26.01.2009
Täna on mu elu yks ilusamaid päevi. Natuke ilusam päev oli kunagi ammu, kui ma eestis sain 25 krooniga Rock’i 4-pakki osta ja ykskord oli veel ilus päev. Võibolla siis, kui KEK-is veel jõulupreemiat sai.. A täna on hea päev, kuna on miskine pyha. Pyha nimi on Australian Day ja tähistatakse seda päeva, mil esimene suurem persetäis laevu siia jõudsid ja hunnik vange maale lasti, ehk siis mil asustati siinne manner eurooplastega ja hakati usinasti aborigeene maha nottima. Selle puhul on meil hostelis tasuta grill ja hunnik TASUTA õlut!!! Ilus..
Muus osas on olukord siin täiesti kontrolli alt väljunud. Hetkel elab hostelis juba 10 eestlast. Meeldiv osa on muidugi see, et 8 neist on tytarlapsed.
Teine asi, mis on käest läinud, on see, et inimesed on hakanud sauna ja vihtlemist armastama. Pean kogu aeg vihtasid organiseerima ja saun on alati ylerahvastatud tegelastega, kes pole elu sees vihelnud. Saunas on nagu lasteaed, hull kisa, rõõmustamine, karjumine ja möllamine käib. Kõik vihtlevad ennast ja naabreid läbisegi. Iseeenesest mulle meeldib, et suutsin natuke saunakultuuri siia tuua, aga jama on see, et ma ise enam ei saa rahulikult laval istuda ja eukalyptivihta nautleda. Saun on ka pisut kehva, kui 7 inimest sees on ja usinalt vett kividele uhavad, siis jahtub asi ikke suht maha. A nuh, mis ma ikke virisen, ise ma olin loll ja vedasin esimesed sakslased sauna, kas nyyd asja nagu pyha ettekuulutust rahva seas levitavad..
Tuesday, January 27, 2009
Sunday, January 25, 2009
21.01
Esimese asjana tahaksin tänada kõiki neid fänne, kes võtsid vaevaks mulle synnipäeva puhul kylla sõita ja kasti Tartu õlut kaasa tuua. Olen väga tänulik.
Synna oli päris vahva. Hommikul töö juures lauldi mulle synnipäevalaulu yheskoos. Peale tööd istusime veel töökojas natuke ja jõime õlunaadi, mille eest minul mõistagi maksta ei tulnud. Tagasiteel peatasin veel korra auto ja äestasin miskisugust puud tee ääres, eesmärgiga õhtuks paar saunavihta ehitada.
Iseenesest miskist erilist tähistamist ma siin ei teinud. Lihtsalt seetõttu, et raha pole mul yldse. Niipalju tegin, et synnipäeva puhul ostsin kasti õlut. Kyll maitses hea, kui oled paar kuud ainult odava veini peal elanud. Manustasime töökaaslastega yksmeelselt alkot kuni oli aeg sauna minna. Sakslased olid kõik elus käinud korra või paar kuskil sanatooriumi saunas või midagi sarnast. Saunavihast polnud aga nad midagi kuulnud. Nii juhtuski, et kui valasin korraliku portsu vett kerisele ja hakkasin vihtlema, siis Flo kargas röökides uksest välja. Minuti pärast oli ta muidugi tagasi ja nõudis lisa. Yldse olid tegelased ääretult sillas vihtlemisest. Kaks mitte just kõige paremini kokku köidetud vihta said ikke täiesti ribadeks pekstud. Kogu saun oli kah yhtlaselt lehtedega kaetud. Suurema pasa lykkasime ikke peale sauna kokku. Vaimustus kestis lausa paar tundi peale sauna ja muud jututeemat eriti ei arendatud. Täna töölt tulles mult lausa nõuti peatust, et uus ports oksi võtta ja õhtuks vihad valmistada.
