Tuesday, November 17, 2009

varjus 42 kraadi sooja, nii et ärge lootkegi, et ma suudan miski aruka postituse kirjutada. Ja siin ei ole suvi vaid kevad.. Ja ma pole sugugi kõige soojemas piirkonnas austraalias..

Wednesday, October 14, 2009

13.10.2009

Terekest jälle, yle pika aja. Kuna elan karavanpargis, kus puudub internet ning tööpäevad on tavaliselt umbes 11 tunnised, siis pole ka aega kuskile internetipunkti või langevarjuklubisse minna. Paar korda olen kyll saanud võrku, aga siis olen enamasti kiiruga tegelenud ainult miskite arvete ja muude jurade korda ajamisega internetipangas. Muude jurade hulka loen ka tervisekindlustuse tegemise. Võin nyyd rahumeeli jälle igasugu lollusi teha, kuna 65 000 euro eest hyvitatakse mu haiglakulusid. Alates märtsist olin ma igakylgselt kindlustamata. Õnneks seoses suure töötundide arvuga, hakkab olukord finantsiliselt vähe muhedamaks muutuma.
Eelmisel nädalavahetusel käisin RMOA (Russian Motorbike and Sidecar Owners Assotiation) kokkutulekul. Asi toimus Weabongas, yhes mahajäetud kullakaevanduses, siit umbes 600 km kaugusel. Kuid sellest yritusest plaanin ma kirjutada vähe pikema jutu, kui olen saanud teistelt osalejatelt fotosid asja kohta. Eks ma klõpsisin ise kah, aga mitte kuigi palju.
Suur jama tekkis mu autoga. Nimelt see raipenahk enam lihtsalt ei käivitu. Ilmselt on tegemist Ford Falconite tyypveaga. Foorumites on kirjutatud, et tegemist miski tehase immobilaiseri või miski sarnase vidinaga, mis vahest hakkab jurama. Sama asi mul korra juba juhtus, aga siis peale mõnda päeva oli jälle kõik korras ja kolm kuud polnud probleeme, aga nyyd on masin juba oma 10 päeva surnd. Jama aga on see, et autot on mul tööl käimiseks vaja. Mõned korrad läksin tööle Toniga ja siis veel bussiga, millega Laidley hosteli rahvas tööl käib. Probleem missugune. Lahendasin selle niimoodi, et ostsin laupäeval teise auto. Plaanis selline kulutus kyll ei olnud, aga kahjuks polnud eriti teist varianti.
Uueks masinaks on Suzuki Baleno. 1997 aasta mudel, 1,6 liitrise mootoriga sedaan. Eks ta selline seljakoti mõõtu vidin on, aga kuna mul väga suuri reisimise plaane, mis sisaldavad autos magamist, ei ole, siis ma arvan, et tegemist ei ole väga sita valikuga. Palju väiksem kytusekulu on juba paras argument. Kuigi bensiin on siin maru odav, on vahemaad jälle mitu korda suuremad. Hea on veel see, et masinasse on installeeritud miskid kobedamad kõlarid kui originaalid. Lisaks veel boks 10-le CD-le. Bass myriseb päris kenasti, kui metal muusika mängima panna. Hinnaks oli 1700 taala, millest pool maksin ära ja pool maksan järgmisel palgapäeval. Selline skeem sai võimalikuks, kuna eelmine omanik on yks mu töökaaslane Jan. Samuti elasime samal ajal mõned kuud Laidley hostelis, nii et ta usaldas mind piisavalt, andmaks võimaluse järelmaksuks. Nyyd on ainult suureks probleemiks vanast autost lahti saamine. Enne selle ära koolemist jõudsin just mingi 400 – 500 taala sinna investeerida. Kahjuks paistab, et selle raha tagasi saamine võib raskeks kujuneda. Jama lugu, aga võtan seda kui paratamatust. Loodan, et uus masin peab märtsini ikke vastu ilma suuri kulutusi tegemata. Vähemasti liigud sai tehtud. Mitte kyll väga suurejoonelised, kuna pyhapa pidin tööl olema.
Tööga on praegu ysna tore. Tore on muidugi veidi imelik öelda, kuna töötame 7 päeva nädalas ja enamasti on yle kymne tunnised päevad. Sihukest rabamist toredaks ma tavatingimustes ei nimetaks. Lohutab teadmine, et makstakse tunnipalka ja et siin aussis on meeletult palju seljakotireisijaid, kes ei suuda kuidagi tööd leida. Lisaks veel väga palju tegelasi, kes töötavad läbi mõne töövahendaja, kes võtab umbes kolmandiku töötasust endale. Selle koha pealt olen ikke suhteliselt või sees. Töö on kah väga lihtne. Virsikute ja nektariinide korjamine on ikke paras lebo võrreldes näiteks paprika korjamisega, kus pead päev otsa kummargil töötama. Vahest tundub, et isegi liiga lebo. Tahaks nagu vahel paari lihast ka kasutada, mis ma siin mandril põllutööga õrnalt kasvatada olen suutnud. Eestis oli mul olemas ainult need lihased, mis võimaldasid arvutihiirt liigutada ja langevarju avada. Aa jah, tsiklit jaksasin ikke kah pysti tõsta kui see vähe horisontaali sai paigutatud mõned korrad... Yhe korra tegelt ei jaksanud kah. Pean seda hetke silmas, kui tabasin autot kiirusel 100 km/h, olles teel KEK-i. Õnneks saab palju vaheldust sellega, et mina ja Marko peame korjamise vahepeal autoga vedama kõikide viljad shed’i (no krt, ei tule meelde sobiv eestikeelne vaste miskile angaarile või varjualusele või plekkhoonele, kus puuvilju pakitakse ja ladustatakse, sõnastik ytleb, et shed tänendab aita või kuuri, aga seda see päris ikke ei ole). Parematel päevadel kulub autoga ringi sõitmisele isegi yle poole tööajast. Väga mõnus, korjad tunnikes kaks ja siis jälle sõitu. Sõitmine on justkui puhkus.
Paar nädalat tagasi oli natu naljakas töötada. Terve taevas muutus väga sogaseks ja tolmuseks. Päike ei tahtnud eriti oma kiiri maapinnani sirutada. Imestasime markoga, et mis toimub, kas viimnepäev on käes või mis. Shed’is kysisime yle ja saime teada, et tegemist on liiva ja tolmuga, mis tuuled on kuskilt kesk-Austraaliast yles keerutanud. Sydneys olevat nähtavus kõigest mõnikymmend meetrit olnud. Võibolla kajastati seda isegi Eesti ajakirjanduses. Poole päeva pealt toodi meile isegi maskid näo ette, et me nii palju seda tolmu sisse ei hingaks. Kahjuks oli tegemist vist kõige odavamate maskidega, sest nood olid ebamugavad ja kuigi hästi ei töötanud, nii et paari tunni pärast ma loobusin selle kasutamisest.See hele laik seal taevas ei ole mitte kuu vaid päike.



