pole praegu aega eriti miskit kirjutada, seega kopeerin ainult selle siia, mis mõni päev tagasi kirjutasin..

27.06

Kolmapa oli vaba päev. Plaanisin magada kella yheteistkymneni, aga pool kaheksa oli uni läinud nigu nipsti. Kuna midagi tarka teha ei olnud, siis avasin õlle. Ilus päev oli..

Eile tööl õnneks miskeid vaevusi polnud, samuti täna. Mis aga meele rõõmsaks tegi oli see, et yks töökaaslane arvutas välja, et tänase seisuga oleme sel nädalal juba yle 700 taala teeninud. Ja sellele lisandub veel kahe päeva palk. Täitsa mõnus mõelda, et kui järgmisel nädalavahetusel hyppama lähen, siis sõltub hypete arv pigem sellest, palju lennukis vabu kohti on, kui sellest, palju mul pappi välja käia on.

A eile öösel nägin lahedat unenägu. Osalesin saates Eesti otsib superstaari. Unenägu algas sellega, et ärkasin hommikul yles ja siis keegi mulle mainis, et ma olen saate teises voorus. Esimest vooru ma meenutada ei suutnud, aga arvasin, et juu ma siis liigse alko mõjul miski naljaga olin hakkama saanud. A nuh, kuna teises voorus tegelasi oli ääretult palju, siis lootsin, et ega ma esimene esineja ikke ei ole ja suundusin puhvetisse, kus tellisin endale 5 pudelit Alexandrit. Miski jama oli esimese õllega, kuna keegi valas sinna piima sisse. Mul oli kindel soov tollel mehel kruusiga lõug lõhki lyya, aga kuna tegelane oli nõus mulle uue ja täiesti tarvitamata Alexandri ostma, siis jäi kruus terveks. Lõug kah. Kui õlled olid otsas, selgus, et ongi õige aeg lavale kobida. Liikusin siis lava poole. Millegipärast oli mul seljas hyppekombe. Lootsin, et äkki mul on all miskid lyhikesed pyksid ja teesärk, et kombe seljast võtta, aga minu lootus haihtus niipea, kui olin avanud kombe luku. Mida ma seal nägin, ma kirjeldada ei soovi, kuna riideid ma ei näinud.. Mis seal ikke, mõtlesin, et pulli pärast ma siin olengi, kyll siis hyppekombe kah lavale sobib. Teine asi, mis mulle hakkas muret tegema oli see, et ma halligi laulda ei oska. Lisaks ei suutnud meelde tuletada yhtegi laulu peale eesti hymni, mille sõnu ma algusest lõpuni peast tean. Hymn hyppekombes aga poleks kuigi viisakas olnud ja otsustasin laulda õllepruulijat, mille sõnu ma rohkete vigadega täiesti vabalt peast tean. Kahjuks või õnneks umbes selle koha peal mu unenägu lõppes.

Täna jõudsid siia kanti tagasi Karim ja Robin. Kahjuks Robinile hostelis kohta ei olnud ja ta peab miski muu koha leidma. Aga tore on jälle vanu tuttavaid näha.

Esmaspäev. Hommikul ei teadnud, kuda tööle saada. Pohm oli kah õrn. Õnneks selgus, et kuna kaks tegelast vallandati, siis mahtusime kogu kambaga yhe inglase mikrobussi ära. Maksan talle kõigest 20 taala nädalas ja tema viib mind 7 korda 42 km kaugusele tööle. Positiivne. Kahjuks tööd oli ainult 9 tunniks, ehk siis raha palju ei saa a ehk homme on parem ja saab ikke miski 12 tundi ära rabada. Rikkaks läbi raskuste!

12.06

Eila õhtal jõudsin siis õnnelikult Home Hilli backpackersisse. Kui ma kirjutasin varem, et Delta Backpackers on paras peldik, siis siinne on veel hullem peldik. Ehk siis mulle meeldib. Köögis on kasutusel sama systeem, mis minul kodus valitseb. Et koristab see, kes tahab, ja nõusid pestakse enne sööki. Pärast söömist nauditakse täis kõhtu, mitte ei rabeleta! Peldikute olukord meenutab natuke suviste eesti festivalide välipeldikuid – peab väga ettevaatlik olema, et end mitte ära määrida. Maailma asju paikapanevaid mõtteid seal ilmselt pähe eriti ei karga. Dussiruumid on enamvähem OK, ytleksin, et isegi tsipa paremad kui Deltas. Tuba on ääretult kitsas, aga kui öö läbi konditsioneer undab, siis lämbeks ei lähe. Päeval on nagunii uksed lahti kogu aeg.

