Toogoolowa boogie

Laupa õnnestus teha pakkimiseksami 4 esimest pakkimist. Pyhapa sain teha kahjuks vaid yhe, kuna John sõitis ära Toogoolowa boogie'le. Kuna koht asub siit miski 50-60 km kaugusel, siis otsustasime Markusega kah sinna minna esmapa ommik.
Mõeldud, tehtud, ning esmapa lõuna paiku olime Toogoolowa linnakese kõrval Skydive Ramblers dropzone'is. Sealne boogie oli suunitlusega yle 40 aastastele varjuritele. Boogie raames toimusid ka yle 40-ste maailmameistrivõistlused täpsusmaandumises. Ikke mõnus vanurite kari oli kohal. Vanim hyppaja oli 86 aastane, kes on ka austraalia vanim aktiivne varjur. Võistkondi oli kohal paljudest riikidest. Sealhulgas ka venemaalt ning kõige pullim oli see, et ykski venelane ei osand absull mingit võõrkeelt. Õnneks juhtus kohal olema yks tsehh, kes oskas nende kombel kõnelda ja oli tõlgiks. Hulga inimesi oli ka meie klubist seal.
Kahjuks oli esmapa jõle tuuline, ning kui sinna jõudsime, siis mingit hyppetegevust ei toimunud. See-eest lõbustas meid yks lendur oma trikkidega. Poldki päriselus lennuakrobaatikat näind. Lisaks möllas yks vant seal oma ylikerge lennukiga. Tegi täpsusmaandumist ringi sisse, kuhu muidu langevarjurid maandusid. Lahe oli see, et kuna tuul oli tugev, siis õhkutõusmiseks kulus tal umbes 10 meetrit sõitu mööda maad vastutuult. Samuti maandus peaaegu nagu helikopter. Sellelt oli võimalik ka hypata. 40 taala eest 4000 jala kõrguselt. Kahjuks mul puudus vari ning samuti polnud soovi maksta 250 taala boogie registreerimistasu. Õhtupoole läks ilm vähe vaiksemaks ja siis said vanurid väheke hypata kah. Kui pimedaks läks, siis hakkas juba lõbusam. Kogu see penskarite kari kukkus õltsi kaanima nagu loomad. Ega siis isegi saanud viletsam olla. Õnneks tehti väga palju kaste õlut välja ning sain enamus tarvitatud õlled tasuta. Sai ka erinevate vanainimestega juttu aetud ning selgus, et yks tegelane tundis seda kerglennuki omanikku ning lubas mind homme temaga kokku viia, et saaksin teha huvilennu sellega. Sain ka paar kontakti põhjapoolt austraaliast, kus pidi osades klubides suht suur puudus olema pakkijatest. Nii et oli kasulik jooming. Millagi öösel kobisin autosse magama, kus ees juba magas Markus, aga õnneks on tegemist suure autoga nii et polnud probleemi sinna mahtumisega. Pigem oli probleeme kordinatsiooniga. Igatahes kuidagi sain ma sinna ronitud.
Tänane hommik oli ilus. Nimelt tuli meid yles äratama kaunis kaameratibi Sara ja ma ei pidanudki esimese asjana hommikul nägema pohmase Markuse lõusta vaid hoopis naeratavat neiut. Hetk hiljem kyll mõistsin, et tegemist ei olnud naeratuse, vaid kahjurõõmsa irvitusega. Olin parasjagu hommikusöögi järjekorras, kui mind leidis Hõumsi. Ma ei tea, kuda seda hyydnime kirjutatakse, aga kõlas see umbes nii. Tegemist oli selle tegelasega, kes mulle lennuki pilooti pidi tutvustama. Õgisin kiirelt kõhu täis ja järgnevad kaks tundi tegelesime piloodi otsimisega. Lõpuks siiski leidsime ta ning pidin siis vaid ära ootama kuni piloot ise yhe hyppe ära teeb. A seejärel sai siis lendama mindud. Võtsin fotoka kaasa ja klõpsisin päris mitu pilti õhust. Kuigi kõrgele ta ei lennanud, aga oligi ägedam nii madalal lennata. Jõle äge oli ikke täiesti tuule käes olla, ilma igasuguse lennukikabiinita. Igati rahul kulutatud 30 taalaga.
Peale seda sai veel natu täpsusmaandumist vaadatud ning päris lahe oli vaadata 42-wayd. Eriti lahe oli mu arust siis, kui nad kõik oma varjud avasid. Ikke ysna tihe liiklus oli seal yleval. Miski kella 3 paiku tulin sealt tulema, kuna pidin homme hommikul tööle hakkama kuskil põllul, aga kui kell 5 agendiga yhendust võtsin, et täpsustada asja, siis selgus, et ma siiski sel nädalal alustada ei saa. Nii et oleksin võinud tegelikult veel Toogoolowasse jääda ja ka täna õhtul vanurite kulul õlunaadi libistada. A nuh, mis seal ikke!
Enne äratulekut ostsin ägeda pusa.

krdi känguru!

