23.09
Reedel saime teada, et pyhapäev tehakse kõigile vabaks, kuna farmerid ei korja miskit. Selle uudise peale tekkis Christianil kohe idee, et võiks kusagile sõita minu autoga. Mina siis mainisin, et mul juba tykk aega on tahtmine raftingut teha. Kui keegi eit tea, siis rafting on kummipaadiga kärestikulise jõe peal sõitmine. Otsustasime, et õhtul Christian yritab netist järgi uurida selle kohta.
Laupa siis Christian rääkis asjast, et 150 taala eest saab tavalise turisti variandi võtta, aga 200 makstes saab ekstreem versiooni. Viimane tundus meile loomulikult ääretult ahvatlev. Yhtlasi otsustasime juba laupa õhta Mission Beach’ile sõita, mis on sellest raftingu kohast 25 km kaugusel ning Mission Beach ise on Home Hillist mingi 350 km kaugusel. Kuna autos on 6 kohta, siis kogu pundis olid mina, Christian, konnaõgija Emilio, konnaõgija Delfin, konnaõgija Rob ja lõunakorealanna Ju Yin.
Mission Beachile sõit lõks suht ladusalt, kuna kõik teised peale minu asusid innukalt odavat veini, ehk gooni manustama. Otse loomulikult sai oma osa ka minu auto. Ääretult lõbus sõit oli. Koha peal otsustasime leida miski hosteli, aga seda otsides avastasime end järsku rannast. Läksime korra siis autost välja, et asja lähemalt kaeda ja yhtlasi ka otsustasime, et mingist hostelist ei tule juttugi, vaid veedame öö rannas. See oli otse loomulikult selge signaal minule ning ma ei hakanud esialgu aega raiskama ja veini sisestamiseks mingit klaasi võit topsi tarvitama. Ilma sai kiiremini.. Kena lõke sai kah yles tehtud ning kõik oli peaaegu ideaalne, ainult grillmaterjal puudus. See-eest oli aga kaasas suur kogus veini, mis kõlbas toidu asendamiseks enamvähem täpselt suurepäraselt. Ilm oli väga mõnus, tuul oli kyll keskmisest tugevam, aga väga soe. Magama sai kolitud ysna vastu hommikut.
Pyhapa ajasime end väga vaevaliselt kell 6 ylesse ja läksime otsima raftingu korraldajate kontorit. Tahtsime varakult kohal olla, sest meil mingit broneeringut ei olnud. Imekombel leidsime õige koha ruttu yles ja mis kõige parem, meile suudeti lyhikese ajaga paat ja giid leida. Nagu meile öeldi, siis tavaliselt ilma broneeringuta erilist lootust ei ole, aga vahest veab. Lisaks selgus, et paatkonnad on just 6 inimest plus instruktor, ehk siis saime kõik yhte paati. Meeldiv oli ka see, et meil oli piisavalt aega hommikusöögiks.
Kell 9 hakkas siis asi pihta. Algul räägiti turvavarustusest ja ohutustehnikast, nagu ikke sellistel puhkudel ning viidi bussiga jõe äärde. Ja siis läks ägedaks. Instruktor oli Tsiilist ja ääretult muhe klemm. Mingit erilist soojendust ei olnud vaid suht alguses saime suht kiire kärestiku läbida. Adrenaliin sajaga põhja. Ja nii see asi käis, et paar minutit rahulikumat sõitu ja siis miski äge kärestik. Kuna meie valisime ekstreemversiooni asjast, siis meile oli tavalisele distantsi läbimisele lisatud mõningaid lisaatraktsioone. Näiteks oli meil 3 kohast kõrge, miski 5-6 m kõrguselt kivi otsast vette hyppamine. Korra julgesin seda isegi pea ees teha. Lisaks hyppamisele läbisime 2 kärestikku ilma paadita, ehk siis lihtsalt päästevestiga hulpides. Täielik tase, kuigi hingamisega oli raskus. Eriti vägev oli alla hulpida väikesest kosest. Nö “kosk” oli tegelikult ainult miski 1,5 m kõrge, aga veevooli oli tugev, mis viis meid umbes 3 m vee alla ja vee all mingi 7-8 meetrit veel edasi. Ylikõva! 2 korda aeti ka paat tahtlikult ymber. Tahtmatult läks meie 3 paadist koosnevas ryhmas ainult 1 paat ymber. Lisaks veel mõned tegelased suutsid paadist välja kukkuda. Meie paatkonnast ainult Emilio. Mina kukkusin korra poolenisti välja. Jalgadega olin paadis ja hoidsin kinni, aga kahjuks lähemal olijad olid tydrukud, siis nad ei jaksanud mind paati tagasi tõmmata ja otsustasin ise end täielikult vette kukutada, et siis tagasi ronida. Poole distantsi peal oli väike peatus, kus pakuti grillitud liha ja salatit. Väga muhe. Kokku kestis rafting umbes 5 tundi ja see oli täitsa paras aeg, kõik olid parasjagu väsinud, aga mitte liialt, et viimased kärestikud ohtlikuks oleks muutunud.
