01.09
Ahoi. Vedelen siin praegu oma karavanis ja naudin klaasi kylma veini.
Kuna pyhapäeval lahkus Malpass backpackersist 11 inimest, siis tehti kõva lahkumispidu. Deltast tuli isegi 5 eestlast kohale. Kahjuks nägin neist ainult kahte, kuna teised olid all kõrtsus, kuid minul kõrtsu tarvis raha nappis. A põhimöll oligi veranda peal. Rahvast oli nagu murdu, jooki voolas ojadena. Politsei käis vist kaks korda kohal ja hosteli omanik oli vihast roheline. Kärkis mis hirmus, aga keegi ei teinud teist nägugi. Mingil hetkel otsustasime Christianiga, et nyyd on aeg kogu rahvas minu väikesele verandale kutsuda. Mõeldud, tehtud! Mitte nagu lätlastel kombeks, et mõeldud, mõeldud. Veranda oli ikke täiesti pungil inimestest, meenutas natuke mu synnipäeva Jaagu korteris, kus polnud ruumi õieti liigutamisekski. Musa keerati kah mõnusalt valjuks ja totaalne pidutsemine jatkus. Nagu arvasimegi, siis umbes veerand tunni pärast oli hosteli omanik kohal. Enam ta ei olnud vihast roheline, ilmselt oli ta sel õhtul nii palju vihastanud, et roheline värv sai lihtsalt otsa. A lõugas nii mis hirmus. Olime sunnitud lahkuma tagasi suurele verandale. Nalja sai ikke rohkem kui rubla eest. Arvan, et asi läks nii meeldivalt käest ära seetõttu, et need 11 inimest, kes lahkumas olid, ei hoolinud yldse millegist ja uued inimesed, kes polnud veel hosteli tavadega tuttavad, arvasid meid vaadates, et niimoodi asjad seal käivadki. Igaljuhul oli tegemist parima lahkumispeaoga, mis seal hostelis toimunud oli.
17.09
Kell on hommikul 9. Võtsin vaba päeva, kuna on vaja kylastada paari poodi ja apteeki.
Elu karavanpargis on mõnus ja rahulik. Võrreldes hosteli eluga on siin ikke täielik vaikus. A peamine pole mitte vaikus vaid privaatsus. Kui siia kolisin, siis kysisin kohe endale parima karavani, mis vaba on ning ei pidanud pettuma. Magamistoas on suur lai voodi. Kahjuks natuke lyhike, aga sellega olen ma harjunud, kuna siin Austraalias on kõik voodid maru lyhikesed. Elutoas on meeldiv nurgadiivan ja laud, kus peal on lihtsalt suurepärane oma arvitiga möllata. Mis aga mulle kohe eriti meeldib on kööginurk. Hostelis ma paljudel õhtutel ei söönud midagi, kuna mul oli võileiva materjal otsas ja ma olin liiga laisk et alla korrusele kööki midagi kypsetama minna. Siin aga on vaja teha mõned sammmud ja olengi köögis. Olen siin ikke päris kõvasti sööki valmistanud ja isegi mõned koogid kypsetanud. Väga mõnus. Kylmkapp on kah loomulikult olemas, kuhu vein ja õlled kylma panna. Õlledega kahjuks on vähe lahjad lood, kuna elan siin säästureziimil ja pyyan rõhuda odavale veinile. Mõelge ise: 4 liitrit veini maksab 10 dollarit, kast, kus on 24 0,33 liitrist õlli, maksab 40 dollarit. Ja mõlemat jatkub maksimaalselt kaheks õhtuks.
