nunih.
Peaaegu tavapärane sissekanne. Nagu ikke käisin nädal otsa tööl, aga teistest nädalatest erines praegune selle võrra, et töötasin koguni 7 päeva nädalas ja langevarjuga ei saanudki vallatleda.
A täna tööl oli lahe moment. Yhel hetkel tuli Merv (yks sumpaatne 64 aastane alkohoolik, kes meie farmis juba 14 aastat töötab) meie juurde ja käevarre ymber oli tal keritud kena madu. Miski pyyton, umbes 1,5 meetri pikkune. Krdi kahju, et fotokat ei olnud kaasas. Täitsa tore madu oli. Mis sorti pyyton see oli, kahjuks ma ei tea. Merv midagi ytles, aga ei saanud inglise keelest piisavalt palju aru. Teine lõbus moment juhtus siis, kui Merv tahtis meie bussiga Gattonisse saada. Mainisin, et jah, me läheme sealt nagunii läbi, kuna ma pean Commonwealth'i pangast sulli välja võtma. Selle peale teatas Merv, et talle Commonwealth pank ei meeldi, kuna ta aastaid tagasi röövis seda ja istus selle eest 8 aastat kinni. Siin kirjutades see nii naljakas ei tundu, aga ta ytles seda nii heal momendil, et mina ja Marko naersime 10 minutit nii, et munad märjad. Silmamunad, ma mõtlen.
Muidu pole halligi juhtunud. Eile käisin vanas hostelis pidu panemas, yhel tegelasel oli synnipäev. Oli tore. Kahjuks täna tööl nii tore ei olnud.

Sitt mis sitt!

Ja-jah! Ja mitte lehmasitt ega põdrasitt vaid sulaselge kanasitt! 3 päeva vedasime kanasitta viigipuude alla laiali. 3 päeva kirusin, et mul nina veel mingil määral lõhna tunneb. A tegelikult polnud hullu, töö ise polnud raske. Lisaks sellele veel hulk ajast kärutasin traktoriga ringi ning laadisin kanasitta treileri peale. Sitta oli ikke sittakanti seal! Traktori peale sain, kuna mainisin, et olen traktoriga varem sõitnud kyll. Ega ma ei valetanud, kui ma umbes 10 või 13 aastane olin, siis isa lasi mul korra natuke vana bellarussiga kärutada. Õnneks siinne traktor oli vägagi uus. Õhukonditsioneeri ning raadioga. Kopa käsitlemine kyll algul võttis pisut kauem aega, aga harjusin ära ja sain juba paar head nippi selgeks.
Yldse on tööl praegu maru mõnus olnud. Mind on pandud igasugu erinevatele töödele. Istutan puid, vean kastmisvoolikuid, yhendan sprinklereid, vahest korjan virsikuid. Virsikuid hommikul vara on hea korjata, sest siis nad on veel möödunud ööst kylmad ja maitsevad. Viivad keele alla. Päeva peale kahjuks lähevad nad nii kuumaks, et eriti ei kipu enam sööma.
Lisaks sain ka teada, et kui täis virsiku korjamise hooaeg peale tuleb, siis mina neid korjama ei hakka vaid hakkan masinaga ringi kärutama ja täis korjatud kaste pakkimishoonesse vedama. Mõnus, päev otsa kärutan ringi. Lisaks saan veel iga päev miski tunnikese kauem töötada, ehk siis rohkem pappi rahakotti.
Elukohta muutsin lõpuks. Kolisin Gattonisse, karavanparki. Toni tuli kah. Saime kahe peale miski väikese maja moodi vidina. 2 pisikest magamistuba ning kyllaltki pirakas köök, millest osa võiks tinglikult elutoaks vast nimetada. maksame kumbki selle eest 75 taala nädalas. Ehk siis yyri pealt hoian juba oma eesti eluasemelaenu igakuised maksed kokku. Ei saa kurta.
Ei teagi mida veel kirjutada. Istun klubis ja ootan, millal lõpuks lennukisse saaks, mistõttu mõtted on suuresti eeloleva hyppe peale suunatud.