Täna näiteks hakkas keset päeva rahet sadama. Õnneks mitte eriti suured terad ja asi kestis umbes 10 minutit. Merv, meie brigadir või miskit sellist, rääkis, et 7 aastat tagasi oli sihuke rahetorm farmist yle käinud, et hävitas kogu saagi. Selleks hetkeks olid nad jõudnud kõigest kolm nädalat saaki korjata. Muidu kestab korjamishooaeg umbes kolm kuud, nii et farmer sel aastal ilmselt uut autot ei ostnud. Siinmail on põllumajandus äri nagu iga muu ja riik ei hakka kohe põllumeestele raha plönnima nagu Eestis, kui ilm väheke vilu on ja saak kesiseks jääb.
Väike vahejuhtum känguruga tuli mulle just meelde. Midagi erilist ei olnud, lihtsalt ykspäev töölt koju tulles kargles yks känguru teega paralleelselt, umbes 10 m kaugusel. Marko võttis bussil hoo maha, nii et liikusime sama kiiresti. Ja bussi kiirus oli 40 km/h! Päris kärmelt suudavad need loomad ikke liikuda. Kahjuks pole praegu pääsu internetiavarustesse, et vaadata mis seal kirjutatakse. Võibolla suudavad nad veel kiiremini liikuda. Igatahes minu ja enamuse bussis viibijate jaoks oli juba see 40-ga hyplemine kyllaltki muljetavaldav.
Praegu vist pikemat juttu ei oskagi teha. Panen veel paar pilti karavanpargist. Lihtsalt nagu niisama, et näidata karavanpargi arhitektuurisaavutusi. Siin elamisega olen ma muidu väga rahul. Mõnus vaikne. Toni, mu majanaaber on kah muhe vend ja saame hästi läbi. Pool aega oleme me siin elanud kahekesi. Vahepeal oli siin ka yks sakslane Tobi, kes oli kah väga lahe tegelane. Mingi tegelane Indiast pidas vastu 1 päeva. Ilmselt Toni norskamise tõttu. Selle mehe norskamine on umbes sama vali nagu katkise summutiga traktor. Õnneks minul on Tehnikaylikooli yhiselamu koolitus ja suudan magada nagu lapsuke igasugu lärmi sees. Paar nädalat olid siin veel kaks sakslast, aga nood ka nyyd lahkusid ja oleme muhedalt kahekesi jälle. Mõlemal oma tuba. Kuna karavanpargist on viimasel ajal suht palju inimesi lahkunud, siis loodan, et vähemasti mingi aeg siia kedagi uut ei saadeta. Ja kui saadetakse, siis loodan, et tegemist pole kellegi kuivikuga, kes kukub virisema, et me kunagi ei korista jne. Õnneks on siin reegel, et kui keegi lahkub karavanpargist, siis too peab terve oma karavani ära koristama, hoolimata sellest, et teised elanikud edasi elavad. Nii et me kodu on juba kolm korda väga kenasti läikima löödud. Paari kuu kohta on see päris hea tulemus.
Yks hea asi kargas veel meelde. Nimelt olin ma yle poole aasta austraalia maksuametile 3000 dollarit võlgu, kuna ma tegin maksudeklaratsioonis paar viga. Krt, kuidagi ei tahtnud neile seda maksta. Korralik kuupalk on see ikkagi Eestis. Mina ei suutnud sellist nutsu Eestis kunagi kuu ajaga teenida. Õnneks pika juramise peale sai asi korda ja mulle tagastati kenasti 430 taala, nagu õige oli. Paras kergendus, kui aus olla.