Tööl on lood vähe paremaks hakanud minema. Vahepeal olid siin sitad ilmad ja farmeritel polnud eriti saaki, mida meile pakkida tuua ja tegime enamasti mingeid 5 tunniseid tööpäevi. Maru mugav kyll, aga kahjuks palka kah eriti ei saanud. Nyyd, kus ma kolisin siia, saan ma peaaegu iga päev alustada vähemalt tund aega enne teisi ja ka pakkimist on nyyd rohkem. Palk hakkab vaikselt jälle suuremaks kui 1000 taala nädalas muutuma. Elamiseks yle 300 taala nädalas kuidagi ei taha kuluda. Peaks natuke reisuraha kogunema kyll.
Nädal ja paar päeva tagasi sai jälle korra jalad maapinnalt lahti. Oli hyppenädalavahetus. Kahjuks boss ei andnud mulle kahte vaba päeva, pidin ainult laupäevaga leppima. Sõitsin ootusärevalt lennukale. Rahvas oli kõik kohal ja esimene tõus hakkas end lennukisse sättima juba. Siis selgus, et tegelased olid maha unustanud selle varju, millega mina seal klubis hyppasin. Suht sitt tunne tuli peale.. Õnneks keegi tegelane oli hiljem tulemas ja tõi selle varju kaasa. Siis selgus, et ma pean seda varju yhe teise tegelasega, Ian’iga, jagama. Mis seal ikke. Lohutasin end sellega, et kui ma kasvõi yhe hyppe saan teha, siis võib päeva kordaläinuks lugeda, kuna hype on hype ja see hype on peale 2 kuulist pausi.
Esimesena hyppas Ian ja ma pidin maru kärmelt varju järgmiseks tõusuks ära pakkima. Tegutsesin maru kiirelt ja yhel hetkel palusin, et Ian võtaks pakkimise yle senikauaks kuni ma muu varustuse selga ajan. Nõks aja pärast olin tagasi ja lõpetasin varju pakkimise ise. Hype oli ylimalt mõnus. Midagi erilist ma ei teinud, lihtsalt nautisin olukorda. Mis aga nalja mulle tegi oli see, et kui andsin varju Iani kätte, et ta saaks selle enda hyppeks ära pakkida, siis tyyp kutsus instruktori enda kõrvale, et see talle pakkimist õpetaks. Selgus, et tegelane oli totaalne algaja, pakkimisest tal mingisugune aimdus oli, aga mitte kuigi palju. Enne kui ma tal pakkida lasin, siis ma isegi ei kysinud, kas ta pakkida oskab. Midagi ta ikkagi oskas, kuna vari avanes kenasti. Pealegi lasin tal ainult liinid kummide vahele sättida ja kui ma kotti sulgesin, siis paistis kõik normaalne, seega ilmselt seda etappi ta oskas teha.
Halb lugu oli see, et Ian õppis pakkimist, aga kogu aeg lennuk vedas rahvast yles ning minul polnud varju millega hypata. Kui Ian lõpuks pakitud sai, siis selgus, et tema saab selle varjuga eelviimasele tõusule ja minul viimaseks tõusuks aega pakkida pole. Nukker lugu. Õnneks sain yhe teise tegelasega kaubale, kes laenas mulle oma 169 ruutjalast Saphire 2-te. Väikseim vari, millega ma hypanud olen. Maru mõnus ja kiire vari. Huilgasin õhus nii mis hirmus. Vari oli ikke nii kiire ja meeletult tundlik. Keerutasin sellega nii mis hirmus. Mingil määral mõtlesin ka maandumise peale, et äkki keeran miski käki kokku, kuna tegemist ikke parajalt kiire varjuga minu kaalu juures. A nuh, yks instruktor kunagi ytles, et me kõik arvame, et me oleme palju paremad, kui me tegelikult oleme. Seega jäi mul enesekindlust ylegi. Maandusin perfektselt. Nyyd ootan järgmist kuud..

