Reisiblogi jatkub

Tegin veits aega tagasi yhe reisi. Nimelt oma tagaaeda. Viimaste aastate jooksul olen ma sinna ikka ääretult harva sattunud.

Põhjus selline ekstreemtripp ette võtta oli see, et juba eelmisel suvel tekkis idee, et võiks sel suvel kohe kevadel  alustada seal muruniitmisega, siis ei teki augusti keskel tunnet, et enam ei ole nagunii mõtet minna, kuna mu odav niiduk lihtsalt saaks seal kiiresti surma. Kuni selle nädalani oli see raskendatud, kuna hoovis oli piisavalt vett, et 18 pardiperet ära mahutada ilma, et nad liiga tihti teineteisel kylas peaksid käima.
Esimene vaatepilt oli ilus. tagahoov oli täidetud lilledega. Vist nartsissid. Paraku pidin tõdema, et iga lilleõie kohta oli ka umbkaudu 82 või paar tykki rohkem sääske. Kuna sääsed mulle ei meeldinud, siis järgnes võitlus nende vastu muruniidukiga. Sääskede hulga vähenemist ei täheldanud, kyll aga lillede.

Sääsevõitlus oli paraku häiritud. Nimelt on mul hoovi peale tekkinud maru palju noori puid. Tunduvad peale vaadates õunapuukutsikad. Ja lilled olid loomulikult nende vahele varjunud. Praegu mõtlengi, kas teha oma häärberist õunaveinitalu või siis need sirgelt välja juurida. Võib-olla paar tykki istutan aia äärde, kust ma aastaid tagasi igivanad vanaema õunapuud eemaldasin. Häda on muidugi see, et ma ei tea, missuguse puu pojad need on. Puid on mul kahte sorti, yhed toodavad õunu, mis eriti hästi syya ei kõlba ja teised on sellised, mida häda korral kannatab syya. Kuna õunapuu ei ole selline 3 aasta projekt, siis võiks ju tegelikult mõelda asja peale ja tuua kuskilt poest just selline puu, mis õuna tahaks järgnevatel aastatel mekkida. Sellega on jälle see häda, et õunad võivad kyll aias olla, aga ma nagunii ei viitsi neid sealt korjata ja söön hoopis makarone. Seega võiks ju hoopis rõhuda muruplatsi peale. Koht mõtlemiseks.

Lisatakistus oli hoovi keskele tekkinud pokumaa. Tõhusad mättad ikka! Vaja oleks titaanlõiketeradega ja vähemalt V4 mootoriga niidukit, et need siledaks lõigata. Tuleb vist labidaga peale lennata.

Teine põhjus alla aeda minemiseks oli see, et mul tekkis selline idee, et kui juba aed on olemas, siis võiks ju seal miskit kasvada, mida muidu kalli raha eest selverist toomas käin. Hea naabrinaine Triibu andis mulle täna paraja hunniku kyyslaugu, tilli ja oaseemneid. Lisaks tahan veel hankida kõrvitsaseemneid ja samuti on köögilaua all kotitäis kartuleid, kus idusid on rohkem kui kartuleid endaid. Viskaks selle kupatuse mulda ja vaataks mis saab. Kuna rohimine ja aiapidamine tegelikult mul loomuses ei ole, siis loomulikult on oht, et sääsetõrje vabandusega kasutan mingil hetkel muruniidukit.

Seemnete mulda viskamise suhtes oli takistus. Nimelt mulda polnud eriti palju näha. Selle vastu saab teatavasti võidelda labidaga. Võin kinnitada, et see on äärmiselt ebatervislik ja ebameeldiv tegevus. Yhest kyljest kylm õlu leevendas olukorda, kuid sääskede hordid tegid asja siiski suhteliselt vastuvõetamatuks. Suures hädas tuli meelde, et kunagi vist toimetati nii, et keerati mätas tagurpidi, et juured kuivaks ja muru mädaneks. Päris kindel ma selles ei olnud, kuna sellised hirmsad mälestused lapsepõlvest, mil ema mind sundis aia eest hoolt kandma ja yht-teist ka selgitas, olen ma yritanud oma ajust kustutada. Igatahes mustmiljon sääske kinnitasid, et see on õige otsus ja ma põgenesin tuppa. Neljapäeval vist on veel yks haruldane päev, mil ma koju jõuan ja siis tuleb see töö siiski lõpuni teha.
Vot selline huvitav reis tagaaeda toimus..