Sunday, September 13, 2009

100 ja maod

Jajah! 100 mis 100. Tegin täna oma sajanda hyppe. 3-way. Tahtsime kyll 4-way teha, aga viimasel hetkel selgus, et 4. mees ei saa sellele tõusule. Mis seal ikke. Lennukist ronisime kontaktis välja. Natuke läks exit persse, aga polnud hullu. Võtsime end stabiilseks ja kontakti, seejärel tegime 360 kraadi ja uuesti kontakti. Siis panime kõik parema käe keskele, haarasime kinni ja hakkasime siis ringiratast träkkima. Kiirus läks kohe nii suureks et umbes peale yht täispööret enam ei suutnud kinni hoida ja lendasime laiali. Päris äge oli. Maandusin kenasti perse peal lohisedes kuid lõpus sain ikke pysti uuesti. Kahjuks või õnneks tulid Kontus ja Miller minu hypet vaatama ning minu kole maandumine sai kenasti fotodele jäädvustatud. Nii et ma ei saa enam yhegi valemiga inimestele valetada, et ma olen maailma kõige parem langevarjuga maanduja. See selleks! Et natukenegi kodust tunnet tekitada, siis lasin kahel tegelasel endale ikke jalaga tagumikku kah virutada. Selline komme on Eestis, et iga 100 hyppe puhul saab õnnelik hyppaja kaaslastelt jala või siis põlvega pehmesse kohta. Siin ootab mind midagi muud. Piltidelt olen näinud, et 100. hyppe puhul valatakse tegelane miskite värvide ja möksidega yle. Täna see mind ei ohusta, kuna on pyhapäev, aga järgmine kord kui satun siia laupa õhtusele läbustamisele, siis ilmselt ma ennast liiga turvaliselt tunda ei saa.Ja siit ma tulen. Oma uhke kombega, mille tubli Annakas mulle kunagi õmbles. Nimi suurelt kõhu peal..

