle yle võga rõõmus, kuna tegemist oli kõva läbisõiduga masinaga ning nad tahtsid seda testida ja mõõta ning muidu uurida-puurida.
Yks asi, mis talle veel probleeme valmistas, oli kylgkorv. Aussi seadused nõuavad, et see oleks vasakul pool ratast, mitte paremal, nagu tavaliselt. Selleks oli vaja siis kylgkorv kuidagi peegelpilti ymber ehitada. Kuidas ta selle lahenduse välja mõtles, oli vägagi lahe. Ta pani garaazi suure peegli ning siis istus päevade viisi peegli ees õlut juues ja kylgkorvi raami vahtides. Lõpuks mõtles asja välja. Vaja oli raam umbes 30 kohast pooleks lõigata ja uuesti kokku keevitada. See on tehtud. Rattale kylge ta pole seda veel pannud, kuna ta on selline laisapoolne tegelane, kes teeb kõike rahulikult ja aegamisi. A ma ei kahtle, et paari aasta jooksul saab see paika pandud.
Laupäeva hommikul helistasin meie korporatsiooni viimasele elusolevale vilistlasele Austraalias, Inno Salasoole. Toru haaras aga tema abikaasa, kellega pidasin meeldiva vestluse. Selgus, et samal päeval kell 2 oli eesti majas näidend “Sõdur”, kuhu Inno oli parasjagu trupi kahte liiget transportimas. Osatäitjateks Ain Lutsepp ja miski teine tegelane. Käisin seda vaatamas, väga hea oli. Peale etendust pakut veel veini ja suupisteid, aga kuna Eesti maja täitis paras pensionäride armee, siis tegin sealt kiirelt sääred. Kolistasin veel linna peal ning mingil hetkel Naasesin JD juurde, et põhitegevust mitte liialt unarusse jätta.
Pyhapäeval pidin saama Inno ja tema abikaasaga kokku Eesti kirikus jumalateenistusel. Kuna kiriku idee mulle eriti ei meeldinud, siis läksin sinna kohale enamvähem selleks ajaks, kui tseremoonia läbi sai. Hädavalena sai mainitud, et eksisin linna vahel liigeldes ära. Arvan, et see väga räige valetamine ei olnud. Peale jumalateenistust, mida peeti yhe väliseestlase tagahoovi ehitatud kirikus, pakuti kohvi ning suupisteid. Istusin seal veidi aega ja vestlesin inimestega. Maailma väiksus tuli jälle päevakorda, kuna sealne kirikuõpetaja on Viilu kunagine sõjaväekaaslane. Peale mõningaid maitsvaid heeringavõileibu sõitsime Inno juurde koju, kus veetsime meeldivalt vesteldes 3-4 tundi. Oli väga meeldiv, räägitud sai ikke väga erinevatel teemadel. Siis pakkus proua Salasoo veel syya, milleks oli ääretult maitsev kanasupp ning sylt kartulitega. Tahtis keele alla viia. Pugisin nii hoolega, et peale põhiroogasid olin sunnitud magustoidust ära ytlema. Kuna aeg hakkas juba hiliseks muutuma, siis lahkusin lubadusega, et kui veel Sydney’sse satun, siis astun nende juurest läbi. Kui ei, siis on mu ylesandeks Inno poolt kõiki liviensiseid tervitada, keda juhtun nägema.
Esmaspäeval sain natuke halbu uudiseid. Nimelt Laidley’s, kuhu mul oli plaan järgmisena sõita, ei olevat yldse tööd. Helistasin Jannele, kes senimaani Hunter Valleys viinamarju korjas ja sain temalt teada, et seal on tööd veel reedeni. Võtsin vastu otsuse, et tulen siia tagasi, teen paar päeva tööd ja siis otsustan, mis edasi saab.
Teisipäeva hommikul sain ilusasti passi kätte konsulaadist. Nii uhke on, läigib! Peale seda istusin autosse ja kihutasin Hunter Valleysse.
Ja siin ma nyyd olengi. Rentisin endale voodi karavanis. Sain selle telgi hinnaga. A telgi asemel on karavanis kaheinimese voodi, radiaator, kuna öösiti on suht jahe ning propeller päevaseks ajaks, kui palav on. Lisaks täielik privaatsus. Väga mõnus.
Kahjuks kolmapäeval tööd ei olnud ja sõitsime Janne, Mari, Kaidi ja Rihoga Blue Mountain rahvusparki. See oli hea otsus. Tegemist on ikka väga kauni kohaga. Kolistasime mööda matkaradu ning käisime vaateplatvormidel. Meeletult ilus, ei hakka pikemalt kirjeldama, laen parem mingil hetkel fotod ylesse, siis saate ise õrnalt aimu, kui võimas see seal on. Tegemist on nii suure rahvuspargiga, et tahan sinna vähemalt kaheks päevaks tagasi minna. Eks paistab, millal see teoks saab. Tagasitee viis mööda mägiteid. Väga tihti oli seal maanteel 60 km/h kiiruspiidang ja liigagi paljudes kurvides soovituslik kiirus 35, vahel isegi 25 km/h. Kuna janne oli väsinud, siis roolis istusin mina. Kogu aeg kujutasin ette, kui lahe oleks seal päevasel ajal tsikliga uhada. Meie kahjuks sõitsime pimedas ja eriti palju just kauneid vaateid ei nautinud. Tagasi jõudsime pool yksteist õhtul.
Praegu aga rohkem kirjutada ei viitsi. Pealegi peaks Janne ja Mari tehtud yhepajatoit kohe-kohe valmis saama. Kuna nälg on suur, siis kibelen juba tykk aega köögi poole.
Eh, söök sai söödud. Kuna yhepajatoitu pandi liiga palju vedelikku sisse, siis oli tegemist rohkem supiga. Aga nii hea oli, et keelt tahtis alla viia. Lausa nii hea oli, et pesin ise kõik nõud ära!

2009-02-18T16:11:00.001+07:00

18.02.2009
Natuke on selgust majja tulnud. Yhe kontraktori juures sai töö läbi ning sain järgmisesse kohta tööle, kuid seal lõpeb hooaeg järgmisel teisipäeval ära. Senikaua yritan iga päev töötada, et sellest lyhikesest ajast maksimum võtta.
Esmaspäeval ja ka täna sai töötatud eriti karmis kohas. Kui yldiselt on viinamarjaistandustes viinapuude vagude vahel ilus harjas muru, mis siiski traktori rataste all natuke poriseks läheb, siis neil kahel päeval oli istanduses vagude vahel puhas muld. Või siis pori. Või siis savi. Igaljuhul rõve, märg ja maru libe löga. Kohati vajusime sellesse miski 30 cm. Töötempo oli kah muidugi vastav, kuna liikumine yhest punktist teise pidi toimuma väga ettevaatlikult ja aeglaselt, muidu oleks ilmselt ysna veenvalt käbla käinud. Jalanõud sai suht kiirelt vao serva loobitud, kuna nende kylge jäi mitu kilo savi kinni. Paljaste jalgade kylge haakus kordades vähem paska. Omapärane kogemus, kuigi kogemuse saamiseks oleks piisanud tunnist ajast sellises mylkas töötamisest. 2 päevaga sai kopp ikke parajalt ette. Pole hullu, homme peaksime jälle normaalses kohas töötama.
Elu hostelis on endiselt ääretult lõbus. Ainuke häda on see, et rahvas hakkab hooaja lõpu tõttu lahkuma. Vana seltskond, kes siin koos oli hooaja tipphetkel, on juba pooles ulatuses lahkunud. Igasugu uusi nägusid on asemele tulnud. Õnneks ka kaks kaunist jaapanlannat. Muidu on ka hetkel suht muhe siin, kuna hosteli kuri omanik sai lapse eelmisel nädalal ja too näitab siin nyyd nägu väga harva. Tema abiline on aga mõnus pohhuiist, samuti on väga head suhted teise abilise, inglanna Roz’iga. See Roz on yldse vahva tydruk, kypsetas eile kooki ja tõi mulle kah kaks tykki. Maru hea käkk oli.
Ööbimise koha pealt midagi väga toredat kirjutada ei ole. Oma eelmises briljantses kirjatykis ma mainisin midagi telgi korralikult yles panemisest. Tehtud see sai ja oh yllatust, telgi vettpidavust see halligi ei parandanud. Endiselt solises vesi innukalt sisse. Vähemasti niipalju head on selles telgis, et välja ei voola sealt midagi. Kõik tuleb ikkagi manuaalselt välja toimetada. Selles viimases olen ma täiesti ennastyletavat laiskust välja näidanud. Kolm ööd magasin niimoodi, et iga liigutuse peale oli telgis vee mulksumist kuulda. Niipea kui suutsin teki või magamiskoti madratsi pealt maha lykata, märgus see täiesti arvestatava kiirusega. Hea effekt oli selle juures muidugi see, et telgi põrand sai kah korrapealt kuivemaks. Väga tõhusalt see mind siiski ei lohutanud. Peale kolme kõrgendatud niiskusastmega ööd viskas mul kopp ette ja kolisin Ellioti juurde karavani. Jah, siin hosteli hoovil on yks karavan, kus on rent väiksem ja kus kaks inimest saab vajadusel elada. Ellioti liiderlike eluviiside tõttu on see nimetatud sex mansioniks. Seal yks koht vabanes ja salaja, ilma asjapulkade teadmiseta hõivasin selle voodi. Roz muidugi teab, aga teda see kuigivõrd ei koti, kuna ta on ise kah backpacker. Täna leidsin endas peale pikka keskendumist jõudu, et jälle telk kuivaks saada, aga kahtlustan, et nii palju mul entusiasmi pole, et tassiks karavanist oma magamistarbed jälle telki. Laupäeval siiski pean seda tegema, kuna kuri omanik Michael tuleb jälle tagasi. Õnnaks kaks viimast päeva on kyllaltki vihmavaesed olnud.
Vahepeal sai kõvasti nalja tänu Flo’le. Yks nali oli see, et ta vedeles basseinis kahe saksa neiuga. Ajasid seal maast ja ilmast juttu ning kuidagi olid hetkeks minust rääkinud. Flo muidugi lahkelt ytles, et ma olen pervert. Ja et ma meeldin talle väga, kuna ta ise on kah pervert. Tydrukud millegipärast seda naljakaks ei pidanud ja toimetasid enda kered kiiremas korras basseinist välja. Nii et vähemasti kaks tydrukut siin hostelis teavad minu kohta tõde. Lisaks sai naerda selle yle, et Flo’l on tööd tehes aegajalt probleemid. Nimelt kui ta tööd tehes oma mõtetesse syveneb, siis liiguvad tal mõtted alati tytarlaste peale. Asja kõrvaleffekt on see, et ta tööpyksid võtavad selle peale telgi kuju. Proovi sa siis töötada, kui miski vidin viinamarjapõõsastesse takerdub. Sel teemal on siin ikke kõvasti teoretiseeritud, kuidas ta saaks seda olekut ära kasutada kiiremini töö tegemiseks. Täpsemalt ma neid jutte kirja ei pane, kuna siiski on mu lugejate hulgas liialt palju madalama perverssuse tasemega isikuid.
Seoses siinsete vihmaste ilmadega avastasin yhe eriti hea asja Austraalia juures. Kuna vihmaga keegi eriti ei viitsi kõrtsuteed jalge ette võtta, siis on paljudel kõrtsudel miski buss, mida saad tellida endale koju järgi. Ja pärast õhtul tagasi. Maksma selle eest ei pea, kuid väga viisakas on seevastu kõrtsus ennastunustavalt prassida. Vaadates yldist seltskonda, ei kahelnud eriti, et majanduslikult peaks selline tegevus täiesti ära tasuma. Backpackerite puhul pole ma kindel, kuna nood kaanivad alati enne hostelis kõvasti odavat veini sisse ning kõrtsus libistavad silmnähtava aeglusega odavaimat õlut. Mina mõistagi olen selles osas proffessionaal peaaegu.

.

2009-02-12T14:33:00.000+07:00

Nunih, palju vett on merre voolanud peale viimast postitust. Ilmselt natuke rohkem veini on kõrist alla voolanud. Elan endiselt Hunter Valley’s. Praeguse bossi juures on tööd kuni tuleva esmapani, siis peab vbolla siit jalga laskma. Võibolla õnnestub kuskil teise kontraktori juures tööd leida, siis jään siia veel umbes nädalaks.
Iseenesest on lahe, et võimalusi on palju. Yks võimalus, et minna Melbourne’i poole, siiski eriti hea ei ole, kuna sealkandis on kõik maha põlenud ja tööd oleks ainult vabatahtlikuna tuld kustutades või siis laga koristades. Kahjuks selle eest ei maksta. Tulekahjud eriti lähedale mulle ei jõudnud, aga siinne piirkond kuulutati kõrge riskiastmega piirkonnaks. Nyyd on kaks päeva vihma ladistanud, nii et arvan, et enam ohtu pole.
Teine idee oli suunduda Benny ja Karliga läänerannikul asuva Perthi poole. Kuna sinna on miski 4000 kilomeetrit, siis oleks plaanis vahepeal mõnes tööhostelis peatuda ja raha teenida. Samas aga yks tuttav prantslanna, kes praegu Perthis on, ytles, et seal pole hetkel sittagi tööd. Samuti on läänerannik piirkond, mis praegu kõige rohkem kannatab majanduslanguse käes.
Kolmandaks mõtlesin, et läheks Brisbane lähedale. Peaaegu samasse kohta, kus ma yhes langevarjuklubis 2 kuud konutasin. Miski 10 kilomeetrit eemal. Seal on praegu kaks Eesti sõpra, Ints ja Elton. Nagu ma aru sain, siis sealkandis tööd peaks olema. See variant oleks päris lahe, näeks oma eesti sõpru ja samuti tuttavaid sealsest langevarjuklubist. Muidugi kes vähegi Intsu ja Eltonit tunnevad, teavad, et nendega koos läheb raudselt sihukeseks andmiseks, et maks ragiseb.
Neljas idee tekkis alles paar päeva tagasi. Tasmaania. Kuna koht on sigailus ja see on kindlalt mul reisiplaanis sees, siis miks mitte sinna kohe minna. Seal pidi õunte hooaeg ka kohe-kohe pihta hakkama, nii et tööd peaks ka leidma. Lisaks kogu see loodus ja muu sudi. Tähendaks see muidugi läbi tulekahjude piirkonna kärutamist, mis võib asja natuke masendav-eksootiliseks muuta.
Viies idee oli otsida lähikonnas miski muu viinamarja korjamise koht, kus hooaeg veel kestab. Richard ja Külli sõidsidki miski 4 tunni kaugusele viinamarjaistandusse. Äkki leiaks isegi seal tööd?
Kuues idee oli panna auto ja iseend rongi peale ning kärutada põhjarannikul olevasse Darwin’isse. Seal on see häda, et märg hooaeg algab kohe-kohe. See tähendab räiget palavust ja ylikõrget õhuniiskust. Selle eest targemad inimesed lahkuvad piirkonnast, mistõttu tekib alati suur tööjõu puudus ja tasuvat tööd on ysna kerge leida. Kui ainult miski valemi suudaks leiutada, kuda sellises kliimas ellu jääda.
Valikuid on palju, lisaks veel tahab Benny minuga kaasa tulla, nii et tema arvamusega pean vist kah pisut arvestama. Arvan, et umbes teisipäeval, tunnike enne hostelist lahkumist tuleb paari minutiga miski otsus vastu võtta ja see ellu viia.
Vahepeal on igasugust nalja saanud. Väga lõbus oli yhel öösel, kui ärkasin selle peale, et kõrval telgis elavad eesti tytarlapsed, kyllaltki svipsised, hakkasid arutama Flo yle. Et kuda ta ikke suudleb ja mis ta ikke teeb. Võrdlesid ja puha. Mul oli väga lõbus kuulata. Hommikul selgus, et tytarlapsed sellest ise mitte halligi ei mäletanud, siis oli lõbus nende mälu värskendada. Palusid mul lubada, et ma sellest Flo’le ei räägiks, aga sellist totrat lubadust ma loomulikult ei andnud. Hiljem sai sel teemal hulgaliselt nalja. Krt, nalja on siin ikke iga päev saanud, aga kui vaja lõbusad pajatused kirja panna, siis ei karga midagi pähe.
Yleeile hakkas siin vihma ladistama. Oh seda paanikat. Euroopa inimesed ju julgevad telki kasutada ainult siis, kui telki tegelikult yldse vajagi pole. Telgid olid nii yles pandud, et hakkasid vihma sisse laskma, yhed iirlased olid koguni ukse lahti jätnud. Täielik paanika. Eesti tydrukute telgil oli vihmakate katki, nii et kogu telk ujus. Nii oligi, et mõlematele eesti tydrukutele anti ööseks tuba, kahele iirlasele anti voodikohad ning lisaks nendele magas kaks tyypi omaalgatuslikult teleka toas diivanitel. Mu enda telk lasi kah ikke tõhusalt vett sisse, aga seeeest välja ei läind tilkagi, ikkagi veekindel. Põhjus oli väga lihtne, telk oli pystitatud minu poolt täiesti suvaliselt ja kui sadama hakkas, siis lootsin, et midagi hullu vast pole. Kokkuvõttes polnudki hullu. Vett oli sees kyll hulgaliselt, aga kummimadrats oli kõrgem ning tekk ja magamiskott olid kah enamvähem kuivad. Magasin sygavalt nagu lapsuke.
Eile võtsin end nii palju kokku, et kuivatasin teki ära ja panin telgi vihmakatte nii korralikult peale, et sealt ei tohiks enam midagi läbi tulla. Praegu ladistab täiesti arvestatavalt, nii et õhtul saab näha, kuda asi toimib. Igatahes peetakse mind siin natuke segaseks, et ma sellise ilmaga täiesti rahul oma telgiga olen. Krt, ma olen palju hullemate ilmadega ilma telgita metsas olnud. Mitte et ma seda nii kõvasti nautisin, aga siinne olukord on nagu sanatoorium võrreldes mõne ööga, mis ma kuskil põõsa all vhma käes värisedes veetnud olen. Muidugi sooja aluspesu jõin ikke enne selga.
Aitab kyll. Tahaks midagi veel kirjutada, aga noh, ei tule vaimu peale! No ei tule vaimu peale!

2009-02-04T17:47:00.002+07:00

Ahoi, kallid kylmakraadides elanikud. Praegu on tore nädal, ilmaennustuses lubati iga päev yle 40 kraadi ja homseks lausa 47. Suur õnn on ikke alustada tööd kell 6 hommikul, kui on meeldivalt jahe.
Tööga iseenesest on vähe kehva. Just siis kui hakkas tunduma, et elu läheb jälle rööbastesse, raha hakkab taskusse voolama jne, teatas ylemus, et sel nädalal on töö ainult reedel ja laupäeval. Sitt mis sitt! Pidasin juba erinevaid plaane siit asulast lahkumiseks, kuid siis õnnestus Philipil meile töö leida yhe teise kontraktori juures. Seal kyll kuigi pikke tunde töötada ei saa, aga siiski piisavalt palju, et maksta yyr, osta syya ning osa raha eestisse igasugu laenude teenindamiseks saata.
Vahepeal sai siin nalja kah natu. See nali meenutas mulle seda legendi (võibolla ka on see jutt tõsi), et esimene kahe auto kokkupõrge Hiiumaal juhtus siis kui kogu saare peale ainult kaks autot oli. Kujutage ette kui palju autosid on austraalias ja kui väike osa neist masinatest kuulub eestlastele. Ja siis mõelge kui suur on tõenäosus, et omavahel kokku põrkavad kaks eestlastele kuuluvat autot. A just selline asi siin juhtus. Richardile hyppas miski känguru autole ette. Kuna nood loomad on päris pirakad ja võivad sõidukile tugevaid kahjustusi tekitada, siis Richard pidurdas. Seda sama tegevust aga ei harrastanud Richardi taga sõitev Janne, kes leidis, et eesolevat autot on lihtsam peatumiseks tarvitada, kui oma väsinud jalga piduripedaalile suruda. Õnneks piirdus asi ainult korraliku plekimõlkimisega, autod ise jäid sõidukorda, Janne autol ainult hakkas radikas lekkima. Selle peaksid aga nad juba selle nädala jooksul korda saama.
Kõige vahvam asi juhtus aga pyhapäeval. Mul sai korralikult siiber sellest, et pole liiga kaua lennukist välja hypanud. Raha kyll palju polnud, aga krt, 5 kuud ilma hyppamata pole ka hea. Leidsingi siit umbes 25 kilomeetri kaugusel yhe klubi. Seal hype maksis 40 taala, mis pole paha hind. Varustuse rent olnuks miski 30 taala, aga kuna neil sobivat varustust ei olnud, siis laenas oma varju yks vanamees. 170 ruutjalane Spectre oli. Tegin vanale paar õlli selle eest välja. Lennukiks oli pisike Cessna 182. Sama tyypi lennukitest olen ma siin kolmest erinevast välja roninud, aga see oli miski vana mudel, mis oli kohe eriti pisike. Tavapärase 5 hyppaja asemel mahtus sinna ainult 4 ja need pidid ka end ikke korralikult kokku pressima. A nuh, viriseda polnud midagi, peaasi, et lennuk ylesse läheks. Kõrgust kahjuks sain ainult 10 tuhat jalga ning avada kästi mul juba 4000 jala peal. Nuh, kuna ikke uus dropzone ja esimest korda selle varustusega, arusaadav. Meeliylendav tunne tuli juba siis peale, kui lennuki uks avati. Ronisin esimesena välja kah. Niiiii hea oli. Sooritasin eeskujulikult yhe korraliku käkk-fly. Niivõrd meeliylendav tunne oli peal, et oleks tahtnud igasugu nalja teha. Proovisin istuda ja see tuli isegi suht hästi välja. Vahepeal lihtsalt loperdasin ja keerlesin õhus, nii lahe oli, et ei viitsind end stabiilseks ajada. Lõpuks tuli siiski meduusi visata. 170 Spectre oli päris lahe vari, keeras ääretult kiiresti. Kahjuks oli spot veidi sitt ja enamus ajast pidin lihtsalt maandumisala poole kulgema, kuid sain siiski natu ka pöördeid nautida. Maandudes yllatusin, et Spectre lendas kyllaltki aeglaselt. Viimase hyppe enne seda olin teinud sama suure Zaphire'ga mis kihutas nagu loom. A totrat naeratust sel päeval mu näolt ära ei saanudki.
Ahaa, yks asi veel. Tahtsin mainida, et yks kuradima kena prantsuse neiu kolis eile siia hostelisse..

2009-01-27T16:14:00.001+07:00

26.01.2009

Täna on mu elu yks ilusamaid päevi. Natuke ilusam päev oli kunagi ammu, kui ma eestis sain 25 krooniga Rock’i 4-pakki osta ja ykskord oli veel ilus päev. Võibolla siis, kui KEK-is veel jõulupreemiat sai.. A täna on hea päev, kuna on miskine pyha. Pyha nimi on Australian Day ja tähistatakse seda päeva, mil esimene suurem persetäis laevu siia jõudsid ja hunnik vange maale lasti, ehk siis mil asustati siinne manner eurooplastega ja hakati usinasti aborigeene maha nottima. Selle puhul on meil hostelis tasuta grill ja hunnik TASUTA õlut!!! Ilus..
Muus osas on olukord siin täiesti kontrolli alt väljunud. Hetkel elab hostelis juba 10 eestlast. Meeldiv osa on muidugi see, et 8 neist on tytarlapsed.
Teine asi, mis on käest läinud, on see, et inimesed on hakanud sauna ja vihtlemist armastama. Pean kogu aeg vihtasid organiseerima ja saun on alati ylerahvastatud tegelastega, kes pole elu sees vihelnud. Saunas on nagu lasteaed, hull kisa, rõõmustamine, karjumine ja möllamine käib. Kõik vihtlevad ennast ja naabreid läbisegi. Iseeenesest mulle meeldib, et suutsin natuke saunakultuuri siia tuua, aga jama on see, et ma ise enam ei saa rahulikult laval istuda ja eukalyptivihta nautleda. Saun on ka pisut kehva, kui 7 inimest sees on ja usinalt vett kividele uhavad, siis jahtub asi ikke suht maha. A nuh, mis ma ikke virisen, ise ma olin loll ja vedasin esimesed sakslased sauna, kas nyyd asja nagu pyha ettekuulutust rahva seas levitavad..

