Teen lõpuks ära viimase postituse maratoni kohta, mida olen juba liialt kaua edasi lykanud.
Päev enne maratoni kärutasin Kala autoga võrru. Tee peal kylastasin veel kaunist Mellut, keda oli ylimalt suur rõõm näha. Hoolimata järjekordsest pooldumisest nägi ta endiselt ylikaunis välja. Kuna jõudsin Võrru varakult, otsustasin kylastada ka oma õde ja tema pere Vastseliinas. Paari aasta tagant on ikka tore kaugeid sugulasi näha.
Kuna maraton oli ikka meeltes, siis kohe uurisin, kui palju mu õemees Argo on treeninud. Nimelt õeraas mainis, et ta pidi väga mures olema oma vähese treenituse pärast. Vastus tuli pisut teistsugune, kui oleksin oodanud - 680 km! Krt, ma ei ole elu jooksul ka nii palju kilomeetreid läbinud, kui tema yhe talvega. Eks ilmselt tal tuleb see lihtsamalt, kuna sealkandis on suusatamise võimalused avaramad ja ta nagunii kolistab oma kahe vanema lapsega pidevalt suusaradade lähistel. Nimelt minu väikesed sugulased on oma vanuseklassides Eesti tipus. Tegija! Ma arvan, et ma saaksin neilt mõlemalt tõhusalt lutti, kui yritaksin nendega võidu sõita. Vanust on neil umbes 11 ja 14 või midagi sellist. Igaks juhuks pakuks pluss miinus 3 aastat mõlemale, siis vast panen enamvähem täppi. Enamus sugulasi on aastate jooksul nii tõhusalt siginud, et mul umbes 8 aastat tagasi kadus juba igasugune lootus järge pidada ära. A ma arvan, et vähemalt pooltel juhtudel suudan ma nime pika pingutamise peale meelde tuletada.
Ööbima läksin ma Parkseppa Kala juure, et siis hommikul maratonile põrutada. Olin oma ettevalmistuses niivõrd tubli, et suutsin piirduda kõigest kahe õllega tol õhtul.
Maratonipäeva hommikul sai kenasti Otepääle sõidetud koos mingi portsu sõjaväelastega. Teel sai veel pisut maratonijuttu puhutud ja enesekindlus aiva kasvas, kui vaikselt endamisi meenutasin möödunud treeninguid. Anti ka veel soovitus, et kuna ilm pidi tuuline olema, siis on hea nipp paigaldada oma keskkeha instrumentide kaitseks kilekott pyksi. Etteruttavalt võin öelda, et munadekaitsest sai esimese viie kilomeetriga põlvekaitse ja esimeseks vaheajapunktiks oli tegemist juba alasääre kaitsega. Ja veelgi rohkem etteruttavalt võin öelda, et pükstest eemaldasin ma selle pooliku kilekoti alles siis, kui peale pesumasinas käimist hakkasin neid kuivama riputama.
Start oli korralik möll nagu ikka selliste suursyndmuste puhul. Alustasin tädipoeg Martiniga suht kõrvuti 13 stardigrupist, aga ilmselgelt kaotasime teineteist kohe silmist. Häiriv asjaolu, mis ma avastasin oli see, et suht kohe peale starti tõdesin, et mu suusad ei taha kohe yldse libiseda. Õnneks pidamine ka sisuliselt puudus. Moraal veel kohe kyll päris alla ei kukkunud, aga väike hirm oli kyll, et kuidas kyll selliste suuskadega lõpuni vastu pidada. Enne esimest punkti nägin mitmeid tuttavaid, kes minust nagu postist möödusid. Moraal just tõusuteele end ei sättinud selle peale. Abiks polnud ka yhel laskumisel korralikult käbla panemisest. Õnneks varustus jäi terveks ja keegi otsa ka ei sõitnud.
Esimeses toitlustuspunktis 12 km peal pyydsin Martini kinni. Vestles seal oma isa ja tytarlapsega, kes teda raja äärde toetama olid tulnud. Lasin seal suuskadele pidamismääret alla panna ja edasi sõitsime juba kahekesi. Uuest pidamismäärdest oli nii palju kasu, et pidamine eriti just ei paranenud, aga see-eest libisemine läks kohe tunduvalt halvemaks. Nii me siis Martiniga koos sõitsime. Mäest yles sain mina kiiremini, kuna yldfyysiliselt olin ma siiski temast yle, aga kogu see edu kadus samal hetkel kui liikumine oli mäest alla. Pidin laskudes ikka tõhusalt paaristõugetega hoogu andma, et mitte ninali käia. Martini suusad aga libisesid väga hästi ja ta tuhises alati minust nagu postist mööda, kuni järgmise tõusuni, kus mina siis jõuga ta kinni pyydsin. Püüdmise tegi kergemaks see, et kuigi libisemine oli Martinil väga hea, siis pidamise kohta ta ikka saatis mitmeid vandesõnu teele.
Teises vaheajapunktis otsustasin pidamismäärde yldse alt koristada. Mõtlesin, et kui nagunii korralikku pidamist ei ole, siis ehk libisemine paraneb. Eelmisel päeval olin ma sellise tsenaariumi jaoks Argol lasknud yhe kaltsutyki spets vahendiga immutada ja kandsin seda taskus kilekotti mässituna kaasas. Ilus lootus. Libisemist juurde ei tekkinud, aga mõistsin, et ka vähene pidamine oli hulka parem kui yldse mittemingisugune pidamine. Etapp teisest punktist kolmandasse oli tõeline piin. Kohe väga tõsiselt mõtlesin rajalt maha astumise peale. Hea oli see, et Martin viitsis ikka mind järgi oodata ja ei põrutanud ees minema, see aitas kõvasti.