Mis aga mulle siin kahe esimese õhtuga väga meeldima on hakanud, on seltsielu. Deltas oli ääretult palju ruumi vaba aja veetmiseks, mistõttu rahvas oli ysna hajutatud kogu aeg.Siin seevastu on ainult yks suur veranda. Kuna toas on kitsas ja paha, siis kõik vedelevad verandal ja tarvitavad vägijooke. Selle käigus ka tutvutakse ja vennastutakse, nagu sellistel puhkudel kombeks. Ainult yks prantslaste seltskond hoiab omaette.

Eestlasi on siin peale minu 3. 2 tyypi ja yks tytarlaps. Kõik on Koerust, reisivad koos. Väga lahedad tegelased, aga vist lahkuvad siit järgmisel nädalal.

Täna oli ka esimene tööpäev selle hosteli kaudu. Väljasõit 6.15. Farmis olime nõks enne seitset. Tööpäev hakkas aga pool kaheksa, seega tuli pool tundi niisama vedeleda. Ja nii saab igal hommikul olema, kuna sama buss viib ka rahvast teistesse farmidesse, kus tööpäev varem hakkab. Ei ole liialt meeliylendav. Krt, kõige magusama une ajal peab kuskil kuuri all igavlema.

Töö osutus täna kyllaltki meeldivaks. Rohisime paprikaid. Õnneks rohimine ei käi kyyrakil kummardudes vaid selle jaoks on spetsiaalne masin. Miskine pisike mootor veab edasi miskit ratastel raami, mille kyljes on 6 istet, umbes 10 cm kõrgusel maapinnast. Ehk siis sõidad vaikselt edasi ja katkud aga kõrvalt umbrohtu. Kõlab meeletult lihtsalt, aga tegelikult oli peale esimest 15 minutit selg, perse ja kael kanged, kuna kogu aeg pidi kylg ees yle istme serva kyynitama ja toetuda polnud kuhugi. Õnneks paari tunniga sai leiutatud piisavalt mugavad asendid. Minul oli veel lisatöö asja juures, pidin seda kupatust juhtima kah samal ajal. Etkel ebamugav, aga loodan, et ka edaspidi saan vast igasugu masinaid juhtida, kuna enamikel juhtudel on masinate juhtidel elu lihtsam. Enne lõunapausi pidime u 1,5 tundi paprikaid korjama. Vot see oli juba raske. Meid pandi tiimi, mis ei koosnenud mitte seljakotireisijatest vaid kohalikest farmitöö proffidest. Tempo oli meeletu, meie poolt oli 3 tegelast 2 inimese töö peale, aga ikke pidi meeskonna kubjas meid tihtipeale järgi aitama. Õnneks peale lõunat olin jälle rohimas. Seda mis homme saab, ei tea, yks hollandlane, kes seal juba pikemalt töötab, rääkis, et iga päev on erinevad tööd ja tema ei ole 2 kuuga mingit seaduspärasust suutnud näha.

Kõrval istub mul praegu yks prantlsane, Roman. Kui sai teada, et ma interneti blogi kirjutan, siis arvas, et kui ma temast kirjutan siis ta saab eestis kuulsaks. Nii et kui te millagi näete yhte prillidega pikajuukselist noormeest Tallinna lennujaama uksest välja astumas ja minu soovituse järgi kohe pykse alla laskmas, siis teadke, et see on Roman, kellele ma lubasin, et kirjutan ta blogis nii kuulsaks, et kõik Eesti neiud teda tahtma hakkavad.

17.06

Viis päeva on möödunud kiirelt. Päeval tööl ja õhtul verandal. Pyhapäev oli vaba. Plaanisin väheke autoga ringi sõita, aga kui peale hommikust tualetitiiru avasin esimese kylma õlle, siis mõistsin, et ega see nyyd nii briljantne idee polegi. Võib öelda, et pyhapäev möödus kiirelt..

Eilsest alates läks töö vähe raskemaks. Nimelt lastakse nyyd rohimismasina peal lebotada ainult pool päeva ja ylejäänud tuleb veeta paprikaid korjates. Mulle nii täitsa meeldib. Päev otsa paprikaid korjata on kyllaltki raske, ja rohida on jälle liialt tyytu.

Praegu aga pean lõpetama, sest prantslased Robin ja Karim korraldasid täna grillpeo ja just toodi kandikutäis liha lauale. Sellest ma nyyd loobuda kyll ei taha..

20.06

Eile oli karm päev. Päev otsa päikese käes paprika korjamine. Õhtuks olin omadega ikke suhteliselt otsas. A vähemasti pidasin vastu.