panin paar pilti kah karavanist yles

Maru palju eestlasi

Heh, eestlaste kontsentratsioon on siinmail jõle kõrgeks läinud. Siin Home Hillis on hetkel viis eestlast. Ayris, 10 km kaugusel on Delta backpackersis 6 eestlast ja Ayr backpackersis veel kaks. Kokku 13. Õnneks nyyd pyhapäeval lahkub siitkandist lisaks minule veel 4 eestlast. Aga siit miski 110 km kaugusel Bowenis pidi kah veel miski 13 eestlast vedelema. Maru palju ikke. Laupäeval teeme siin hostelis kõva lahkumislabraka ja loodame võimalikult palju eestlasi siia kokku ajada. Eks paistab, palju kohale viitsib end vedada.
Ei viitsi rohkem kirjutada praegu. Ilmselt karavanpargis, kus midagi ei toimu ja ei ole meeliylendavat verandat, hakkan jälle liialt pikki kirjatykke kirjutama ja aegajalt neid ka yles laadima.
A ära pean siit minema, kuna vaimne tervis kipub kannatama. Päris raskeid tundemärke juba on näha. Nimelt ma eelmisel nädalal koristasin tuba. Pyhkisin suisa põranda ära! Õnneks päris lootusetu olukord veel ei ole, kuna ma siiski ei pannud kogunenud prygi prygikasti vaid pyhkisin selle õndsalt yle rõduserva tänavale. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Teine asi, mis muret teeb on see, et mul tekkis mõte pesta oma voodilinad ära, kuigi ma alles 5 nädalat tagasi pesin neid.. Ei tasu ikke oma vaimse tervisega riskida!

Lahkun avalikust elust

Otsustasin, et aitab siin Malpass backpackersis elamisest. Kolin ära Gumlu caravan parki. Asub töökohast 2 km kaugusel, maksan sama palju renti, aga saan vastu suure karavani magamistoa, kitsukese elutoa ja kööginurgaga. Enam ei pea transa eest palju pappi välja käima ja ka elu on rahulikum. Tõenäoliselt lausa masendavalt rahulik, aga elan yle, kuna paari nädala jooksul peaks õige tööhooaeg pihta hakkama 13-14 tunniste tööpäevadega. Siis nagunii ei ole muu jaoks aega kui töö ja magamise jaoks. Aga seal karavani pargis elades ei pea ma iga päev kulutama kohale sõitmise peale tund aega. Saan hoopis magada ja laiselda sel ajal. Lisaks saan veel tõenäoliselt teha mõningaid lisatunde tööd, mis on rahakotile ainult kasuks. Kahjuks interneti võimalust seal ei ole, seega pean ikke paari nädala tagant siia sõitma ja oma arvete ja muu juraga tegelema.
Eks paistab mis saab, olen endiselt täiesti muretu ja oma tulevikust mittehooliv..
Tegin galeriisse ka uue kausta. Kahjuks on seal ainult peamiselt miskid läbupildid ja paraku on siin netiyhendus nii sitt, et jõuan yles laadida vähese hulga neist, rääkimata kommenteerimisest. A eks mingiks ajaks saan ikke kõik pildid yles, mida soovin..

Vihane postitus.

Krt, täna kuulsin Gruusia kohta. Masendav. Mind valdab praegu siuke jõuetu raev ja viha, millest pole aga kellegile kasu ja mida kusagile suunata kah ei saa. Huvitav, kui saaks maha tappa kõik tiblad, kelle IQ ei yleta kinganumbrit, ehk siis umbes 82 prossa venemaa rahvastikust, kas siis oleks võimalik seal tsiviliseeritud riiki yles ehitada?
Teine asi, mis viha teeb, on see, et hostelist varastati mult ära pikendusjuhe koos vargapesaga. Enne seda juba oli jalutama läinud yks adapter koos telefoni laadijaga. Kurjaks teeb.. Huvitav, miks mu läppar siiani alles on?

Nyyd tekst, mille kirjutasin varem valmis:

Igast jama juhtus vahepeal. Yhel hommikul tööle sõites olin sunnitud auto teeservas peatama, kuna vesi läks keema. Õigemini vee jäänused, kuna veepumba juurest oli vesi lekkima hakanud. Boss tuli meile järgi. Peale tööd valasin uue vee sisse ja 5 km kaupa kärutasin koju tagasi. Esmaspäeval läksin remonditöökotta. Seal vana kohe ytles, et veepump on sodi. Mis seal ikke, palusin tal probleem lahendada. Pealelõunal läksin masinale järele ja kuulsin, et 400 taala eest pesti mul kogu jahutussysteem läbi, pandi uus veepump ja uus jahutusvedelik. Aga sellest polnud kasu, kuna testsõidul läks temperatuur ikke liialt kõrgeks. Leppisime kokku, et järgmisel päeval lammutab vana mu mootori natuke laiali ja uurib välja mis viga on.