2009-01-25T14:11:00.001+07:00

21.01

Esimese asjana tahaksin tänada kõiki neid fänne, kes võtsid vaevaks mulle synnipäeva puhul kylla sõita ja kasti Tartu õlut kaasa tuua. Olen väga tänulik.
Synna oli päris vahva. Hommikul töö juures lauldi mulle synnipäevalaulu yheskoos. Peale tööd istusime veel töökojas natuke ja jõime õlunaadi, mille eest minul mõistagi maksta ei tulnud. Tagasiteel peatasin veel korra auto ja äestasin miskisugust puud tee ääres, eesmärgiga õhtuks paar saunavihta ehitada.
Iseenesest miskist erilist tähistamist ma siin ei teinud. Lihtsalt seetõttu, et raha pole mul yldse. Niipalju tegin, et synnipäeva puhul ostsin kasti õlut. Kyll maitses hea, kui oled paar kuud ainult odava veini peal elanud. Manustasime töökaaslastega yksmeelselt alkot kuni oli aeg sauna minna. Sakslased olid kõik elus käinud korra või paar kuskil sanatooriumi saunas või midagi sarnast. Saunavihast polnud aga nad midagi kuulnud. Nii juhtuski, et kui valasin korraliku portsu vett kerisele ja hakkasin vihtlema, siis Flo kargas röökides uksest välja. Minuti pärast oli ta muidugi tagasi ja nõudis lisa. Yldse olid tegelased ääretult sillas vihtlemisest. Kaks mitte just kõige paremini kokku köidetud vihta said ikke täiesti ribadeks pekstud. Kogu saun oli kah yhtlaselt lehtedega kaetud. Suurema pasa lykkasime ikke peale sauna kokku. Vaimustus kestis lausa paar tundi peale sauna ja muud jututeemat eriti ei arendatud. Täna töölt tulles mult lausa nõuti peatust, et uus ports oksi võtta ja õhtuks vihad valmistada.
Täna oli väga raske tööl olla. Pea valutas ja tunne oli nõrk. A olen hullemaid pohmelusi talunud ning õnneks ei olnud eriti palav päev, miski 35 kraadi vist ainult. Hostelis ootas yllatus, selgus et siia tuli veel 4 eestlast. Yks neist isegi hiiumaalt. Hetkel meid siis siin 10 eestlast kokku. Masendav. Homme on vaba päev. Reedel on natuke tööd ja saab esimese palga. Ilmselt numbrite pealt vaatan, mida nädalavahetusel teen. Võibolla sõidan Sydneysse, mis on suht lähedal, aga suurema tõenäosusega vedelen hostelis ja ei tee mitte halligi. Töökaaslastel oli ka idee, et rendiks jalgrattad ja kärutaks ymbruskonnas ringi. Kõlab kah päris okkalt, kuigi mõte sellise palavaga väntamisest just erutust ei tekita.
Tahtsin veel synnipäeva kohta paar sõna kirjutada. Enne unustasin, et käisime veel korra kohalikus kõrtsus, kus oli hosteli kylalistele miski happy hour. Seal juhtus selline lahe asi, et baarmän maksis ise minu õlle eest. Kui yritasin talle öelda, et ma tavaliselt tähistan synnipäeva kuu aega ja et kas ma saan iga päev õlut, siis sain siiski eitava vastuse. A õlu oli hea.
Kindlasti oleks veel midagi kirjutada, aga ma olen selleks liiga laisk. Pealegi peaksin siis võibolla mõtlema, mis ajab mind higistama ja yritan sellest hoiduda.

Tere taas, mu kallid lugejad!

2009-01-16T14:17:00.001+07:00

16.01.2009

Ahoi. Pole ammu oma kalleid lugejaid värske ja ennekuulmatult suurepärase kirjatykiga hellitanud..
Esmaspäeval oligi mul Sydneyst nii siiber, et istusin autosse ja sõitsin Cessnock’isse Hunter Valley YHA’sse. Kohavalik tulenes sellest, et lugesin moodsa suhtlusportaali Orkut internetifoormumitest, et siin on muhe hostel ja saab korjata viinamarju. Pealegi pidavat viinamarjade korjamine kõige lihtsam töö maailmas olema. Otsustasin järgi proovida.
Hostel on ikke väga mõnus siin peale Sydney myra. Asub linnast nõks väljas, ymberringi ainult miskid heinamaad või asjad, maantee jääb kah piisavalt kaugele, nii et ainuke myra, mis segab on meie endi poolt produtseeritud. Voodikoha hind on 140 taala nädalas, aga telkida saab 80 taala eest. Võtsin loomulikult telgi variandi, sest mul suurt vahet pole, kus ma magan, peaasi, et dussid, peldikud, köök ja miski läbutamise ruum käepärast võtta on. Praeguseks võin öelda, et suur lisaväärtus on see, et mul telgis pole mitte halligi sääski, aga tubades on inimesed ikke korralikult ära söödud.
Kui hakkasin tööjuttu tegema, siis kahjuks selgus, et see siin pole tavaline tööhostel, kus hosteli poolt leitakse sulle töö, vaid siin pead ise vaatama kuidas hakkama saad. Õnneks on neil siin nimekiri töövahendajatest, kes viinamarjahooajal töölisi otsivad. Samuti on transport tööpaika meie endi mure, mis on puhas vesi minu veskile, kuna mul on auto. Nii juhtuski, et tänu autole olin mina koos nelja kaaslasega esimesed, kes sel hooajal siin tööle said. Ise ma ei liigutanud selle koha saamiseks lillegi, lihtsalt inglane Adan tuli mu juurde jutuga, et mul on auto ja oleks vaja 5 inimesega tööle sõita. Kuis ma sain siis ära öelda ilusast pakkumisest!
Alustasime neljapäeval. Palk on 19,5 taala tunnist, mis pole paha, mitmetes teistes kohtades siin saab 18 taala. Esimesed kaks päeva olid lyhikesed, miskid 4,5 tunnised, aga järgmisest nädalast pidid ikke korraliku pikkusega päevad tulema. Mis aga kõige parem, on see, et töö on tõesti lihtne. Lõikad aga näpitsatega viinamarja kobara väädi pooleks ja poetad marjad ämbrisse. Viinapuud on ka paraja kõrgusega, et kummarduma peab suht harva. Niimoodi liigud koos grupiga mööda viinapuude rida ning isegi äbrite tyhjendamise pärast ei pea muretsema, kuna selle jaoks on spets tegelane, kes ämritega ringi jookseb. Yhe rea peal on 4-5 inimest, nii et saab ka rahus juttu puhuda, mis aitab igavust peletada. Seltskond on ka vägagi muhe, kogu aeg visatakse nalja ning kõige rohkem kuuleb seda bossi poolt, kes on umbes 50 aastane tädi. Ääretult positiivne ja tore, yldse ei kurjusta, vahel ikke märkusi teeb, kui miskit jama teed, aga need vihjed on ka sellised positiivsed, mis ei pane end halvasti tundma. Tööandja poolt on ka joogivesi olemas, nii et ei pea ise miskeid pudeleid kaasa tarima. Umbes kahe tunni tagant on suitsupaus 15 minutit. Kas ei kõla mõnusalt? Asjal siiski miski konks on, nimelt siin läheb temperatuur päeval päikese käes ikke yle 40 kraadi, mis põhjamaa inimest tapab päris usinasti. Selle vastu on jälle hea see, et tööpäev algab juba kell kuus hommikul, nii et esimesed paar-kolm tundi pole hullu. Täna oli veel eriti mõnus, kogu aeg oli ilm pilvine ja meeldivalt jahe. Sellise ilmaga oleks tahtnud miski 10 tundi uhada, aga kahjuks sõltume me sellest, kui palju veinimeistritel trääni vaja on.
Teisel siin oleku päeval tulid siia elama kaks eestlast. Yks Äksi poiss Richard oma Aravete tydruku Külliga. Väga lahedad ja lõbusad tegelased, kui õigesti mäletan, siis 23 ja 21 aastat vanad. Kohtasin neid yhes kuuris, kus on miski improviseeritud baariruum, mida eriti ei kasutata, aga kus see-eest on hea jahe ning saan mõnuga metal muusikat kuulata nii valjult kui soovi on. Ajasime seal juttu kui yhel hetkel ytles Richard oma tydrukule kuldsed sõnad: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Kas ei kõla kaunilt? Mu meelest nii ilus, et ma tahan seda veel korra kirjutada: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Autoga alkopoe trett palju aega ei võtnud ja igapäevane töö algas. Õhtul kiikasime sauna. Olime ääretult skeptilised, aga selgus, et mõnus väike saun, kus saab 80 kraadi sisse ja leili tuleb ka, kui vett kerisele loopida. Eestis ma muidugi ilmselt soovitaksin selle sauna ära põletada või kaks korda võimsam ahi sisse osta, aga siin pole häda midagi. Bassein on kah kohe kõrval, kus vesi on yllatavalt jahe ja mõnus.
Täna tegid Richard ja Külli laheda ostu. Ostsid vana Ford Laseri, mille eelmine omanik oli meeldivalt roosaks värvinud. Lisaks sellele veel loomulikult roosad istmekatted, kirjaga “Barbie”. Maksid nad selle eest 1000 dollarit, mis raha nad peaksid umbes nädalaga tagasi teenima, kui tänu transpordi olemasolule kiiremini töö leiavad. Praeguse seisuga peaks neil esmaspäeval töö suht kindlustatud olema tänu masinale. Auto muutub ilmselt lähipäevil veel lahedamaks, kuna tegelased ostsid ka miskeid aerosoolvärve.
Rahvas hostelis on päris lahe. Nagu igal pool, on siin palju sakslasi. Samas prantslasi pole yldse ja britte on rohkem kui tavaliselt. Samuti on kaks ääretult kaunist, veatult kokku keevitatud karkassiga Taiwani neiut. Igakord kui nad läheduses on, tekib tunne, et olen yhtäkki kõrgvererõhutõppe haigestunud. Veel olen vestelnud yhe Sveitsi tegelasega ja yhe itaallasega. Kindlasti on siin rahvusi muidki, aga pole veel jõudnud kõigiga tutvuda. Aega selleks on piisavalt.
Mis veel? Võibolla nii palju, et suutsin siin suht veenvalt oma telefoni ära kaotada. Arvan, et see kusagil territooriumil siiski asub, aga kui see koht on lageda taeva all, siis on mu kallis kauateeninud vana ront siiski hävinud, kuna eile õhtul sadas vihma. Peaksin hoolikamalt otsima, aga väljas päikese käes on talumatult kuum ning õhtul jahedas olen ma juba piisavalt auru all, et mitte viitsida seda teha. Muud häda sellest pole, ainult et kaks šotlast tahtsid minult jooksvat infot olukorra kohta, et võibolla kah siia hostelisse tulla. Kahjuks nad seda infot ei saa. Halb õnn!
Sel nädalavahetusel tööd ei ole. Homme lähen vist vaatan kohalikule lennuväljale, kus pidi yks langevarjuklubi hyppamas käima vahest. Saab näha, mis tegelased ja mis hinnad siinkandis on. Kange himu on yle saja aasta ikke yks hype teha, et end endiselt langevarjurina tunda, kuigi rahakott karjub selle peale ahastusest. Peab vaatama, mis hinnaga siin seda teha saab, iseenesest on töö nyyd olemas ja tulevased rahavood mingil määral kindlustatud, nii et väike meelehea äkki ei ole liialt kurjast?

Aitab Sydneyst

2009-01-11T09:24:00.003+07:00

Nuniih, tundub, et Sydneyga saab selleks korraks yhele poole. Mitte kuidagi ei ole suutnud siin tööd leida ja rahadega on seis ysna nutune. Homme või ylehomme (pole veel otsustanud) sõidan linnast välja kuskile agraarpiirkonda ja yritan jälle farmitööd teha. Ebameeldiv töö kyll, aga mis teha, raha on vaja kuidagi teenida. Eriti kaugele Sydneyst ei taha minna, sest yle interneti yritan ikke miskit tööd siin leida ja kui saan, siis pöördun tagasi. Kui aus olla, siis pole nagu Sydneyt ju näinudki. Raha kokkuhoiu mõttes on kõik muuseumikylastused ja äärelinna randade kylastused ära jäänud, nii et nende jaoks pean siia tagasi tulema. Võibolla lahendan asja nii, et nädal enne aussist lahkumist veedan siin ja kolistan ringi. Samas jälle soovitavad sõbrad mul aasiasse sõita hoopis Melbournist, kuna sealt on lennupiletid jupp maad odavamad. Raske. Ilmselt otsin internetist kõige odavama pileti Singapuri ja siis teen plaane edasi.
Iseenesest igav pole mul siin olnud. Tavaliselt peksan end kesklinna kuskil lõuna paiku, siis veedan raamatukogus mõne tunni ja õhtuti olen Benny, yhe rootsi pundi või šoti paariga miskit teinud. Tihtipeale on see muidugi tähendanud odavaima veini suu kaudu manustamist. Eile näiteks algas siin suur muusikafestival, kusjuures esimesel päeval olid kõik kontserdit tasuta. Vaatasin kahte esinejat poolenisti. Esimene oli miski funky ja reggae punt. Nime ei mäleta, aga pidavat vägagi kuulus olema. Kahjuks Bennyle see punt ei meeldinud ja ta meelitas mind sealt minema. Teine bänd oli The Black Keys koos miskise kuulsa souli lauljannaga. Vägagi muhe. Peab uurima, võibolla on täna ka siiski mõni väiksem lava tasuta kylastajatele yles pandud.

uut ja ullemat

2009-01-03T10:21:00.002+07:00

Ahoi. Tuligi see 2009 kätte nigu nipsti! Pealegi 7 tundi varem, kui enamusele teist, mu kallid lugejad :p.
Enne pidulikku hetke passisin linnas ja vaatasin ilutulestikku. Siinmail mõeldakse natuke lastega perede peale, sestap korraldati yks ilutulestik juba kell 9 õhtul, et peale seda oleks aega pereemadel ja -isadel aega oma lapsed kuskile ära toimetada, mõned napsud hinge alla võtta ja siis keskööks tagasi kesklinna kolistada, et nautida melu ja seda peamist ilutulestikku. Peab ytlema, et kella yheksane tulevärk oli võimsaim, mida ma oma yyrikese elu jooksul olen näinud. Peale seda haarasin alkopoest hunniku odavat veini kaasa ning sõitsime Bennyga Kelly juure. Kelly oli yksi kodus ning läksin sinna, kuna mul polnud raha pidutsemiseks linna peal. Benny tuli paariks tunniks, et hiljem miski kruiisi laeva peale läbutama minna.
Ega Kelly juures miskit suurt pidu tulnudki, vahtisime telekast ilutulestikku, vahepeal kiikasime ka rõdult kesklinna poole, kust kah pisut tulemöllu näha oli. Möll oli ikke võimas. Teleylekanne oli kah hea, mitu kaamerat oli maa peal ja kahelt helikopterilt kah filmiti. Kõige vahvam oli see, et möll käis neljas kohas täiesti synkroonis. Oleks tahtnud seda koha peal vaadata, kuid kesklinna rahvamöllust sai mul juba päeval nii siiber, et eriti ei kahetsenud Kelly juure minemist. Suht ruttu peale keskööd kolis Kelly magama ja Benny läks kruiisima. Istusin yksi, kaanisin veini ja vahtisin telekat. Pidin nentima, et pole just kõige vägevam uusaasta vastuvõtt, kuid siiski tundsin end pisut paremini kui võrrelda variandiga, et istun autos ja läppari aku on kah tyhjaks saanud.
Nyyd on olnud kaks täiesti mõttetut päeva ning yks on veel tulemas. Alles esmapa on midagi teha, sest siis hakkavad asutused uuesti tööle ja tööotsingud kah. Teha oleks muidugi turistivärki kõvasti, aga kahjuks tahetakse iga asja eest miskit rubla saada, mida minul kahjuks eriti pakkuda ei ole. Sai kyll meremuuseumis käidud, kuid see osa, mis tasuta oli, jättis suht kylmaks. Laevade, sealhulgas ka allveelaeva peale mineku eest taheti jälle raha saada. Krdi kapitalistinärud!

Elu on lill ja 8 kipub 9-ks saama

2008-12-31T10:41:00.002+07:00

Ehee, kuulsin, et paar inimest olid natuke mures minu kodutu olemise yle. Mõistagi oli tegemist naissoost tegelastega.
Tegelikult muretsemiseks pole vähimatki põhjust. Autos on mul madrats, paar magamiskotti, padjad, lina ja tekk. Lisaks ohtralt joogivett. Parkisin ta umbes tunnise jalutuskäigu kaugusele kesklinnast tasuta parkimistsooni. Koht on kena, otse golfiraja kõrval, roheluses. Ainuke jama on see, et hommikupäike kytab umbes kella 7 paiku auto nii soojaks, et pean auto taha murule kolima. Aga ka selle vastu pole mul midagi.
Kes nyyd loodab, et ma päevad läbi vedelen autos ja haisen pesematusest mis hirmus, peab pettuma. Nimelt pole mingit probleemi astuda sisse oma vanasse hostelisse ja seal dussi all käia. Lisaks sellele olen mõned korrad ka Benny majas sauna võtnud ja basseinis vedelenud. 2 päeva tagasi aga vedelesin Kelly korteris, kuhu lähen ka täna, et uus aasta seal vastu võtta. Seal on samuti ligipääs saunale ja basseinile ning seal saan ka oma riided ära pesta. Nii et see kodutu elu päris tänaval rentslis magamist ja prygikastis söömist minu jaoks ikke ei tähenda.
Yhel öösel oli väheke kehva. Sai vanas hostelis yhe rootslase synnipäeva tähistatud ja kuidagi juhtus nii, et mina ja Benny jäime telekatuppa diivanitele magama. Kell neli öösel aga sadas sinna sisse hosteli omanik ning sugugi mitte armastusväärselt peksis meid majast välja. Õnneks bussid sõidavad siin öö läbi ja unega võitlema pidin bussipeatuses alla tunni aja. Pold hullu, öösel ongi tegelikult palju mõnusam liikuda, kuna siis on temperatuur parasjagu selline, et lyhikeste pykste ja teesärgiga eriti kõvasti ei higista. Päeval kipub isegi hingamine naha märjaks võtma. Mõtlemist ma pole veel proovinud..

Kodutu

2008-12-25T06:18:00.002+07:00

Ehee. Päris tore jõul oli sel aastal. Teisipäeval pidin hostelist jalga laskma. Juhtus aga nii, et jäin sinna pisut napsutama ja lõpptulemusena magasin telekavaatamise ruumis diivanil. Väga mugav oli. Plaanisin seda sama ka eile teha, aga millegipärast sadas õhtul kell pool yksteist miski hosteli töötaja sisse ning olin sunnitud minema kõndima. Krt, ei olnud just kõige meeliylendav hetk. Asja tegi raskemaks veel see, et pilk polnud enam päris selge kah. Et vältida pool ööd mööda linna lonkimist ja auto otsimist, võtsin takso ja sain kenasti ning kiirelt kohale. Täna lähen randa.

Töötu ja kodutu

2008-12-23T09:26:00.004+07:00

Ehee, täna pidin hostelist välja kolima, kuna mul pole enam raha et yyri maksta. Samuti pole ka tööd veel leidnud. Õnneks on mul siiski mu auto, mis peavarju pakub ning söögirahaga kah paar nädalat muret ei tohiks olla. Kui Hansapank Eestis poleks jalaga kubemesse virutanud, siis oleksin suht muretu. Aga nyyd lähen uuesti tööd otsima..

Sauna sain, või midagi sellist

2008-12-19T13:39:00.003+07:00

Eile õhtul oli väike tähistamine. Nimelt Benny sai 150 taala eest nädalas korteri otse sydalinna. Raha sees on ka tasuta võimalus kasutada jõusaali ja ujulat. Tähistamise kestel hakkas meile yha enam ujumise vajalikkus selgeks saama ning kuskil poole kymne paiku õhtul suundusime ujulasse. Väga mõnus oli, pealegi sain natuke saunahõngu nuusutada. Sauna temperatuur oli kõigest umbes 70 kraadi ning kividele vett lisades kuigi lootustandvat vee aurustumisprotsessi ei toimunud. Õrnalt siiski mingit leili pojakest tunda oli. Eestis oleksin ma ilmselt andnud lubaduse elu sees enam jalga nii mõttetusse sauna tõsta, aga siin ma ei saa liialt nuriseda. Kui ikke pole umbes aasta aega mingisugustki sauna saanud, siis hakkad vähesemaga leppima.
Täna hommikuks oli Bennyl kokku lepitud kohtumine kalaturu laevakai peal kohtumine miski mehega, et saada tööd kalalaeval. Läksin kaasa, et samuti infot kysida. Koha peal polnud peaaegu mitte kedagi, miski laeva madruselt kuulsime, et ikke kella 10 paiku hakkavad kõvemad asjapulgad end kohale ajama. Tulidki mingi hetk laevaomanikud ja kukkusid kohvikus kohvi lyrpima. See oli justkui kaader filmist. Kõik 4 tegelast olid ittaallased, vanad, soliidse õllekõhuga härrad. Istusid ja jõid kohvi, nägid välja just nagu miskid ittaalia maffiaperekondade pealikud. Kahjuks selgus, et hetkel on vajadust ainult yhe kogemustega tegelase järgi, aga võeti meie numbrid ja lubati uuel aastal helistada, et praegu pyhade ajaks on nad ärid sisuliselt kinni pannud.
Õhtul läeme ilmselt yhele soolaleivapeole. Kolm tegelast meie hostelist kolivad mingisse korterisse.

Eriti asjalik Enn

2008-12-18T09:25:00.002+07:00

Mõtted olid mul ilusad. Et hakkan korralikuks, otsin tööd ja olen igati asjalik. Plaanid lykkas ymber info, et Benny, mu vana sõber Home Hillist, on Sidneys.
Yleeile võtsime yhendust ja kohtusime kell 12 Liverpooli ja George tänavate nurgal. Kell 12.05 esitasime kõrtsmikule tellimused suurtele õlledele. Vägagi ilus algus yhele teguderikkale päevale. Benny plaanid osutusid ysna sarnaseks minu plaanidega. Otsida tööd ja vedeleda kuni märtsini Sidneys. Peale seda aga mõneks kuuks aasiasse ringi kolama. Peale kõrtsu jätkasime arutelu sellest, kui oluline on kiirelt töö leida, minu hostelis. Eelnevalt loomulikult astusime alkopoest läbi. Tasapisi hosteli elanikele hakkas meie tegevus meeldima ning yhel hetkel napsutasime juba umbes kymnekesi. Oli tore, liiatigi kuna paar väga kena tytarlast oli pundis.
Eile toimus yleeilse päeva kordus. Täna õnneks ytlesin kõikidele ahvatlustele ei ning olen juba 1,5 tundi netis tööotsimisega tegelenud. Praegu tegin väikese pausi, kuna kopp sai ette.