Kolmandas punktis ei olnud ma veel sugugi kindel, et ma nyyd rajalt maha ei astu. Väga lihtne olnuks tädimehe autosse istuda. Kuna pool rada oli läbitud ja järgmise punktini oli ainult 7 km, siis raske sydamega otsustasin, et selle 7 km suudan ma ikka kuidagi läbida ja et proovin. Lasin uuesti pidamismäärde alla panna. Rõõmuga avastasin, et nyyd hakkas see isegi enamvähem tööle ja tõusudel sain mingi hetkeni ikka klassikasammu panna, mitte kohe kääri visata. Libisemisest mõistagi ainult unistasin edasi. A muidu läks enesetunne paremaks, pulss läks enamvähem normi ja ei olnud igal hetkel suremise tunnet.
Neljandast punktist lõpuni oli ainult 24 km, see tundus nii lyhike distants, et otsustasin ikka lõpuni vastu pidada. Kerge ei olnud, suusad olid saastad, aga enesetunne oli enamvähem. Väga positiivne oli ka see, et Martiniga koos sõitsime ja saime juttu ajada. Mõned sellised moraalialandavad hetked ikka olid, kui järjekordselt mõni 60-70 aastane vanamees meist mööda sõitis. Samas tõstis meeleolu see, et viimaste 10-15 km jooksul hakkasime meie mööduma suusatajatest, kes olid ära kustuma hakanud. See andis jõudu juurde.
Lõpuni me igatahes jõudsime. Uskumatult hea tunne on ikka jõuda finishisirgele. Viimases kurvis veel suutsime yhele suusatajale ära teha. Igati uhke ju umbes 60 aastasest naisterahvast mööda tuhiseda viimase jõuga. Kuna me olime Martiniga terve tee koos sõitnud, siis otsustasime omavahelise võitja selgitada poolenisti juhusega. Leppisime kokku, et sõidame kõrvuti paaristõugetes lõpuni ja viimasel hetkel tõeliste suusasportlastena yritame jalga ette lykata. Nii tegime ja juhtus nii, et ma sain 0,1 sekundilise võidu! Aeg oli 8 tundi 14 minutit sekunditega. Umbkaudu 5 minutit kauem kui eelmisel katsel 5 aastat tagasi. Aga lohutan end sellega, et tingimused olid oluliselt viletsamad.
Mainiksingi mõned sõnad tingimustest. Esialgu oli ilm väga ilus, mõni miinuskraad ja väga tuult ka ei olnud. Paari tunni pärast tekkis tuuleke, mis oli ilmselgelt otsustanud oma kiirust ajapikku kasvatada. Alates poolest distantsist puhus ikka tõhusalt. Õnneks enamus rajast oli metsa vahel ja polnud hullu. See-eest neil hetkeil kui lageda peale sattusid, tahtis tuul sokke jalast puhuda. Ikka võttis totaalselt lõdisema, ikka korralikult. Samuti on tuulel selline halb harjumus, et ta ei viitsi eriti yksinda ringi mässata. Võtab ikka lund endale seltsi. Selle tulemuseks oli see, et suusajäljed tuiskasid täis. See omakorda tähendas seda, et libisemine, mis enne oli väga kehv, muutus suisa masendavalt kehvaks. Ühe koha peal oli terve lagendik nii täis tuisanud, et oli raskusi maratoniraja leidmisega. Arvestades seda, et me olime seltskonna tagaotsas, siis liiklus oli väga hõre. Kuidagi ikka suutsime rada järgida ja teelt ei eksinud. Muus osas ei saanud raja kallal liialt viriseda. Pehmeks eriti ei olnud tambitud, jäljed olid ikka sees. Olnuks vaid mõistlikud suusad..
Selline siis see sõit oli. Suured tänud tädipoeg Martinile, kes moraali yleval hoidis. Samuti Kalale, kelle abil ma kenasti starti jõudsin. Kala abil oleksin ma ka tagasi Tallinnasse saanud, aga sebisin end hoopis Martini auto peale. See oli õige otsus, kuna suht esimese asjana sõideti poodi, kust sain endale osta kosutavat lihapirukat ja kergeid alkohoolseid jooke.
Mis mõtted on mul peale maratoni läbi käinud peast? Kindlasti teen seda veel. Aga kohe eriti kindlasti mitte nende suuskadega. Suvel käin toon Norrast natuke raha ja peale seda ostan uued suusad-saapad. Vanu ära viskama ei hakka, kuna treenimiseks kõlbavad nad piisavalt. Treeningu koha pealt eriti suurejoonelisemaid plaane ei sea, kuna tundsin, et tegelikult vormi mul oli ja kui suusad olnuks ideaalsed, või siis vähemalt yks kahest, pidamine või libisemine oleks toiminud, siis oleks ka tulemus oluliselt parem olnud. Ma ei yrita praegu kogu syyd suuskade peale ajada, aga on ka kindel, et 5 aastat tagasi ma poleks sellistes tingimustes lõpuni vastu pidanud. Seekord oli raske hetk peale teist vaheajapunkti, kuid sain sellest yle ja lõpus olin suuteline isegi liigutama ja mõtlema.
Huvitav oli ka see, et sõidu ajal vaatasin ikka loodust kah ja umbes poole distantsini tuli kergelt tuttavaid kohti ette eelmisest sõidust. Peale poolt maad suutsin endiselt looduse ilu nautida, kuid midagi tuttavat ette ei tulnud. 5 aastat tagasi olin ma ikka nii sodi, et suutsin ainult kahte suusajälge enda nina all vaadata.
A mis siin ikka veelgi pikemalt heietada, Tartu maraton 2013 näeme, raisk!