Tagasisõit oli raske. Olin maganud ainult 2-3 tundi ja peale seda kõvasti paadis rabelenud. Kaanisin kiirelt 2 energiajooki sisse ja asusin roolima. Teised peale Emilio jäid suht kärmelt magama, ise olin ka ikke väga unine. Umbes 70 km pärast tõmbasin teeserva ja panin Emilio rooli, kes oli suht virge. Ise uinusin hetkega. Ärkasin umbes poole tunni pärast yles ja avastasin, et sõidame mööd miskit väikest kruusateed. Kysisin Emiliolt, et mis toimub, kuhu ta meid viib. Vastus oli, et tema ei tea midagi, et tema sõitis kogu aeg otse. Minu kysimuse peale, et kas ta ei kahtlustanud, et äkki maantee nr. 1 võiks vähe suurem olla, vastas ta, et mõtles veidi selle peale, aga rohkem vaatas ta ymbritsevat kaunist loodust. Keerasime otsa ymber ja varsti selgus, et valesti oli Emilio sõitnud umbes 5 km peale seda kui mina uinusin, ehk siis mingi 40-50 km. Õnneks kytust jatkus parasjagu, et tagasi põhimaanteele jõuda. Igatahes uni oli mul hoobilt läinud ja rooli asusin jälle mina. Õhtul kella yheksaks olin kodus ja umbes 5 minutit hiljem juba magasin nagu kott.
Kogu seltskond oli ääretult rahul. Otsustasime, et kui tööl jälle kollektiivselt vaba päev tehakse, siis sõidame jälle kusagile. Eks paistab, mis tulevik toob! Esialgu on igatahes jälle lihtsalt töö, söömine ja magamine. Ja enne uinumist loomulikult odav vein ehk goon.

01.09
Ahoi. Vedelen siin praegu oma karavanis ja naudin klaasi kylma veini.
Kuna pyhapäeval lahkus Malpass backpackersist 11 inimest, siis tehti kõva lahkumispidu. Deltast tuli isegi 5 eestlast kohale. Kahjuks nägin neist ainult kahte, kuna teised olid all kõrtsus, kuid minul kõrtsu tarvis raha nappis. A põhimöll oligi veranda peal. Rahvast oli nagu murdu, jooki voolas ojadena. Politsei käis vist kaks korda kohal ja hosteli omanik oli vihast roheline. Kärkis mis hirmus, aga keegi ei teinud teist nägugi. Mingil hetkel otsustasime Christianiga, et nyyd on aeg kogu rahvas minu väikesele verandale kutsuda. Mõeldud, tehtud! Mitte nagu lätlastel kombeks, et mõeldud, mõeldud. Veranda oli ikke täiesti pungil inimestest, meenutas natuke mu synnipäeva Jaagu korteris, kus polnud ruumi õieti liigutamisekski. Musa keerati kah mõnusalt valjuks ja totaalne pidutsemine jatkus. Nagu arvasimegi, siis umbes veerand tunni pärast oli hosteli omanik kohal. Enam ta ei olnud vihast roheline, ilmselt oli ta sel õhtul nii palju vihastanud, et roheline värv sai lihtsalt otsa. A lõugas nii mis hirmus. Olime sunnitud lahkuma tagasi suurele verandale. Nalja sai ikke rohkem kui rubla eest. Arvan, et asi läks nii meeldivalt käest ära seetõttu, et need 11 inimest, kes lahkumas olid, ei hoolinud yldse millegist ja uued inimesed, kes polnud veel hosteli tavadega tuttavad, arvasid meid vaadates, et niimoodi asjad seal käivadki. Igaljuhul oli tegemist parima lahkumispeaoga, mis seal hostelis toimunud oli.
17.09
Kell on hommikul 9. Võtsin vaba päeva, kuna on vaja kylastada paari poodi ja apteeki.