Täna oli väga raske tööl olla. Pea valutas ja tunne oli nõrk. A olen hullemaid pohmelusi talunud ning õnneks ei olnud eriti palav päev, miski 35 kraadi vist ainult. Hostelis ootas yllatus, selgus et siia tuli veel 4 eestlast. Yks neist isegi hiiumaalt. Hetkel meid siis siin 10 eestlast kokku. Masendav. Homme on vaba päev. Reedel on natuke tööd ja saab esimese palga. Ilmselt numbrite pealt vaatan, mida nädalavahetusel teen. Võibolla sõidan Sydneysse, mis on suht lähedal, aga suurema tõenäosusega vedelen hostelis ja ei tee mitte halligi. Töökaaslastel oli ka idee, et rendiks jalgrattad ja kärutaks ymbruskonnas ringi. Kõlab kah päris okkalt, kuigi mõte sellise palavaga väntamisest just erutust ei tekita.
Tahtsin veel synnipäeva kohta paar sõna kirjutada. Enne unustasin, et käisime veel korra kohalikus kõrtsus, kus oli hosteli kylalistele miski happy hour. Seal juhtus selline lahe asi, et baarmän maksis ise minu õlle eest. Kui yritasin talle öelda, et ma tavaliselt tähistan synnipäeva kuu aega ja et kas ma saan iga päev õlut, siis sain siiski eitava vastuse. A õlu oli hea.
Kindlasti oleks veel midagi kirjutada, aga ma olen selleks liiga laisk. Pealegi peaksin siis võibolla mõtlema, mis ajab mind higistama ja yritan sellest hoiduda.
Esimese asjana tahaksin tänada kõiki neid fänne, kes võtsid vaevaks mulle synnipäeva puhul kylla sõita ja kasti Tartu õlut kaasa tuua. Olen väga tänulik.
Synna oli päris vahva. Hommikul töö juures lauldi mulle synnipäevalaulu yheskoos. Peale tööd istusime veel töökojas natuke ja jõime õlunaadi, mille eest minul mõistagi maksta ei tulnud. Tagasiteel peatasin veel korra auto ja äestasin miskisugust puud tee ääres, eesmärgiga õhtuks paar saunavihta ehitada.
Iseenesest miskist erilist tähistamist ma siin ei teinud. Lihtsalt seetõttu, et raha pole mul yldse. Niipalju tegin, et synnipäeva puhul ostsin kasti õlut. Kyll maitses hea, kui oled paar kuud ainult odava veini peal elanud. Manustasime töökaaslastega yksmeelselt alkot kuni oli aeg sauna minna. Sakslased olid kõik elus käinud korra või paar kuskil sanatooriumi saunas või midagi sarnast. Saunavihast polnud aga nad midagi kuulnud. Nii juhtuski, et kui valasin korraliku portsu vett kerisele ja hakkasin vihtlema, siis Flo kargas röökides uksest välja. Minuti pärast oli ta muidugi tagasi ja nõudis lisa. Yldse olid tegelased ääretult sillas vihtlemisest. Kaks mitte just kõige paremini kokku köidetud vihta said ikke täiesti ribadeks pekstud. Kogu saun oli kah yhtlaselt lehtedega kaetud. Suurema pasa lykkasime ikke peale sauna kokku. Vaimustus kestis lausa paar tundi peale sauna ja muud jututeemat eriti ei arendatud. Täna töölt tulles mult lausa nõuti peatust, et uus ports oksi võtta ja õhtuks vihad valmistada.
Täna oli väga raske tööl olla. Pea valutas ja tunne oli nõrk. A olen hullemaid pohmelusi talunud ning õnneks ei olnud eriti palav päev, miski 35 kraadi vist ainult. Hostelis ootas yllatus, selgus et siia tuli veel 4 eestlast. Yks neist isegi hiiumaalt. Hetkel meid siis siin 10 eestlast kokku. Masendav. Homme on vaba päev. Reedel on natuke tööd ja saab esimese palga. Ilmselt numbrite pealt vaatan, mida nädalavahetusel teen. Võibolla sõidan Sydneysse, mis on suht lähedal, aga suurema tõenäosusega vedelen hostelis ja ei tee mitte halligi. Töökaaslastel oli ka idee, et rendiks jalgrattad ja kärutaks ymbruskonnas ringi. Kõlab kah päris okkalt, kuigi mõte sellise palavaga väntamisest just erutust ei tekita.