Sydney

2008-12-15T07:52:00.002+07:00

Nuniih, olen juba miski viiendat päeva Sidnis, aga pole viitsind siia blogisse sellest kirjutada. Mitte, et mul kõvasti tegemist oleks olnud, aga praegu on isegi minusuguse laisklooma jaoks muljetavaldav laiskus peal. A eks ma lyhidalt kirjutan, mis on toimund.
Byron Bayst tahtsin mina võimalikult kiiresti Sydneysse jõuda ja teised ka väga vastu ei tõrkunud. Christianil õnnestus vahetada oma lennupilet kolmapäevaks ymber. Seega otsustasime, et jõuame Sidneysse kolmapa ja ma saan ta otse lennukale ära visata. Seega suurt kiiret ei olnud ja kärutasime mööda rannaäärseid maanteid rahulikult. Kaks ööd oli vaja veeta kusagil. Mõlemad veetsime mingisugustes linnades suvalistes parkides telkides. Õnneks politsei või mingid muud ebameeldivad asjapulgad meid ei tylitanud. Tee peal nägime päris ilusaid randu ja tegelesime mingil määral bodyboardinguga.
Kolmapa oli siis see suur päev, kui oli vaja sisse sõita neetult suurde Sidneysse. Nagu ootasime, oli liiklus vastikult agressiivne ja tihe. Õnneks lennujaama viis suur maantee, mis enamusest ummikutest meid mööda juhatas. Sellegipoolest võttis lennukale jõudmine läbi linna ligi 2 tundi aega. Lennukal lajatati meile veel korra. Selgus, et parkimine on seal 15 taala tunnis. Masendav. Lisaks suutsime lennukal veel Scotmani ära kaotada, mis samuti parkimisaega pikendas. Õnneks sai Emilio lennuka infopunktist infot hosteli kohta, kus on vabu kohti. Seega oli vaja ainult see hostel yles leida ja kohale sõita. Ei pidanud hakkama sihitult mööda hosteleid ringi sõitma ja otsima, kus vaba kohta leida. Kallis see koht kyll oli, 30 taala öö, aga Emilio ja Scotman otsustasid selle võtta. Mina otsustasin vähemalt esimese öö autos ööbida ja hiljem endale miski odavama öömaja leida.
Sõitsin kesklinnas vähe kaugemale, kus on tasuta parkimine ja sinna ma oma masina sättisin ning seal ma ka esimese öö veetsin. Neljapäeval aga õnnestus saada mul voodi yhes kesklinna hostelis, kus öö maksab ainult 18 taala. Lisaks sellele on tasuta juhtmevaba internet. Pole paha. Toas on 12 inimest, enamus asiaadid, mõni neiu ikke päris kaunis kah..
Siin hostelis ma olengi peaasjalikult passinud. Sorteerin oma pilte, vaatan filme, natuke ka mängin miskeid mõttetuid arvutimänge. Lihtsalt 6 nädalat reisimist ja trallimist tõmbas rihma natuke maha. Maru mõnus on mitte halligi teha ja mitte millegi pärast muretseda. Natuke kolasin ikke linna peal kah, nii et kesklinnas enam päris ära ei eksi ja kuulsa ooperiteatri vaatasin kah yle. Maru mõnus on see, et aasia toitu pakutakse iga nurga peal. Umbes pooled söögikorrad olen söönud sushit ja ylejäänud kordadel olen ka eelistanud miskit aasia restorani või kebabit.
Täna pean vist lõpuks asjalikuks hakkama ja tööd otsima hakkama. Raha on kyll piisavalt, et aastavahetuseni vastu pidada, aga siiski on vaja teenida raha oma suurte plaanide jaoks aasia vallutamisel.

2008-12-08T11:17:00.001+07:00

Reedel lasime Brisbanest jalga. Sihtpunktiks oli Surfers Paradise Gold Coastil. Tee peale jäi Dreamworld, ilgelt suur lõbustuspark. Otsustasime seal yhe päeva veeta. Kahjuks valisime väga vale päeva, kuna sel reedel oli koolides viimane päev enne pikka jõuluvaheaega ja paljud koolid veetsid selle päeva lõbustuspargis. See tähendas, et sitaks palju lärmavaid lapsi oli ning järjekorrad olid vastikult pikad. Iseenesest atraktsioonid olid vägevad, kuigi kestsid ääretult lyhikest aega. Yhe atraktsiooni järjekorras seisid Emilio, Christian ja Scotman umbes 2 tundi, et kogeda mingi 5 sekundit kestvat aktsiooni.
Päev möödus päris kiirelt ja õhtul kärutasime Gold Coastile. Leidsime seal yhe meeldiva pargi, kuhu õhtupimeduses pystitasime telgid.
Laupa kolistasime natuke Gold Coastil ringi, aga kuna seal suurt midagi teha pole peale surfamise, siis sõitsime edasi Nimbin’isse. Nimbin on yks väga eriline kyla. Hipi kyla. Ma ei tea mis moel, aga kuidagi on välja kujunenud, et seal kylas pole marihuaanaga kauplemine keelatud. Myyakse seda otse tänaval. Lisaks võid saada ka seeni ning muid looduslikke narkootikume. Kohalikud suitsetasid kansat otse tänaval, see oli tavaline, nagu sigarettide suitsetamine. Täiesti hämmastav, kuidas sihuke kohake saab eksisteerida. Kord aastas peetakse seal veel mingit laata, kus kõik kasvatajad toovad letti oma parima kauba eriti soodsate hindadega. Päris lahe kyla, peaks mainima. Tean mitut tegelast, kes sooviksid seal ilmselt elu lõpuni elada. Õhtu hakul sõitsime mingit suvalist teed pidi välja kylast ja telkisime kuskil väikese kylatee ääres.
Eilne päev tõi meid Byron Bay’sse. Tegemist järjekordse rannas asuva kuurortlinnaga, mis on väga populaarne backpackerite hulgas. Tingimused on surfamiseks head ja väga palju hosteleid on seal. Kuna tegemist on puhkusehooajaga, siis loomulikult kõik hostelid olid välja myydud, samuti ainuke linnas asuv karavanpark. Leidsime vaba telkimiskoha linnast 2 km väljas asuvas karavanpargis. Pidasime plaani, et joome natuke jõu kogumiseks veini ning siis jalutame linna pidutsema. Veini jõime kyll usinasti, aga iga lonksuga hakkas 2 km pikkune jalutuskäik järjest vastumeelsemaks muutuma. Nii me istusimegi hilise ööni telkide kõrval veini kulistades ja iga paarikymne minuti tagant arutasime, et peaks ikka linna minema. Oli ilus.
Tänaseks päevaks oli minul ainult yks plaan. Hypata langevarjuga. Kella 10 paiku sõitsin lennukale asja uurima. Selgus, et kahjuks täna nad rohkem ei hyppa, kuna yhtegi reserveeringut tandemhypeteks pole. Lisaks sellele oli neil välja rentida ainult miski hiiglama suur õpilasvari, mis mind just eriti ei erutanud. Niipalju siis hyppamisest...

Brisbanes. Jälle..

2008-12-04T09:22:00.004+07:00

Rainbow Beachilt suundusime edasi Noosasse, et seal surfata. Kahjuks häid laineid sel päeval ei olnud. Kolistasime niisama mööda linna ringi ning õhtuvarjus leidsime yhe pargi, kus magada. Keset parki oli miski pisike korvalliväljak, kuhu oma magamiskotid maha laotasime. Ei tea mis mul häda oli, aga magasin ääretult halvasti. Iga natukese aja tagant ärkasin yles ja siis ei suutnud enam uinuda tykk aega. Sama lugu oli Christianiga, ainult konnaõgija magas nagu puunott. Hommikul selgus, et selle pargi peamine eesmärk oli pakkuda koertele peldikut. Juba kella kuuest hakkas inimesi voorima, kes siis kõik lasid oma koertel muru peale oma vajadusi rahuldada. Nentisime, et otsus magada korvpalliplatsil, mitte murul, osutus vägagi õigeks.
Järgmisel päeval rentisid Emilio ja Christian kohe hommikul surfilauad, Scotman vedeles niisama rannal ja mina otsustasin lõpuks taodelda endale uue Eesti passi, mida ma pidin juba Cairnsis tegema. Selleks oli mul vaja internetist blanketid välja printida, rahaylekanne sooritada, fotod endast teha lasta ja siis kogu see jura posti panna. Sellist asja ma enam korrata ei taha. Noosas netikohviku leidmine osutus eriti raskeks, lõpuks yhe leidsin ja makisn 9 taala tunnist, masendav. Postkontorit ma lõpuks ei leidnudki ja pilte ka ei jõudnud endast teha. A vähemasti on mul nyyd plankett olemas. Igatahes 4 tundi, peale mida pidime rannas kohtuma, möödus kiirelt ja probleemiderikkalt ning suhteliselt tulemusetult. A ma vähemasti yritasin!
Päeva keskel otsustasime mööda Sunshine Coasti Brisbane poole kärutada ja kuskil miski magamiskoht leida, kuna me ei soovinud teist korda sel koertepargis ööbida. Pimeduse hakul jõudsime Sunshine Coasti kõige Brisbanepoolsemasse linna nimega Coolaundra või midagi sellist. Asetasime enda kõhtu meeldivalt suure pitsa ja asusime ööbimiskohta otsima. Kerge see ei olnud, kuna linn ulatus igal pool rannani välja. Mingi aja pärast jõudsime miskisse rikkurite rajooni, kus oli villade ja ranna vahel isegi mõnigad puud ja asi meenutas pisut parki. Sinna puude alla me siis magama heitsime. Kahjuks oli sääskede hulk umbkaudu täpselt nii suur, et peale 10 minutit otsustasime riskida politseile vahele jäämisega ja panime telgid yles. Hoolimata kergest vahele jäämise hirmust, magasime eriti hästi.
Eile hommikul lebotasime algul niisama rannas ja siis otsustasime Brisbanesse tulla. Igaks juhuks ma Brisbane kaarti yles ei otsinud, kuna lootsin, et mu 8 kuu tagused mälestused lubavad mind ilma abita Brisbane City Backpackersi ette sõita. Liiklus on siin suurlinnale kohane, väsitav. Mõned korrad panin orienteerumisega pisut puusse, aga lõpuks peatusin õnnelikult eelmainitud hosteli ees. Järgnes see, mida kartsime. Nimelt pyhade eel jooksevad kõik seljakotireisijad suurlinnadesse, et siin kõvasti pidutseda ja möllata. See tähendab, et hostelid on pilgeni täis. Nii leidsime endale kohad alles viiendas hostelis. Iseenesest see poleks nii hull olnud, kui Emilio poleks kaardilugeja olnud. Ta oskas ikke väga mõnusatesse kohtadesse meid satutada. Lõpuks ma olin nii masendunud ja närvis, et loobusin ise midagi proovimast. Sõitsin sinna, kuhu Emilio ytles, isegi siis kui ma nägin, et see on totaalselt vale. Nii juhtuski, et hostelisse saime end sätitud alles kella neljaks õhtul. Auto tuli jätta 20 minuti jalutuskäigu kaugusele, kuna lähemal maksis parkimine liialt palju.
Peale hostelisse sisselogimist einestasime meeldivas hiina restoranis. Kus mujal, kuna hostel asub hiinalinnas. Peale seda oli yhine otsus avada vein, kuna viimased 2 päeva olime me elanud ilma tilgagi alkoholita. See aga võib tähendada, et alkoholi hulk veres võib langeda kriitilise piirini ja mõjuda tervisele halvasti. Oma tervisest me aga hoolime ning tee viis kiirelt alkopoodi. Tegelikult oli mul plaanis langevarjur Kaiega õhtul kohtuda, aga ta ei võtt telefoni vastu. Samuti ei saanud me helistada Androle ja Andrele, kes meie kõnet ootasid. Asi oli selles, et ainult Christianil oli nende number, aga ta oli liialt laisk, et autost telefon tuua. Juhtuski siis selline asi, et vedelesime terve õhtu hostelis. Ainult Scotman, kellel on raha peaaegu otsas, läks kõrtsu pummeldama. Hindan. Magama jäämine oli raske. Konditsioneer töötas ja akent avada ei saanud. Selleks et uinuda, olin sunnitud oma nari keset tuba tirima ja siis ylemisel korrusel magama otse laes asuva ventilaatori all. Siis oli hea.
Täna ronisin suht varakult raamatukokku internetti. Hunnik arveid oli vaja maksta, mõningad asjad alla laadida, mõningatele kirjadele vastata ja samas ka blogi ootas kirjutamist. Enne seda tegin oma elu kalleimad passipildid - 25 taala. Nii kallid, kuna Eesti passipildi nõuded on siinmail tundmatu formaat. Sain viimaks yhendust ka Kaiega, kes oli telefoni eile tööle unustanud. Kohtun temaga kell viis ja joome kõrtsus mõned õlled, mis kahjuks mina pean ostma, kuna lubasin talle tema teenete eest mõned õlled välja käia. Siiamaani on kõikides ametiasutustes mul tema aadress. Enne õlletamist yritan läbi astuda Brisbane merendusmuuseumist.

Fraser Island

2008-11-30T16:36:00.001+07:00

25.11.2008
Pyhapäeval kärutasime Bundabergi. Kuna sealsed karavanpargid olid pilgeni täis, siis valisime peatuspaigaks 6 km kaugusel oleva Bargara. Valik osutus väga heaks, tegemist on väga ilusa rannalinnaga. Karavanpark on kah kohe rannas ja väga muhe. Ruumi on laialt ning maksab vähe. Ainuke asi, mis tõeliselt imestama paneb, on see, et köögis on systeem selline, et kell 9 õhtul lylitatakse automaatselt kõikide seadmete toide välja. Ja see on just parasjagu meie tavapärane õhtusöögiaeg. Õnneks 200 m kaugusel on rannas tasuta grillmasin ja lauad, nii et õhtusööki teeme me seal. Halligi teinud siin ei ole. Eile yritasime kuulsat Bundabergi rummitehast kylastada, kuid kui ekskursiooni eest 25 taala kysiti, siis pöörasime otsa ymber. Ma oleksin miski õlletehase vaatamise eest vbolla nõus selle summa välja käima, kuid rummi eest mitte. Õhtupoole käisin veel natu Bargara linna peal uudistamas. Väga ilus linn.
Vahepeal oli meil tagasilööke kah. Nimelt ei saanud me teha surfamiskursust, kuna kõik kohad olid kinni. Õnneks saime oma 20 taala tagasi. Hoopis jamam on see, et kui eile yritasime reserveerida Noosasse planeeritud 3 päevast kanuumatka rahvuspargis, siis selgus, et ka seal on kuni 13 detsembrini kohad täis. Ja meie oleme selle eest juba maksnud, lihtsalt kuupäevad jätsime lahtiseks, kuna me ei teadnud täpselt, millal me sinna jõuame. Emilio ja Christian ei saa kindlasti seda teha, kuna nad lasevad Austraaliast jalga. Mina ja Scotman saame selle võibolla edasi lykata. Peame rääkima reisubyrooga, kust me kogu paketi ostsime.
Täna on plaanis sõita Rainbow Beachile. Tee peal tahaks kõik nö vaatamisväärsused ka läbi vaadata. Hommikusöögiks jäi eilsest veel hunnik peekonit ja mune yle. Kahjuks kokakoola on otsas ja ei saa tõeliselt tervislikku einet nautida.

30.11.2008
Teisipäeval Rainbow Beachile ei jõudnud. Pimedaks läks ja panime laagri yles 30 km enne sihtmärki. Kolmapäevaks oli meil broneeritud mere peal kajakkidega ringi uhada ja delfiine vaadata. Kajakkidega oli päris lahe sõita, kuigi kahjuks olid need mõeldud turistidele, ehk siis liiga turvalised. Kummuli käia oli ikke parasjagu raske ja pärast sisse saamine oli väga lihtne. Ootasin pisut rohkem ekstreemi. Lisaks sellele ei näinud me yhtegi delfiini. Ainult yks hiiglama kolakas kilpkonn näitas korraks oma pead. A tore oli ikke.
Peale merel käimist vedelesime hosteli ees, kus meil olid toad broneeritud neljapäeva õhtuks. Libistasime mõnusalt veini ja selle käigus kohtasime päris mitut tuttavat, kellega olime varem kokku sattunud. Austraalia tundub vahel ikke väga väike maa. Õhtul kolistasime samasse kohta tagasi, kus olime eelmise öö veetnud.
Neljapäeval peksime end suht varakult yles, et kiiresti hostelisse minna. Nimelt ei olnud me juba 5 päeva dussi alla pääsenud. Õnneks olime hoolega ookeanis ujunud, nii et liiga jõhkraid aroome me ei eritanud. Kell kaks päeval oli kogunemine neile, kes Fraser Islandile dziipidega rallima tahtsid minna. Fraser Island on maailma suurim liivasaar. Yks suurimaid turistiatraktsioone Austraalias. Liigelda on seal võimalik ainult tõhusate dziipidega. Tavamasinate jaoks mingeid teid seal ei ole. Mingi hunnik hosteleid on sinna kah ehitatud, aga suurem osa kylastajatest telgivad rannas. See plaan oli ka meil.
Õhtul toimus hosteli kõrtsus tavapärane ohjeldamatu alkoholi hävitamine. Mingil hetkel viskas mul vähe yle ja ronisin tuppa, et läpparist mingit filmi vaadata. Mõne minuti pärast aga kargasid Christian ja Emilio sisse ja ytlesid, et lähevad öist surfamist tegema. Mitte kyll päris surfilaudadega, vaid bodyboardidega, ehk siis lauad, mille peal kõhuli vedeled. Lauad näppasime hosteli laenutusest, mille uks juhtus avatud olema. Ja ookeani me läksime. Selline tegevus öösel pimedas, alkoholi mõju all on vägagi ohtlik, kuid me sellest ei hoolinud. Vees murdlainetesse jõudes, lajatas kohe esimene suurem laine surfilaua mulle sihukese litriga vastu vahtimist, et tunne oli, et viskab pildi taskusse. Õnneks seda ei juhtunud. Toibusin vähe ja otsisin rannast yles oma laua, mille laine kaasa oli haaranud. Möllasime lainetes oma pool tundi, siis sai siiber ja kolisime hostelisse tagasi.Oli tore.
Pakett, mille olime ostnud sisaldas ööbimist hostelist, seejärel 3 päeva jeebuga saare peal rallimist ning siis jälle hostelis yks öö. Masinaks oli Toyota Land Cruiser, kus oli 11 istekohta. Katusele ladusime kämpimise varustuse, söögi ja hirmsama koguse alkoholi. Meie grupis oli lisaks meile neljale veel 3 saksa tydrukut, 2 inglise tydrukut ja 2 saksa poissi. Kõik olid väga lahedad tegelased. Põdejaid grupis ei olnud. Praami peale saime umbes kell 12. Mingit sadamat seal ei olnud, praam sõitis lihtsalt randa ja lasi rambi alla. Läbi madala vee sai siis peale sõita. 10 minutit sõitu ning olimegi saarel. Siis läks ägedaks. Avasime loomulikult kohe veinid, tuju tõusis märgatavalt. Esimesena olin mina roolis. Päris äge oli ikke rannaluidetel kihutada. Aga veel ägedam oli sõita metsateedel. Ääretult auklikud, kurvilised, kitsad ja raskesti läbitavad. Õnneks auto oli ikke väga hea. Paar korda jäime korra kinni, aga aeglustiga sai igaltpoolt kerge vaevaga välja.
Loodus on Fraser Islandil ikke ääretult kaunis. Eriti lahedad on järved. Ei viitsi suurt loodust kirjeldada, panen parem mõningad pildid yles. Saarel olime kaks ööd. Enamus rahvast magas telkides, paar inimest autos, aga mina magasin lihtsalt liival. Yks tegelane mingist teisest autost yritas mind kyll igati kuskile telki ajada, aga saatsin ta lõpuks otseteed heasse kohta. Selle peale ta loobus. Tema paanika põhjuseks olid dingod, keda seal saarel on päris hulgim. Ymber laagri tiirutas neid kah mõningaid ja osad tegelased olid täiesti hirmunud ja veendunud, et kui õues magad, siis sind ka ära syyakse. Esimesel öösel oli natu kehva, kuna vihma hakkas sadama. Samas ma olin nii laisk, et ei viitsinud end vihma tõttu liigutada. Aga kui magamiskott liiga märjaks hakkas saama, siis lõpuks kolisin miskise presendi alla, mis meile kaasa oli antud. Christian, kes kah liival magas, ronis auto alla. Teisel ööl probleeme ei olnud.
Mis kõige rohkem meelde jäi saarest, oli see, et kogu aeg oli igalpool liiv. See oli su juustes, su riietes, suus, söögis, veinis. Igal pool. A pikapeale harjus ära sellega. Muus osas oli kõik super. Seltskond hea, loodus kaunis, autoga rallimine oli lõbus jne. Võiksin sellest tripist pikalt pajatada, aga pole tuju praegu kirjutada. Tahan hoopis miskit syya. Proovin mingil hetkel hunniku pilte yles laadida, see peaks kõige paremini olukorda kirjeldama.

Peldikuelanik

2008-11-22T18:46:00.000+07:00

19.11.2008
Peale Home Hilli kihutasime Whitsunday linna, et minna 3 päevasele reisule jahiga. Päris ilus väike linn. Enamvähem 100 protsendiliselt turismile suunatud. Kõikjal ainult poed, pubid ja hotellid. Meie loomulikult otsustasime öömaja raha jälle kokku hoida ja kusagil suvalises kohas magada.
Õhtu hakul asusimegi laagriplatsi otsima. Eriti kohti selleks ei paistnud olema, kuna maastik oli ymberringi mägine ja iga vähegi tasane koht oli täis ehitatud. Lõpuks leidsime miskise pargi moodi asja. Kuna kohaliku seaduse järgi võib vales kohas telkimise eest 1500 taala trahvi teha, siis rullisime lihtsalt oma magamiskotid murule lahti. Tegelesime veel tunni või paar oma igaõhtuse kohustusliku eeskavaga ja siis kolisime tuttu. Saime magada umbes tunni, kui järsku keegi meid yles ajas. Miskise vägeva lambiga pimestati meid ja kästi jalga lasta, vastasel juhul kutsuvad politsei. Mis seal ikke, pakkisime end jälle kokku ja otsisime uue koha.
Uus koht oli mingi parkimisplats, parkisime masina ära ja viskasime end suvaliselt platsi kõrvel olevale haljasalale kylili. Seekord saime jälle umbes tunni magada, kui järsku hakkas tööle muru kastmise systeem. Asjade kokkupanek ja autosse kolimine käis vägagi kiirelt. Seekord läks uue koha otsimine aeglasemalt. Leidsime miski muruplatsi umbes 15 km linnast väljas ning uinusime sellel kiirelt. Mis meid aga sugugi ei yllatanud, oli see, et hommikul poole kuue paiku meid jälle maast lahti peksti ja minema aeti. Masendav, yhe öö jooksul 3 korda! Seekord sõitsime lihtsalt linna tagasi ja teised magasid autos ning mina auto kõrval asfaldil.
Yleeile suurt midagi korda ei saatnud, kuna me kõik olime maru unised. Regasime end jahireisile ning võtsime selleks ööks telkimisplatsi yhte karavanparki. 10 taala nägu ja lisaks tauta õhtusöök. Pole paha. Õhtul käisime veel Scotmaniga kõrtsus, kus Scotman sundis mind jooma kahtast jooki. Kokku oli segatud õlu ja siider ning lisatud natuke siirupit. Kylmalt pohmelli peale kannataks täitsa juua, aga õhtul kõrtsus polnud just kõige sobivam.
Eile siis algas kauaoodatud reis jahil. Väljasõit oli hommikul kell 9. Võtsime kaasa turvalise koguse odavat veini ning päikesekreemi. Jahiks on Southen Cross’i nimeline alus, mis ehitati võidusõidupurjekaks. Ma ei mäleta mis klassis. Nyyd on jaht lihtsalt liiga vana võistlemiseks. Jahi meeskond koosnes võistluste ajal 14 liikmest. Praegu on meid pardal 2 meeskonnaliiget ja 14 reisijat, mis tähendab, et ka meie, reisijad peame käpa kylge panema. Tegemist ongi rohkem nagu seiklusreisiga, mitte luksusreisiga, kuna jahti eriti ymber ehitatud ei ole ning tingimused on suht kasinad. A täiesti piisavad.
Tuult eile eriti ei olnud ning enamuse ajast sõitsime mootori abil. Vahel kyll vedasime yhe purje yles, aga see oli lihtsalt aitamiseks, propellerit seisma ei pandud. Peale paari tundi seilamist ankurdasime jahi yhte kaunisse lahte ning asusime snorgeldama. Mina eriti palju sellest ei lootnud, mõtlesin, et mis see ikke nii erilist on mask peas ringi ujuda, aga õnneks eksisin. Selga pidime panema spetsiaalsed ylikonnad, nagu surfajad. See ylikond hoidis päris hästi pinnal, mitte kyll nagu päästevest, aga hulpimise tegi palju lihtsamaks. Mask pähe ja toru suhu ning koralle vahtima. Vaatepilt oli ikke sigailus. Ei uskunud, et kõike nii selgelt näeb vee all. Värvid olid meeletult ilusad lisaks ujusid igalpool ringi kuldkalad, keda tavaliselt akvaariumites olen näinud. Kalu oli ikke hulgim ja nad olid vägagi värvilised. Lisaks sellele nad ei pidanud snorgeldajaid vaenlaseks ja ei põgenenud kuhugile ära. Yliäge! Ainuke jama asi oli see, et mu mask lasi vett läbi ja iga minuti-paari tagant pidin maskist vett välja valama. Olin ka liiga laisk, et jahile tagasi ujuda ja teine mask võtta. A kogemus oli vinge.
Peale snorgeldamist viidi meid yhele eriti kaunile rannale. Pandi meid yhes otsas maha ja korjati teises otsas peale. Kauneim rand, mida ma näinud olen. Liiv ei olnud nagu liiv vaid nagu mingi valge pulber. Lisaks ilusad luited. Jalutuskäik kestis umbes tunni ning siis vedelesime lihtsalt rannal kah veel tunnikese.
Mingi hetk sõime õhtust ja siis asusid kõik yksmeelselt erinevaid jooke manustama. Kuna päev oli kyllaltki tegevusrikas, siis inimesed olid ysna väsinud ning pikalt pidu ei pandud, koliti suht kärmelt tuttu.
Täna ärkasin umbes kella seitsme paiku ankru sissevademise kolina peale. Sõin paar võileiba ja kuulasin arvuti taga istudes, kuda teised vaeva nägid ja purjed yles vedasid. Natuke pakkus lõbu ka yhe tytarlapse vaatamine, kes hakkab merehaigeks jääma. Ei uskunud, et yks inime võib näost nii valgeks muutuda.