Täna juhtus naljakas lugu. Kuna ilm oli tuuline, siis pidi alati kaks meest maandumisalal olema ja tandemi varju ära kustutama. Kõndisin siis mina maandumisplatsil, vahtisin taevasse, et kus see tandem lendleb. Järsku kuulsin jalgade poolt miskit kisa, järgmine hetk märkasin, et olin jänesele, (vabandust, jänese moodi kängurule) peale astunud. Kahjuks mu hiina kets ei tapnud teda ja täna värsket liha ei saa. Järgmine kord peab igaks juhuks sõjaväe kirsadega peale lendama..
Midagi head siiski juhtus kah, nimelt APF (Australian parachuting federation) suutis mu paberid lõpuks kohale saata. Nii et homme ilmselt alustan eksamiga, mis koosneb 10-st pakkimisest ja persetäiest teooriakysimustest.

Ärkasin hommikul nõks enne kaheksat, haigutasin, sygasin m... ning läksin panin teevee keema. Kui tee oli valmis, astusin õue, et mõnusalt katusealusel pingil teed lyrpida. Sirutasin käe välja ning haarasin sidrunipuult värske sidruni ja panin osa sellest tee sisse. Kas pole mõnus, kui sidruni hankimiseks on vaja ainult käsi välja sirutada. Hakkan vaikselt mõistma pigisid, et nad ei viitsi tööd teha, kui toit kasvab maja kõrval puu otsas. Kui veel õllepuu olemas oleks...
Mulle tuli yks lugu meelde. Ei mäleta, kes selle mulle jutustas, aga asi rääkis kuda nõukogude ajal või selle lõpul keegi oli miskit välismaalast eestis sõidutanud. Too väljamaalane oli yhel hetkel ajanud silmad nii punni, nagu näeks naabri koera enda söögitaldrikusse sittumas. Mis pani teda imestama oli meie teederemont. Nimelt oli miski vant labidaga võtnud portsu asfalti auto kastist, asetanud selle maanteeauku ning seejärel teerulli funktsiooni asendamiseks virutas ilgema litri vastu seda värsket asfaltit sellesama labidaga.
Nii, nyyd ma räägin, kuidas me täna lennuka maandumisraja asfalti remontisime. Võtsime kastist labidaga kuuma asfalti, asetamise selle auku ja tampisime kinni. Sel hetkel mul see eelmine lugu tuligi meelde. Täitsa naljakas oli nii asfalti lappida, teades, et see pole miski kylavahetee vaid ikke lennukite maandumisrada! Jama oli see, et asfalt kippus ää hanguma kastis, aga ka selle peale oldi juba mõeldud, kaasas oli miski kirka ja kõpla ristsugutis, millega siis sai asfaltihunnik jällegi lödiks tehtud. Tampimiseks oli kah miski vidin olemas, aga õige pea me mõistsime, et kiirem ja mugavam on lihtsalt autoga mõned korrad sellest yle sõita.
A täna sai ka väga oluline asi lõpuks tehtud. Kui te arvate, et otsisin endale miski ägeda töö, siis eksite. Nimelt hankisin toormaterjali koduõlle käima panemiseks.

Esimene teenitud raha

Eila õnnestus mul teenida esimesed dollarit siin riigis. Nimelt yks hyppaja soovis, et ma ta varju pakiksin ja maksis mulle 6 taala! Jee, ma sain rikkaks! Hommikul tegein seda veel korra sama raha eest.
A eilne õhtu kujunes eriti soodsalt. Nimelt kohe alustuseks tegi kasti õltsi välja Markus, kui see oli otsas, siis ta tegi veel teisegi, peale teda tähistas Billy midagi. Kokku tehti välja 6 kasti ning veel 5 liitrine heineken. Rahvast oli kah meeldivalt palju ja pralle oli vägev. Osa tegelasi tõmbas end ikke täiesti rihmaks. A hommikul oli tore inimesi vaadata. Keegi eriti nalja ei visand, mugavamates kohtades jäädi kohe tukkuma. Pakkida oli kah neetult raske. Raskemaks tegi asja veel see, et Markusel oli totaalpohmakas ja ta rohkem magas kui pakkis ning Roger polnud kah öö läbi magada saanud õnnelike joodikute norskamise saatel. Seega mina yksi rabasin nagu loom. Praegu on Markusel ja Rogeril juba parem ning mina ei viitsi enam liigutada, vedelen rohkem.