Tahtsin veel synnipäeva kohta paar sõna kirjutada. Enne unustasin, et käisime veel korra kohalikus kõrtsus, kus oli hosteli kylalistele miski happy hour. Seal juhtus selline lahe asi, et baarmän maksis ise minu õlle eest. Kui yritasin talle öelda, et ma tavaliselt tähistan synnipäeva kuu aega ja et kas ma saan iga päev õlut, siis sain siiski eitava vastuse. A õlu oli hea.
Kindlasti oleks veel midagi kirjutada, aga ma olen selleks liiga laisk. Pealegi peaksin siis võibolla mõtlema, mis ajab mind higistama ja yritan sellest hoiduda.
Friday, January 16, 2009
Tere taas, mu kallid lugejad!
16.01.2009
Ahoi. Pole ammu oma kalleid lugejaid värske ja ennekuulmatult suurepärase kirjatykiga hellitanud..
Esmaspäeval oligi mul Sydneyst nii siiber, et istusin autosse ja sõitsin Cessnock’isse Hunter Valley YHA’sse. Kohavalik tulenes sellest, et lugesin moodsa suhtlusportaali Orkut internetifoormumitest, et siin on muhe hostel ja saab korjata viinamarju. Pealegi pidavat viinamarjade korjamine kõige lihtsam töö maailmas olema. Otsustasin järgi proovida.
Hostel on ikke väga mõnus siin peale Sydney myra. Asub linnast nõks väljas, ymberringi ainult miskid heinamaad või asjad, maantee jääb kah piisavalt kaugele, nii et ainuke myra, mis segab on meie endi poolt produtseeritud. Voodikoha hind on 140 taala nädalas, aga telkida saab 80 taala eest. Võtsin loomulikult telgi variandi, sest mul suurt vahet pole, kus ma magan, peaasi, et dussid, peldikud, köök ja miski läbutamise ruum käepärast võtta on. Praeguseks võin öelda, et suur lisaväärtus on see, et mul telgis pole mitte halligi sääski, aga tubades on inimesed ikke korralikult ära söödud.
Kui hakkasin tööjuttu tegema, siis kahjuks selgus, et see siin pole tavaline tööhostel, kus hosteli poolt leitakse sulle töö, vaid siin pead ise vaatama kuidas hakkama saad. Õnneks on neil siin nimekiri töövahendajatest, kes viinamarjahooajal töölisi otsivad. Samuti on transport tööpaika meie endi mure, mis on puhas vesi minu veskile, kuna mul on auto. Nii juhtuski, et tänu autole olin mina koos nelja kaaslasega esimesed, kes sel hooajal siin tööle said. Ise ma ei liigutanud selle koha saamiseks lillegi, lihtsalt inglane Adan tuli mu juurde jutuga, et mul on auto ja oleks vaja 5 inimesega tööle sõita. Kuis ma sain siis ära öelda ilusast pakkumisest!