20.11.2008
Eile oli vägev. Kohe hommikul purjetasime yhte kaunisse lahesoppi snorgeldama. See koht oli palju ilusam, kui yleeilne. Korallid olid kohe eriti värvilised ja mitmekesised ning lisaks sellele veel väga palju erinevaid kalu. Paar tykki olid nii pirakad, et ajasid vaat et hirmu peale.
Peale snorgeldamist purjetasime järgmisse kohta. Tegemist oli vaateplatvormiga yhel mäel, millelt avanes vaade rannale, kus me olime eelmisel päeval jalutanud. Lisaks oli rada sinna yles vägagi lahe. Lebotasime ka sama saare yhel rannal paar tundi.
Õhtusesse ankrupaika jõudsime kyllaltki vara. Teel siia sain tunnikese jahti juhtida. Mis ta nyyd nii väga juhtimine oli, pidin lihtsalt kurssi hoidma. Yllatama pani see, et see nii lihtne polnudki. Iga väikese tuule muutuse peale muutis jaht suunda ja seda oli siis vaja kompenseerida. Täitsa mõnus oli seda meelelahutuseks teha.
Ankrupaiga asukoht mulle meeldis. Nimelt oli see mõnisada meetrit eemal yhe saare peal olevast puhkekeskusest. Puhkekeskuses oli baar, kuhu me kõik yksmeelselt suundusime. Pidime seal tõhusat tööd tegema, kuna baarist jooke jahi peale kaasa ei myydud ja oma varud olime me eelmisel õhtul suuremas osas ammendanud. Magama kolisin ma eile õhtul laevatekile. Õhku oli ikke palju rohkem kui all kajutis. Nägin hirmsat unenägu, et olin tagasi Eestis. Olin tagasi ja täiesti ilma rahata ning pidin miskit viletsat tööd tegema, millega oleksin uue Austraalia pileti raha suutnud umbes 6 kuuga kokku ajada. Avades ehmatusega silmad, oli vägagi meeldiv aduda, et olin endiselt siin.

22.11.2008
Viimane päev jahil oli tore. Hommikul läksime kohe snorgeldama. Kahjuks selles kohas korallid eriti ilusad seal polnud, aga see-eest oli sitaks palju kalu. Väga meeldiv oli. Peale snorgeldamist ronisime yhele saarele, kus miski mäe otsas olid kaks väga head vaateplatvormi. Kõik oli ilus, aga kahjuks oli meeletult palav ilm, paljudes kohtades oli täiesti tuulevaikne ja päike paistis otse lagipähe. Minul polnud hullu, aga osad tytarlapsed, kes yle 500 meetriseid matku polnud kunagi teinud, olid suht surnud. Vaade, mis avanes, aga oli nii hea, et keegi ei kahetsenud.
Tagasi laeval, asusime sadama poole teele. Vahepeal tegime veel yhe peatuse, et ujuda. Peale seda saime viimased paar tundi purjetades vihma tunda. Mulle see meeldis, seisin jahi ninas ja nautisin ylalt ja alt tulevat vett. Jahilt maha astudes ei olnud meil mingit pikka hyvastijättu ega meeskonna tänamist, vaid tormasime jooksuga peldikute poole. Keegi meist ei tahtnud jahi peldikut kasutada, seetõttu olime kõik suht kõrge sisemise rõhuga.
Arlie Beach’ile ei tahtnud me enam jääda vaid otsustasime sõita oma järgmise atraktsiooni poole linnas nimega Town of 1770. Kuna kell oli suht hilja ja sõita oli 600 km, siis pidime tee peal öömaja leidma. Lõpuks leidsime miski kohakese, kus oli lubatud laagerdada yks öö. Lisaks olid seal peldikud, grillmasin ja mõned katusealused lauad-pingid. Panime aga telgid yles ja tahtsime alustada õhtusöögi grillimist, kui järsku tabas meid torm. Telgid kippusid minema lendama ja kõva vihmasadu tuli kah. Läbi tormi päästsime oma telgid kuidagi. Tassisime oma märja varustuse peldikusse. Sealsamas peldikus sõime ka kylma õhtusöögi. Lisaks otsustasin mina ka peldikus ööbida. Õnneks oli peldikul miski eeskoja taoline vidin ja ei pidanud päris pottide vahel magama. Christian ja Scotman ööbisid autos ja kui torm veidi vaibus, siis Emilio pani ikke oma telgi uuesti yles. Keset ööd kuulsin jälle tormi tõusvat. Tegin hetkega kindlaks, et mind see ei ohusta. Korra mõtlesin vaadata, kuda Emiliol läheb, aga selleks oleksin pidanud oma pead keerama, mis tol hetkel tundus täiesti ylearuse liigutusena. Hommikul kuulsin, et sadas ainult vihma kõvasti, aga tuul liialt tugev ei olnud.
Eile hommikul kuivatasime päikese käes oma varustuse ja asusime uuesti teele. Alguses plaanisime Rockhamptonis peatuda ja ymbruskonna vaatamisväärsustega tutvuda, aga sisutyhjade vaidluste tulemusena otsustasime sõita otse Town of 1770 linna ja seal miskis karavanpargis laagri pysti lyya. Mõeldud-tehtud. Sõita oli iseenesest suht sitt, kuna uato konditsioneer ei tööta ja aknad avades tekkis tunne, et soojaõhupuhur on akna taga. Maandusime kenas karavanpargis, mis maksab kogu pundi peale 50 taala öö, saame telkida ja elektrit kasutada. Loomulikult ka peldikud, dussid ja miski köögitaoline asutus.Lisaks ulatub siia ka wireless internet, mida hetkel kasutangi.
Täna hommikul ärkasin vihmasabina peale, mis mulle ysna veenvalt meenutas, et ma ei pannud telgile veekindlat katet peale. Kuidagi läbi une viskasin selle oma kohale ja magasin edasi. Mingi aja pärast siiski vedasin end telgist välja ja läksin retseptsiooni oma kämpimiskoha eest maksma. Õhtul me seda ei teinud, kuna asi oli suletud. Ylejäänud hommik möödus jobutamise ja molutamise tähe all, oleme selles suhteliselt tugevad. Keegi halligi teha ei viitsinud, mina sorteerisin väheke oma pilte. Proovin need homme yles laadida. Lõuna paiku otsustasime lõpuks tegelda asjadega, miks me siia tulime. Reserveeritud oli meil siin surfamiskursus ja 3 tunnine sõit chopperitega. Tahtsime teha täna surfamise ja homme tsiklisõidu, aga kahjuks oleksime pidanud surfama hakkama juba hommikul kell 10, seega olime lootusetult hiljaks jäänud, kyll aga saime teha täna tsiklisõitmise.
Tsikliteks olid 50 kuubikulise mootoriga pisikesed minichopperid. Päris naljakad olid. Neil tegelastel, kellel olid A kat juhiload, võisid valida ka 500 cc masinad, aga koha omanik soovitas siiski väikese võtta, kuna siis pidi nalja rohkem saama. Otsustasin kah pisikese masina kasuks. Valisin ilusa roosa ratta. Suurus oli selline, et kui tagaistmel istusin, siis oli enamvähem normaalne sõiduasend. Esipidurist nii palju, et link oli, aga reaalselt see ei pidurdanud halligi. Pundis oli meid umbes 15 inimest. Sõitsime grupis, päris äge oli. Masinad võtsid yles kiirust kuni 80 km tunnis. Natuke mõtlesin selle peale, et grupis enamus inimesi polnud elus tsikliga sõitnud ja kogu turvavarustus oli miski närune kiiver. Õnneks miskit ei juhtunud. Kolm tundi tiirutasime ymbruskonnas ringi. Nägin esimest korda ka känguru. Siiamaani olin ainult vallabisid näinud. Sõidu lõpus pidime vaatama päikeseloojangut, kuid kahjuks oli ilm pilvine ja sellest rõõmust jäime ilma. Lõbus sõit oli.
Praegu tulime kööki tervislikku õhtusööki valmistama, mis koosneb praetud peekonist, munast, sibulast ja saiast. Peaks oma igapäevase kolesteroolivajaduse rahuldatud saama kyll. Poes toidukraami ostes tekkis emiliol idee, et võiks osta miskit salatit või taolist, aga laitsime selle mõtte kiirelt maha.

2008-11-16T10:33:00.002+07:00

16.11.2008
Teisipäeval käisime vaatamas Austraalia kõige kõrgemat koske. 268 meetrit. Päris muljetavaldav. Lahe oli ka sinna sõita. Tee kulges mööda mäekylgi ja oli ääretult kitsas ja kurviline. Võimas, sõnadega on raske kirjeldada. Kose peamine vaateplatvorm oli yleval. Kuna meie soov oli ujuda kose all, siis olime suht rõõmsad, nähes, et alla viib rada. 1,4 km pikk, ja kogu aeg allamäge. Lõbustasime end veidi sellega, et lugesime infotablood. See jutustas, et rada on raske, sellele ei tohiks minna, kui sul pole korralikke jalanõusid, korralikke riideid, piisavalt vett ja piisavalt fyysilist vormi. Asusime rahuliku sydamega rajale, kandes jalvarjudena vaid plätusid ning riietena ainult lyhikesi pykse. Vett meil ka loomulikult ei olnud kaasas. Rada oli kyllaltki järsk, aga midagi hullu polnud. Sellegipoolest suutis Scotman umbes 200 m enne alla jõudmist loobuda ja otsustas yles tagasi minna. Täiesti arusaamatu. Kosk oli alt vaadates veelgi ägedam. Igalpool olid loomulikult sildid, et ei tohi yritada seal ujuda, aga me sellest ei hoolinud. Aega võttis, et yle kivide kohale jõuda, aga ujuma me läksime.
Peale kose juures käimist ei märganud me kaardil yhtegi muud atraktsiooni lähikonnas ja sõitsime otse Townsville’i. Põhja-Queenslandi suurim linn. Peamine põhjus sinna minekuks oli, kuna sealt väljuvad praamid Magnetic Islandile. Olime sel õhtul laisad ja ööbisime miskis hostelis. Kolmapäeval põrutasime siis Magnetic Islandile. Tegemist on ääretult looduskauni saarega kus inimesed armastavad puhkamas käia. Meilgi polnud muud plaani kui laupäevani seal lihtsalt randades lebotada ja täielikult lõõgastuda. See õnnestus imehästi. Scotman kalastas enamuse aja, teised lebotasid niisama ja mina kolasin mõnedel matkaradadel.
Eile, laupäeval tulime suht varakult saarelt tulema. Mina tahtsin tingimata käia merenduse muuseumis. Jätsin muu rahva autosse passima ja läksin seda asjandust kaema. Ootasin miskit vägevat ja suurt muuseumi, aga kahjuks oli tegemist kyllaltki mõttetu pisikese muuseumikesega, kus eriti midagi huvitavat ei olnud. Õnneks piletiraha kysiti ainult 6 taala.
Peale muuseumi kylastust sõitsime keset linna oleva mäe otsa. Fort Hill. See tasus sajaprotsendiliselt ära, väga head vaateplatvormid olid seal ja kogu linn oli justkui peo peal. Kes iganes Townsville’i satub, peaks tingimata seal yleval ära käima.
Miski kella nelja paiku asusime teele Byron Bay poole, kus läheme jahiga 3 päevasele reisule. Kuna tee peale jääb meie armastatud ja vihatud Home Hill, siis otsustasime siin peatuda ja endiste töökaaslastega natuke pidu panna. Peatuspaigaks on meil siin Comfort Stop. Koht, kus on tasuta dussid, peldikud ja ka köök. Naljakas oli see, et tegime parasjagu syya, kui järsku hakkasid töökaaslased siia vajuma. Kõigil joogid kaasas ja pidu läks lahti. Lõpuks oli siin mingi 20 inimest vähamalt. Me ei pidanudki ise hostelisse ronima, kust meid nagunii mingil hetkel oleks välja visatud. Maru äge. Trall kestis hommikul kella viieni.

panin natu pilte kah yle pika aja yles. pildid

2008-11-16T10:31:00.000+07:00

11.11.2008
Laupäeva õhtul läks rajuks peoks. Vägev basseinipidu oli.
Pyhapäevaks oli meil plaanitud benji hype Cairnsi lähedal. Koht oli väga ilus. Mäe serval, vihmametsa sees. Platvorm oli 50 m kõrgusel ja all oli väike tiik. Enda valida oli, kas tahad ka veega kontakti astuda alla jõudes või mitte. Olime kõik vägagi elevil. Mina jäin esialgu alla, et filmida Emilio hypet ning siis kaamera talle anda ja ise yles tormata. Yllatuseks tuli esimesena Christian. Ma ei jäänud ootama kuni ta end rakmetest lahti arutab vaid jooksin kärmelt yles. Poole tee peal nägin Emiliot alla kargamas. Yleval selgus, et Scotman oli viimasel hektel kartma löönud. Et köis oli juba jalge kylge kinnitatud, vaja oli ainult pool meetrit platvormi servani minna, aga sel hetkel sai mehel julgus otsa. Yritasin teda tykk aega uuesti proovima veenda, aga tulutult.
Enda hypet pidin ligi pool tundi ootama. Õnneks platvormilt oli meeletult ilus vaade, samuti oli huvitav jälgida hyppajaid. Vahepeal tuli ikka päris korralik närv sisse. Lõpuks, kui mind hakati rakmete kylge kinnitama, siis rahunesin enesele yllatuseks täiesti maha. Isegi siis, kui platvormi servale astusin, ei tundnud mingit närvilisust või hirmu. Kargasin kärmelt alla, enne kui eelmainitud emotsioonid mind tabavad. Ja vot siis, mõni hetk peale äratõuget tuli korraga paanikahetk, et mida kuradit ma teen. A siis oli muidugi juba hilja midagi muuta. Yleval olin ma öelnud, et tahan vett puutuda. Sain, ja kuidas veel. Kukkusin poole kehani vette. Ning siis välja. Krt, kyll oli äge. Eriti yllatas mind, kui kõrgele kumm mind tagasi yles tõstis. Pendeldasin yles-alla mingi 5-6 korda, enne kui hoog piisavalt rauges ja mind all ootavasse kummipaati tiriti. Ylikõva! Ikke täiesti silda viskasin end.
Alt leidsin närvide rahustuseks viinakokteile kaaniva Scotmani, kellelt kuulsin, et Emilio ja Christian on juba tagasi tornis ja ootavad oma teist hypet. Mina otsustasin, et ma teise hyppe eest raha välja ei taha käia ja veensin Scotmani, et ta oma benji pileti vahetaks kiikumise vastu. Kuna ma olin korra hypanud seal, siis sain kiikumise pileti kõigest 35 taala eest.
Kiikumine oli seal muidugi väheke vahvam kui me tavaliselt kiikumist ette kujutame. Sama benjihyppe torni yhest servast tulid trossid alla, mille kylge siis 2 või 3 inimest kinnitati rakmetega, mis panid sind kõhuli asendisse. Siis miski teise trossi abil vinnati sind peaaegu sama kõrgele kui hyppamise platvorm ning siis lasti sind kiikuma. Esialgu kukkusid täiesti otse alla. Siis vuhisesid kõva kiirusega metsast nii lähedalt läbi, et võisid oksi peaaegu puutuda. See oli vägev. Kuigi palju benjile alla ei jäänud.
Peale hyppamist käisime söömas ning otsustasime enne Cairnsist lahkumist ka kinos käia. Mingit suht mõttetut komöödiat vaatasime. Lahkusime linnast õhtul yheksa paiku. Sättisime end umbes 60 km kaugusele mingisugusele rannale magama.
Esmaspäeva hommikul oli ärkamine ja asjade kokkupanek kiire. Nimelt me ei kasutanud telke ja alanud vihmasadu sundis meid ysnagi veenvalt autosse tormama. Sombuseks ja hoovihmaseks jäi terve päev. Eriti meid see ei heidutanud, sest vihmametsades oli vihmasaju ajal kuidagi eriti ilus. Käisime kolmes rahvuspargis. Oli ilus, mingil hetkel laen miskit pildimaterjali yles, siis saate vast mingisugust aimdust sellest.
Õhtu poole suundusime Cardwelli, kus lootsin leida yles Benny, yhe sakslase, keda kohtasin Home Hillis. See osutus ysna lihtsaks ja vägagi kiirelt sai tehtud otsus hakata gooni konsumeerima. Ööbida otsustasime Benny hosteli ees parklas. Kui läksime poodi varusid täiendama teatas Benny, et ka Robin ja Julian, keda tundsime Home Hillist, on siin linnas. Väga lahe oli taaskohtuda. Suundusime yheskoos muuli peale kala pyydma ja veini kaanima. Seal kuulsin Robinilt väheke karmi lugu. Nimelt Rob, prantslane, kes pidi alguses meiega road tripile tulema, kuid rahapuudusel suundus läänerannikule, oli miskite farmerite poolt röövitud. Teda peeti 2 nädalat täiesti orjatööl. 20 tunnised tööpäevad, ei mingit palka ja söögiks anti ainult killuke leiba. Lisaks loomulikult võeti kõik dokumendid ja muu varandus ära. Lõpuks oli tal yhe teise saatusekaaslasega õnnestunud farmerilt jalgrattad varastada ja öö varjus minema sõita. Lähima asulani oli 200 km. Seal läksid poisid politseisse, kes kuulas nad ära ja mainisid, et ok, me tegeleme sellega mingil hetkel. See oli kogu reaktsioon politsei poolt esimesel hektel. Eriti rohkem ma asjast ei tea. Tean, et Rob sõitis koju prantsusmaale väheke närve puhkama ja tuleb tagasi umbes 3 nädala pärast, et kohtuasjaga tegeleda. Loodan, et saan mingil hetkel rohkem infot kuda asi lõpuks laheneb.
Muuli peale kala pyydma jäime päris pikaks ajaks. Benny pyydis yhe hai kinni. Sellise 30 cm pikkuse. Miski Benny sõber, kes meie kõrval kalastas, sai miski meremao kätte, millega pidi ääretult ettevaatlik olema, kuna tegemist oli miski eriti myrgise maoga. Teistel polnud õnne midagi kätte saada. Minul korra miski kala yritas midagi asjatada, aga kahjuks konksu otsa ta ei jäänud. Muulilt ära tulema sundis meid pealetykkiv torm. Tuul oli muljetavaldav ning vihma sadas nagu oavarrest. Mina ja Emilio panime kuidagi telgid yles, aga Christian ja Scotman otsustasid autos magada.
Praegu vedelen autos, ootan mil Emilio yles suvatseb ärgata. Teised läksid kohalikku basseini ujuma.

2008-11-08T14:40:00.000+07:00

05.11.2008

Cairnsist lahkumine polnud lihtne. Selgus, et matkatarvete poes, kus oli välja pandud umbes 15 erinevat telki, pole laos tegelikult yhtegi telki ning neid, mis vaatamiseks pandud, nad maha ei myy. Õnneks saime yhest teisest poest 40 taalaseid telke 4 tk ostetud. Järgmisena läksime ostukeskusesse, et hommikust syya ja toidutagavara osta. Seal läks aga lõbusaks. Pool rahvast tahtis enne metsa sõitu kindlasti kinos käia. Pikapeale nad suutsid ylejäänud tegelasi veenda, et see on maru hea idee. Järgmisena ei suudetud ära otsustada mis filmi me vaatame. Vaidlused kestsid umbes tund aega ja kõik olid parasjagu närvis juba. Lõpuks istusime autosse ja sõitsime Cairnsist minema.
Väljasõit linnast oli paras porno. Ringteid oli oli miski paarkymmend ning kiirusepiirangud muutusid iga mõnesaja meetri tagant. A kui linnast välja saime, siis kulgesime mööda kauneimat teed, kus ma sõitnud olen. Vasakul käel olid mäed, paremal käel rannad. Tee ise oli kord kõrgemal ja madalamal mäekyljel. Maru ilus.
Mõnikymmend km linnast väljas märkasime krokodillifarmi silti. Otsus ei võtnud seekord palju aega. Õige otsus oli. Alustuseks sõidutati meid miski praamiga mööda järve. Ma ei teagi kuda seda veekogu kutsuda. Miski soine ala sitaks paljude väikeste saartega. Seal ujus ringi 18 krokodilli. Päris äge oli neid vaadata. Mingil hetkel hakati neid ridva otsast kanapeadega toitma. Tehti seda nii, et nad pidid veest välja hyppama. Ja seda tehti kohe praami kõrval. Ylikõva. Järgmiseks oli miski madudeshow. Siis tuli krokodillitoitmise show. Põhimõtteliselt yks korokodillitaltsutaja ronis krokodilliaedikusse ja toitis krokodilli otse käest. Ja vigurdas veel pisut temaga. Samal ajal kogu aeg rääkis ja päris palju huvitavat infot kokodillide kohta väljus ta pudrumulgust. Peale seda kolasime mööda farmi, mis oli väikese loomaaia moodi ehitatud, nii et sai igasugu sisalikke ja suurel hulgal krokodille näha. Väga äge oli.
Peale farmi hakkasime laagriplatsi otsima. See võttis aega. Ametlikesse kohtadesse me eriti ei kippunud, kuna seal peab raha maksma. Lõpuks leidsime yhes väikeses rannalinnakeses mõnusa koha. Rannast paarikymne meetri kaugusel oli valgustatud katusealuses elektrigrill. Paarsada meetrit eemal peldik ja meeletult palju ruumi telkimiseks. Sinna paikseks jäimegi. Grillisime, sõime, kaanisime rannaliival veini. Puhkus. Vahepeal nägime miskit madu. Umbes meetripikkune, must. Selle peale kontrollisid kõik millegipärast yle, et telgiuksed suletud oleks.
Täna hommikul kohtasime yht kohalikku tegelast siin ja see ytles, et praegu on isegi ujumine ookeanis täiesti turvaline. Mis sa hing veel tahad. Arvan, et me väga ei kiirusta siit lahkumisega.