kena laupäev

Terekest, kallid MASU all kannatajad ja muud loomad

Minul oli väga mõnus laupäev eile. Kaks itaalia tyypi, Guido ja Toni tegid klubis tandemhyppe. Minu jaoks see tähendas kahte tasuta hypet. Läksin nendega samale tõusule ja tegin neist lennukis pilte, kuna neil polnud piisavalt raha, et 140 dollarine DVD tellida.
Paremaks aga läks õhtul. Selleks laupäevaks oli plaanitud ööhypped. Kahjuks siinmail on ööhypeteks vaja B litsentsi. Minul on kõigest A. Aga yks instruktor mainis mulle, et peainstruktor võib ka eriloa anda, kui ta on veendunud, et isik ennast ega teisi ohtu ei sea. Läksin siis kysima ja minu suureks yllatuseks ei olnud vaja tegelast moosida ega midagi vaid esimese kysimise peale sain ka loa.
Igayks tegi kolm hypet. See on siin miskine koolitus või programm, peale mida saab ööhypete litsentsi. Esimene hype 4000 jala kõrguselt, teine 7000 jalga ja kolmas 9000 jalga. Meil vedas, viimasel hyppel viis piloot meid 10 000 jala peale. (vihje: meetritesse saamiseks korruta jalad umbes 0,3-ega)
All maandumisalal syydati kaks valgustõrvikut või miskit vidinat. Ma ei tea kuidas seda eesti keeli nimetada, aga umbes nagu valgustusrakett, aga ei lajatata seda taevasse vaid hoitakse käes. Algul olin pisut mures, kuna kartsin, et äkki need tõrvikud pimestavad silmi liiga palju ja nende kõrval maapinna nägemisega võib probleeme tekkida. Õnneks oli täiskuu, mis valgustas päris asjalikult ning ka need tõrvikud tegid ysna suure maa-ala täiesti valgeks. Nii ei olnudki maandumisega vähimatki probleemi, väga olulist erinevust päevase maandumisega ei tunnetanud. Eks oma osa oli ka selles, et maandusin kenasti valgustatud alasse. Paar tegelast, kellel on kyll vingem litsents kui minul, suutsid kuskile kaugemale pimedamasse maanduda ning neil nii kenasti ei läinud. Õnneks viga keegi endale ei teinud. A nuh, põhiline erinevus ikke on lennukist pimedusse hyppamisega ja vabalangemises olemisega. Seda tunnet on raske kirjeldada inimestele, kes pole isegi päevasel ajal kunagi langevarjuga hypanud. Rääkimata öösel hyppamisest. A need lugejad, kes on langevarjurid, ilmselt mõistavad, mida ma tundsin.
Esimene hype, 4000 jalalt ei jõudnud vabalangemises muidugi suurt midagi teha. Kestis see umbes 10 sekundit. Ka kupli all lennates ei saanud eriliselt trallida, kuna oli vaja kogu aeg otsida teisi varjureid, et neile mitte otsa põrutada. Ses suhtes on jah öösel pisut sitt, aga samas pimeduses ringi lendamine on juba ise liiga hea, et tunda kahetsust selle yle, et ei saa hulle pöördeid teha.
Teine hype oli kõrgemalt. Hyppasin välja "pommi". Peale yyrikest aega kukkumist võtsin end "sit-fly"-sse. Kuna ma taskulampide keha kylge teipimise tõttu ei kasutanud oma lohvakat hyppekombet vaid tavalisi riideid, siis tuli istumine päris viisakalt välja. Kombe on jalgade ymber ikke kuradi suur ja pole sugusi nii mõnus "istuda".
Kolmandal hyppel ronisin lennukist välja pisut kaugel maandumisalast. Nuh, tegelikult oli koht täitsa ok, aga siiski natu eemal. See tekitas meeletu tahtmise klubi poole träkkima hakata. Kahjuks on see ööhuppel liialt ohtlik ja pidin rahulikult maapinna poole kulgema. Krt, nii äge on ikke õhust näha maanteed tiheda liiklusega, eemal erinevate linnakeste tulesid ning umbes otse all oma klubi tulesid. Oma klubi tuled on maru kutsuvad, tahaks nende poole lausa söösta! Jõle äge ikke!
Peale viimast hypet, kui veel adrenaliin yleval oli, tekkis sihuke tunne, et neid ööhyppeid tähistan ma vähemalt tosina õlle ära joomisega. Mis aga selgus, oli see, et adreka taseme langedes tuli ka väsimuse tunne peale ja peale kolme õllet keerasin magama. Oligi hea, sest hommikul ootas mind 8 pakkimata varju.
Täna ärkasin pool kaheksa ja veetsin pool päeva varje pakkides. Pakkimist oli kyll hulga, aga siiski mitte piisavalt, et eilse päeva lõbustused kinni plekkida. Kokku pidin ööhypete eest maksma 148 dollarit, pakkimisega suutsin tagasi teenida 107 taala. Ehk siis see tähendab seda, et järgmisel nädalavahetusel ma ilmselt ainult pakin, mitte ei hyppa. A asi oli seda väärt!
Lõpetuseks ka pilt viiest hyppajast, kes kogu seda möllu tegid:
vasakult: Teie ekraanil oleva blogi autor, kõige kaunim, targem, seksikam, vastupandamatum! Tema ise ENN, edasi Jason, Michelle(tema alla 50 kilose kaalu tõttu hyydnimi Bones), Tish, Brenton( yks 17 aastane tegelane kellel on umbes 250 hypet) ja piloot Ben.

Suurt miskit rääkida pole peale selle, et yks kena nädalavahetus oli. Tegin kolm hypet, laupa yhe ja pyhapa kaks. Ja enamuse raha sain maksta varje pakkides, 27 taala tuli siiski omast taskust saada.
Laupa tegin Bear'iga 2-way. Video peale jäin kah. Kes langevarjundusest midagi jagab, saab videost aru, et midagi ägedat ma seal õhus kyll korda saata ei suutnud, aga miks ma selle video yles panen on see, et mu näost peaksite paar emotsiooni kyll välja lugema. Ehk siis mu nägu peaks natuke selgitama, miks ma ikka ja jälle hypata tahan.



Yks teine lyhike klipp on lihtsalt yks exit.