Täna oli natu naljakas päev. Hommikul pandi mind rohima, olin omadega vägagi rahul. A sain umbes tunnikese rohitud, kui tuli pealik ja ytles, et prantslane Alex kaebas liialt tugevat seljavalu ja ma pean tema asemel paprikaid korjama. Nuh, mis seal ikke, lendasin peale. Aga mis selgus, oli see, et umbes peale tundi aega töötamist olin omadega nii otsas nagu eile peale 8 tundi tööd. Ei teagi mis häda oli. Kuidagi kannatasin lõunapausini ära.

Peale lõunapausi tahtsin pealikult kysida luba edasi rohida, kuna olin ikke sitaks väsinud. Aga keda kohal polnud, oli pealik. Lendasin jälle korjama. Seal masina juht raadio teel kysis pealikult, et äkki võib mind välja vahetada. Toodigi mulle yks rohija asenduseks, aga mind ei viidud rohima vaid viidi farmi bussi ootama. Seal me siis istusime Alexiga ja ei teadnud, mis meist saab, sest pealik oli suht morni olemisega ja ei öelnud meile sõnagi. Kadus traktoriga põldu kyndma. Yritasin siis teistelt farmitöölistelt uurida, et kas me oleme vallandatud või mis yleyldse toimub. Keegi halligi ei teadnud, mille peale haarasime oma asjad ja otsustasime hääletades Home Hilli liikuda. Peale tunnikest vantsimist yks koolibuss võttis meid peale. Õnneks tyhi. Nii kui hostelisse jõudsime, tuli meile juba uksel vastu hosteli omanik, kes ytles, et meil on laupa ja pyhapa vaba ja meid oodatakse jälle esmapa. Ehk siis meid ei vallandatudki vaid saame rahus taastuda.

Veidi aega hiljem tuli hosteli omanik uuesti ja arvas, et kui me yhel päeval juba nõrkesime, et siis võib see meiega juhtuda ka mõnel muul päeval, et ehk oleks meil parem teha miskit lihtsamat tööd. Mainis, et pakkijaid on mõne päeva pärast vaja. See oli kohe eriti hea uudis, kuna pakkimise töö on fyysiliselt ysna lihtne, tunnitasu on tavaliselt paar taala suurem ja tööpäevad on tihtipeale 10-12 tundi, mis tähendab päris head nädalapalka. Ehk siis lõunane masendus asendus pigem ootusärevusega.

Täna läheb siin ilmselt suuremaks läbustamiseks. Nimelt kaks eestlast lahkuvad homme ja teevad lahkumispeo, samuti mainis Tony, et tal on kast kylma õlut. Kahjuks või õnneks pean alustamisega ootama, kuna kaunis sakslanna Ina valmistab mulle täna õhtusöögi. A peale seda ilmselt kätt oma käe vastu ei tõsta, mis yritab mulle järjekordset kesvamärjukese pudelit suule upitada..

21.06

Heh, pool tundi peale eilset kirjatööd tuli hosteli omanik Mel ja ytles, et ma pean täna kell seitse juba töötama. Kahjuks tähendas see seda, et pidin paraku oma käe vastu mu enda kätt tõstma.

Minul ja Alexil kästi kell seitse hommikul all olla. All tähendab parkimisplatsi, kust bussid väljuvad eri farmidesse. Nii ka tegime, aga olime seal paraku ainult kahekesi. Kui kell oli juba mõni minut seitse läbi, muutusime enamvähem umbes murelikuks. Mel’i ka polnud läheduses, et infot kysida. Õnneks mure lahenes, kuna samas pakkimiskohas töötab siit hostelist veel hulk inimesi. Nood mainisid meile, et jäime just bussist maha ja ka teadvustasid, kust kohast see buss yldse väljub. Krt, seda oleks võinud eile teada juba! Yks tegelane tuli ja istus minu autosse ning saime õnnelikult kohale. Selgus, et uus töökoht on eelmisest farmist umbes 500 m kaugusel.

Töö ise oli täna ääretult lihtne. Konveieri pealt tulevad kastid, mina koos veel mõne tegelasega tõstsime siis need vastavalt numbrile õigesse virna. Kastid kuigi rasked ei ole ja tempo on ka vägagi vastuvõetav. Ning mis kõige parem, see on suures jahedas hoones. Ei mingit päikest! Vahepeal pandi mind paariks tunniks veelgi lihtsamat tööd tegema. Pidin miskeid tynne kärutama ja paprikate sorteerijate juurest ebasobivad viljad, ehk siis prygi minema vedama. Mulle tekitas see täpselt sellise tunde, nagu mul tekib siis kui vaatan supermarketites neid tegelasi, kes parkimisplatsilt ja muljalt ostukärusi kokku korjavad. Meenutasin heldimusega kõiki neid aastaid, mil õppisin ylikoolis inseneriks. Ja nyyd teenin sitakärutamisega 2 korda rohkem kui Eestis insenerina. Nimelt seal kohas palk yletab tavaliselt 1000 taala nädalas kätte.