06.11.2008

Eilse postituse viimane lause, et äraminekuga kiiret pole, ajab täna natu naerma. Nimelt yhel hetkel kesed meeleolukat idylli saabus meie juurde miski masin kahe tegelasega kohalikust omavalitsusest. Nood mainisid meile, et selles kohas telkimine on keelatud ja trahv on 36 taala. Nad ise meile trahvi teha ei tahtnudki, aga mainisid, et kohalik pargivaht või miski tegelane kes selliste asjade eest hoolt kannab, juba trahvi määramata ei jäta. Selle peale panime loomulikult oma kola kokku ja asusime Cape Tribulationi poole teele.
Cape Tribulationi nimetatakse kui austraalia kõige põhjapoolsemat tsiviliseeritud kohta idarannikul. Või midagi sellesarnast. Tegelikult saab veel põhja poole mõnisada kilomeetrit uhada, aga paljudesse kohtadesse pääseb ainult lennukiga kohale või siis korralike maasturitega. Enamus sellest alast on ka miskid rahvuspargid kus tavalist argielu ei toimu. Cape Tribulation asub kah yhes suures looduspargis nimega Daintree National Park. Ega seal ka suurt midagi peale turismile suunatud majandustegevuse ei toimu. Koht on ikke sigailus. Vihmametsad, ylimõnusad rannad. Paaris ojas olid mõnusad ylepaisutatud ujumiskohad. See oli vaata et kõige parem osa. Ookeanivesi oli nii soe, et ei värskendanud yldse, aga ojavesi tundus esimesel hetkel isegi liiga kylm et sisse karata. A kui sees olid, siis enam välja ei saanud. Palavus ja kõrge õhuniiskus pole just kõige õigem kliima põhjamaisele inimesele.
Ligi pääses sellele kandile ainult parvega jõge yletades. Edasi tulid väga kitsad, kurvilised ja yles-alla kulgevad mägiteed. Päris karm oli seal sõita, eriti kuna kohalikud tulid vastu topeltkiirusega võrreldes sellega, mida mina julgesin arendada. Elu ei teinud lihtsamaks ka kaassõitjad, kes kogu aeg õpetasid ja karjusid. Suutsid mu ikke korralikult närvi ajada selle 100 km trassi peal, mis sel päeval läbitud sai. Lisaks sellele oli autos vastikult palav ning ees-istmel 3 inimest, mis eriti roolikeeramiseks ruumi ei jätnud.
Esimesel päeval käisime mõnel matkarajal. Matkarajaks on muidugi neid raske nimetada, kuna rada oli enamasti betoonist ja sõidukõlbulik ka ratastoolidele. Lisaks maru lyhikesed. Meenutasin kahetsusega oma eelnevaid kylastatud vihmametsi, kus yhest päevast jäi väheseks, et kõik matakarajad läbida. Lisaks olid eelnevates kohtades ka rajad, mitte betoonteed. Kahjuks suutsid teised inimesed ka 600 m pikkuse raja peal viriseda, et liiga pikk ja igav on niimoodi kõndida. Õnneks Andro on loodushuviline ja ta ka ikke tahtis väheke loodust näha. Õhtu poole otsustasime sõita nii kaugele kui saab. Meeldiv asfalttee kulges mööda mäekylgi kuni muutus kruusateeks. Yhel hetkel aga läks kruusatee läbi jõekärestiku, kust enam minu masinaga läbi ei saanud. Mõnisada meetrit eemal oli mõnus ujumiskoht, kus eriti palju krokodille väidetavalt ei pidavat olema. Veetsime seal umbes tunni.
Magama kolisime yhele rannale. Rannas laagrisse heitmine on loomulikult rangelt keelatud, aga otsustasime riskida. Et uni parem oleks, yritasime manustada kogu kaasasoleva alkoholi. See peaaegu isegi õnnestus, aga und see kahjuks paremaks ei teinud. Ainult Christian sai suht normaalselt magada, kõik teised siplesid öö läbi. Õnneks taevas oli pilvitu ja iga kord kui jälle yles ärkasin, sain uinuda tähti vaadates.
Tänane hommik oli suht sitt. Kõik olid magamata ja pahurad. Iga asja peale viriseti ja iga asja peale vihastati. Yheskis asjas yksmeelele ei jõutud välja arvatud selles, et täna õhtul läheme kuskile karavanparki, kus on duss ja köök ja elekter, et oma elektritarvikute akumulaatoreid laadida. Käisime yhes liblikate ja putukate muuseumis, kus oli sigasuur ja sigavinge liblikate, mardikate ja igasugu muude mutukate kollektsioon. Mina ja Andro olime sillas, kõik teised leidsid, et see 10 taala oli täielik raiskamine. Peale seda läksime eriti nooblisse kohta. Sissepääs oli 35 taala ja siis sai vihmametsa vägagi meeldivalt uurida. Nimelt olid osad rajad ehitatud 15 m kõrgusele maast, lisaks veel kõrge torn, kust sai vaadata metsa alumistest kihtidest kuni latvadeni. Kaasa anti ka voldik, kus oli väga palju infot vihmametsa kohta. Ja sellele lisaks veel anti mobiiltelefonile sarnanev vidin, kust said kuulata miski mehe juttu kõige ymbritseva kohta. Rajal olid märgitud vastavad numbrid, kus mingit juttu kuulata oli vaja. Kahjuks rääkis see mees nii pikalt ja aeglaselt, et keegi meist ei viitsinud kuulata teda. Väga lahe oli, aga ikke suutis Cristian viriseda, et tema oleks tahtnud loomi ka näha.
Paaris kena vaatega kohast astusime ka läbi ja siis sõitsime Mossmani loodusparki. Kahjuks oli aeg juba hiline, nii et piirdusime ujumisega ja ronisime yhte karavanparki. Pystitasime telgid, mina kirjutan blogi ja teised on köögis vaaritamas. Lõpetangi nyyd.

8.11.2008
Eile ajas palavus meid jällegi suht varakult yles. Koli kokku pandud, suundusime Mossmani rahvusparki. Väga ilus koht oli. Alguses oli loomulikult betoonist rajad igal pool, aga õnneks oli sellele lisaks 2 km pikkune matkarada, mida sai ka rajaks nimetada. Raske kui mitte võimatu on seda vihmametsa ilu kirjeldada, seega ma isegi ei yrita seda teha. Võibolla annab miski aimduse pildimaterjal, mille ma miskil hetkel plaanin yles laadida.
Peale matkarada ujusime paar tundi ning siis põrutasime Cairnsi tagasi. Hostelis tegime, mis suutsime, et maksimaalne kogus gooni kõrist alla lasta.
Täna oli tore päev. Pool päeva sai vedeletud basseinis koos kahe kauni, saleda ja blondi rootslannaga, samal ajal kylma õlut manustades. Selgus, et nemad reisivad umbes samal ajal sama marsruuti meiega, aga kahjuks liiguvad nemad bussiga ja jupp maad kiiremini. See tähendab, et me saame nendega pidu panna ainult siin ja Mission Beachil. Muud ei teinudki. Õhtul on 5 taala eest grillpidu. Loodame, et läheb jälle kõvaks peoks.

head aega Cairns

2008-11-04T06:35:00.002+07:00

Uhh. Raske on Cairnsis olla. Tegemist on totaalse kuurortlinnaga, ehk siis pidu ei panda siin ainult nädalavahetustel vaid iga päev. Ega meiegi viletsamad polnud. Iga õhtu oli kõrtsutamine ja napsutamine. Jama oli see, et kõik kõrtsud olid poolenisti nagu ööklubid, et päevasel ajal oli seal täitsa mõnus olla, aga õhtul kella kymne paiku pandi käima räige diskotymakas. Uurisin paljudelt inimestelt, kas Cairnsis mõni rokiklubi kah on, aga alati sain eitava vastuse. Masendav. A kuna kõik teised läksid iga õhtu välja, siis mina ka koju ei jäänud munema vaid yhinesin nendega. Välja visati mind ainult kahest kõrtsust.
Täna siis sõidame põhja poole Cape Tribulationisse. Seal miskid vihmametsad ja asjad. Vedeleme seal pyhapäevani, mil on meil broneeritud benji hypped. Lisaks minule, Emiliole, Christianile ja Scotmanile yhinevad meiega kaks eestlast Andre ja Andro. Esialgu tulevad nad minu autoga, mis tähendab, et peame ruumipuuduse tõttu persetäie asju hosteli laoruumi hoiule jätma. Pyhapäeval rendivad nad endile aga camper-vani ja tulevad meiega kaasa. Kahjuks kogu reisi nad ei tule, ainult alguses 8-9 päeva, sest neil pole raha kauemaks bussi rentida. A nuh, asi seegi.
Praegu kirjutasime end just hostelist välja ja vedelema hosteli ees. Kõik on eilsest peost väsinud ja ei viitsi mitte halligi teha. Kõige vähem viitsime me praegu autosse asju pakkida nii, et maksimaalselt trääni saaks kaasa võtta. Vihaseks ajas natuke see, et kui paar päeva tagasi otsustasime, et sõidame kuuekesi Cape Tibulationile, siis kõik olid nõus, et jätame osa trääni kuskile hoiule. Täna aga hakkasid Scotman ja Emilio täiega virisema, et nemad ei saa ikke midagi maha jätta. Krt, yritasin selgeks teha, et autos lihtsalt pole ruumi, aga ka see ei aidanud. Eks siis ylejäänud inimesed peavad vähesema trääniga leppima.

2008-11-03T08:38:00.000+07:00

muljetavaldav pohmelus ei luba muud teha, kui uploadida varem valmis kirjutatud teksti

30.10.2008

Eile oli siis see päev, mil lahkusin lõpuks Burdekini kandist. Hommikul vara sõitsin Home Hilli et Emilio auto peale korjata. Seal aga ootas mind yllatus. Nimelt oli eelmisel õhtul otsustanud ka Scotman (õige nimi on Brian, aga kõik kutsuvad päritolu tõttu teda Scotmaniks) meiega tulla. See oli tore uudis, kuna tegemist on väga laheda tegelasega. Enne väljasõitu astusin veel korra yhest autoremonditöökojast läbi, kuna mu masina konditsioneer oli hakanud väga ebameeldivat häält tegema. Mehhaaniku sõnul pidi kondika ventilaator väheke perses olema, aga see oht pidavat puuduma, et see rike midagi muud ära lõhub, lihtsalt yhel hetkel ytleb ventikas täielikult yles. Suhtusin sellesse kui heasse uudisesse.
Kell 12.12 saime viimaks alustatud oma 450 km pikkust sõitu Cairnsi. Rooli asus Emilio, mis võimaldas minul ja Scotmanil asuda kohe kesvamärjukese kallale. Kõik sujus kenasti, kuni oli vaja teha peatus, et vähendada õlle manustamise tagajärjel tekkinujd ylerõhku minu põies. Rõhk sai edukalt alandatud, aga kui istusime autosse, avastasime, et ventilatsiooniavadest tuleb vahvasti suitsu salongi. Pannes mootori ja ventilaatori tööle, tuli seda veelgi rohkem. Suretasime mootori välja ja yritasime tulekollet leida, aga see oli kusagil kõrvalistuja ees armatuurlaua all, nii et ei salongist ega kapoti alt sellele ligidale ei pääsenud. Asukoha järgi olin suht veendunud, et tegemist oli konditsioneeriga. Lohutasime end teadmisega, et autos tulekustuti puudub, aga et tõenäoliselt on meil piisavalt aega et oma tavaar välja loopida, juhul kui auto päris põlema kipub minema.Veidi aja pärast õnneks suitsu imbumine salongi lõppes. Otsustasime edasi sõita ja enam mitte konditsioneeri kasutada. Optimism saabus jälle meie perre.
Edasine sõit sujus viperusteta. Eriti lahe oli läbi sõita metsatulekahjust. Leegid mõlemal pool teed. Palusin Emiliol hoolimata suitsust tekkinud nähtavuse halvenemisest kõvasti pedaali tallata, et mitte saada kuumakahjustusi auto värvkattele. 200 km enne Cairnsi peatusime korra, et ujuda eriti ilusas jõekäärus. Troopilises kliimas ilma tõhusa konditsioneerita autos sõitmise järel oli see eriti mõnus. Mingi aeg peale seitset õhtul jõudsime lõpuks Cairnsi.
Cairnsis oli meid ootamas Christian, kes oli meile juba hostelisse kohad broneerinud. Hosteli leidsime yllatavalt kiirelt yles. Niipea kui autost väljusime, kargas meie juurde Christian, kes ytles, et me peame kiirustama. Nimelt tal olid kupongid tasuta õhtusöögile. Arusaadavalt me aega ei raisanud ja kulgesime kõrtsu nimega Wool Shed. Kahjuks oli tasuta õhtusöögi valik väga kesine. Kõik võtsime spagetid tomatikastmega. Midagi erilist polnud, aga see oli tasuta, ehk siis me ei virisenud. Peale 2 minutit söömist hakkas meid Christian takka kiirustama, kuna umbes 10 minuti pärast oli meil oli vaja olla järgmises kõrtsus, kus me pidime järgmiste kupongide eest tasuta õhtusöögi saama. Kugistasime spagetid alla ja sõime järgmises kõrtsus suurepärast lihakastet riisiga.
Peale kehakinnitamist otsustasime põhitegevuse juurde pöörduda ja yritada oma organismi sisestada suuremas koguses alkohoolseid jooke. Alustasime hostelis gooniga ja peale paari tundi siirdusime tagasi Wool Shedi, mis on siin yks populaarsemaid kõrtse. Teised olid suhteliselt rahul, aga minul oli natu ebameeldiv. Nimelt maksis õlu seal 6 taala ja kõrts oli rohkem nagu ööklubi ääretult valju diskomuusikaga. Eesootav märja teesärgi show sundis mind siiski sinna kauemaks jääma. Peale kella yhte kolisin siiski hostelisse magama.
Tänane hommik algas meeldivalt. Ärkasin poole kymne paiku. Kuna teised veel magasid, siis haarasin klaasi ning asusin meeldivalt kylma veiniga meeli virgutama. Mingi aja pärast olid ka teised ärkvel ning kuulsin lahedat lugu, et Christian oli eelmisel õhtul kõrtust välja visatud. Selles midagi eriskummalist ei ole, kuna sellised asjad ikke aegajalt juhtuvad, ennastki on nii mõnestki kõrtsust välja visatud. Naljakas oli aga põhjus. Kuna tegemist on troopikaga siin, siis pooled inimesed kõrtsus olid plätudega. Samuti Christian. Tema aga tantsimise ajaks jättis plätud tantsupõranda serva, mis turvameestele nii kõvasti pinda käis, et otsustasid Cristiani välja visata.
Peale hommikusööki läksime linna peale. Ostsin endale 50 taala eest ujumispyksid ning tee viis meid randa. Väga meeldiv oli ringi käies avastada, et paljud tytarlapsed päevitasid topless. See selleks. Paari tunni pärast astusime yhte suuremasse reisubyroosse sisse ja hakkasime seal oma reisi planeerima. Päris korraliku paketi panime kokku ning kuna see sisaldas suht palju erinevaid atraktsioone, saime päris korraliku allahindluse. Maksame ainult 640 taala ja selle eest saame ikke väga palju asju teha. Mida täpselt, sellest kirjutan kunagi hiljem.
Kuna päev ei olnud veel õhtus, otsustasime ka täna midagi teha. Õnnekombel märkasime yht kuulutust, et just täna on backpackeritele hinnaalandus wakeboardingus. Tegemist siis veesuusatamise sarnase asjaga, aga suuskade asemel on lai surfilaua sarnane vidin jalge all. 40 taala eest saime linnast transpordi järve äärde, 2 tundi wakeboardingut ja peale seda veel tasuta grill. Sellel järvel ei veatud veesuusatajaid paadi taga, vaid oli ehitadud trosside systeem, mis inimesi mööda järve vedas. Alustasime kneeboardiga, ehk siis olime laua peal põlvili ja uhasime mööda järve. Väga vinge. Polnud kuigi raske end laua peal hoida ning pöördeid teha. Pulli aga hakkas saama siis kui astusime wakeboardi peale. Enamus inimesi ei saanud hoogugi sisse enne kui vette prantsatasid. Imekombel suutsin mina juba esimesel katsel umbes 50 meetrit pinnal pysida, enne kui fyysikaseaduste tungival soovil vesisesse keskonda sisenesin. Enamus inimesi aga jonni ei jätnud ning taspisi ka toimus areng. Christian sai asja suht kiirelt kätte, kuna ta on kõvasti lumelaua sõitu teinud varem ning seal on palju sarnaseid elemente. Scotman aga oli täiesti masenduses ning peale tundi aega katsetamist loobus, riietus ning hakkas õlut jooma. Peale kahte tundi möllamist suutsime mina ja Emilio lõpuks oma viimasel katsel teha yhe täisringi ymber järve. Enne seda see kordagi ei õnnestunud. Ylimalt äge oli ikke!
Tulime tagasi hostelisse. Jõime natu veini ja teised läksid linna peale kõrtsutama. Mina jäin koju, kuna ei tunne huvi oma reisuraha igaõhtuse kõrtsutamisega maha juua. Syda tilgub kyll verd, aga lohutan end 4 liitrise odava veini paki sisu konsumeerimisega.

2008-10-24T15:27:00.001+07:00

17.10.2008
Krt, pean siit minema saama. Palk on kyll hetkel vägagi meeldiv, miski 1400 taala nädalas, aga see-eest tuleb teha 14 tunniseid tööpäevi. Ja 3 nädalat jutti ilma puhkepäevadeta hakkab veidike rohkem kui kergelt ajudele. Mingid mõttetud väikesed asjad ajavad teinekord nii närvi, et olen olnud paar korda valmis yhele inglasest ennasttäis tegelasele pasunasse andma. Mainisin seda Emiliole ja Christianile ja nad ytlesid, et nendega on täpselt sama lugu, et tunnevad endas vägivaldsust päev päevalt kasvamas. Et kui siin peaks veel kuu aega jutti samamoodi töötama, siis hakkaks kindlasti iga päev mingid löömingud toimuma. Naljakas. Ja mina arvasin, et mina olen mittevägivaldne inimene..
Esialgne plaan, mis sai mõni nädal tagasi tehtud, oli, et Christian lahkub järgmise kuu alguses Cairnsi, et teha sukeldumise litsents ja mina Emilioga järgnen nädal hiljem, et siis koos mööda rannikut Sidney’sse põrutada. Praegu on aga kõigil närvid nii mustad, et Christian tahtis juba täna töölt lahkuda ja meid järgmise nädala lõpus Cairnsi oodata. A mina ikke yritan kuidagimoodi siin kauem pysida, et raha koguda. Aga sellegipoolest tõime oma lahkumised nädala võrra ettepoole, kuna ei kannata rohkem olla. Juba järgmise nädala lõpus lahkumine mulle nii väga ei sobi, kuna tahan veel korra siinses klubis hypata tuleva kuu alguses ja peale seda enam mitte kunagi siia kanti tagasi tulla. Iseenesest kahju, et just nyyd, kui saan palju töötunde ja oleks võimalus kuu ajaga suht korralik papp kokku lykata, ei taha ma siin enam olla. A mis teha, oma närve päris ära tappa ka ei taha ja kellelegi suhteliselt ilma põhjuseta pasunasse sõita ka ei taha. Lisaks ei ole ka mingit soovi oma enda hambaid maast otsida, kui subjekt juhtub vastu lööma..
Heh, peab vist sõela alla minema ja peale seda veini kaanima, et elu siin enam nii must ei tunduks :D

20.10.2008

Tööl on ikke väga segased ajad praegu. Paralleelselt vana masinaga pandi tööle uus ja uhke masin. Jama on ainult see, et see uus masin sugugi töötada ei taha. Lisaks on tehases meeletult palju uusi ja täiesti kogenematuid töölisi, nii et kõik brigadirid on täiega närvis kogu aeg. Kastide ladustajate punt, kus mina olen, tõsteti kah nii, et kõik peale minu pandi uue masina peale, mind aga jäeti koos kuue uustulnukaga vana koha peale. See aga tähendab, et sisuliselt pean mina seal kogu kupatust organiseerima. Ja loomulikult samal ajal samaväärselt teistega tööd tegema. Täna oli sellest jurast nii siiber, et kui uus masin järjekordselt seisma jäi, siis palusin, et juhul, kui saadetakse osa rahvast koju nagu paaril viimasel päeval tehtud on, et siis ka mind nende hulka arvataks. Pidingi varem minema saama, kuid selgus, et melonite kastid olid otsa saanud ja kogu tehas pandi seisma. Äge.
Karavanpargis oli vähemasti meeldiv õhtu. Yks naaber on mul miski 50 aastane korea vanamees. Töö tegi täna õhtusöögi. Miski nende rahvuslik söök. Põhimõtteliselt pidi tegemist olema supiga. Tehtud oli nii, et kuskil 4-5 tundi keetis vana miskeid supikonte või miskit lihakraami moodi kraami, et saada tõhus puljong. Oli tõhus kyll, lusikas pidi peaaegu pysti seisma seal sees. Õnneks sõime väljas ja pimeduse tõttu ma ei näinud, mida seal potis keedetud oli. Söögiisu kaotamise kartuses ei kippunud eriti uurima kah. Piisas sellest, et maitse oli täiesti pandav. See puljong siis tõsteti kaussi ning laual oli potitäis riisi, mida tõsteti puljongi hulka ja lisaks veel hunnik erinevaid hakitud köögivilju, nagu sibul, paprika, tsilli ja veel mingeid tundmatuid asju. Põhimõtteliselt said endale koostada just sellise supi, nagu ise tahad. Või noh, sõltusid ikka sellest, mida laualt valida oli. Jõle hea idee tegelikult. Kujutasin just ette, et kui teinekord laual oleks ka lihakraami, mida supi sisse panna, et siis ma jätaks puljongi ja köögiviljad rahule ja võtaks kausitäie liha. Kõht on praegu ikke mõnusalt täis. Vaikselt praen kartuleid homseks lõunapausiks ja valmistun magama minema.

24.10
Ehh, paari sõnaga siis toimuvast. Täna tuleb ohjeldamatu lahkumispidu Home Hillis ja kolmapäeval põrutan Cairnsi minema. Seal teeme Christiani ja Emilioga igasugu nalja ja sõidame siis Sydneysse mööda rannikut. Nii umbes kuu aega.
Krdi mõnus on teada, et saan lõpuks siit minema.