Purjus peaga tehtud sissekanne

Ahoi.
Eilsele teemale lisaks tahtsin öelda, et täna sattusid siia 3 rootslannat. Otse loomulikult selgus selle peale, et meie tandemmeister Brenda on ka aasta aega Stockholmis elanud.
Teine tähtsam asi, mis ette sai võetud, oli auto remontimine. Esimese asjana kruvisin termostaadi lahti. Õigemini yritasin seda teha, sest mul pold vastavaid võtmeid. Õnneks Brendal need siiski leidusid ja avanud vastava koha, leidsime, et seal suurt midagi polnudki. Et koht, kus oleks pidanud asetsema termostaat, oli ysnagi tyhi. See ausalt öeldes tekkitas hämmeldust, kuna ootasin pigem miskit kinni-kiilunud jurakat, kui tyhjust. Igatahes uus termostaat sai paigaldatud ja ma väga kahtlen, kas sellest kasu on, kuna ilmselt on mul tegemist ummistusega kuskil radika juures.
Teise asjana vajas pingutamist roolivõimu rihm. Mis seal ikke, kinnitusmutter lahti, ja pingutusmutrit peale keerata! ainuke äda oli see, et kinnitusmutri saime lahti, aga polnud sobivat võtit pingutusmutri jaoks. Õnneks mina olen pärit eestist ja sõber on pärit jugoslaaviast, see tähendab, et puuduolevad tööriistad tehakse kättesaadavatest materjalidest. Osa minu seljakotist ei ole enam meeldivalt roheline, ning osa mingist kaikast, mis täiesti põhjendamatult esikus vedeles, ei ole enam endine. Tulemus: roolivõim enam ei vilista, kui see täiesti yhte serva keerata... See on vist see hetk, kui tuleb rõõmu tunda tehtud tööst...
Mina olen rahul tehtud tööga.
Lisaks õnnestus mul lugeda natuke kohaliku B kategooria tingimusi.. Tuleb osata saltot teha õhus...

Rahvuste segunemisest siinmail

Täna kirjutaksin paar sõna erinevate rahvuste esindatusest siin. Päris kirju pilt siin.
Seda ma juba rääkisin, et koos minuga on siin pakkijaks yks poiss saksamaalt.
Lisaks mainisin, et tandemmeister on elanud eestis 4 aastat, lisaks on tal miski naine ja lapsed soomes ning samuti on ta elanud saksamaal. Ise ta on siiski austraaliast.
Paar päeva tagasi selgus, et kauni kaameratibi Sara vanemad on mõlemad Lätist siia tulnud.
Ka yks piloot pidi poolenisti lätlane olema.
Praegu alustab siin pakkimisõpinguid yks tegelane Jugoslaaviast.
Paar päeva tagasi ostsin poest autole uue termostaadi. Seda otsides oli esimese poe myyja Hollandist. Pidin temaga veerand tundi poliitikast rääkima.
Eelmisel nädalal käisid siin tandemhypet tegemas kaks kaunist Emirates'i stuardessi, kes on pärit Inglismaalt. Kusjuures yks oli adopteeritud Sri Lankast.
Mul ei karga praegu meelde täpselt, aga keegi hyppaja omas sugulasi Serbias, kui ma õigesti mäletan.
Meeletult palju ikke erinevast rahvusest inimesi siin. Ja kui ma veel kolin kuskile bacpackersite hostelisse elama, siis seal võib kohatud rahvuste arv ikke meeletult tõusta.

Aga nyyd on aeg tagasi minna teisele korrusele remonti tegema, et välja teenida tasuta hyppeid..

Tegin ära!

Eila siis lõpuks õnnestus! Mitte ymmarguse hype, vaid lõpuks sõitsin korra kenasti paremal pool teed, nagu mõistlikud inimesed. Roger kyll pistis millegipärast selle peale kisama. Sai veel käidud Toowombas. Viisin Rogeri tööintervjuule ning ta sai isegi tööd. Ja oli kysind ka minule kohta ja paluti tal minu resume ahk siis cv sinna viia. Ehk ta homme teeb seda ja juhul, kui veab, saan sinna tööd ning saan elada Rogeri juures eriti odavalt.
Väga õnnelik ta selle tööotsa yle ei paistnud. A linnas käiguga muutusin mina jupp maad õnnelikumaks, kuna ostsin unniku liha ja kaks kasti õltsi. Paariks päevaks peaks varusid jätkuma. Pool kasti kulus muidugi kohe ära. Öösel poole nelja paiku oli naljakas juhus. Rääkisin miski tegelasega skaibis, kui järsku nägin tandemmeister Brendat liikumas. Tuli vaatama, mis ma teen ja ma ytlesin, et ajan juttu, et praegu on sobiv kellaaeg eestisse helistada. Selle peale Brenda vastas, et ta teab, et oli just hetk tagasi lõpetanud kõne Soomesse.
Täna lõpuks võttis yhendust yks töövahendaja, kes on siin klubis hyppaja. Ytles, et tööd on ja jagub meile, aga tingimuseks on see, et peab kolima elama Gattonisse tema ema motelli, muidu tööd ei saa. Nii et võib juhtuda, et jätan mingiks ajaks siinse muheda, kauni kaameratibiga pesa seljataha ja käin siin vaid nädalavahetustel. Eks paistab. Mõni päev on mul siin klubis kah veel töid tegemist, et oma ymmarguse varju hype välja teenida.
Nyyd aga jätkan õlle konsumeerimist ja loodan, et saan varem magama kui eile.

peaaegu..