Täna ilmselt tegelen sellega, mis eile õhtul plaanis oli, kuna homme algab töö kell 11 alles. Ja kui pole palavat päikest, siis kannatan ilmselt ka õrnemad vaevused ära. Enne käin internetikohvikus ja yritan oma viimased kirjatykid yles laadida.

Eile oli vaba p2ev. Kyll oli hea. Yles ajasin end voodistu umbes kell 12 ja seda selleks, et asuda s88ma Chloei valmistatud inglise hommikus88ki, mis oli lihtsalt suurep2rane. Hiljem ronisime randa. Ookean oli meeletult soe ja lained olid v2ga m6nusad. Ainuke h2da oli see, et soolane vesi pani 8isel poe ostuk2ruga rallitamisel saadud haavad k6vasti kipitama.
6htul l2ksin yhte prantslast viima 13 km kaugusel olevasse Home Hill linna. Ta leidis seal parema t88. Uurisin ka asja v2heke ja nyydseks on tehtud otsus, et homne p2ev zucchinidega saab olema viimane. Teisip2eva lebotan niisama ja kolmap2eval kolin kah Home Hilli. T2pselt ei tea veel, mis t88d seal leian, aga halvem kui praegune see ikke ei saa olla. Seda on paljud vanemad olijad kah 8elnud, et zucchinide korjamine on yks r6vedamatest. Infot oli nii palju, et vajatakse just mehi, seega t6en2oliselt saab t88 fyysiliselt raske olema.

l6puks vaba 6htu

01.06

Põllal olin jälle masina peal. Mõnus lebo. Ainuke häda on see, et päev otsa kõikuval masinal asjatamine tekitas sama tunde, nagu pikalt laevaga sõites. Maa kõigub jalge all siiamaani..
Peale põldu kolistasin kiirelt lennukale. Selgus, et lennukil miskit jamasti. Senikaua tehti seminari. Kahjuks jälle oli teema esimeste vabaotste-keskne, mida mina lähiajal ei plaani eriti katsetada.
Yhel hetkel ikke lennuk käivitus, aga selgus, et ainult 3 tõusu tehakse. Ja need olid kyllaltki täis, nii et mulle öeldi, et ilmselt ma ei saa hypata. Veidi aega hiljem pakuti, et saan hop and popi teha, aga seda jälle mina ei tahtnud. Lõpuks manifesti tibi (õigem oleks öelda tädi) loovutas enda koha minule. Ytlesin talle aitäh!
Lennukist väljudes yritasin teha kukerpalle, aga väljahype oli kehv ja miskisugune loperdamine kujunes välja. Võtsin stabiilseks ja alustasin träkkimist. Träkkimine oligi mul kogu hyppe eesmärk, kuna viimased träkid mind eriti ei rahuldand. Sain seda teha päris pikalt, kuna välja hyppasin 3300 m kõrgusel. Seekord tundus asi paremini välja tulevat, aga ega seda täie kindlusega ei julge öelda, vaja oleks ikke, et keegi äss mind jälgiks ja siis all räägiks, mis tegelikult minuga toimus. A äge oli sellegipoolest.
Maandumisega oli omaette lugu. Kui sel päeval lennukale jõudsin, oli totaalne tuulevaikus. Kõik maandusid yhes kindlas suunas. Oma tõusust olin ma teine maanduja ja enne mind maanduja maandus samuti, nagu eelmised. Tuulesokk oli kuidagi õnnetult end ymber masti kerinud ja seega võtsin eeskuju eelmisest maandujast. Suur aga oli mu yllatus, kui maandumisjoonele keerates planeeritav maandumiskoht järsku seljataha kadus. Siis sain suht veenvalt aru, et vahepeal oli tuul tõusnud, ja vales suunas. Kõrgust oli ka liialt vähe, et oma maandumissuunda korrigeerida. Tuli täiesti ette planeerimata minu esimene allatuult maandumine. Krt, algul võttis junni vähe jahedaks kyll. A nuh, pidurdasin kenasti, hõljusin mullakamara kohal nagu õllelehk tuule käes uinunud joodiku ymber, eriti jalgu maha panna ei tihanud, aga kahjuks yhel hetkel olin sygava kahetsustundega sunnitud seda tegema. Spurtisin, justkui keegi pakuks tasuta õlut, ja pysti jäin. Rahvas muidugi irvitas täiega. Õnneks ma polnud ainuke. Ka järgmised hyppajad maandusid eelmiste hyppajate järgi ja said väikese yllatuse osaliseks. Ainult viimane tegelane, tandem, maandus vastutuult.
Lisaks selgus veel jama asi, et siin lennukal hyppab see klubi ainult yhe nädalavahetuse igas kuus. Seega järgmiseid hyppeid pean ootama kuu aega. Vähemasti piisavalt pikk aeg, et orgunnida endale vähemalt yks päev sellest nädalavahetusest vabaks. A võtsin klubist kaasa portsu reklaambrozyyre, et neid siin hostelis vähe jagada. Usun, et kui leian klubile siit kliente, siis vast õnnestub miski hinnaalandus välja kaubelda. Eelmises klubis vähemasti sai tasuta madala kõrgusega hyppe iga kliendi eest. Loota võib..
Kahjuks avastasin hostelis, et see viga, mis meile võimaldas tasuta internetti, on nyyd parandatud. Seega ei tea, millal ma järgmine kord netti pääsen. A vähamasti sain teada, et baarist saab võlgu võtta. Summa lisatakse yyrile. Haarasin kohe suurima kannu õlut, et mõnusalt õllesurina saatel hypperaamatusse emotsioone kirjutada. Hetkeks tekitas ka tööde organiseerija elevust. Nimelt uuris ta, kas saaksin homme autoga rahvast põllale vedada, et iga mats maksaks mulle 6 taala, mis muidu bussi eest kysitakse. Kiire arvutus näitas, et selle raha eest saan hulga rohkem benssu, kui kulub. Hetk hiljem kahjuks selgus, et lisa-autot on vaja teise põllu jaoks, mitte sellele, kus mina orjan.