Pildilt pole näha, aga lohisesin perse peal ikke ysna mitu meetrit. Lõpuks surusin kanna maasse ja hoog tõstis mu ikke pysti.

Õnnelik. Kohe on ässam tunne, kui hyppenumber on 3 kohaline. Nagu päris langevarjur!

Tööl on kõik endine. Enamus ajast korjan virsikuid ning vahest saan ka miskit muud teha. Eelmises postituses juba mainisin, et nägin seal yhte pyytonit. Mõni päev hiljem nägime veel miskit madu. Miski 50-70 cm pikkune. Sorti ei tea. Väga suure tõenäosusega oli see sama madu mu silme all veel mõni päev hiljem. Koht oli peaaegu sama ja elajas nägi vägagi sarnane välja. Ju tal on pesa seal kuskil lähedal. Neljapäeval sai tegeletud miskite istikute puhastamisega põlla peal. Siis roomas yks brown snake peaaegu mu jalast yle ja varjus minust umbes poole meetri kaugusel rohupuhmas. See vahejuhtum juba kergelt ehmatas kah, kuna see juhtus ootamatult ja brown snake on suht-koht myrgine loom kah. Ära päris ei tapa, aga meedikute abi on kindlasti vaja. Nii et väga suurt huvi mul nendega lähikontakti astuda ei ole. Mis järjekordselt tuletas mulle meelde, et mu tervisekindlustus on juba tykk aega aegunud. Peakski täna kirjutama kindlustusfirmasse.

Proovin ka paar pilti yles laadida oma uuest kodust Gattoni karavanpargist.

Karavanpargi taga nurgas, meeldivalt eraldatult. Siin ta on: Minu kodu!

Maja taga on selline meeldiv vaikne nurgake. Sinna plaanime lõkkeaseme teha.

Elutuba/köök. Kõik on meeldivalt vana ja kulunud, nii et koristamise peale me aega raiskama ei pea. Kõik näeks ikke samasugune välja..

Minu magamistuba. Alumisel korrusel põõnan mina.

Sunday, August 30, 2009

nunih.
Peaaegu tavapärane sissekanne. Nagu ikke käisin nädal otsa tööl, aga teistest nädalatest erines praegune selle võrra, et töötasin koguni 7 päeva nädalas ja langevarjuga ei saanudki vallatleda.
A täna tööl oli lahe moment. Yhel hetkel tuli Merv (yks sumpaatne 64 aastane alkohoolik, kes meie farmis juba 14 aastat töötab) meie juurde ja käevarre ymber oli tal keritud kena madu. Miski pyyton, umbes 1,5 meetri pikkune. Krdi kahju, et fotokat ei olnud kaasas. Täitsa tore madu oli. Mis sorti pyyton see oli, kahjuks ma ei tea. Merv midagi ytles, aga ei saanud inglise keelest piisavalt palju aru. Teine lõbus moment juhtus siis, kui Merv tahtis meie bussiga Gattonisse saada. Mainisin, et jah, me läheme sealt nagunii läbi, kuna ma pean Commonwealth'i pangast sulli välja võtma. Selle peale teatas Merv, et talle Commonwealth pank ei meeldi, kuna ta aastaid tagasi röövis seda ja istus selle eest 8 aastat kinni. Siin kirjutades see nii naljakas ei tundu, aga ta ytles seda nii heal momendil, et mina ja Marko naersime 10 minutit nii, et munad märjad. Silmamunad, ma mõtlen.
Muidu pole halligi juhtunud. Eile käisin vanas hostelis pidu panemas, yhel tegelasel oli synnipäev. Oli tore. Kahjuks täna tööl nii tore ei olnud.

Sunday, August 23, 2009

Sitt mis sitt!