Eile oli tore päev. Natuke väsinud kyll olin, kuna olin reedel öösel kella kolmeni õltsi libistand, aga pold hullu. Ägedaks läks just õhtul. Nimelt vanemad instruktorid läksid peale hyppepäeva minema, siis allesjäänud noorem seltskond loomulikult otsustas napsutama hakata. Kõigepealt istusime kõrtsus, kaanisime õlut ja hiljem naasime klubisse. Ja siin läks juba huvitavamaks. Kui tangitud oli juba tõsisem kogus, kui paar õlut, siis otsustasid osad tegelased BASE hyppeid tegema hakata klubimaja rõdult. Otsa tegi lahti Sam, kes näitas eriti suurepärast maandumistehnikat. Rahvas oli ikke mõnusalt pöördes. Mingi hetk arvas Sara, et kuna ta varuvarju pakkimistähtaeg saabub mõne päeva pärast, siis ta teeb järgmisel päeval cut-away ja et ta seda ei peaks ilma põhjuseta tegema, siis lasi Pete'il oma varju pakkida. Pete ei old kunagi varem pakkinud asja ja tal lasti vari lihtsalt kuidagi kotti toppida. Asjalikke nõuandjaid oli ymber muidugi hulgim. Nalja sai ikke nabani. Mingi hetk tegime lõket, mille syytamine käis loomulikult suitsukyynlaga, mitte tikuga. Lisaks kasutati veel lennuki kytust, nagu meie Nurmsis. Meeldiv pummelung kestis umbes poole neljani öösel, kuna siiski hommikul kell 8 pidime kõik teovõimelised olema.

Tänane hommik oli raske. Juba kell pool yheksa peksti maast lahti ja pidin varje pakkima hakkama. Vähemasti rabamisega sai pohmakast kiiresti lahti. Täna nägin lahedat asja. Nimelt siin nad suht tihti tõmbavad varu, kui selle pakkimise aeg kätte hakkab tulema. Täna otsustas Roger seda teha. Et see turvalisem oleks, siis sellistel puhkudel nad kinnitavad endale kõhu peale veel ymmarguse varju varuvarju. Kahjuks ei saanud pilti teha, kuna fotoka akud said eelmise õhtu läbustamise ajal tyhjaks.
Sai ka Johniga kokku lepitud, et hyppan nende vana ymmarguse varjuga täna, aga kahjuks jäi see siiski tegemata. Ehk saab selle nalja siis järgmisel nädalal ära teha. Igatahes mulle lubati, et enne mu lahkumist siit kandist, saan ma kindlasti sellega hypata. Tahaks teada, palju eestlasi on aussis vunts-tyypi hyppamist harrastanud?
Lisaks nägin täna veel miskit tyypi känguru.

Toowomba

Täna omk sai juba veerand kaheksa autoga Toowomba poole kihutama hakatud. Kuna sinna oli ainult 45 km, siis hakkasime Rogeriga mõtlema, et mis krt see oli, mis meid nii vara sõitma sundis, kuna Rogeri töö algas alles kell 9. Õige pea tuli põhjus ilmsiks, nimelt jälle läks minu automobiili jahutusvesi keema. Mis seal ikke, pool tundi vedelesime maantee ääres, peale seda sõit jätkus ja enam vesi keema ka ei kippunud millegipärast. Peab asja uurima..
Viinud Rogeri tööle, jätsin auto tema töökoha hoovi ja läksin linna peale. Töökoht on tal muidugi äge, miski vanurite päevakeskus, kus ta peab vabatahtlikuna tasuta tööd tegema, et rohkem töötu abiraha saada. Kogusin natu infot turismiinfost ja alustasin vahva muuseumiga yhest kauba-ja inimeste vedamise kompaniist. Sitaks ägedaid kaarikuid ja trääni oli seal. Tahtsin kõike pildistada, aga peale 4-ndat fotot sai loomulikult fotoka akud tyhjaks. A ägedat oli seal vaadata kyll. Näiteks eriti kihvtid olid laste kitsevankrid, millega nad käisid metsast hagu toomas ja niisama rallimas. Äge oli.
Peale seda muuseumi suundusin militaarmuuseumi poole. Vahepeale jätsin yhe kaubanduskeskuse, kust ostsin uued akud oma fotokale. Militaarmuuseum oli äge. Pildistada pold seal sittagi, aga väga palju oli seal infot austraalia sõdimiste kohta 1. ja 2. maailmasõjas. Ma tõesti ei teadnud, et aussid kah nii kõvasti osalesid nendes sõdades. Väga palju oli just ajalugu tutvustavaid tekste ja nende peale ma kulutasingi tsipa yle kolme tunni. Peale seda jalutasin Rogeri juure tagasi ja kärutasime dropzone'i tagasi.
Enne linna peal kolades nägin yhte ägedat leevikest.

Kusjuures yks vana asi tuli meelde. Nimelt, kui sõitsin veel lennukiga siiapoole, siis mingi etk vaatasin, et lennukis natu maad eespool on mingi mees musta tankisti mytsiga. Imestasin ja vaatasin uuesti, ning tõdesin, et see oli oopis kiilakas neeger..

Tagasiteel käisin läbi botlleshopist. Kuna olin juba ligi nädal aega kuival istunud, siis tahtsin esiti kogu poodi tyhjaks osta. Teades oma krediitkaardi masendavat seisu, pidin sellest plaanist loobuma. Piirdusin 4 liitri veiniga, 2 sampusega ja kasti õllega. Õll oli isegi 5,2 kraadi kange, mis meenutas kohe mulle Alexandrit, aga kahjuks maitse poolest täiesti mõttetu jook. Õnneks, kui jääkapis täiesti kylmaks lasta, siis läheb alla. Ja mitte ainult, osa sellest jõuab ylesse tagasi.. Mitte suu kaudu vaid latva.