2008-10-12T16:00:00.001+07:00

11.10.2008

Yleeile sain jälle irvitades mõelda oma ylikooliaastate peale. Nimelt pakkisime paar tundi mangosid. Mis irvitama pani, oli see, et igale mangole pidi peale saama miski mõtetu kleepekas. Selline nagu me näeme poodides õuntel ja banaanidel. Ja loomulikult aparaadid, millega kleepsud peale väga lihtsalt saavad, olid vägagi veenvalt mittetöökorras. Tuligi siis enamus kleepsud käsitsi mangode peale kleepida. Krt, ma arvasin, et tänapäeval ainult kuskil kolmanda maailma riikides sellist tööd tehakse. A nuh, mis ma ikke viriseda sain, palk jooksis...
Eile oli natuke masendav päev. Tööpäev oli kyll lyhem kui tavaliselt, aga põhjus selleks oli vägagi niru. Nimelt yhe farmi tööliste mikrobuss suutis end korralikult yle katuse keerata. Buss oli täis seljakotireisijaid yhest hostelist, mis asub paarisaja meetri kaugusel minu viimasest hostelist. Praeguste andmete järgi said 4-5 tegelast tõsisemaid vigastusi, yks tytarlaps oli halvatud kaelast allapoole. Kas ajutiselt või mitte, selle kohta andmed puuduvad. Vahet pole, igal juhul ääretult sitt variant. Lisaks veel paljudel backpackeritel siin ei ole mingit tervisekindlustust. Loodan et selles õnnetuses kannatanutel vähemasti oli see olemas. Kohalikelt kuulsin, et sellel hostelil on juba aastaid probleeme sõidukitega, et kasutavad ilgelt vanasid romusid, millel tihtipeale igasugused ylevaatuse dokustaadid puuduvad. Antud õnnetuse põhjus juttude järgi oli olnud, et bussil olid pidurid ära kadunud, aga juht oli sellest hoolimata yritanud maanteelt kõrvalteele keerata, mille peale loomulikult masin korralikult rulluma hakkas. See hostel saab endale nähtavasti suured jamad kaela nyyd.
Pani natuke mõtlema selle peale, et kui ise veel hosteli bussiga tööl käisin, siis aegajalt olid juhid ikke täiesti segased. Ysna hirm oli sõita mõnikord. Hostelis lihtsalt kysitakse, kas load on ja kõik. Kas inimesel mingit sõidukogemust ja kainet mõtlemist on, see ei huvita kedagi. Antakse aga võtmed pihku ja 11-12 inimest peale. Isegi kui mõni inimene hakkaks mõtlema ja tahaks loobuda juhi tööst, siis ta ei tee seda, kuna juht ei pea sõidu eest raha maksma, mis teeb nädalas 49 taala kokkuhoidu. Pole kyll hirmus suur summa, aga siiski täiesti arvestatav raha. Meenub, kuidas Marjus yhel õhtul peale tööd läks hosteli bossi juurde ja ytles, et kui järgmisel päeval sama juht roolis on, siis tema keeldub tööle sõitmast. Õnneks boss mõistis tema muret ja vahetas juhi välja.
Täna tulid mõned uued töölised pakkimistehasesse. Yks eesti paar kah. Karin ja Mihkel. Karinist suurt peale täiesti pandava välimuse ei tea. Mihkel aga lõpetas paar aastat tagasi EPA metsanduse ja on pärit Padiselt. Jõhker infokogus, kas pole? Plaan on neil siinkandis paar kuud raha koguda ja siis kuskile randa lebotama kolida, et aeg maha võtta ja surfimist õppida. Ilus plaan.
Ise ei plaani siin yle kuu aja olla. Suundun nähtavasti lõuna poole. Täpselt veel ei tea.

2008-09-28T16:26:00.000+07:00

23.09
Reedel saime teada, et pyhapäev tehakse kõigile vabaks, kuna farmerid ei korja miskit. Selle uudise peale tekkis Christianil kohe idee, et võiks kusagile sõita minu autoga. Mina siis mainisin, et mul juba tykk aega on tahtmine raftingut teha. Kui keegi eit tea, siis rafting on kummipaadiga kärestikulise jõe peal sõitmine. Otsustasime, et õhtul Christian yritab netist järgi uurida selle kohta.
Laupa siis Christian rääkis asjast, et 150 taala eest saab tavalise turisti variandi võtta, aga 200 makstes saab ekstreem versiooni. Viimane tundus meile loomulikult ääretult ahvatlev. Yhtlasi otsustasime juba laupa õhta Mission Beach’ile sõita, mis on sellest raftingu kohast 25 km kaugusel ning Mission Beach ise on Home Hillist mingi 350 km kaugusel. Kuna autos on 6 kohta, siis kogu pundis olid mina, Christian, konnaõgija Emilio, konnaõgija Delfin, konnaõgija Rob ja lõunakorealanna Ju Yin.
Mission Beachile sõit lõks suht ladusalt, kuna kõik teised peale minu asusid innukalt odavat veini, ehk gooni manustama. Otse loomulikult sai oma osa ka minu auto. Ääretult lõbus sõit oli. Koha peal otsustasime leida miski hosteli, aga seda otsides avastasime end järsku rannast. Läksime korra siis autost välja, et asja lähemalt kaeda ja yhtlasi ka otsustasime, et mingist hostelist ei tule juttugi, vaid veedame öö rannas. See oli otse loomulikult selge signaal minule ning ma ei hakanud esialgu aega raiskama ja veini sisestamiseks mingit klaasi võit topsi tarvitama. Ilma sai kiiremini.. Kena lõke sai kah yles tehtud ning kõik oli peaaegu ideaalne, ainult grillmaterjal puudus. See-eest oli aga kaasas suur kogus veini, mis kõlbas toidu asendamiseks enamvähem täpselt suurepäraselt. Ilm oli väga mõnus, tuul oli kyll keskmisest tugevam, aga väga soe. Magama sai kolitud ysna vastu hommikut.
Pyhapa ajasime end väga vaevaliselt kell 6 ylesse ja läksime otsima raftingu korraldajate kontorit. Tahtsime varakult kohal olla, sest meil mingit broneeringut ei olnud. Imekombel leidsime õige koha ruttu yles ja mis kõige parem, meile suudeti lyhikese ajaga paat ja giid leida. Nagu meile öeldi, siis tavaliselt ilma broneeringuta erilist lootust ei ole, aga vahest veab. Lisaks selgus, et paatkonnad on just 6 inimest plus instruktor, ehk siis saime kõik yhte paati. Meeldiv oli ka see, et meil oli piisavalt aega hommikusöögiks.
Kell 9 hakkas siis asi pihta. Algul räägiti turvavarustusest ja ohutustehnikast, nagu ikke sellistel puhkudel ning viidi bussiga jõe äärde. Ja siis läks ägedaks. Instruktor oli Tsiilist ja ääretult muhe klemm. Mingit erilist soojendust ei olnud vaid suht alguses saime suht kiire kärestiku läbida. Adrenaliin sajaga põhja. Ja nii see asi käis, et paar minutit rahulikumat sõitu ja siis miski äge kärestik. Kuna meie valisime ekstreemversiooni asjast, siis meile oli tavalisele distantsi läbimisele lisatud mõningaid lisaatraktsioone. Näiteks oli meil 3 kohast kõrge, miski 5-6 m kõrguselt kivi otsast vette hyppamine. Korra julgesin seda isegi pea ees teha. Lisaks hyppamisele läbisime 2 kärestikku ilma paadita, ehk siis lihtsalt päästevestiga hulpides. Täielik tase, kuigi hingamisega oli raskus. Eriti vägev oli alla hulpida väikesest kosest. Nö “kosk” oli tegelikult ainult miski 1,5 m kõrge, aga veevooli oli tugev, mis viis meid umbes 3 m vee alla ja vee all mingi 7-8 meetrit veel edasi. Ylikõva! 2 korda aeti ka paat tahtlikult ymber. Tahtmatult läks meie 3 paadist koosnevas ryhmas ainult 1 paat ymber. Lisaks veel mõned tegelased suutsid paadist välja kukkuda. Meie paatkonnast ainult Emilio. Mina kukkusin korra poolenisti välja. Jalgadega olin paadis ja hoidsin kinni, aga kahjuks lähemal olijad olid tydrukud, siis nad ei jaksanud mind paati tagasi tõmmata ja otsustasin ise end täielikult vette kukutada, et siis tagasi ronida. Poole distantsi peal oli väike peatus, kus pakuti grillitud liha ja salatit. Väga muhe. Kokku kestis rafting umbes 5 tundi ja see oli täitsa paras aeg, kõik olid parasjagu väsinud, aga mitte liialt, et viimased kärestikud ohtlikuks oleks muutunud.
Tagasisõit oli raske. Olin maganud ainult 2-3 tundi ja peale seda kõvasti paadis rabelenud. Kaanisin kiirelt 2 energiajooki sisse ja asusin roolima. Teised peale Emilio jäid suht kärmelt magama, ise olin ka ikke väga unine. Umbes 70 km pärast tõmbasin teeserva ja panin Emilio rooli, kes oli suht virge. Ise uinusin hetkega. Ärkasin umbes poole tunni pärast yles ja avastasin, et sõidame mööd miskit väikest kruusateed. Kysisin Emiliolt, et mis toimub, kuhu ta meid viib. Vastus oli, et tema ei tea midagi, et tema sõitis kogu aeg otse. Minu kysimuse peale, et kas ta ei kahtlustanud, et äkki maantee nr. 1 võiks vähe suurem olla, vastas ta, et mõtles veidi selle peale, aga rohkem vaatas ta ymbritsevat kaunist loodust. Keerasime otsa ymber ja varsti selgus, et valesti oli Emilio sõitnud umbes 5 km peale seda kui mina uinusin, ehk siis mingi 40-50 km. Õnneks kytust jatkus parasjagu, et tagasi põhimaanteele jõuda. Igatahes uni oli mul hoobilt läinud ja rooli asusin jälle mina. Õhtul kella yheksaks olin kodus ja umbes 5 minutit hiljem juba magasin nagu kott.
Kogu seltskond oli ääretult rahul. Otsustasime, et kui tööl jälle kollektiivselt vaba päev tehakse, siis sõidame jälle kusagile. Eks paistab, mis tulevik toob! Esialgu on igatahes jälle lihtsalt töö, söömine ja magamine. Ja enne uinumist loomulikult odav vein ehk goon.

2008-09-17T09:35:00.003+07:00

01.09
Ahoi. Vedelen siin praegu oma karavanis ja naudin klaasi kylma veini.
Kuna pyhapäeval lahkus Malpass backpackersist 11 inimest, siis tehti kõva lahkumispidu. Deltast tuli isegi 5 eestlast kohale. Kahjuks nägin neist ainult kahte, kuna teised olid all kõrtsus, kuid minul kõrtsu tarvis raha nappis. A põhimöll oligi veranda peal. Rahvast oli nagu murdu, jooki voolas ojadena. Politsei käis vist kaks korda kohal ja hosteli omanik oli vihast roheline. Kärkis mis hirmus, aga keegi ei teinud teist nägugi. Mingil hetkel otsustasime Christianiga, et nyyd on aeg kogu rahvas minu väikesele verandale kutsuda. Mõeldud, tehtud! Mitte nagu lätlastel kombeks, et mõeldud, mõeldud. Veranda oli ikke täiesti pungil inimestest, meenutas natuke mu synnipäeva Jaagu korteris, kus polnud ruumi õieti liigutamisekski. Musa keerati kah mõnusalt valjuks ja totaalne pidutsemine jatkus. Nagu arvasimegi, siis umbes veerand tunni pärast oli hosteli omanik kohal. Enam ta ei olnud vihast roheline, ilmselt oli ta sel õhtul nii palju vihastanud, et roheline värv sai lihtsalt otsa. A lõugas nii mis hirmus. Olime sunnitud lahkuma tagasi suurele verandale. Nalja sai ikke rohkem kui rubla eest. Arvan, et asi läks nii meeldivalt käest ära seetõttu, et need 11 inimest, kes lahkumas olid, ei hoolinud yldse millegist ja uued inimesed, kes polnud veel hosteli tavadega tuttavad, arvasid meid vaadates, et niimoodi asjad seal käivadki. Igaljuhul oli tegemist parima lahkumispeaoga, mis seal hostelis toimunud oli.
17.09
Kell on hommikul 9. Võtsin vaba päeva, kuna on vaja kylastada paari poodi ja apteeki.
Elu karavanpargis on mõnus ja rahulik. Võrreldes hosteli eluga on siin ikke täielik vaikus. A peamine pole mitte vaikus vaid privaatsus. Kui siia kolisin, siis kysisin kohe endale parima karavani, mis vaba on ning ei pidanud pettuma. Magamistoas on suur lai voodi. Kahjuks natuke lyhike, aga sellega olen ma harjunud, kuna siin Austraalias on kõik voodid maru lyhikesed. Elutoas on meeldiv nurgadiivan ja laud, kus peal on lihtsalt suurepärane oma arvitiga möllata. Mis aga mulle kohe eriti meeldib on kööginurk. Hostelis ma paljudel õhtutel ei söönud midagi, kuna mul oli võileiva materjal otsas ja ma olin liiga laisk et alla korrusele kööki midagi kypsetama minna. Siin aga on vaja teha mõned sammmud ja olengi köögis. Olen siin ikke päris kõvasti sööki valmistanud ja isegi mõned koogid kypsetanud. Väga mõnus. Kylmkapp on kah loomulikult olemas, kuhu vein ja õlled kylma panna. Õlledega kahjuks on vähe lahjad lood, kuna elan siin säästureziimil ja pyyan rõhuda odavale veinile. Mõelge ise: 4 liitrit veini maksab 10 dollarit, kast, kus on 24 0,33 liitrist õlli, maksab 40 dollarit. Ja mõlemat jatkub maksimaalselt kaheks õhtuks.
Tööl on lood vähe paremaks hakanud minema. Vahepeal olid siin sitad ilmad ja farmeritel polnud eriti saaki, mida meile pakkida tuua ja tegime enamasti mingeid 5 tunniseid tööpäevi. Maru mugav kyll, aga kahjuks palka kah eriti ei saanud. Nyyd, kus ma kolisin siia, saan ma peaaegu iga päev alustada vähemalt tund aega enne teisi ja ka pakkimist on nyyd rohkem. Palk hakkab vaikselt jälle suuremaks kui 1000 taala nädalas muutuma. Elamiseks yle 300 taala nädalas kuidagi ei taha kuluda. Peaks natuke reisuraha kogunema kyll.
Nädal ja paar päeva tagasi sai jälle korra jalad maapinnalt lahti. Oli hyppenädalavahetus. Kahjuks boss ei andnud mulle kahte vaba päeva, pidin ainult laupäevaga leppima. Sõitsin ootusärevalt lennukale. Rahvas oli kõik kohal ja esimene tõus hakkas end lennukisse sättima juba. Siis selgus, et tegelased olid maha unustanud selle varju, millega mina seal klubis hyppasin. Suht sitt tunne tuli peale.. Õnneks keegi tegelane oli hiljem tulemas ja tõi selle varju kaasa. Siis selgus, et ma pean seda varju yhe teise tegelasega, Ian’iga, jagama. Mis seal ikke. Lohutasin end sellega, et kui ma kasvõi yhe hyppe saan teha, siis võib päeva kordaläinuks lugeda, kuna hype on hype ja see hype on peale 2 kuulist pausi.
Esimesena hyppas Ian ja ma pidin maru kärmelt varju järgmiseks tõusuks ära pakkima. Tegutsesin maru kiirelt ja yhel hetkel palusin, et Ian võtaks pakkimise yle senikauaks kuni ma muu varustuse selga ajan. Nõks aja pärast olin tagasi ja lõpetasin varju pakkimise ise. Hype oli ylimalt mõnus. Midagi erilist ma ei teinud, lihtsalt nautisin olukorda. Mis aga nalja mulle tegi oli see, et kui andsin varju Iani kätte, et ta saaks selle enda hyppeks ära pakkida, siis tyyp kutsus instruktori enda kõrvale, et see talle pakkimist õpetaks. Selgus, et tegelane oli totaalne algaja, pakkimisest tal mingisugune aimdus oli, aga mitte kuigi palju. Enne kui ma tal pakkida lasin, siis ma isegi ei kysinud, kas ta pakkida oskab. Midagi ta ikkagi oskas, kuna vari avanes kenasti. Pealegi lasin tal ainult liinid kummide vahele sättida ja kui ma kotti sulgesin, siis paistis kõik normaalne, seega ilmselt seda etappi ta oskas teha.
Halb lugu oli see, et Ian õppis pakkimist, aga kogu aeg lennuk vedas rahvast yles ning minul polnud varju millega hypata. Kui Ian lõpuks pakitud sai, siis selgus, et tema saab selle varjuga eelviimasele tõusule ja minul viimaseks tõusuks aega pakkida pole. Nukker lugu. Õnneks sain yhe teise tegelasega kaubale, kes laenas mulle oma 169 ruutjalast Saphire 2-te. Väikseim vari, millega ma hypanud olen. Maru mõnus ja kiire vari. Huilgasin õhus nii mis hirmus. Vari oli ikke nii kiire ja meeletult tundlik. Keerutasin sellega nii mis hirmus. Mingil määral mõtlesin ka maandumise peale, et äkki keeran miski käki kokku, kuna tegemist ikke parajalt kiire varjuga minu kaalu juures. A nuh, yks instruktor kunagi ytles, et me kõik arvame, et me oleme palju paremad, kui me tegelikult oleme. Seega jäi mul enesekindlust ylegi. Maandusin perfektselt. Nyyd ootan järgmist kuud..

panin paar pilti kah karavanist yles

Maru palju eestlasi

2008-08-28T13:09:00.002+07:00

Heh, eestlaste kontsentratsioon on siinmail jõle kõrgeks läinud. Siin Home Hillis on hetkel viis eestlast. Ayris, 10 km kaugusel on Delta backpackersis 6 eestlast ja Ayr backpackersis veel kaks. Kokku 13. Õnneks nyyd pyhapäeval lahkub siitkandist lisaks minule veel 4 eestlast. Aga siit miski 110 km kaugusel Bowenis pidi kah veel miski 13 eestlast vedelema. Maru palju ikke. Laupäeval teeme siin hostelis kõva lahkumislabraka ja loodame võimalikult palju eestlasi siia kokku ajada. Eks paistab, palju kohale viitsib end vedada.
Ei viitsi rohkem kirjutada praegu. Ilmselt karavanpargis, kus midagi ei toimu ja ei ole meeliylendavat verandat, hakkan jälle liialt pikki kirjatykke kirjutama ja aegajalt neid ka yles laadima.
A ära pean siit minema, kuna vaimne tervis kipub kannatama. Päris raskeid tundemärke juba on näha. Nimelt ma eelmisel nädalal koristasin tuba. Pyhkisin suisa põranda ära! Õnneks päris lootusetu olukord veel ei ole, kuna ma siiski ei pannud kogunenud prygi prygikasti vaid pyhkisin selle õndsalt yle rõduserva tänavale. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Teine asi, mis muret teeb on see, et mul tekkis mõte pesta oma voodilinad ära, kuigi ma alles 5 nädalat tagasi pesin neid.. Ei tasu ikke oma vaimse tervisega riskida!

Lahkun avalikust elust

2008-08-26T16:52:00.003+07:00

Otsustasin, et aitab siin Malpass backpackersis elamisest. Kolin ära Gumlu caravan parki. Asub töökohast 2 km kaugusel, maksan sama palju renti, aga saan vastu suure karavani magamistoa, kitsukese elutoa ja kööginurgaga. Enam ei pea transa eest palju pappi välja käima ja ka elu on rahulikum. Tõenäoliselt lausa masendavalt rahulik, aga elan yle, kuna paari nädala jooksul peaks õige tööhooaeg pihta hakkama 13-14 tunniste tööpäevadega. Siis nagunii ei ole muu jaoks aega kui töö ja magamise jaoks. Aga seal karavani pargis elades ei pea ma iga päev kulutama kohale sõitmise peale tund aega. Saan hoopis magada ja laiselda sel ajal. Lisaks saan veel tõenäoliselt teha mõningaid lisatunde tööd, mis on rahakotile ainult kasuks. Kahjuks interneti võimalust seal ei ole, seega pean ikke paari nädala tagant siia sõitma ja oma arvete ja muu juraga tegelema.
Eks paistab mis saab, olen endiselt täiesti muretu ja oma tulevikust mittehooliv..
Tegin galeriisse ka uue kausta. Kahjuks on seal ainult peamiselt miskid läbupildid ja paraku on siin netiyhendus nii sitt, et jõuan yles laadida vähese hulga neist, rääkimata kommenteerimisest. A eks mingiks ajaks saan ikke kõik pildid yles, mida soovin..

Vihane postitus.

2008-08-13T17:01:00.002+07:00

Krt, täna kuulsin Gruusia kohta. Masendav. Mind valdab praegu siuke jõuetu raev ja viha, millest pole aga kellegile kasu ja mida kusagile suunata kah ei saa. Huvitav, kui saaks maha tappa kõik tiblad, kelle IQ ei yleta kinganumbrit, ehk siis umbes 82 prossa venemaa rahvastikust, kas siis oleks võimalik seal tsiviliseeritud riiki yles ehitada?
Teine asi, mis viha teeb, on see, et hostelist varastati mult ära pikendusjuhe koos vargapesaga. Enne seda juba oli jalutama läinud yks adapter koos telefoni laadijaga. Kurjaks teeb.. Huvitav, miks mu läppar siiani alles on?

Nyyd tekst, mille kirjutasin varem valmis:

Igast jama juhtus vahepeal. Yhel hommikul tööle sõites olin sunnitud auto teeservas peatama, kuna vesi läks keema. Õigemini vee jäänused, kuna veepumba juurest oli vesi lekkima hakanud. Boss tuli meile järgi. Peale tööd valasin uue vee sisse ja 5 km kaupa kärutasin koju tagasi. Esmaspäeval läksin remonditöökotta. Seal vana kohe ytles, et veepump on sodi. Mis seal ikke, palusin tal probleem lahendada. Pealelõunal läksin masinale järele ja kuulsin, et 400 taala eest pesti mul kogu jahutussysteem läbi, pandi uus veepump ja uus jahutusvedelik. Aga sellest polnud kasu, kuna testsõidul läks temperatuur ikke liialt kõrgeks. Leppisime kokku, et järgmisel päeval lammutab vana mu mootori natuke laiali ja uurib välja mis viga on.

Eile läksin kohe peale tööd remonditöökotta ning juba eemal tekkis mul hinge kuri kahtlus, et asi on mäda, kuna mu auto kapoti kaas oli uhkelt avatud. Kohapeal nägin, et laua peal oli osa mootorist. Ma ei tea kuda seda nimetatakse, aga yhesõnaga see osa, kus on kõik klapid, kyynlad jne. Midagi nii koledat pole ma ammu näinud. Imestan, et siiani mu auto yldse liikus. Asi oli ikke täiesti mäda. Uurisin, et kas äkki saaks romulast midagi asemele, aga vana vastas, et ta juba uuris ja romulates olevad jupid pidid enamvähem samas konditsioonis olema. Tuli teha raske otsus ja 800 taala eest uus vidin tellida. Kokku pidi järgmine arve tulema umbes 1300 taala, ehk siis sama palju kui auto eest maksin. Midagi pole teha, selline see elu on vanade autodega.

halligi pole öelda

2008-08-07T16:43:00.001+07:00

Miskit toimunud ei ole. Olen ainult töötanud päeval ja õhtuti verandal vedelenud. Viimasel nädalavahetusel läksin suure õhinaga lennukale, et hyppama hakata, aga selgus, et lennuk oli katki ja kogu hyppenädalavahetus jäi ära. Nyyd pole muud midagi kui 7 päeva nädalas töö ja ootan järgmist hyppenädalavahetust.

2008-07-14T14:01:00.001+07:00

uudiseid on ainult nii palju, et oli vahepeal vaba päev, siis käisin ookeanis ujumas ja tegin yhe korraliku shoppamise päeva. Ostsin uued lyhikesed pyksid ja uue pudeli toiduõli.

2008-07-06T15:55:00.000+07:00

06.07

Suht kurnav nädalavahetus oli. Reedel plaanisin asja rahulikult võtta, et laupa oleks hea kohe hommikul hyppama minna. A läks nii nagu alati. Vahelduse mõttes läksin alla kõrtsu õlut jooma, mitte ei teinud seda verandal. Seal sain mingil kombel tuttavaks yhe tädiga, kes kuuldes, et ma eestis mootorrattaga sõidan, kutsus mind kohalikku tsikliklubisse peole. Mis seal ikke, võtsime veel paar õlut ja jalutasime sinna. Selgus, et tegemist on MC Outlaw-ga. Möll oli seal vägev, õlut voolas ojadena, ja mitte maas vaid inimeste kurkudes. Pidu kestis varavalgeni.