Ja-jah! Ja mitte lehmasitt ega põdrasitt vaid sulaselge kanasitt! 3 päeva vedasime kanasitta viigipuude alla laiali. 3 päeva kirusin, et mul nina veel mingil määral lõhna tunneb. A tegelikult polnud hullu, töö ise polnud raske. Lisaks sellele veel hulk ajast kärutasin traktoriga ringi ning laadisin kanasitta treileri peale. Sitta oli ikke sittakanti seal! Traktori peale sain, kuna mainisin, et olen traktoriga varem sõitnud kyll. Ega ma ei valetanud, kui ma umbes 10 või 13 aastane olin, siis isa lasi mul korra natuke vana bellarussiga kärutada. Õnneks siinne traktor oli vägagi uus. Õhukonditsioneeri ning raadioga. Kopa käsitlemine kyll algul võttis pisut kauem aega, aga harjusin ära ja sain juba paar head nippi selgeks.
Yldse on tööl praegu maru mõnus olnud. Mind on pandud igasugu erinevatele töödele. Istutan puid, vean kastmisvoolikuid, yhendan sprinklereid, vahest korjan virsikuid. Virsikuid hommikul vara on hea korjata, sest siis nad on veel möödunud ööst kylmad ja maitsevad. Viivad keele alla. Päeva peale kahjuks lähevad nad nii kuumaks, et eriti ei kipu enam sööma.
Lisaks sain ka teada, et kui täis virsiku korjamise hooaeg peale tuleb, siis mina neid korjama ei hakka vaid hakkan masinaga ringi kärutama ja täis korjatud kaste pakkimishoonesse vedama. Mõnus, päev otsa kärutan ringi. Lisaks saan veel iga päev miski tunnikese kauem töötada, ehk siis rohkem pappi rahakotti.
Elukohta muutsin lõpuks. Kolisin Gattonisse, karavanparki. Toni tuli kah. Saime kahe peale miski väikese maja moodi vidina. 2 pisikest magamistuba ning kyllaltki pirakas köök, millest osa võiks tinglikult elutoaks vast nimetada. maksame kumbki selle eest 75 taala nädalas. Ehk siis yyri pealt hoian juba oma eesti eluasemelaenu igakuised maksed kokku. Ei saa kurta.
Ei teagi mida veel kirjutada. Istun klubis ja ootan, millal lõpuks lennukisse saaks, mistõttu mõtted on suuresti eeloleva hyppe peale suunatud.

