23.09
Reedel saime teada, et pyhapäev tehakse kõigile vabaks, kuna farmerid ei korja miskit. Selle uudise peale tekkis Christianil kohe idee, et võiks kusagile sõita minu autoga. Mina siis mainisin, et mul juba tykk aega on tahtmine raftingut teha. Kui keegi eit tea, siis rafting on kummipaadiga kärestikulise jõe peal sõitmine. Otsustasime, et õhtul Christian yritab netist järgi uurida selle kohta.
Laupa siis Christian rääkis asjast, et 150 taala eest saab tavalise turisti variandi võtta, aga 200 makstes saab ekstreem versiooni. Viimane tundus meile loomulikult ääretult ahvatlev. Yhtlasi otsustasime juba laupa õhta Mission Beach’ile sõita, mis on sellest raftingu kohast 25 km kaugusel ning Mission Beach ise on Home Hillist mingi 350 km kaugusel. Kuna autos on 6 kohta, siis kogu pundis olid mina, Christian, konnaõgija Emilio, konnaõgija Delfin, konnaõgija Rob ja lõunakorealanna Ju Yin.
Mission Beachile sõit lõks suht ladusalt, kuna kõik teised peale minu asusid innukalt odavat veini, ehk gooni manustama. Otse loomulikult sai oma osa ka minu auto. Ääretult lõbus sõit oli. Koha peal otsustasime leida miski hosteli, aga seda otsides avastasime end järsku rannast. Läksime korra siis autost välja, et asja lähemalt kaeda ja yhtlasi ka otsustasime, et mingist hostelist ei tule juttugi, vaid veedame öö rannas. See oli otse loomulikult selge signaal minule ning ma ei hakanud esialgu aega raiskama ja veini sisestamiseks mingit klaasi võit topsi tarvitama. Ilma sai kiiremini.. Kena lõke sai kah yles tehtud ning kõik oli peaaegu ideaalne, ainult grillmaterjal puudus. See-eest oli aga kaasas suur kogus veini, mis kõlbas toidu asendamiseks enamvähem täpselt suurepäraselt. Ilm oli väga mõnus, tuul oli kyll keskmisest tugevam, aga väga soe. Magama sai kolitud ysna vastu hommikut.
Pyhapa ajasime end väga vaevaliselt kell 6 ylesse ja läksime otsima raftingu korraldajate kontorit. Tahtsime varakult kohal olla, sest meil mingit broneeringut ei olnud. Imekombel leidsime õige koha ruttu yles ja mis kõige parem, meile suudeti lyhikese ajaga paat ja giid leida. Nagu meile öeldi, siis tavaliselt ilma broneeringuta erilist lootust ei ole, aga vahest veab. Lisaks selgus, et paatkonnad on just 6 inimest plus instruktor, ehk siis saime kõik yhte paati. Meeldiv oli ka see, et meil oli piisavalt aega hommikusöögiks.
Kell 9 hakkas siis asi pihta. Algul räägiti turvavarustusest ja ohutustehnikast, nagu ikke sellistel puhkudel ning viidi bussiga jõe äärde. Ja siis läks ägedaks. Instruktor oli Tsiilist ja ääretult muhe klemm. Mingit erilist soojendust ei olnud vaid suht alguses saime suht kiire kärestiku läbida. Adrenaliin sajaga põhja. Ja nii see asi käis, et paar minutit rahulikumat sõitu ja siis miski äge kärestik. Kuna meie valisime ekstreemversiooni asjast, siis meile oli tavalisele distantsi läbimisele lisatud mõningaid lisaatraktsioone. Näiteks oli meil 3 kohast kõrge, miski 5-6 m kõrguselt kivi otsast vette hyppamine. Korra julgesin seda isegi pea ees teha. Lisaks hyppamisele läbisime 2 kärestikku ilma paadita, ehk siis lihtsalt päästevestiga hulpides. Täielik tase, kuigi hingamisega oli raskus. Eriti vägev oli alla hulpida väikesest kosest. Nö “kosk” oli tegelikult ainult miski 1,5 m kõrge, aga veevooli oli tugev, mis viis meid umbes 3 m vee alla ja vee all mingi 7-8 meetrit veel edasi. Ylikõva! 2 korda aeti ka paat tahtlikult ymber. Tahtmatult läks meie 3 paadist koosnevas ryhmas ainult 1 paat ymber. Lisaks veel mõned tegelased suutsid paadist välja kukkuda. Meie paatkonnast ainult Emilio. Mina kukkusin korra poolenisti välja. Jalgadega olin paadis ja hoidsin kinni, aga kahjuks lähemal olijad olid tydrukud, siis nad ei jaksanud mind paati tagasi tõmmata ja otsustasin ise end täielikult vette kukutada, et siis tagasi ronida. Poole distantsi peal oli väike peatus, kus pakuti grillitud liha ja salatit. Väga muhe. Kokku kestis rafting umbes 5 tundi ja see oli täitsa paras aeg, kõik olid parasjagu väsinud, aga mitte liialt, et viimased kärestikud ohtlikuks oleks muutunud.
Tagasisõit oli raske. Olin maganud ainult 2-3 tundi ja peale seda kõvasti paadis rabelenud. Kaanisin kiirelt 2 energiajooki sisse ja asusin roolima. Teised peale Emilio jäid suht kärmelt magama, ise olin ka ikke väga unine. Umbes 70 km pärast tõmbasin teeserva ja panin Emilio rooli, kes oli suht virge. Ise uinusin hetkega. Ärkasin umbes poole tunni pärast yles ja avastasin, et sõidame mööd miskit väikest kruusateed. Kysisin Emiliolt, et mis toimub, kuhu ta meid viib. Vastus oli, et tema ei tea midagi, et tema sõitis kogu aeg otse. Minu kysimuse peale, et kas ta ei kahtlustanud, et äkki maantee nr. 1 võiks vähe suurem olla, vastas ta, et mõtles veidi selle peale, aga rohkem vaatas ta ymbritsevat kaunist loodust. Keerasime otsa ymber ja varsti selgus, et valesti oli Emilio sõitnud umbes 5 km peale seda kui mina uinusin, ehk siis mingi 40-50 km. Õnneks kytust jatkus parasjagu, et tagasi põhimaanteele jõuda. Igatahes uni oli mul hoobilt läinud ja rooli asusin jälle mina. Õhtul kella yheksaks olin kodus ja umbes 5 minutit hiljem juba magasin nagu kott.
Kogu seltskond oli ääretult rahul. Otsustasime, et kui tööl jälle kollektiivselt vaba päev tehakse, siis sõidame jälle kusagile. Eks paistab, mis tulevik toob! Esialgu on igatahes jälle lihtsalt töö, söömine ja magamine. Ja enne uinumist loomulikult odav vein ehk goon.