Ma armastan aussi byrokraatiat

Reede hommikul sõitsin varavalges juba kohalikku ARK-i, suht kesklinna lähedal ja kell 7 oli liiklus veel meeldivalt hõre. 8.30 lasti asutuse uksest sisse ja mina olin kohe esimeste seas. Ulatasin uhkelt kõik oma paberid teenindajale. Mis aga selgus, oli see, et Kaie täidetud blanketist oli ikka veel liiga vähe. Vaja oli tema yyrilepingut ja isikuttõendavat dokustaati. Lepingu olin ma igaks juhuks lasknud Kaiel endale meili peale saata. Aga mida ei olnud, oli internet seal ARK-is. Teretulemast tänapäeva! Mis seal ikke, kõmpisin kesklinna, umbes tunnikese võttis see aega. Seal ootasin 2 tundi, millal Kaie sai võimaluse mulle oma id kaart anda, lepingu printisin raamatukogus välja. Tagasi kõmpisin kah jala, mõtlesin, et hoian raha kokku. Tee peal nägin yhe Patroli tagaklaasil lahedat kirja. Seekord oli teine teenindaja, kes Kaie ID kaardi poolegi ei vaadanud. Vot see ajas juba kurjaks, sest tagasi linna oli mul vaja minna ainult id kaardi pärast, ilma selleta oleksin kohe lennuka poole ajama saanud panna. A seekord ma enam end ei piinanud vaid sõitsin bussiga. Õnneks Kaie sai kohe kontorist välja tulla ning kaardi vastu võtta.
Sõit lennukale kujunes suht lihtsaks. Sain suht kergelt kohe miskile läbi-linna-magistraalile ja see viis otse õigele maanteele. Yhes liiklussõlmes kyll suutsin valesti keerata, aga tänu kaardile sain miski 10 minutiga ja paari kilomeetrise ringiga taas õigele teele. Arvasin, et nyyd on ainukeseks mureks mitte lennukast mööda põrutada, aga eksisin. Nimelt avastasin miski hetk, et masina jahutusvesi peaaegu keeb. Konditsioneeri asemel keerasin hoopis kytte põhja. See natuke aitas, aga mõne aja pärast keerasin siiski yhte bensukasse mootorit jahutama. Rsk, ajas ikke vanduma kyll, aga lootsin, et ehk on viga lihtne, et näiteks lihtsalt vett on liiga vähe või miskit sellist. Kui masin jahtunud oli, sõitsin edasi ja huvitaval kombel seekord ei kippunud vesi keema minema. Sõitsin ilusti lennukale ja kõik toimis. Ei tea mis tal viga oli.
Kui kohale jõudsin, viskasin õlled kylma ja tegin ise siis oma uuest sõidukist pilte. Mõni aeg hiljem, kui õlled maha hakkasid jahtuma, hakkasime suure naudinguga neid manustama. Selgus, et püsivalt elavad siin klubimajas ka tandemmeister Brendon ja too kaunis kaameratibi Sara. Lisaks siis veel mina ja saksa poiss Markus. Tollele oli mul kohe natuke jäägermeistrit pakkuda. Yhel hetkel kostis kusagilt Sara kisa, hetk hiljem ka vandumist Rogeri poolt. Nimelt roomas uksest sisse miski madu ja kadus kylmkapi alla. Kylmkapi alt oli ta roninud miski prao kaudu varjude laoruumi. Leidsime ta miskist põrandapraost varjumast. Keegi teda eriti näppida ei julgenud, kuna siinkandis on palju tapvaid madusid. Pildi järgi, mis ma yle neti saatsin, suutis Kurat selle suure tõenäosusega identifitseerida. Pidi suht ohutu tegelane olema, kuid kindluse mõttes ikke ei hakanud teda torkima. Yritasime kõik praod selles toas kinni toppida, et ta sealt välja ei pääseks ja otsustasime, et las John hommikul leiab lahenduse. A hommikuks oli tegelane kadunud ja rohkem me teda näinud ka pole. Oma magamiskohta kah pildistasin. Siin on miskis ruumis mingi 12 voodit, osad on narid, osad tavalised. Kõige tagumisse nurka kolisin mina magama. Lisaks on eraldi magamistoad Saral, Brendonil ja Johnil.
Tänane päev oli yks paras pakkimine hommikust õhtuni. Kui päike loojuma hakkas, läksime lähedal olevasse pubisse sööma. enamus läksid autodega, aga 4 tegelast lasid end lennukist sinna alla visata. Meie näitasime miskite tossukyynaldega tuule suunda all. Päris äge oli, miski persetäis kohalikke tuli kah vahtima. Siuke värk siis tänaseks. Homme saab ka ilmselt päev otsa pakkida ning esmapa läheme Markusega Gattonisse tööd otsima.

Yks asi, mida ma Brisbanes olles imestasin, oli see, et kesklinna tänavatel olid maas miskid sooned. Nu tegelt need ei olnud sooned vaid rohkem nagu pahupidi sooned, mõelge ise, kuda neid nimetada. Lõpuks juhtumisi nägin pilti, mis selgitas kõik. Nimelt pimedad ei kola seal niisama valge kepiga ringi vaid neil on valge kepi otsas veel väike ratas. Ja nii nad siis kulgevad, et ratas jookseb ilusti soonte vahel. Aegajalt on ristmikud, kus on miski mummuline pind, sealt nad siis teavad, kas keerata ära või mitte. Samuti olid sellised mummulised lapid kesklinnast väljas olevatel tänavatel enne ristmikke. Nii et kui ma kunagi pimedaks peaksin jääma, siis tahaks kyll siinmail elada. Yritasin midagi pildile ka saada. Yks pimedate ristmik.