Sunday, August 9, 2009

kena laupäev

Terekest, kallid MASU all kannatajad ja muud loomad

Minul oli väga mõnus laupäev eile. Kaks itaalia tyypi, Guido ja Toni tegid klubis tandemhyppe. Minu jaoks see tähendas kahte tasuta hypet. Läksin nendega samale tõusule ja tegin neist lennukis pilte, kuna neil polnud piisavalt raha, et 140 dollarine DVD tellida.
Paremaks aga läks õhtul. Selleks laupäevaks oli plaanitud ööhypped. Kahjuks siinmail on ööhypeteks vaja B litsentsi. Minul on kõigest A. Aga yks instruktor mainis mulle, et peainstruktor võib ka eriloa anda, kui ta on veendunud, et isik ennast ega teisi ohtu ei sea. Läksin siis kysima ja minu suureks yllatuseks ei olnud vaja tegelast moosida ega midagi vaid esimese kysimise peale sain ka loa.
Igayks tegi kolm hypet. See on siin miskine koolitus või programm, peale mida saab ööhypete litsentsi. Esimene hype 4000 jala kõrguselt, teine 7000 jalga ja kolmas 9000 jalga. Meil vedas, viimasel hyppel viis piloot meid 10 000 jala peale. (vihje: meetritesse saamiseks korruta jalad umbes 0,3-ega)
All maandumisalal syydati kaks valgustõrvikut või miskit vidinat. Ma ei tea kuidas seda eesti keeli nimetada, aga umbes nagu valgustusrakett, aga ei lajatata seda taevasse vaid hoitakse käes. Algul olin pisut mures, kuna kartsin, et äkki need tõrvikud pimestavad silmi liiga palju ja nende kõrval maapinna nägemisega võib probleeme tekkida. Õnneks oli täiskuu, mis valgustas päris asjalikult ning ka need tõrvikud tegid ysna suure maa-ala täiesti valgeks. Nii ei olnudki maandumisega vähimatki probleemi, väga olulist erinevust päevase maandumisega ei tunnetanud. Eks oma osa oli ka selles, et maandusin kenasti valgustatud alasse. Paar tegelast, kellel on kyll vingem litsents kui minul, suutsid kuskile kaugemale pimedamasse maanduda ning neil nii kenasti ei läinud. Õnneks viga keegi endale ei teinud. A nuh, põhiline erinevus ikke on lennukist pimedusse hyppamisega ja vabalangemises olemisega. Seda tunnet on raske kirjeldada inimestele, kes pole isegi päevasel ajal kunagi langevarjuga hypanud. Rääkimata öösel hyppamisest. A need lugejad, kes on langevarjurid, ilmselt mõistavad, mida ma tundsin.
Esimene hype, 4000 jalalt ei jõudnud vabalangemises muidugi suurt midagi teha. Kestis see umbes 10 sekundit. Ka kupli all lennates ei saanud eriliselt trallida, kuna oli vaja kogu aeg otsida teisi varjureid, et neile mitte otsa põrutada. Ses suhtes on jah öösel pisut sitt, aga samas pimeduses ringi lendamine on juba ise liiga hea, et tunda kahetsust selle yle, et ei saa hulle pöördeid teha.
Teine hype oli kõrgemalt. Hyppasin välja "pommi". Peale yyrikest aega kukkumist võtsin end "sit-fly"-sse. Kuna ma taskulampide keha kylge teipimise tõttu ei kasutanud oma lohvakat hyppekombet vaid tavalisi riideid, siis tuli istumine päris viisakalt välja. Kombe on jalgade ymber ikke kuradi suur ja pole sugusi nii mõnus "istuda".
Kolmandal hyppel ronisin lennukist välja pisut kaugel maandumisalast. Nuh, tegelikult oli koht täitsa ok, aga siiski natu eemal. See tekitas meeletu tahtmise klubi poole träkkima hakata. Kahjuks on see ööhuppel liialt ohtlik ja pidin rahulikult maapinna poole kulgema. Krt, nii äge on ikke õhust näha maanteed tiheda liiklusega, eemal erinevate linnakeste tulesid ning umbes otse all oma klubi tulesid. Oma klubi tuled on maru kutsuvad, tahaks nende poole lausa söösta! Jõle äge ikke!
Peale viimast hypet, kui veel adrenaliin yleval oli, tekkis sihuke tunne, et neid ööhyppeid tähistan ma vähemalt tosina õlle ära joomisega. Mis aga selgus, oli see, et adreka taseme langedes tuli ka väsimuse tunne peale ja peale kolme õllet keerasin magama. Oligi hea, sest hommikul ootas mind 8 pakkimata varju.
Täna ärkasin pool kaheksa ja veetsin pool päeva varje pakkides. Pakkimist oli kyll hulga, aga siiski mitte piisavalt, et eilse päeva lõbustused kinni plekkida. Kokku pidin ööhypete eest maksma 148 dollarit, pakkimisega suutsin tagasi teenida 107 taala. Ehk siis see tähendab seda, et järgmisel nädalavahetusel ma ilmselt ainult pakin, mitte ei hyppa. A asi oli seda väärt!
Lõpetuseks ka pilt viiest hyppajast, kes kogu seda möllu tegid:
vasakult: Teie ekraanil oleva blogi autor, kõige kaunim, targem, seksikam, vastupandamatum! Tema ise ENN, edasi Jason, Michelle(tema alla 50 kilose kaalu tõttu hyydnimi Bones), Tish, Brenton( yks 17 aastane tegelane kellel on umbes 250 hypet) ja piloot Ben.

Wednesday, August 5, 2009

Suurt miskit rääkida pole peale selle, et yks kena nädalavahetus oli. Tegin kolm hypet, laupa yhe ja pyhapa kaks. Ja enamuse raha sain maksta varje pakkides, 27 taala tuli siiski omast taskust saada.
Laupa tegin Bear'iga 2-way. Video peale jäin kah. Kes langevarjundusest midagi jagab, saab videost aru, et midagi ägedat ma seal õhus kyll korda saata ei suutnud, aga miks ma selle video yles panen on see, et mu näost peaksite paar emotsiooni kyll välja lugema. Ehk siis mu nägu peaks natuke selgitama, miks ma ikka ja jälle hypata tahan.

video

Yks teine lyhike klipp on lihtsalt yks exit.


video