Eile läksin kohe peale tööd remonditöökotta ning juba eemal tekkis mul hinge kuri kahtlus, et asi on mäda, kuna mu auto kapoti kaas oli uhkelt avatud. Kohapeal nägin, et laua peal oli osa mootorist. Ma ei tea kuda seda nimetatakse, aga yhesõnaga see osa, kus on kõik klapid, kyynlad jne. Midagi nii koledat pole ma ammu näinud. Imestan, et siiani mu auto yldse liikus. Asi oli ikke täiesti mäda. Uurisin, et kas äkki saaks romulast midagi asemele, aga vana vastas, et ta juba uuris ja romulates olevad jupid pidid enamvähem samas konditsioonis olema. Tuli teha raske otsus ja 800 taala eest uus vidin tellida. Kokku pidi järgmine arve tulema umbes 1300 taala, ehk siis sama palju kui auto eest maksin. Midagi pole teha, selline see elu on vanade autodega.

halligi pole öelda

Miskit toimunud ei ole. Olen ainult töötanud päeval ja õhtuti verandal vedelenud. Viimasel nädalavahetusel läksin suure õhinaga lennukale, et hyppama hakata, aga selgus, et lennuk oli katki ja kogu hyppenädalavahetus jäi ära. Nyyd pole muud midagi kui 7 päeva nädalas töö ja ootan järgmist hyppenädalavahetust.

uudiseid on ainult nii palju, et oli vahepeal vaba päev, siis käisin ookeanis ujumas ja tegin yhe korraliku shoppamise päeva. Ostsin uued lyhikesed pyksid ja uue pudeli toiduõli.

06.07

Suht kurnav nädalavahetus oli. Reedel plaanisin asja rahulikult võtta, et laupa oleks hea kohe hommikul hyppama minna. A läks nii nagu alati. Vahelduse mõttes läksin alla kõrtsu õlut jooma, mitte ei teinud seda verandal. Seal sain mingil kombel tuttavaks yhe tädiga, kes kuuldes, et ma eestis mootorrattaga sõidan, kutsus mind kohalikku tsikliklubisse peole. Mis seal ikke, võtsime veel paar õlut ja jalutasime sinna. Selgus, et tegemist on MC Outlaw-ga. Möll oli seal vägev, õlut voolas ojadena, ja mitte maas vaid inimeste kurkudes. Pidu kestis varavalgeni.

Laupa hommikul ärgates pidin kahjuks tõdema, et autoga sõitma ma pole veel võimeline. Jobutasin miski kella 12-ni, siis tundsin, et peaksin olema sõiduvõimeline. Haarasin Ayr’ist miski burgeri ja hulga kokakoolat ning kihutasin lennukale. Seal hakkasin end kohe tõusule sebima, aga peainstruktor Motley tegi mulle teatavaks, et ma pole enam APF-i liige, kuna 1. juulist peab pikendama liikmeks olemist. Õnneks sain koha peal avalduse kirjutada ja ka raha maksta. Rsk, 168 taala kysivad aastase liikmeksoleku eest. A midagi teha pole. A kohe peale selle raha välja käimist sain rõõmsaid uudiseid kuulda. Nimelt ei võtnud Motley raha mu viimase hyppe eest eelmisel kuul. Ytles, et loodetavasti sebin talle tandemhypete kliente backpackerite seast. 65 taala nagu maast leitud. Rõõmsad uudised aga jätkusid. Kui maksin ette 3 hyppe eest, siis kysis Motley mult ainult 10 taala varustuse renti hyppe kohta. Samuti nagu oleks maast 60 taala leidnud. Meeleolu tõusis tublisti.

Esimene hype oli eriti mõnus. Kõrgust anti 3 kilomeetrit. Kuna lennuk oli lahja, siis olidki kõik hypped sellelt kõrguselt. Väljusin viimasena ja nii kui välja sain oli niiiiii mõnus olla. Kohe eriti mõnus oli yle kuu aja vabalangemises olla. Suurest rõõmust viskasin kohe mitu saltot. Teisel hyppel otsustasin proovida sit-fly-d. Mitte kuidagi ei saanud asendit sisse, igakord kui proovisin kaotasin igasuguse stabiilsuse. Viimasel katsel peaaegu õnnestus, aga vajusin selili ära. A lõbus oli ikke.

