17.10.2008
Krt, pean siit minema saama. Palk on kyll hetkel vägagi meeldiv, miski 1400 taala nädalas, aga see-eest tuleb teha 14 tunniseid tööpäevi. Ja 3 nädalat jutti ilma puhkepäevadeta hakkab veidike rohkem kui kergelt ajudele. Mingid mõttetud väikesed asjad ajavad teinekord nii närvi, et olen olnud paar korda valmis yhele inglasest ennasttäis tegelasele pasunasse andma. Mainisin seda Emiliole ja Christianile ja nad ytlesid, et nendega on täpselt sama lugu, et tunnevad endas vägivaldsust päev päevalt kasvamas. Et kui siin peaks veel kuu aega jutti samamoodi töötama, siis hakkaks kindlasti iga päev mingid löömingud toimuma. Naljakas. Ja mina arvasin, et mina olen mittevägivaldne inimene..
Esialgne plaan, mis sai mõni nädal tagasi tehtud, oli, et Christian lahkub järgmise kuu alguses Cairnsi, et teha sukeldumise litsents ja mina Emilioga järgnen nädal hiljem, et siis koos mööda rannikut Sidney’sse põrutada. Praegu on aga kõigil närvid nii mustad, et Christian tahtis juba täna töölt lahkuda ja meid järgmise nädala lõpus Cairnsi oodata. A mina ikke yritan kuidagimoodi siin kauem pysida, et raha koguda. Aga sellegipoolest tõime oma lahkumised nädala võrra ettepoole, kuna ei kannata rohkem olla. Juba järgmise nädala lõpus lahkumine mulle nii väga ei sobi, kuna tahan veel korra siinses klubis hypata tuleva kuu alguses ja peale seda enam mitte kunagi siia kanti tagasi tulla. Iseenesest kahju, et just nyyd, kui saan palju töötunde ja oleks võimalus kuu ajaga suht korralik papp kokku lykata, ei taha ma siin enam olla. A mis teha, oma närve päris ära tappa ka ei taha ja kellelegi suhteliselt ilma põhjuseta pasunasse sõita ka ei taha. Lisaks ei ole ka mingit soovi oma enda hambaid maast otsida, kui subjekt juhtub vastu lööma..
Heh, peab vist sõela alla minema ja peale seda veini kaanima, et elu siin enam nii must ei tunduks :D

20.10.2008

Tööl on ikke väga segased ajad praegu. Paralleelselt vana masinaga pandi tööle uus ja uhke masin. Jama on ainult see, et see uus masin sugugi töötada ei taha. Lisaks on tehases meeletult palju uusi ja täiesti kogenematuid töölisi, nii et kõik brigadirid on täiega närvis kogu aeg. Kastide ladustajate punt, kus mina olen, tõsteti kah nii, et kõik peale minu pandi uue masina peale, mind aga jäeti koos kuue uustulnukaga vana koha peale. See aga tähendab, et sisuliselt pean mina seal kogu kupatust organiseerima. Ja loomulikult samal ajal samaväärselt teistega tööd tegema. Täna oli sellest jurast nii siiber, et kui uus masin järjekordselt seisma jäi, siis palusin, et juhul, kui saadetakse osa rahvast koju nagu paaril viimasel päeval tehtud on, et siis ka mind nende hulka arvataks. Pidingi varem minema saama, kuid selgus, et melonite kastid olid otsa saanud ja kogu tehas pandi seisma. Äge.
Karavanpargis oli vähemasti meeldiv õhtu. Yks naaber on mul miski 50 aastane korea vanamees. Töö tegi täna õhtusöögi. Miski nende rahvuslik söök. Põhimõtteliselt pidi tegemist olema supiga. Tehtud oli nii, et kuskil 4-5 tundi keetis vana miskeid supikonte või miskit lihakraami moodi kraami, et saada tõhus puljong. Oli tõhus kyll, lusikas pidi peaaegu pysti seisma seal sees. Õnneks sõime väljas ja pimeduse tõttu ma ei näinud, mida seal potis keedetud oli. Söögiisu kaotamise kartuses ei kippunud eriti uurima kah. Piisas sellest, et maitse oli täiesti pandav. See puljong siis tõsteti kaussi ning laual oli potitäis riisi, mida tõsteti puljongi hulka ja lisaks veel hunnik erinevaid hakitud köögivilju, nagu sibul, paprika, tsilli ja veel mingeid tundmatuid asju. Põhimõtteliselt said endale koostada just sellise supi, nagu ise tahad. Või noh, sõltusid ikka sellest, mida laualt valida oli. Jõle hea idee tegelikult. Kujutasin just ette, et kui teinekord laual oleks ka lihakraami, mida supi sisse panna, et siis ma jätaks puljongi ja köögiviljad rahule ja võtaks kausitäie liha. Kõht on praegu ikke mõnusalt täis. Vaikselt praen kartuleid homseks lõunapausiks ja valmistun magama minema.