Sitaks kõva tööpäev oli!

Hommikul pool kuus olime Rogeriga nagu naksti Gattoni caravan park'i juures. Väljas oli veel pime ja nägime umbes kahte kolmandikku kohalolijatest. Need olid kilid. Yhte kolmandikku me ei näinud, kuna need olid pigid. Ja loomulikult ei leidnud me sealt Husseini, kellega me eile õhtul suhtlesime.
Yhel hetkel läksime miski pigide pundi käest kysima, et mis värk on, selle peale need kohe arvasid, et kuna me oleme valged, siis me otsime töölisi, mitte tööd. Paras segadus seal oli ja lõpuks miski pigi juhatas meid Husseini juurde, kes lubas meile täna õhtul enne kuute helistada. Praegu on kell juba pool kaheksa, aga ta kõllanud ei ole. pool tundi tagasime helistasime ise talle, aga ta ei võtnud toru.
Kogu selle jura peale otsustasime, et sel nädalal põllutööd me ei tee. Roger peab miskit vabatahtliku tööd tegema Toowombas ja mina homme viin ta autoga sinna ja vahin ymbruskonna vaatamisväärsusi. Niisama ei viitsi siin lennukal enam passida. Kuna Roger elab ise Toowombas, siis vbolla jään sinna ka ööseks ja liigun alles neljapa tagasi. Eks paistab, eriti ei viitsi planeerida..

Sain tööotsa

Täna käisime Gattonis tööd otsimas. Leidsime yhe telefoninumbri millele helistades kutsuti meid homme poole kuueks kohale. Mingi saagikorjamistöö pidi olema, me ei kysinud mida me korjame ja kui palju me pappi saame selle eest. Eks homme paistab. Läheme sinna Rogeriga kahekesi. Selgus, et Roger on vist elukutseline töötu. Ta jutust olen aru saanud, et ta peab iga nädal kuskil tööhõiveametis käima, et pappi saada ning aegajalt peab miskit tööd tegema. Nyyd ta siis otsustaski natuke põlla peal rabada, et siis jälle mingi aeg töötu abirahal lebotada.
Saatsin ära ka avalduse astumaks Austraalia langevarjunduse foderatsiooni. Selgus nimelt, et ilma sinna kuulumata ma ei saa ka pakkimislitsentsi omandada.
Tagasiteel käisime miskist puuvilja kauplus-laost läbi. Päris suur pleiss oli ja mis kõige ägedam, seal olid miskid kastid igasugu erinevate puuviljadega, mis maksid kõigest 2 taala. Sisaldasid nad selliseid mitte kõige kaubanduslikemaid isendeid, samuti selliseid, mis hakkavad juba vananema. Aga 2 taala eest on seal söödavat sudi ikke sitaks! Ilmselt astun sellest kohast teinekordki läbi, sest see asub dropzone'ist miski kilomeetri kaugusel kõigest.

mõttetu sissekanne

Täna pole peaaegu mitte halligi kirjutada. Päev otsa pakkisin tandemivarje. Esmakordselt pakkisin ka yhe varju täiesti omaette, senimaani olin koos juhendajaga seda teinud. Kusjuures see hypati isegi lahti kah. Homme läeme Markusega Gattonisse tööd otsima.

Väikese yllatuse osaliseks sain. Nimelt sain teada, et tollel kaunil kaameratibil on miski 900 hypet ja ta ise on alles 22 aastane. täitsa hull!