Laupa hommikul ärgates pidin kahjuks tõdema, et autoga sõitma ma pole veel võimeline. Jobutasin miski kella 12-ni, siis tundsin, et peaksin olema sõiduvõimeline. Haarasin Ayr’ist miski burgeri ja hulga kokakoolat ning kihutasin lennukale. Seal hakkasin end kohe tõusule sebima, aga peainstruktor Motley tegi mulle teatavaks, et ma pole enam APF-i liige, kuna 1. juulist peab pikendama liikmeks olemist. Õnneks sain koha peal avalduse kirjutada ja ka raha maksta. Rsk, 168 taala kysivad aastase liikmeksoleku eest. A midagi teha pole. A kohe peale selle raha välja käimist sain rõõmsaid uudiseid kuulda. Nimelt ei võtnud Motley raha mu viimase hyppe eest eelmisel kuul. Ytles, et loodetavasti sebin talle tandemhypete kliente backpackerite seast. 65 taala nagu maast leitud. Rõõmsad uudised aga jätkusid. Kui maksin ette 3 hyppe eest, siis kysis Motley mult ainult 10 taala varustuse renti hyppe kohta. Samuti nagu oleks maast 60 taala leidnud. Meeleolu tõusis tublisti.

Esimene hype oli eriti mõnus. Kõrgust anti 3 kilomeetrit. Kuna lennuk oli lahja, siis olidki kõik hypped sellelt kõrguselt. Väljusin viimasena ja nii kui välja sain oli niiiiii mõnus olla. Kohe eriti mõnus oli yle kuu aja vabalangemises olla. Suurest rõõmust viskasin kohe mitu saltot. Teisel hyppel otsustasin proovida sit-fly-d. Mitte kuidagi ei saanud asendit sisse, igakord kui proovisin kaotasin igasuguse stabiilsuse. Viimasel katsel peaaegu õnnestus, aga vajusin selili ära. A lõbus oli ikke.

Laupa kahjuks rohkem ei saanudki hypata, kuna rahvast oli suht palju ja lennukiks oli Cessna 182, mis võttis peale ainult 5 hyppajat. Ja need 5 hyppajat olid ka ikke päris kokku pressitud seal. Peale viimast tõusu hakkasid kõik suures yksmeeles õlutit trimpama. Yks kast tuli ka minul osta, kuna suutsin kogemata mainida, et selle lennukiga oli see mul esimene hype. Ja kui miski on esimene kord, siis see tähendab kasti. Õhtal käisime veel pubis söömas. Pubi omanik tuli meile ise bussiga järgi ja viis pärast tagasi lennukale. Väga mugav, keegi ei pidanud kaineks autojuhiks olema. Peale kõrtsu veel istusime lõkke ääres ja jätkasime hyva joogi manustamist. Kella yhe paiku kolisin autosse magama.

Täna oli esimene tõus kell pool kymme. Mina sinna ei mahtunud. Teisel tõusul olin aga rõõmsalt lennukis. Jätkasin ist-lendamise proovimist. Tuli aga vägev käkk-lendamine. Nalja ja rabelemist oli kõvasti. Tänasele teisele hyppele läksin lyhikeste pykste ja teesärgiga. Väga lahe oli tunda tuult yle keha. Proovisin jälle istumist ja sain täiesti rahuldavasse asendisse. Kahjuks kõrgust oli selleks ajaks juba suht vähe ja pidin end jälle kõhuli viskama, et avada. Väga rahul selle hyppega. Kolmandale hyppele minnes olin juba lennukis väga väsinud ja mõtlesin, et see saab ka viimane hype olema. Vabalangemises tundsin samuti tugevalt väsimust ja eriti midagi ei teinud. Mingi aeg träkkisin, aga enamuse ajast nautisin vabaltkukkumist.

All maa peal aga hakati mind moosima, et ma veel hyppaks, muidu ei saa tõusu täis. Olin nõus hop and pop’i tegema. Kõrgust pidi mulle 4000 jalga, ehk siis 1200 meetrit antama, aga kui oli aeg välja kolida, siis selgus, et olime juba 4500 jala kõrgusel, mis andis võimaluse 10 sekundit vabalangemist võtta. Enamuse sellest ajast vedelesin avamisasendis.

Nädalavahetusega olen igaljuhul vägagi rahul. Lisaks rõõmustas mind veel see, et kui maksin kolme viimase hyppe eest, siis varustuse renti ei kysitud mult yldse. Kui jään siiakanti pikemalt ja lähen sinna ka augustis hyppama, siis sai kokku lepitud, et hakkan oma B litsentsi seal tegema. Kokku on vaja teha 10 hypet koos instruktoriga ning iga kord vaja kindlad harjutused sooritada. Lisaks tuleb ka kupli all lennates vajalikke harjutusi teha. Kui asja ära käkin, pean hypet kordama. Kui kymnes etapp on läbitud, siis peaksin olema võimeline edukalt formatsioonides hyppama. Natu kulukas see kyll on, kuna pean ka instruktori hyppe kinni maksma, aga see-eest ta õpetab mind enne maa peal ja selgitab kogu kupatust. Ehk siis see asi peaks mu arengule tubli tõuke andma. Lisaks muudab B litsents mul hyppamise lihtsamaks, kuna siin jälgitakse väga täpselt litsentse, mis tähendab, et praegu ma way-sid hypata ei tohi. Ainult instruktoriga. Eks paistab, kuda asi kujuneb. Tahaksin way-sid teha kyll.. Ja kui B litsents on käes, siis pole ka C enam kaugel. Vaja lihtsalt hypete arvu suurendada ja täpselt maanduda. Ja C litsents siinmail tähendab, et võin kaamera kiivri kylge panna. Ja see mõte meeldib mulle vägagi. Ilusad plaanid, mis loodetavasti ka vähemal või rohkemal määral täituvad.

2008-06-30T16:28:00.001+07:00

pole praegu aega eriti miskit kirjutada, seega kopeerin ainult selle siia, mis mõni päev tagasi kirjutasin..

27.06

Kolmapa oli vaba päev. Plaanisin magada kella yheteistkymneni, aga pool kaheksa oli uni läinud nigu nipsti. Kuna midagi tarka teha ei olnud, siis avasin õlle. Ilus päev oli..

Eile tööl õnneks miskeid vaevusi polnud, samuti täna. Mis aga meele rõõmsaks tegi oli see, et yks töökaaslane arvutas välja, et tänase seisuga oleme sel nädalal juba yle 700 taala teeninud. Ja sellele lisandub veel kahe päeva palk. Täitsa mõnus mõelda, et kui järgmisel nädalavahetusel hyppama lähen, siis sõltub hypete arv pigem sellest, palju lennukis vabu kohti on, kui sellest, palju mul pappi välja käia on.

A eile öösel nägin lahedat unenägu. Osalesin saates Eesti otsib superstaari. Unenägu algas sellega, et ärkasin hommikul yles ja siis keegi mulle mainis, et ma olen saate teises voorus. Esimest vooru ma meenutada ei suutnud, aga arvasin, et juu ma siis liigse alko mõjul miski naljaga olin hakkama saanud. A nuh, kuna teises voorus tegelasi oli ääretult palju, siis lootsin, et ega ma esimene esineja ikke ei ole ja suundusin puhvetisse, kus tellisin endale 5 pudelit Alexandrit. Miski jama oli esimese õllega, kuna keegi valas sinna piima sisse. Mul oli kindel soov tollel mehel kruusiga lõug lõhki lyya, aga kuna tegelane oli nõus mulle uue ja täiesti tarvitamata Alexandri ostma, siis jäi kruus terveks. Lõug kah. Kui õlled olid otsas, selgus, et ongi õige aeg lavale kobida. Liikusin siis lava poole. Millegipärast oli mul seljas hyppekombe. Lootsin, et äkki mul on all miskid lyhikesed pyksid ja teesärk, et kombe seljast võtta, aga minu lootus haihtus niipea, kui olin avanud kombe luku. Mida ma seal nägin, ma kirjeldada ei soovi, kuna riideid ma ei näinud.. Mis seal ikke, mõtlesin, et pulli pärast ma siin olengi, kyll siis hyppekombe kah lavale sobib. Teine asi, mis mulle hakkas muret tegema oli see, et ma halligi laulda ei oska. Lisaks ei suutnud meelde tuletada yhtegi laulu peale eesti hymni, mille sõnu ma algusest lõpuni peast tean. Hymn hyppekombes aga poleks kuigi viisakas olnud ja otsustasin laulda õllepruulijat, mille sõnu ma rohkete vigadega täiesti vabalt peast tean. Kahjuks või õnneks umbes selle koha peal mu unenägu lõppes.

Täna jõudsid siia kanti tagasi Karim ja Robin. Kahjuks Robinile hostelis kohta ei olnud ja ta peab miski muu koha leidma. Aga tore on jälle vanu tuttavaid näha.

2008-06-23T15:48:00.003+07:00

Esmaspäev. Hommikul ei teadnud, kuda tööle saada. Pohm oli kah õrn. Õnneks selgus, et kuna kaks tegelast vallandati, siis mahtusime kogu kambaga yhe inglase mikrobussi ära. Maksan talle kõigest 20 taala nädalas ja tema viib mind 7 korda 42 km kaugusele tööle. Positiivne. Kahjuks tööd oli ainult 9 tunniks, ehk siis raha palju ei saa a ehk homme on parem ja saab ikke miski 12 tundi ära rabada. Rikkaks läbi raskuste!

2008-06-21T12:31:00.001+07:00

12.06

Eila õhtal jõudsin siis õnnelikult Home Hilli backpackersisse. Kui ma kirjutasin varem, et Delta Backpackers on paras peldik, siis siinne on veel hullem peldik. Ehk siis mulle meeldib. Köögis on kasutusel sama systeem, mis minul kodus valitseb. Et koristab see, kes tahab, ja nõusid pestakse enne sööki. Pärast söömist nauditakse täis kõhtu, mitte ei rabeleta! Peldikute olukord meenutab natuke suviste eesti festivalide välipeldikuid – peab väga ettevaatlik olema, et end mitte ära määrida. Maailma asju paikapanevaid mõtteid seal ilmselt pähe eriti ei karga. Dussiruumid on enamvähem OK, ytleksin, et isegi tsipa paremad kui Deltas. Tuba on ääretult kitsas, aga kui öö läbi konditsioneer undab, siis lämbeks ei lähe. Päeval on nagunii uksed lahti kogu aeg.

Mis aga mulle siin kahe esimese õhtuga väga meeldima on hakanud, on seltsielu. Deltas oli ääretult palju ruumi vaba aja veetmiseks, mistõttu rahvas oli ysna hajutatud kogu aeg.Siin seevastu on ainult yks suur veranda. Kuna toas on kitsas ja paha, siis kõik vedelevad verandal ja tarvitavad vägijooke. Selle käigus ka tutvutakse ja vennastutakse, nagu sellistel puhkudel kombeks. Ainult yks prantslaste seltskond hoiab omaette.

Eestlasi on siin peale minu 3. 2 tyypi ja yks tytarlaps. Kõik on Koerust, reisivad koos. Väga lahedad tegelased, aga vist lahkuvad siit järgmisel nädalal.

Täna oli ka esimene tööpäev selle hosteli kaudu. Väljasõit 6.15. Farmis olime nõks enne seitset. Tööpäev hakkas aga pool kaheksa, seega tuli pool tundi niisama vedeleda. Ja nii saab igal hommikul olema, kuna sama buss viib ka rahvast teistesse farmidesse, kus tööpäev varem hakkab. Ei ole liialt meeliylendav. Krt, kõige magusama une ajal peab kuskil kuuri all igavlema.

Töö osutus täna kyllaltki meeldivaks. Rohisime paprikaid. Õnneks rohimine ei käi kyyrakil kummardudes vaid selle jaoks on spetsiaalne masin. Miskine pisike mootor veab edasi miskit ratastel raami, mille kyljes on 6 istet, umbes 10 cm kõrgusel maapinnast. Ehk siis sõidad vaikselt edasi ja katkud aga kõrvalt umbrohtu. Kõlab meeletult lihtsalt, aga tegelikult oli peale esimest 15 minutit selg, perse ja kael kanged, kuna kogu aeg pidi kylg ees yle istme serva kyynitama ja toetuda polnud kuhugi. Õnneks paari tunniga sai leiutatud piisavalt mugavad asendid. Minul oli veel lisatöö asja juures, pidin seda kupatust juhtima kah samal ajal. Etkel ebamugav, aga loodan, et ka edaspidi saan vast igasugu masinaid juhtida, kuna enamikel juhtudel on masinate juhtidel elu lihtsam. Enne lõunapausi pidime u 1,5 tundi paprikaid korjama. Vot see oli juba raske. Meid pandi tiimi, mis ei koosnenud mitte seljakotireisijatest vaid kohalikest farmitöö proffidest. Tempo oli meeletu, meie poolt oli 3 tegelast 2 inimese töö peale, aga ikke pidi meeskonna kubjas meid tihtipeale järgi aitama. Õnneks peale lõunat olin jälle rohimas. Seda mis homme saab, ei tea, yks hollandlane, kes seal juba pikemalt töötab, rääkis, et iga päev on erinevad tööd ja tema ei ole 2 kuuga mingit seaduspärasust suutnud näha.

Kõrval istub mul praegu yks prantlsane, Roman. Kui sai teada, et ma interneti blogi kirjutan, siis arvas, et kui ma temast kirjutan siis ta saab eestis kuulsaks. Nii et kui te millagi näete yhte prillidega pikajuukselist noormeest Tallinna lennujaama uksest välja astumas ja minu soovituse järgi kohe pykse alla laskmas, siis teadke, et see on Roman, kellele ma lubasin, et kirjutan ta blogis nii kuulsaks, et kõik Eesti neiud teda tahtma hakkavad.

17.06

Viis päeva on möödunud kiirelt. Päeval tööl ja õhtul verandal. Pyhapäev oli vaba. Plaanisin väheke autoga ringi sõita, aga kui peale hommikust tualetitiiru avasin esimese kylma õlle, siis mõistsin, et ega see nyyd nii briljantne idee polegi. Võib öelda, et pyhapäev möödus kiirelt..

Eilsest alates läks töö vähe raskemaks. Nimelt lastakse nyyd rohimismasina peal lebotada ainult pool päeva ja ylejäänud tuleb veeta paprikaid korjates. Mulle nii täitsa meeldib. Päev otsa paprikaid korjata on kyllaltki raske, ja rohida on jälle liialt tyytu.

Praegu aga pean lõpetama, sest prantslased Robin ja Karim korraldasid täna grillpeo ja just toodi kandikutäis liha lauale. Sellest ma nyyd loobuda kyll ei taha..

20.06

Eile oli karm päev. Päev otsa päikese käes paprika korjamine. Õhtuks olin omadega ikke suhteliselt otsas. A vähemasti pidasin vastu.

Täna oli natu naljakas päev. Hommikul pandi mind rohima, olin omadega vägagi rahul. A sain umbes tunnikese rohitud, kui tuli pealik ja ytles, et prantslane Alex kaebas liialt tugevat seljavalu ja ma pean tema asemel paprikaid korjama. Nuh, mis seal ikke, lendasin peale. Aga mis selgus, oli see, et umbes peale tundi aega töötamist olin omadega nii otsas nagu eile peale 8 tundi tööd. Ei teagi mis häda oli. Kuidagi kannatasin lõunapausini ära.

Peale lõunapausi tahtsin pealikult kysida luba edasi rohida, kuna olin ikke sitaks väsinud. Aga keda kohal polnud, oli pealik. Lendasin jälle korjama. Seal masina juht raadio teel kysis pealikult, et äkki võib mind välja vahetada. Toodigi mulle yks rohija asenduseks, aga mind ei viidud rohima vaid viidi farmi bussi ootama. Seal me siis istusime Alexiga ja ei teadnud, mis meist saab, sest pealik oli suht morni olemisega ja ei öelnud meile sõnagi. Kadus traktoriga põldu kyndma. Yritasin siis teistelt farmitöölistelt uurida, et kas me oleme vallandatud või mis yleyldse toimub. Keegi halligi ei teadnud, mille peale haarasime oma asjad ja otsustasime hääletades Home Hilli liikuda. Peale tunnikest vantsimist yks koolibuss võttis meid peale. Õnneks tyhi. Nii kui hostelisse jõudsime, tuli meile juba uksel vastu hosteli omanik, kes ytles, et meil on laupa ja pyhapa vaba ja meid oodatakse jälle esmapa. Ehk siis meid ei vallandatudki vaid saame rahus taastuda.

Veidi aega hiljem tuli hosteli omanik uuesti ja arvas, et kui me yhel päeval juba nõrkesime, et siis võib see meiega juhtuda ka mõnel muul päeval, et ehk oleks meil parem teha miskit lihtsamat tööd. Mainis, et pakkijaid on mõne päeva pärast vaja. See oli kohe eriti hea uudis, kuna pakkimise töö on fyysiliselt ysna lihtne, tunnitasu on tavaliselt paar taala suurem ja tööpäevad on tihtipeale 10-12 tundi, mis tähendab päris head nädalapalka. Ehk siis lõunane masendus asendus pigem ootusärevusega.

Täna läheb siin ilmselt suuremaks läbustamiseks. Nimelt kaks eestlast lahkuvad homme ja teevad lahkumispeo, samuti mainis Tony, et tal on kast kylma õlut. Kahjuks või õnneks pean alustamisega ootama, kuna kaunis sakslanna Ina valmistab mulle täna õhtusöögi. A peale seda ilmselt kätt oma käe vastu ei tõsta, mis yritab mulle järjekordset kesvamärjukese pudelit suule upitada..

21.06

Heh, pool tundi peale eilset kirjatööd tuli hosteli omanik Mel ja ytles, et ma pean täna kell seitse juba töötama. Kahjuks tähendas see seda, et pidin paraku oma käe vastu mu enda kätt tõstma.

Minul ja Alexil kästi kell seitse hommikul all olla. All tähendab parkimisplatsi, kust bussid väljuvad eri farmidesse. Nii ka tegime, aga olime seal paraku ainult kahekesi. Kui kell oli juba mõni minut seitse läbi, muutusime enamvähem umbes murelikuks. Mel’i ka polnud läheduses, et infot kysida. Õnneks mure lahenes, kuna samas pakkimiskohas töötab siit hostelist veel hulk inimesi. Nood mainisid meile, et jäime just bussist maha ja ka teadvustasid, kust kohast see buss yldse väljub. Krt, seda oleks võinud eile teada juba! Yks tegelane tuli ja istus minu autosse ning saime õnnelikult kohale. Selgus, et uus töökoht on eelmisest farmist umbes 500 m kaugusel.

Töö ise oli täna ääretult lihtne. Konveieri pealt tulevad kastid, mina koos veel mõne tegelasega tõstsime siis need vastavalt numbrile õigesse virna. Kastid kuigi rasked ei ole ja tempo on ka vägagi vastuvõetav. Ning mis kõige parem, see on suures jahedas hoones. Ei mingit päikest! Vahepeal pandi mind paariks tunniks veelgi lihtsamat tööd tegema. Pidin miskeid tynne kärutama ja paprikate sorteerijate juurest ebasobivad viljad, ehk siis prygi minema vedama. Mulle tekitas see täpselt sellise tunde, nagu mul tekib siis kui vaatan supermarketites neid tegelasi, kes parkimisplatsilt ja muljalt ostukärusi kokku korjavad. Meenutasin heldimusega kõiki neid aastaid, mil õppisin ylikoolis inseneriks. Ja nyyd teenin sitakärutamisega 2 korda rohkem kui Eestis insenerina. Nimelt seal kohas palk yletab tavaliselt 1000 taala nädalas kätte.

Täna ilmselt tegelen sellega, mis eile õhtul plaanis oli, kuna homme algab töö kell 11 alles. Ja kui pole palavat päikest, siis kannatan ilmselt ka õrnemad vaevused ära. Enne käin internetikohvikus ja yritan oma viimased kirjatykid yles laadida.

2008-06-08T12:04:00.002+07:00

Eile oli vaba p2ev. Kyll oli hea. Yles ajasin end voodistu umbes kell 12 ja seda selleks, et asuda s88ma Chloei valmistatud inglise hommikus88ki, mis oli lihtsalt suurep2rane. Hiljem ronisime randa. Ookean oli meeletult soe ja lained olid v2ga m6nusad. Ainuke h2da oli see, et soolane vesi pani 8isel poe ostuk2ruga rallitamisel saadud haavad k6vasti kipitama.
6htul l2ksin yhte prantslast viima 13 km kaugusel olevasse Home Hill linna. Ta leidis seal parema t88. Uurisin ka asja v2heke ja nyydseks on tehtud otsus, et homne p2ev zucchinidega saab olema viimane. Teisip2eva lebotan niisama ja kolmap2eval kolin kah Home Hilli. T2pselt ei tea veel, mis t88d seal leian, aga halvem kui praegune see ikke ei saa olla. Seda on paljud vanemad olijad kah 8elnud, et zucchinide korjamine on yks r6vedamatest. Infot oli nii palju, et vajatakse just mehi, seega t6en2oliselt saab t88 fyysiliselt raske olema.

l6puks vaba 6htu

2008-06-06T15:29:00.002+07:00

01.06

Põllal olin jälle masina peal. Mõnus lebo. Ainuke häda on see, et päev otsa kõikuval masinal asjatamine tekitas sama tunde, nagu pikalt laevaga sõites. Maa kõigub jalge all siiamaani..
Peale põldu kolistasin kiirelt lennukale. Selgus, et lennukil miskit jamasti. Senikaua tehti seminari. Kahjuks jälle oli teema esimeste vabaotste-keskne, mida mina lähiajal ei plaani eriti katsetada.
Yhel hetkel ikke lennuk käivitus, aga selgus, et ainult 3 tõusu tehakse. Ja need olid kyllaltki täis, nii et mulle öeldi, et ilmselt ma ei saa hypata. Veidi aega hiljem pakuti, et saan hop and popi teha, aga seda jälle mina ei tahtnud. Lõpuks manifesti tibi (õigem oleks öelda tädi) loovutas enda koha minule. Ytlesin talle aitäh!
Lennukist väljudes yritasin teha kukerpalle, aga väljahype oli kehv ja miskisugune loperdamine kujunes välja. Võtsin stabiilseks ja alustasin träkkimist. Träkkimine oligi mul kogu hyppe eesmärk, kuna viimased träkid mind eriti ei rahuldand. Sain seda teha päris pikalt, kuna välja hyppasin 3300 m kõrgusel. Seekord tundus asi paremini välja tulevat, aga ega seda täie kindlusega ei julge öelda, vaja oleks ikke, et keegi äss mind jälgiks ja siis all räägiks, mis tegelikult minuga toimus. A äge oli sellegipoolest.
Maandumisega oli omaette lugu. Kui sel päeval lennukale jõudsin, oli totaalne tuulevaikus. Kõik maandusid yhes kindlas suunas. Oma tõusust olin ma teine maanduja ja enne mind maanduja maandus samuti, nagu eelmised. Tuulesokk oli kuidagi õnnetult end ymber masti kerinud ja seega võtsin eeskuju eelmisest maandujast. Suur aga oli mu yllatus, kui maandumisjoonele keerates planeeritav maandumiskoht järsku seljataha kadus. Siis sain suht veenvalt aru, et vahepeal oli tuul tõusnud, ja vales suunas. Kõrgust oli ka liialt vähe, et oma maandumissuunda korrigeerida. Tuli täiesti ette planeerimata minu esimene allatuult maandumine. Krt, algul võttis junni vähe jahedaks kyll. A nuh, pidurdasin kenasti, hõljusin mullakamara kohal nagu õllelehk tuule käes uinunud joodiku ymber, eriti jalgu maha panna ei tihanud, aga kahjuks yhel hetkel olin sygava kahetsustundega sunnitud seda tegema. Spurtisin, justkui keegi pakuks tasuta õlut, ja pysti jäin. Rahvas muidugi irvitas täiega. Õnneks ma polnud ainuke. Ka järgmised hyppajad maandusid eelmiste hyppajate järgi ja said väikese yllatuse osaliseks. Ainult viimane tegelane, tandem, maandus vastutuult.
Lisaks selgus veel jama asi, et siin lennukal hyppab see klubi ainult yhe nädalavahetuse igas kuus. Seega järgmiseid hyppeid pean ootama kuu aega. Vähemasti piisavalt pikk aeg, et orgunnida endale vähemalt yks päev sellest nädalavahetusest vabaks. A võtsin klubist kaasa portsu reklaambrozyyre, et neid siin hostelis vähe jagada. Usun, et kui leian klubile siit kliente, siis vast õnnestub miski hinnaalandus välja kaubelda. Eelmises klubis vähemasti sai tasuta madala kõrgusega hyppe iga kliendi eest. Loota võib..
Kahjuks avastasin hostelis, et see viga, mis meile võimaldas tasuta internetti, on nyyd parandatud. Seega ei tea, millal ma järgmine kord netti pääsen. A vähamasti sain teada, et baarist saab võlgu võtta. Summa lisatakse yyrile. Haarasin kohe suurima kannu õlut, et mõnusalt õllesurina saatel hypperaamatusse emotsioone kirjutada. Hetkeks tekitas ka tööde organiseerija elevust. Nimelt uuris ta, kas saaksin homme autoga rahvast põllale vedada, et iga mats maksaks mulle 6 taala, mis muidu bussi eest kysitakse. Kiire arvutus näitas, et selle raha eest saan hulga rohkem benssu, kui kulub. Hetk hiljem kahjuks selgus, et lisa-autot on vaja teise põllu jaoks, mitte sellele, kus mina orjan.