05.06.

Ahoi, et mis uudist? Suurt halligi polegi kirjutada. Igal hommikuil kell pool kuus äratus, siis põld ning kolme paiku tagasi hostelisse. Peale tööpäeva suurt asjatanud pole. Veidi sai piljardit toksitud, raamatut loetud, telekat vahitud.
Eile oli tööd vähe kehva teha. Nimelt yks toanaaber kolis minema ja lahkumise puhul tarvitasime yleeile õhtul paraja portsu alkoholi sisaldavaid ja suu kaudu manustatavaid vedelikke. Minul tegelikult polnud väga hullugi, kuna sain ikke veidi yle 4 tunni magada, aga Tony, yks prantslane, see magas ainult 2 tundi. Seda tegi ta põrandal ukse ees, et me ta ikke yles ajaksime, kui on aeg tööle minna. Selline suhtumine mulle meeldib.
Suhtlema olengi siin hakanud kõige rohkem prantslastega, keda on minu toas 4 tk. Nuh, nyyd on 3, kuna yks kolis ära. Lisaks veel suhtlen palju selle inglise tibiga, kelle nimeks ma Claudia enne kirjutasin, kuid kes on siiski Chloei. Käime tihti hosteli aia taga yhel meeldival muruplatsil veini joomas. Hostelis sees on kahjuks oma alko keelatud. Lisaks on veel nö pundis yks meie toas elav korealane, Spike. Täitsa lõbus on. Alguses oli prantslastest raske aru saada. Asi selles, et nende aktsent on nii tugev, et vahel ei saagi aru, kas nad räägivad inglise või prantsuse keeles. Nyyd olen juba harjuma hakanud, aga kerge ei ole sellegipoolest.
Praegu elan ainult selle nimel, et laupäev on mul vaba. Ei ole neid neetud zuccinisid põlla peal.

6.06.

t2na oli julm p'ev. Vedelesin kyll esimese poole p2evast masina peal, aga teise poole pidin olema p6llul. Ei tea, mis viga oli, aga v2sisin nii totaalselt 2ra, et vahepeal oli lausa pildi tasku viskamise tunne peal. Sai kuidagi vastu peetud. P6llul juba valmistasin ette plaani. K2itusin vastavalt plaanile. Nii kui hostelisse j6udsin, tellisin suure kannu 6lut. Kui see otsa sai, siis tellisin j2rgmise kannu ja kolisin basseini seda jooma. Kyll oli m6nus. Praegu sain yhe toanaabri arvuti kaudu internetti kuidagi. Loodan v6rgus kaua mitte olla...