Ma armastan aussi byrokraatiat

Reede hommikul sõitsin varavalges juba kohalikku ARK-i, suht kesklinna lähedal ja kell 7 oli liiklus veel meeldivalt hõre. 8.30 lasti asutuse uksest sisse ja mina olin kohe esimeste seas. Ulatasin uhkelt kõik oma paberid teenindajale. Mis aga selgus, oli see, et Kaie täidetud blanketist oli ikka veel liiga vähe. Vaja oli tema yyrilepingut ja isikuttõendavat dokustaati. Lepingu olin ma igaks juhuks lasknud Kaiel endale meili peale saata. Aga mida ei olnud, oli internet seal ARK-is. Teretulemast tänapäeva! Mis seal ikke, kõmpisin kesklinna, umbes tunnikese võttis see aega. Seal ootasin 2 tundi, millal Kaie sai võimaluse mulle oma id kaart anda, lepingu printisin raamatukogus välja. Tagasi kõmpisin kah jala, mõtlesin, et hoian raha kokku. Tee peal nägin yhe Patroli tagaklaasil lahedat kirja. Seekord oli teine teenindaja, kes Kaie ID kaardi poolegi ei vaadanud. Vot see ajas juba kurjaks, sest tagasi linna oli mul vaja minna ainult id kaardi pärast, ilma selleta oleksin kohe lennuka poole ajama saanud panna. A seekord ma enam end ei piinanud vaid sõitsin bussiga. Õnneks Kaie sai kohe kontorist välja tulla ning kaardi vastu võtta.
Sõit lennukale kujunes suht lihtsaks. Sain suht kergelt kohe miskile läbi-linna-magistraalile ja see viis otse õigele maanteele. Yhes liiklussõlmes kyll suutsin valesti keerata, aga tänu kaardile sain miski 10 minutiga ja paari kilomeetrise ringiga taas õigele teele. Arvasin, et nyyd on ainukeseks mureks mitte lennukast mööda põrutada, aga eksisin. Nimelt avastasin miski hetk, et masina jahutusvesi peaaegu keeb. Konditsioneeri asemel keerasin hoopis kytte põhja. See natuke aitas, aga mõne aja pärast keerasin siiski yhte bensukasse mootorit jahutama. Rsk, ajas ikke vanduma kyll, aga lootsin, et ehk on viga lihtne, et näiteks lihtsalt vett on liiga vähe või miskit sellist. Kui masin jahtunud oli, sõitsin edasi ja huvitaval kombel seekord ei kippunud vesi keema minema. Sõitsin ilusti lennukale ja kõik toimis. Ei tea mis tal viga oli.
Kui kohale jõudsin, viskasin õlled kylma ja tegin ise siis oma uuest sõidukist pilte. Mõni aeg hiljem, kui õlled maha hakkasid jahtuma, hakkasime suure naudinguga neid manustama. Selgus, et püsivalt elavad siin klubimajas ka tandemmeister Brendon ja too kaunis kaameratibi Sara. Lisaks siis veel mina ja saksa poiss Markus. Tollele oli mul kohe natuke jäägermeistrit pakkuda. Yhel hetkel kostis kusagilt Sara kisa, hetk hiljem ka vandumist Rogeri poolt. Nimelt roomas uksest sisse miski madu ja kadus kylmkapi alla. Kylmkapi alt oli ta roninud miski prao kaudu varjude laoruumi. Leidsime ta miskist põrandapraost varjumast. Keegi teda eriti näppida ei julgenud, kuna siinkandis on palju tapvaid madusid. Pildi järgi, mis ma yle neti saatsin, suutis Kurat selle suure tõenäosusega identifitseerida. Pidi suht ohutu tegelane olema, kuid kindluse mõttes ikke ei hakanud teda torkima. Yritasime kõik praod selles toas kinni toppida, et ta sealt välja ei pääseks ja otsustasime, et las John hommikul leiab lahenduse. A hommikuks oli tegelane kadunud ja rohkem me teda näinud ka pole. Oma magamiskohta kah pildistasin. Siin on miskis ruumis mingi 12 voodit, osad on narid, osad tavalised. Kõige tagumisse nurka kolisin mina magama. Lisaks on eraldi magamistoad Saral, Brendonil ja Johnil.
Tänane päev oli yks paras pakkimine hommikust õhtuni. Kui päike loojuma hakkas, läksime lähedal olevasse pubisse sööma. enamus läksid autodega, aga 4 tegelast lasid end lennukist sinna alla visata. Meie näitasime miskite tossukyynaldega tuule suunda all. Päris äge oli, miski persetäis kohalikke tuli kah vahtima. Siuke värk siis tänaseks. Homme saab ka ilmselt päev otsa pakkida ning esmapa läheme Markusega Gattonisse tööd otsima.

Yks asi, mida ma Brisbanes olles imestasin, oli see, et kesklinna tänavatel olid maas miskid sooned. Nu tegelt need ei olnud sooned vaid rohkem nagu pahupidi sooned, mõelge ise, kuda neid nimetada. Lõpuks juhtumisi nägin pilti, mis selgitas kõik. Nimelt pimedad ei kola seal niisama valge kepiga ringi vaid neil on valge kepi otsas veel väike ratas. Ja nii nad siis kulgevad, et ratas jookseb ilusti soonte vahel. Aegajalt on ristmikud, kus on miski mummuline pind, sealt nad siis teavad, kas keerata ära või mitte. Samuti olid sellised mummulised lapid kesklinnast väljas olevatel tänavatel enne ristmikke. Nii et kui ma kunagi pimedaks peaksin jääma, siis tahaks kyll siinmail elada. Yritasin midagi pildile ka saada. Yks pimedate ristmik.

Auto ostmise lugu

Ahoi!