05.06.

Ahoi, et mis uudist? Suurt halligi polegi kirjutada. Igal hommikuil kell pool kuus äratus, siis põld ning kolme paiku tagasi hostelisse. Peale tööpäeva suurt asjatanud pole. Veidi sai piljardit toksitud, raamatut loetud, telekat vahitud.
Eile oli tööd vähe kehva teha. Nimelt yks toanaaber kolis minema ja lahkumise puhul tarvitasime yleeile õhtul paraja portsu alkoholi sisaldavaid ja suu kaudu manustatavaid vedelikke. Minul tegelikult polnud väga hullugi, kuna sain ikke veidi yle 4 tunni magada, aga Tony, yks prantslane, see magas ainult 2 tundi. Seda tegi ta põrandal ukse ees, et me ta ikke yles ajaksime, kui on aeg tööle minna. Selline suhtumine mulle meeldib.
Suhtlema olengi siin hakanud kõige rohkem prantslastega, keda on minu toas 4 tk. Nuh, nyyd on 3, kuna yks kolis ära. Lisaks veel suhtlen palju selle inglise tibiga, kelle nimeks ma Claudia enne kirjutasin, kuid kes on siiski Chloei. Käime tihti hosteli aia taga yhel meeldival muruplatsil veini joomas. Hostelis sees on kahjuks oma alko keelatud. Lisaks on veel nö pundis yks meie toas elav korealane, Spike. Täitsa lõbus on. Alguses oli prantslastest raske aru saada. Asi selles, et nende aktsent on nii tugev, et vahel ei saagi aru, kas nad räägivad inglise või prantsuse keeles. Nyyd olen juba harjuma hakanud, aga kerge ei ole sellegipoolest.
Praegu elan ainult selle nimel, et laupäev on mul vaba. Ei ole neid neetud zuccinisid põlla peal.

6.06.

t2na oli julm p'ev. Vedelesin kyll esimese poole p2evast masina peal, aga teise poole pidin olema p6llul. Ei tea, mis viga oli, aga v2sisin nii totaalselt 2ra, et vahepeal oli lausa pildi tasku viskamise tunne peal. Sai kuidagi vastu peetud. P6llul juba valmistasin ette plaani. K2itusin vastavalt plaanile. Nii kui hostelisse j6udsin, tellisin suure kannu 6lut. Kui see otsa sai, siis tellisin j2rgmise kannu ja kolisin basseini seda jooma. Kyll oli m6nus. Praegu sain yhe toanaabri arvuti kaudu internetti kuidagi. Loodan v6rgus kaua mitte olla...

2008-05-31T14:22:00.002+07:00

Hommikul ärgates kartsin, et esimese asjana lajatab mulle kõva lihastevalu. Aga yllatuseks polnud hullu midagi. Põllul muidugi tundsin kyll, et päris sama mõnus pole, kui eelmisel päeval. A hullu polnud. Peale poolt tööpäeva, kui tehti lõunapaus, 15 minutit, pandi mind masina peale tööle. Seda ma ei tea, kas see oli nö auhinnaks hea töö eest või vaadati, et must sitast põllu peal kasu ei ole, et ehk saab masina peal hakkama. Masin on selline äge leiutis. Kahelt poolt ulatuvad välja miskid 10 meetrised linttransportöörid, millele siis korjajad oma viljad topivad. Sealt kukuvad need väikses basseinis olevatesse kastidesse. Minu töö siis oligi neid kaste tyhjendada eriti suurde kasti. Ehk siis teisisõnu võrreldes korjamisega, täielik lebo. Sellest ma aru ei saanud, kas homme kah olen masinal või korjan jälle neid kurgilaadseid vidinaid.
Yks asi häiris mind terve päeva. Nimelt oli ilm täiega pilves. Tööd oli kyll hea teha, aga minu põhihuvi oli ikke peale tööd langevarjuga hypata. Peale tööd pesin, sisestasin mõningaid söödavaid asju oma hammaste taha ja kihutasin lennukale. Poolel teel tabas mind vihmasadu, samavõrd kui vihm kahandas nähtavust, kahandas see ka minu lootust täna lennukist välja ronida. Lennukal oldigi ootereziimil. Ootamise ajal tegi yks instruktor väikest koolitust esimeste vabaotstega varju juhtimisest. Huvitav oli kuulata kyll, aga minu jaoks on see veel liialt tulevik. Yhel hetkel aga teatati, et tõus läheb yles. Mina mahtusin teisele tõusule. Varustus kõik juba seljas, lennukisse peaaegu sisenemas, kui sain teada, et kõrgust saab ainult 3000 jalga, ehk siis 900 meetrit. Kahju oli kyll raha välja käia ilma vabalangemiseta hyppe eest, aga kui juba varustus seljas, siis ei taha seda niisama seljast kah võtta. Lennukiks oli GA8 Airvan. Täitsa muhe lennuk, 7 hyppajat võttis peale ja tõusis päris kärmelt. Välja yritasin hypata õpilase kombel. Tulemuseks oli kahjuks see, et miski hetk olin kõht taeva poole. Õnneks sain kärmelt stabiilseks ja avasin varju. Arvan, et aega võttis kogu jura umbes 4 sekki. Renditud vari oli Sabre1, 190 ruutjalga. Kahjuks, aga ei saanud eriti sellega trallida, kuna pidin poolpidurites ootama, kuni eelmine mees vähe allapoole ära kaob, et maanduma minna õiges järjekorras. Iseenesest oli meeldiv hype, aga tean, et järgmine kord võõrast lennukist hop and pop'i tehes lähen parem kohe heaga dive-exitis välja, see on viimasel ajal kuidagi väga koduseks saanud ja yldiselt saan vähemasti enda arvates kyllaltki kiirelt stabiilseks.
Peale hypet vedelesin veel lennukal veidi aega. Vaatasin, kuda yks vant oma BASE varju pakkis. Nägin nyyd base varju elus esimest korda oma silmaga kah ära. Huvitav oli vaadata, kuda yks hyppaja 900 m pealt veel 10 sekki vaba võttis. Kui ära läksin, siis keelitati mind kyll sinna jääma grillima, aga kartsin, et kui seda teen, siis homse hyppe raha kaob võrratult meeldivate õllelonksude näol kõrist alla ja lisaks sellele saab homme põllul liialt raske olema. Ja raha on mul kahjuks ainult yhe hyppe jaoks. Siin on õnneks hyppamine tykk maad odavam kui Gattonis. Hop and pop oli 20 taala ja kõrge hype on 30 taala. Minule lisandub veel 30 taala varustuse rent.
Homme on siis plaanis teha yks kõrge hype ning siin jään vist igast asendist säästureziimile. Õnneks selle nädala eest peaks saama parasjagu nii palju raha, et maksta hosteli rent ja osta syya. Kui hästi läheb, siis saan ka oma 165 taala, mis eelmisest langevarjuklubist pakkimise eest saamata veel on.

Esimene põllutöö päev

2008-05-30T16:23:00.002+07:00

Et kuidasi siis töö on? IMEB!!!
Rsk päev otsa kummargil. Korjasin miskeid kurkide sugulasi, mille nime ma olen ära unustanud. Hea on see, et on talv ja palavus pole tappev. Ja õnneks esimesel päeval juhtus nii, et põld sai yle käidud kuue tunniga. Nuh, raha saab kyll vähem, aga esimesel päeval mulle meeldis veidi kergemalt alustada. Eks homme-ylehomme, kui lihased haigeks jäävad, saavad kõige raskemad olema. Õnneks pyhapa on vaba.
Peale tööd läksin kohalikule lennuväljale, kus yks langevarjuklubi tegutseb. Minu suureks kurvastuseks selgus, et neil pakkijaid vaja ei ole. Kui, siis sel nädalavahetusel, kui neil miski yritus toimub ja hulk rahvast kohale valgub. Eks homme peale tööd lendan kohale. Uurisin ka mis varje klubil välja rentida on, ning selgus, et neil täitsa miski 190 ruutjalane vari olemas, millega ma ka homme hypata yritan. Hyppe hinnad on kah oluliselt madalamad kui eelmises klubis. Tahtsin juba täna hypata, aga kahjuks tehti ainult yks tõus ja lennuk oli täis. Lisaks sellele ei läinud lennuki mootor käima ja kõik pidid lennukist pika ninaga välja ronima. A homme lendan kohale, ilmselt ka ylehomme. Mind kutsuti kyll juba täna sinna jääma, kuna neil on seal miski huvitav seminar kupli all lendamisest. A vaadates, kui innukalt seal õlut tarvitama hakati, siis leidsin, et sedasorti seminarist mul on vbolla ainult nii palju kasu, et homme on pohmakaga ilgelt sitt põllul rabada.

Töö...

2008-05-29T18:12:00.003+07:00

Täna ommikul sõitsime Peteri ja yhe teise vandiga tööd otsima. Miski 50 km põrutasime linnast välja, aga miskit ei leidnud. Selgus, et siin kandis olid väga suured yleeujutused olnud ja seetõttu ei saadud eriti sobivat trääni maha kylvata. Seega pole ka praegu midagi ennastunustava innukusega lõigata. A vähemasti ringi sõitmine oli vähe targem tegevus kui hostelis oma m...de sygamine. Pärast seda vedelesin pool päeva internetis. Mis aga õhtul selgus, oli see, et mulle leiti homseks töö. Miskise saagi korjamine. Raha kyll palju ei maksta, 17 taala tunnist, aga arvestades, et töönädal on 6 või 7 päeva, siis midagi ikke peaks kukrusse kogunema. Või pigem mitte kukrusse, vaid eesti pangakontodele, kust härrad pangaisad siis oma noosi võtavad, minu eluaseme- ja õppelaenu tähe all. Ei saa nad ka ilma minuta!

Ayr

2008-05-28T15:08:00.002+07:00

Esmaspäeval oli plaan varakult sõitma hakata. Läks nii nagu alati. Väljusin alles kell 3 päeval. Kuna ei tahtnud läbi Brisbane sõita, siis otsustasin kasutada väiksemaid maanteid, et sellest linnast mööda saada. Kiirust mulle see nyyd kindlasti juurde ei andnud, kuna paar korda eksisin õrnalt ära, lisaks viisid need maanteed pidevalt kiiruspiirangutega asulatest läbi. A vähemasti loodus oli palju ilusam kui olnuks Brisbane ehitised. Sõitsin umbes poole yheksani õhtul, siis sai pimedas kärutamisest kopp ette, lisaks tuli meeletu uni. Keerasin miskisse piknikukoha laadsesse kohta sisse ning kolisin suht kärmelt taha magama.

Teisipäeva hommikul ajasin end kell kuus hommikul yles. Pistsin pea autouksest välja ja põhimõtteliset esimene asi, mis nägin, oli see, et olin parkinud oma auto peaaegu sildi alla, millel ilutses kiri: No Camping. Nuh, mis seal ikke, lasin kiiresti jalga sealt. Otsustasin yhe jutiga Ayr’i välja sõita ja looduspargid mõneks teiseks korraks jätta. Nii ka suures plaanis tegin, vahepeal kyll uni murdis täiega ja keerasin pooleks tunniks magama. Peale seda oli kohe parem. Autoga olen kah rahul. Sel päeval sõitsin miski 1000 km läbi ja miskeid vaevusi seljal, persel ja kus iganes veel ei täheldanud. Suur, mugav, pehme vedrustusega. Meenutasin sõitu Prahast Tallinnasse Tina Nissan “seljakott” Micraga ja mõistsin, et nii väikesesse autosse ma enam kyll istuda ei taha.

Ayr’i jõudsin umbes kuue paiku õhtul. Sõitsin hulk aega mööda kesklinna ringi, aga Delta Backpackers-it ei leidnud. Igaks juhuks ma ei olnud ka varem internetist mingit aadressi või kaarti vaadanud. Lõpuks olin sunnitud kaks tervisesportlast (jah, kesklinnas tegid kiirkõndi dressides..) rajalt maha võtma ja teed kysima. Selgus, et ma olin kogu aeg põhimõtteliselt ymber otsitava maja tiirutanud.

Ronisin siis motelli sisse. Sain odavaima toa, nagu mul sooviks oli. Töö kohta öeldi, et kiireim hooaeg ei ole veel alanud ja ilmselt tuleb natu mul tööga oodata. Pandi nimekirja, kus hetkel oli 15 inimest minust eespool. Eks siis tuleb oodata, senikaua proovin uurida, kas lähedal mõni dropzone on, ehk saan natuke varje pakkida senikaua. Siis juhatati mind tuppa. Mõistsin, miks see odavaim tuba on. Väga väikese pindala peale on paigutatud 5 2-kordset nari. Miski pisike aken on kah toal, mis kahjuks ei avane mitte õue vaid miskisse koridori. A nuh, mul suva. Alumised voodid olid kõik täis, seega sain koha ylesse. Tutuvusin ka yhe toanaabriga. Neiu Claudia inglismaalt. Teistega pole veel tutvunud.

Selleks õhtuks oli mul kaks peamist eesmärki: ennast pesta ja saada kylma õlut. Pesemiseks on siin miski ylddusiruum. Paras peldik on. Aga vesi on soe, nii et mina olen rahul. Pärast seda, kui olin seebi abil oma meeldiva “aura” eemaldanud, seadsin sammud otseteed motelli baari. Sealt sain 2 liitrise kannutäie meeldivalt kylma kihisevat õlut. Kohe hakkas parem. Hetk hiljem istus mu kõrvale miski juua täis uusmeremaalane, kes yritas minuga vestlust arendada. Mul polnuks selle vastu midagi, kui ma jutust midagi aru oleks saanud. Eemaldusin. Jätkasin vähe eemal õlle sisestamist oma organismi. Veidi aja pärast tuli miski vanamees minuga vestlema. See oli juba meeldivam jutuajamine. Kui ta kuulis, et mul on auto, siis ta pakkus kohe välja yhte töö varianti. Mingi 30 km eemal siit linnast. Leppisime kokku, et neljapa hommikul läheme seda asja vaatama. Tahtsin veel vähe õltsi libistada, aga kahjuks oli baar juba eriti varakult suletud ning millagi peale yheksat õhtul kolisin ära magama.

Täna ärkasin kell 8 juba ylesse. Siin on see maru hilja ärkamine, sest enamus inimesi töötavad kuskil põllul ja see tähendab kell 6 ärkamist. Ka minu tuba oli rahvast peaaegu tyhi. Seadsin siis sammud linnapeale. Tahtsin leida turismiinfot, et uurida langevarjunduse ja tasuta internetiyhenduse kohta. Yle tunni aja otsisin, siis andsin alla ja kysisin yhelt möödujalt. Selgus, et asi oli mu hostelist 50 m kaugusel. Infot sain nii ´palju, et tasuta netti ei saa ning langevarjundusega tegeletakse kaugel. Lähim koht oli miski 108 km kaugusel linnas. Igaks juhuks võtsin nende voldiku ja sellega lähemalt tutvudes selgus, et klubi kontor on seal kauges linnas, aga lennuväli, mida nad kasutavad, umbes 8 km kaugusel Ayr'ist. Kihutasin kohe sinna, aga kahjuks selgus, et vähemasti täna neil seal miskit ei toimunud. Täielik vaikus, yhtegi inimest ei näinud. A vähemasti tean, kuhu nädalavahetusel minna.

Peale seda sõitsin vähe ringi. Miski maad lõuna poole on yks äge sild. Austraalia pikim. Läheb yle miski jõeoru. Jõgi ise on kyll enamus aastast kuiv, aga vahel suurvete ajal pidi isegi yle kallaste ajama. Peale seda sõitsin Alvi Beach'ile. Päris ilus rand. Miski asjamehe sõnul tohtis seal isegi ujuda. Seda ma kaks korda enesele öelda ei lasknud ja veits aja pärast olin esmakordselt omadega Vaikses ookeanis. Loomulikult olin ma ainuke ujuja, sest siin on talv. Yks tegelane oli tegelikult veel vees, aga ta ei ujunud, lohesurfija oli. Ajasin temaga päris pikalt juttu. Päris lahe tyyp tundus, elabki selleks, et rannas vedelda. Vahepeal teeb jälle miskit tööd veidi aega ja siis ronib randa tagasi.

Nyyd tulin hostelisse tagasi. Toas tutvusin kohe yhe teise toanaabriga. Miski asiaat nimega Spike. Seda veel ei tea, kas tegemist on hyydnimega või päris. A temalt sain infot, et siin on tasuta net. Siin ma nyyd istungi ja lõpetan tänast blogi sissekannet. Hiljem, kui viitsin panen ka sillast ja rannast paar pilti yles.

Viimane õhtu siin

2008-05-25T17:52:00.003+07:00

Reedel lebotasin niisama. Koristasin oma autot, lootes leida yles suurepärast sveitsi armee taskunuga, mille hea ja kaunis Janne mulle kunagi kinkis. Kahjuks minu tegevust ei saatnud meeliylendavalt rõõmu tegev edu. Kahju. Eriti on raskendatud nyyd konservide avamine, kuna pean kasutama totaalselt ebamugavalt nyridat sööginuga. On veel miski lootus, et see leitakse siit klubist millagi yles, aga eriti selle peale ei looda, igaks juhuks siiski jätsin neile enda meili aadressi. Teine asi, mis reedel tehtud sai, oli yhenduse võtmine APF-iga oma pakkija litsentsi asjus. Ja rõõm, oh rõõm! Nad olid mu paberid yles leidnud ja sain litsentsi kätte. Paberid kyll tulevad postiga kunagi hiljem, aga litsentsi olemasolu saab online kontrollida. See tähendab seda, et saan juba raha eest pakkida.
Laupäeval läkski pakkimine lahti. Kuna väga palju tandemeid ja õpilasi ei olnud, siis oli aega ka ise hypata. Tegime Markusega mõlemad kaks hypet. Mina kasutasin kauni kaameratibi varustust jälle. Esimese hyppe tegin koos L J -ga 2-way. On yks suht kogenud hyppaja, aga minuga 2-way tegemine oli tegelikult keelatud, kuna minul ei olnud B katti. A kattiga tegelastega võivad siin ainult instruktorid hypata. Aga me sest ei hoolind ja õhus proovisime yhte B kati eksami harjutust, mis tuli mul suht pandavalt välja. Arvestades, et lendasin esimest korda teise tegelasega koos nii, et ei olnud algusest lõpuni kontaktis. Põhiline puudujääk minu poolt oli see, et ei suutnud eriti hästi kylg ees liikuda. Muidu leveli hoidmine tuli yllatavalt hästi välja. Instruktorilt pidin hypperaamatusse kyll allkirja poolenisti välja petma. Nimelt võtsin allkirja enne, kui raamatusse kirjutasin, et tegemist oli 2-way-ga. Tegelikult hullu poleks ka olnud, teine instruktor oli meie hyppest teadlik ja tal oli suva.
Lõbusamaks läks hiljem. Meie maandumisala kõrval oli varem heinamaa, praegu on seal aga niidetud heinamaa rohkete heinapallidega. Ja otse loomulikult Markus kiindus yhte heinapalli nii meeletult, et otsustas yhte heinapalli lähemalt tundma õppida. Kuna ta kasutas suht uut 170 ruutjalast Sabre 2, siis oli esimene intiimkontakt kyllaltki kiire hoo pealt. Tulemuseks murtud käsi. Päris naljakas nägi see oma ebaloomulikus asendis välja. Kohalikus haiglas selgitati välja, et käsi vajab operatsiooni. Kahjuks ei ole ta siiani haiglast välja pääsenud ja lähemaid kommentaare ei tea. Igatahes temal on jama majas. Ta viisa kehtiv veel 3 kuud, aga tal oleks vaja teha põllutööd umbes 2,5 kuud, et saada viisapikendust veel yheks aastaks. Seda ta suht kindlalt nyyd teha ei saa, lisaks ei saa ta ka oma B katti ära teha, millest tal puudub umbes 4 hypet. Ehk siis täitsa perses värk tema jaoks..
Kui Markus autoga ära viidi, siis läks ka pimedaks ja hyppepäev lõpetati. Kõik see rahvas hakkas yksmeelselt suure mõnuga jahedat kesvamärjukest tarvitama. Sel hetkel mõistsin pakkijatöö miinuseid. Nimelt oli mul sel hetkel jäänud veel 6 varju pakkida. Sain meeliylendava tegevusega yhineda jupp aega hiljem.
Tänane päev oli täitsa hull. Oli miski 7 tandemit ja ilgem persetäis õpilasi. Markus rivist väljas, Rogerit polnud. Seega olin ainuke pakkija. Õnneks tuli kohale yks pakkimise õpilane, kes juba õpilasvarje suht ilma kontrollijata suutis pakkida. Tema mind päästis. Õpilasvarjud jätsin suht suures osas temale, ainult kontrollisin teda, millega kaasnes õnneks ka tasu kukkumine minu kontole. Ise rabasin siis peamiselt tandemitega ja kaameratibi varjuga, mõned õpilasvarjud kah vahele. Lisaks veel tegin yhe hyppe vahepeal, mis lisas veel yhe uue ja libeda sabre pakkimise. Hyppasin sama varjuga, millega Markus eile oma trikke tegi. Väga mõnus ja kiire. Wingload minu kaalu juures oli ka päris meeldiv. Maandusin kenasti 5m raadiusega ringi, aga kahjuks mitte ilusti jalgadele vaid kasutasin lisatoetuspunktina ära oma perse. Punkt muidugi on suht tagasihoidlikult öeldud selle organi kohta.. Seda kõike loomulikult irvitava publiku nina all. Teisele hyppele kahjuks ei saanud minna, kuna läks ära pimedaks.
Praegu vedelen ja trimpan vaikselt õlut. 4 varju on veel pakkimata, aga pakin need hommikul. Peale seda siis põrutan minema siit. Naljakas on muidugi see, et just täna helistas mulle yks töövahendaja ja pakkus tööd, kahjuks on mul otsus juba tehtud ja lasen siit jalga. Klubil nähtavasti siin rõõmu kui palju, kui kaks pakkijat järsku ära kaovad. Alles jäid ainult instruktorid, kes ei viitsi ise halligi pakkida ja paar-kolm õpilast, kes jälle vajavad järelvalvet. Muidugi saaks järelvalvet ka Markus oma kipsis käega teha, aga tont teab, mida tema nyyd ette võtab, sest ta leiab kah, et on liiga kauaks yhele kohale vedelema jäänud. Ja ilma hyppamisvõimaluseta tal siin palju rõõme pole.
Tänase peatyki lõpp.