24.10
Ehh, paari sõnaga siis toimuvast. Täna tuleb ohjeldamatu lahkumispidu Home Hillis ja kolmapäeval põrutan Cairnsi minema. Seal teeme Christiani ja Emilioga igasugu nalja ja sõidame siis Sydneysse mööda rannikut. Nii umbes kuu aega.
Krdi mõnus on teada, et saan lõpuks siit minema.

11.10.2008

Yleeile sain jälle irvitades mõelda oma ylikooliaastate peale. Nimelt pakkisime paar tundi mangosid. Mis irvitama pani, oli see, et igale mangole pidi peale saama miski mõtetu kleepekas. Selline nagu me näeme poodides õuntel ja banaanidel. Ja loomulikult aparaadid, millega kleepsud peale väga lihtsalt saavad, olid vägagi veenvalt mittetöökorras. Tuligi siis enamus kleepsud käsitsi mangode peale kleepida. Krt, ma arvasin, et tänapäeval ainult kuskil kolmanda maailma riikides sellist tööd tehakse. A nuh, mis ma ikke viriseda sain, palk jooksis...
Eile oli natuke masendav päev. Tööpäev oli kyll lyhem kui tavaliselt, aga põhjus selleks oli vägagi niru. Nimelt yhe farmi tööliste mikrobuss suutis end korralikult yle katuse keerata. Buss oli täis seljakotireisijaid yhest hostelist, mis asub paarisaja meetri kaugusel minu viimasest hostelist. Praeguste andmete järgi said 4-5 tegelast tõsisemaid vigastusi, yks tytarlaps oli halvatud kaelast allapoole. Kas ajutiselt või mitte, selle kohta andmed puuduvad. Vahet pole, igal juhul ääretult sitt variant. Lisaks veel paljudel backpackeritel siin ei ole mingit tervisekindlustust. Loodan et selles õnnetuses kannatanutel vähemasti oli see olemas. Kohalikelt kuulsin, et sellel hostelil on juba aastaid probleeme sõidukitega, et kasutavad ilgelt vanasid romusid, millel tihtipeale igasugused ylevaatuse dokustaadid puuduvad. Antud õnnetuse põhjus juttude järgi oli olnud, et bussil olid pidurid ära kadunud, aga juht oli sellest hoolimata yritanud maanteelt kõrvalteele keerata, mille peale loomulikult masin korralikult rulluma hakkas. See hostel saab endale nähtavasti suured jamad kaela nyyd.
Pani natuke mõtlema selle peale, et kui ise veel hosteli bussiga tööl käisin, siis aegajalt olid juhid ikke täiesti segased. Ysna hirm oli sõita mõnikord. Hostelis lihtsalt kysitakse, kas load on ja kõik. Kas inimesel mingit sõidukogemust ja kainet mõtlemist on, see ei huvita kedagi. Antakse aga võtmed pihku ja 11-12 inimest peale. Isegi kui mõni inimene hakkaks mõtlema ja tahaks loobuda juhi tööst, siis ta ei tee seda, kuna juht ei pea sõidu eest raha maksma, mis teeb nädalas 49 taala kokkuhoidu. Pole kyll hirmus suur summa, aga siiski täiesti arvestatav raha. Meenub, kuidas Marjus yhel õhtul peale tööd läks hosteli bossi juurde ja ytles, et kui järgmisel päeval sama juht roolis on, siis tema keeldub tööle sõitmast. Õnneks boss mõistis tema muret ja vahetas juhi välja.
Täna tulid mõned uued töölised pakkimistehasesse. Yks eesti paar kah. Karin ja Mihkel. Karinist suurt peale täiesti pandava välimuse ei tea. Mihkel aga lõpetas paar aastat tagasi EPA metsanduse ja on pärit Padiselt. Jõhker infokogus, kas pole? Plaan on neil siinkandis paar kuud raha koguda ja siis kuskile randa lebotama kolida, et aeg maha võtta ja surfimist õppida. Ilus plaan.
Ise ei plaani siin yle kuu aja olla. Suundun nähtavasti lõuna poole. Täpselt veel ei tea.