Kuna tulevane elu- ja töökoht on suht nõmedalt igasugu asulatest väljas, siis mõnusamaks äraolemiseks tundisn, et vajan autot. Tegelikult oleks vaja ka langevarju, et odavamalt hypata, aga kahjuks mõlema jaoks mul pappi ei ole. Tegelt saaks ka mõlemad osta, aga siis peaksin need nii odavad ostma, et auto ei oleks sõidukõlbulik ja langevari poleks hyppekõlbulik. Loogiliselt võttes oleks pidand siis valik langema hyppevarustuse peale, aga siiski otsustasin auto kasuks.
Plaan oli siis esmapa tegelema hakata. Lausa ennastsalgava innukusega suutsin end juba kella kolmeks linna raamatukokku internetti vedada. Järgnes mitmetunnine surfamine myygikuulutuste vahel. Otsisin autot, mille ostmine koos dokustaatide vormistamisega jääks 2000 taala piiresse. Soovitavalt universaalkerega. Esialgu otsisin eramyyjate käest, kuna neilt pidi väidetavalt odavam olema. Otsisin miski viis varianti välja ja leidsin, et selleks päevaks on tehtud kyll.
Teisipäev. See oli yhtlasi ka see päev, mil pidin Leah juurest välja kolima. Leppisin temaga enne kokku, et mu suur seljakott jääb sinna paariks päevaks, kuni ma sellele oma vinge autoga järele tulen. Ööbima pidin Kaie juures. Miski pealelõunal helistasin yhele sellile, kes myys universaalkerega Audi 100. Tegemist oli ikke korralikult austraalia keelt valdava mehega, kellest ma telefonis mitte halligi aru ei saanud. Kuidagi pika pusimise peale leppisime kokku, et lähen tema poole kella kuueks õhtul. Andis aadressi kah, mida ma siis netist kaartide pealt otsima hakkasin, aga kahjuks ei leidnud. Lahendasin asja nii, et sain vahepeal kokku Kaiega, kes neid ozze paremini mõistab. Tänu temale saimegi õige aadressi teada, ning ka seda et kesklinnast on sinna 10 minutit. Mis seal ikke, istusin taksosse ja ytlesin aadressi. Vastu kysiti, et milline eeslinn, kuna seda tänavat on kahes kohas ja need on sisuliselt erinevates linna otstes. Kõllasin siis uuesti automyyjale ja too ytles, et tal tuli miskit vahele ja et kohtume parem järgmisel hommikul. Maksin ilusti taksojuhile 3.20 raisatud aja eest ja läksime laiali. Ööbima läksin siis Kaie vingesse korterisse mitte nii vinge diivani peale.
Kolmapäev. Hommikul kohe uhasin Audit vaatama. Miski 1,5 tundi sõitsin kuskile päraperse. Jõudsin kohale, vaatan, audi tänava ääres. Väljastpoolt igati viisakas ja ostusoovi tekitav. Helistan siis vanale, et tulgu välja, kui vastu tuli pikk pikk aussikeelne mulin, mille viimane lause oli see, et ta siiski ei myy seda. Raipenahk ei võinud siis eelmisel õhtul seda välja mõelda! Kolistasin siis linna tagasi. Kõllasin miskile tegelasele, kes myys mitsubishi lancerit, 91 aasta oma, kahjuks sedaan. Seekord sain ma omaniku jutust palju paremini aru, hiljem selgus põhjus, kuna tegemist olid miskist Balkani riigist sisserännanutega. Tädi teadis isegi õige bussiliini öelda ja samuti ka peatuse nime, kuhu ta pidi mulle autoga järele tulema. Igaks juhuks tegin veel printScreeni sealtkandi kaardist. Mis seal ikke, sõitsin kohale, ronin peatuses maha, võtan kaardi lahti, aga mida kaardil pole, on see tänav, kus ma maha olin tulnud. Helistan siis tädile, et olen siin ja siin, kui tädi juba pistis ahastama, et hoopis vale koht jne, et ma istugu bussile ja sõitku edasi kuni miski peatuseni, mis minu kõrvus kostis "Callstop" või miskit. Ei viitsind täpsemalt kysida, mõtlesin, et kyll ma sarnase kõlaga peatuse ikke ära tunnen. Sõitsin siis bussiga rõõmsalt edasi ja jõudsin lõpppeatusesse :D Kaks tundi olin juba seigelnud ja kopp oli täiega ees. Otsustasin, et kui tagasiteel ei suuda kohta leida, siis loobun sellest variandist. Õnneks siiski tänavanimede järgi kaarti uurides suutsin õige koha välja peilida ja siis jõudis ka kohale, mida tädi oli mõelnud. Ta oli öelnud, et peatuses, mille kõrval on car shop. Nuh, niipalju siis minu suurepärasest ingliskeelest arusaamise võimest... Kohapeal siis peremees ajab auto välja. Ma vaatan, et ohoo, sitaks hea näeb välja vana auto kohta. Istun sisse, imestus läheb veel suuremaks, et jumala vinge näeb välja. Kysisin ka proovisõitu teha, masin astub edasi mis hirmus. Jama muidugi on see, et siin kõik sõidavad valel pool teed, ka rool on autos valel pool. Väga harjumatu oli auto vasakut nurka tunnetada. Korra sõitsin miskist teeäärde pargitud autost nii napilt mööda, et auto omaniku kangestumist oli lausa silmatorkavalt näha. Nuh, mina olin