Elu karavanpargis on mõnus ja rahulik. Võrreldes hosteli eluga on siin ikke täielik vaikus. A peamine pole mitte vaikus vaid privaatsus. Kui siia kolisin, siis kysisin kohe endale parima karavani, mis vaba on ning ei pidanud pettuma. Magamistoas on suur lai voodi. Kahjuks natuke lyhike, aga sellega olen ma harjunud, kuna siin Austraalias on kõik voodid maru lyhikesed. Elutoas on meeldiv nurgadiivan ja laud, kus peal on lihtsalt suurepärane oma arvitiga möllata. Mis aga mulle kohe eriti meeldib on kööginurk. Hostelis ma paljudel õhtutel ei söönud midagi, kuna mul oli võileiva materjal otsas ja ma olin liiga laisk et alla korrusele kööki midagi kypsetama minna. Siin aga on vaja teha mõned sammmud ja olengi köögis. Olen siin ikke päris kõvasti sööki valmistanud ja isegi mõned koogid kypsetanud. Väga mõnus. Kylmkapp on kah loomulikult olemas, kuhu vein ja õlled kylma panna. Õlledega kahjuks on vähe lahjad lood, kuna elan siin säästureziimil ja pyyan rõhuda odavale veinile. Mõelge ise: 4 liitrit veini maksab 10 dollarit, kast, kus on 24 0,33 liitrist õlli, maksab 40 dollarit. Ja mõlemat jatkub maksimaalselt kaheks õhtuks.
Tööl on lood vähe paremaks hakanud minema. Vahepeal olid siin sitad ilmad ja farmeritel polnud eriti saaki, mida meile pakkida tuua ja tegime enamasti mingeid 5 tunniseid tööpäevi. Maru mugav kyll, aga kahjuks palka kah eriti ei saanud. Nyyd, kus ma kolisin siia, saan ma peaaegu iga päev alustada vähemalt tund aega enne teisi ja ka pakkimist on nyyd rohkem. Palk hakkab vaikselt jälle suuremaks kui 1000 taala nädalas muutuma. Elamiseks yle 300 taala nädalas kuidagi ei taha kuluda. Peaks natuke reisuraha kogunema kyll.
Nädal ja paar päeva tagasi sai jälle korra jalad maapinnalt lahti. Oli hyppenädalavahetus. Kahjuks boss ei andnud mulle kahte vaba päeva, pidin ainult laupäevaga leppima. Sõitsin ootusärevalt lennukale. Rahvas oli kõik kohal ja esimene tõus hakkas end lennukisse sättima juba. Siis selgus, et tegelased olid maha unustanud selle varju, millega mina seal klubis hyppasin. Suht sitt tunne tuli peale.. Õnneks keegi tegelane oli hiljem tulemas ja tõi selle varju kaasa. Siis selgus, et ma pean seda varju yhe teise tegelasega, Ian’iga, jagama. Mis seal ikke. Lohutasin end sellega, et kui ma kasvõi yhe hyppe saan teha, siis võib päeva kordaläinuks lugeda, kuna hype on hype ja see hype on peale 2 kuulist pausi.
Esimesena hyppas Ian ja ma pidin maru kärmelt varju järgmiseks tõusuks ära pakkima. Tegutsesin maru kiirelt ja yhel hetkel palusin, et Ian võtaks pakkimise yle senikauaks kuni ma muu varustuse selga ajan. Nõks aja pärast olin tagasi ja lõpetasin varju pakkimise ise. Hype oli ylimalt mõnus. Midagi erilist ma ei teinud, lihtsalt nautisin olukorda. Mis aga nalja mulle tegi oli see, et kui andsin varju Iani kätte, et ta saaks selle enda hyppeks ära pakkida, siis tyyp kutsus instruktori enda kõrvale, et see talle pakkimist õpetaks. Selgus, et tegelane oli totaalne algaja, pakkimisest tal mingisugune aimdus oli, aga mitte kuigi palju. Enne kui ma tal pakkida lasin, siis ma isegi ei kysinud, kas ta pakkida oskab. Midagi ta ikkagi oskas, kuna vari avanes kenasti. Pealegi lasin tal ainult liinid kummide vahele sättida ja kui ma kotti sulgesin, siis paistis kõik normaalne, seega ilmselt seda etappi ta oskas teha.
Halb lugu oli see, et Ian õppis pakkimist, aga kogu aeg lennuk vedas rahvast yles ning minul polnud varju millega hypata. Kui Ian lõpuks pakitud sai, siis selgus, et tema saab selle varjuga eelviimasele tõusule ja minul viimaseks tõusuks aega pakkida pole. Nukker lugu. Õnneks sain yhe teise tegelasega kaubale, kes laenas mulle oma 169 ruutjalast Saphire 2-te. Väikseim vari, millega ma hypanud olen. Maru mõnus ja kiire vari. Huilgasin õhus nii mis hirmus. Vari oli ikke nii kiire ja meeletult tundlik. Keerutasin sellega nii mis hirmus. Mingil määral mõtlesin ka maandumise peale, et äkki keeran miski käki kokku, kuna tegemist ikke parajalt kiire varjuga minu kaalu juures. A nuh, yks instruktor kunagi ytles, et me kõik arvame, et me oleme palju paremad, kui me tegelikult oleme. Seega jäi mul enesekindlust ylegi. Maandusin perfektselt. Nyyd ootan järgmist kuud..

panin paar pilti kah karavanist yles