Laupa kahjuks rohkem ei saanudki hypata, kuna rahvast oli suht palju ja lennukiks oli Cessna 182, mis võttis peale ainult 5 hyppajat. Ja need 5 hyppajat olid ka ikke päris kokku pressitud seal. Peale viimast tõusu hakkasid kõik suures yksmeeles õlutit trimpama. Yks kast tuli ka minul osta, kuna suutsin kogemata mainida, et selle lennukiga oli see mul esimene hype. Ja kui miski on esimene kord, siis see tähendab kasti. Õhtal käisime veel pubis söömas. Pubi omanik tuli meile ise bussiga järgi ja viis pärast tagasi lennukale. Väga mugav, keegi ei pidanud kaineks autojuhiks olema. Peale kõrtsu veel istusime lõkke ääres ja jätkasime hyva joogi manustamist. Kella yhe paiku kolisin autosse magama.

Täna oli esimene tõus kell pool kymme. Mina sinna ei mahtunud. Teisel tõusul olin aga rõõmsalt lennukis. Jätkasin ist-lendamise proovimist. Tuli aga vägev käkk-lendamine. Nalja ja rabelemist oli kõvasti. Tänasele teisele hyppele läksin lyhikeste pykste ja teesärgiga. Väga lahe oli tunda tuult yle keha. Proovisin jälle istumist ja sain täiesti rahuldavasse asendisse. Kahjuks kõrgust oli selleks ajaks juba suht vähe ja pidin end jälle kõhuli viskama, et avada. Väga rahul selle hyppega. Kolmandale hyppele minnes olin juba lennukis väga väsinud ja mõtlesin, et see saab ka viimane hype olema. Vabalangemises tundsin samuti tugevalt väsimust ja eriti midagi ei teinud. Mingi aeg träkkisin, aga enamuse ajast nautisin vabaltkukkumist.

All maa peal aga hakati mind moosima, et ma veel hyppaks, muidu ei saa tõusu täis. Olin nõus hop and pop’i tegema. Kõrgust pidi mulle 4000 jalga, ehk siis 1200 meetrit antama, aga kui oli aeg välja kolida, siis selgus, et olime juba 4500 jala kõrgusel, mis andis võimaluse 10 sekundit vabalangemist võtta. Enamuse sellest ajast vedelesin avamisasendis.

Nädalavahetusega olen igaljuhul vägagi rahul. Lisaks rõõmustas mind veel see, et kui maksin kolme viimase hyppe eest, siis varustuse renti ei kysitud mult yldse. Kui jään siiakanti pikemalt ja lähen sinna ka augustis hyppama, siis sai kokku lepitud, et hakkan oma B litsentsi seal tegema. Kokku on vaja teha 10 hypet koos instruktoriga ning iga kord vaja kindlad harjutused sooritada. Lisaks tuleb ka kupli all lennates vajalikke harjutusi teha. Kui asja ära käkin, pean hypet kordama. Kui kymnes etapp on läbitud, siis peaksin olema võimeline edukalt formatsioonides hyppama. Natu kulukas see kyll on, kuna pean ka instruktori hyppe kinni maksma, aga see-eest ta õpetab mind enne maa peal ja selgitab kogu kupatust. Ehk siis see asi peaks mu arengule tubli tõuke andma. Lisaks muudab B litsents mul hyppamise lihtsamaks, kuna siin jälgitakse väga täpselt litsentse, mis tähendab, et praegu ma way-sid hypata ei tohi. Ainult instruktoriga. Eks paistab, kuda asi kujuneb. Tahaksin way-sid teha kyll.. Ja kui B litsents on käes, siis pole ka C enam kaugel. Vaja lihtsalt hypete arvu suurendada ja täpselt maanduda. Ja C litsents siinmail tähendab, et võin kaamera kiivri kylge panna. Ja see mõte meeldib mulle vägagi. Ilusad plaanid, mis loodetavasti ka vähemal või rohkemal määral täituvad.