masinast täiesti sillas, aga miski tundus valesti, et kuidagi liiga hea masin nii odava raha eest. Lõpuks siis selgus tõde. Nimelt tegelastel oli kaks autot myygis olnud, yks 91 aasta ja teine 2000 aasta. See odav, mida mina tahtsin, oli juba ammu myydud, aga kuulutust polnud kustutatud. Vandusime autoomanikuga mõlemad veidi aega eneste rahustuseks. A yks oli selleks hetkeks selge, et enam ma eraomanikke ei otsi vaid lähen kohe kuskile diileri juurde. Õhtul oli veel probleem magamiskoha leidmisega. Nimelt Kaie, kelle juurde ma lootsin minna, ei võtnud telefoni vastu. Sammusin siis backpackersite motelli otsima. Esimeses olid kohad kõik täis, teises ruumi oli, aga nõuti, et ma pean kohale ilmuma täismõõdus seljakotiga. Naljakas. Selle peale sõitsin Leah poole ja magasin seal põrandal magamiskotis.
Neljapäev ehk siis täna. Hommikul vedasin end juba kella yheksaks miski diileri juurde. Kahjuks oli seal platsil ainult miski 15-20 autot ja tulin sealt suht kiirelt tulema, kuna miskit ilusat ei paistnud.
Järgmise juures oli juba miski 150 masinat hinnaklassis 400-5000 taala. Tundsin, et siit juba võib miskit saada. Suht kiirelt jäi silma mulle kolm universaalkerega masinat. Kysisin myyjalt võtmeid, too andis, aga yhe kohta ytles kohe, et see on ilgem saan, et ära seda parem vaata. Teine masin oli yks Ford Falcon. Igati kena, CD mängija isegi sees, nipsust läks käima, konditsioneer tegi kylma kah. Teen kapoti lahti, vaatan, 4 liitrit. Nunih, mõtlesin, et siukest bensuröövlit ma kah ei osta ja läksin teist vaatama. Too oli Toyota Camry, palju sitemas seisus, aga see-eest väiksema mootoriga, nimelt 3,8 liitrit. Otsisin tykk aega miskit ökonoomsemat masinat, aga kõik need väiksemad paistsid täielikud risud välja.
Hing himustas hirmsasti seda Falconit ja lõpuks otsustasingi selle kasuks. (Siia tulevad homme pildid) Proovisõidu tegin kah, miskit kolinat kusagil polnud, ainult roolivõim kriuksus, kui täiesti yhte serva rool keerata. Mis seal ikka, hinnaks 1350 taala ja igasugu paberid veel 530 otsa. Ja nyyd alles läks lõbusaks. Nimelt tehnilise ylevaatuse koht asus miski 8 km kaugusel ja sealt veel edasi oli siis nö ARK, kust pidin saama numbrimärgid. Õnneks nad lahkelt kinkisid mulle telefoniraamatu, kus on linna kaart sees ja joonistasid mulle ilusti teekonna peale. Tundub lihtne, aga ega ikke ei ole kyll, kui kogu aeg pead end jälgima, et õiges sõidureas oleksid. Ääretult raske oli sellele lisaks veel miskeid tänavasilte vahtida. Esimese laksuga sõitsin muidugi õigest kohast mööda. Õnneks jagasin selle lahti ja suutsin siiski tagasi seigelda. Teh ylevaatusel öeldi, et miskid vidinad tagasilla kyljes natu logisevad. Aru ei saanud, mis need on, aga kui kysisin, kui palju nendega sõita kannatab, siis ytles vana, et igavesti, lihtsalt vahel aukudes on kolksu kuulda. Muus osas pidi masin vägagi heas korras paistma. Hea uudis minule.
Järgmiseks kohaks oli siis nö ARK. Sinna sain juba esimese laksuga kohale. Seal aga selgus, et neile ei sobi see, kui ma lihtsalt Kaie aadressi neile annan, vaid Kaie peab ise kah miskisuguse blanketi ära täitma. Sel hetkel sai selgeks, et täna ma lennuväljale sõidetud ei saa, kuna Kaie asub täiesti kesklinnas, kuhu ma autoga sõita kohe mitte ei tahtnud. Mis seal ikke, läksin lähedalasuvasse ostukeskusesse sööma ja lennuka tarbeks provianti ostma. Auto tarbeks ostsin ka kasti õlut, et ta ikke kestaks.. Otsustasin oodata umbes kella kuueni, et suurem liiklus mööda läheks, enne kui yritan läbi kesklinna Kaie juure koju kärutada. Kõige naljakam on see, et sain selle ylesandega edukalt hakkama, ainult yhes kohas keerasin valesti, aga selle jagasin kah kärmelt lahti. Kui kohale jõudsin, siis olin muidugi umbes samamoodi läbi higistanud kui esimesel päeval raske kotiga mööda linna kolades. Kuna Kaie on veel tööl, siis tulin raamatukokku netti oma väikestest seiklustest pajatama. Hiljem saame siin kokku ning loodan, et mulle ka öömaja pakutakse. Eriti soovin ma, et mulle pakutaks võimalust maja hoovis olevas basseinis hulpida. Ujuda ma ilmselt ei viitsiks, tahaks lihtsalt jahedas vees hõljuda ja mitte ennast liigutada. Õnneks homme on yhte ARK-i suht lähedal minna ja see jääb veel peaaegu sama tee peale, mis kaudu ma pärast linnast välja sõidan. Nii et homme vast saan kõik paberid korda ja põrutan ära maale.
Uhh, jälle sai miski ilmatupikk tekst..