Alustasime neljapäeval. Palk on 19,5 taala tunnist, mis pole paha, mitmetes teistes kohtades siin saab 18 taala. Esimesed kaks päeva olid lyhikesed, miskid 4,5 tunnised, aga järgmisest nädalast pidid ikke korraliku pikkusega päevad tulema. Mis aga kõige parem, on see, et töö on tõesti lihtne. Lõikad aga näpitsatega viinamarja kobara väädi pooleks ja poetad marjad ämbrisse. Viinapuud on ka paraja kõrgusega, et kummarduma peab suht harva. Niimoodi liigud koos grupiga mööda viinapuude rida ning isegi äbrite tyhjendamise pärast ei pea muretsema, kuna selle jaoks on spets tegelane, kes ämritega ringi jookseb. Yhe rea peal on 4-5 inimest, nii et saab ka rahus juttu puhuda, mis aitab igavust peletada. Seltskond on ka vägagi muhe, kogu aeg visatakse nalja ning kõige rohkem kuuleb seda bossi poolt, kes on umbes 50 aastane tädi. Ääretult positiivne ja tore, yldse ei kurjusta, vahel ikke märkusi teeb, kui miskit jama teed, aga need vihjed on ka sellised positiivsed, mis ei pane end halvasti tundma. Tööandja poolt on ka joogivesi olemas, nii et ei pea ise miskeid pudeleid kaasa tarima. Umbes kahe tunni tagant on suitsupaus 15 minutit. Kas ei kõla mõnusalt? Asjal siiski miski konks on, nimelt siin läheb temperatuur päeval päikese käes ikke yle 40 kraadi, mis põhjamaa inimest tapab päris usinasti. Selle vastu on jälle hea see, et tööpäev algab juba kell kuus hommikul, nii et esimesed paar-kolm tundi pole hullu. Täna oli veel eriti mõnus, kogu aeg oli ilm pilvine ja meeldivalt jahe. Sellise ilmaga oleks tahtnud miski 10 tundi uhada, aga kahjuks sõltume me sellest, kui palju veinimeistritel trääni vaja on.
Teisel siin oleku päeval tulid siia elama kaks eestlast. Yks Äksi poiss Richard oma Aravete tydruku Külliga. Väga lahedad ja lõbusad tegelased, kui õigesti mäletan, siis 23 ja 21 aastat vanad. Kohtasin neid yhes kuuris, kus on miski improviseeritud baariruum, mida eriti ei kasutata, aga kus see-eest on hea jahe ning saan mõnuga metal muusikat kuulata nii valjult kui soovi on. Ajasime seal juttu kui yhel hetkel ytles Richard oma tydrukule kuldsed sõnad: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Kas ei kõla kaunilt? Mu meelest nii ilus, et ma tahan seda veel korra kirjutada: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Autoga alkopoe trett palju aega ei võtnud ja igapäevane töö algas. Õhtul kiikasime sauna. Olime ääretult skeptilised, aga selgus, et mõnus väike saun, kus saab 80 kraadi sisse ja leili tuleb ka, kui vett kerisele loopida. Eestis ma muidugi ilmselt soovitaksin selle sauna ära põletada või kaks korda võimsam ahi sisse osta, aga siin pole häda midagi. Bassein on kah kohe kõrval, kus vesi on yllatavalt jahe ja mõnus.
Täna tegid Richard ja Külli laheda ostu. Ostsid vana Ford Laseri, mille eelmine omanik oli meeldivalt roosaks värvinud. Lisaks sellele veel loomulikult roosad istmekatted, kirjaga “Barbie”. Maksid nad selle eest 1000 dollarit, mis raha nad peaksid umbes nädalaga tagasi teenima, kui tänu transpordi olemasolule kiiremini töö leiavad. Praeguse seisuga peaks neil esmaspäeval töö suht kindlustatud olema tänu masinale. Auto muutub ilmselt lähipäevil veel lahedamaks, kuna tegelased ostsid ka miskeid aerosoolvärve.
Rahvas hostelis on päris lahe. Nagu igal pool, on siin palju sakslasi. Samas prantslasi pole yldse ja britte on rohkem kui tavaliselt. Samuti on kaks ääretult kaunist, veatult kokku keevitatud karkassiga Taiwani neiut. Igakord kui nad läheduses on, tekib tunne, et olen yhtäkki kõrgvererõhutõppe haigestunud. Veel olen vestelnud yhe Sveitsi tegelasega ja yhe itaallasega. Kindlasti on siin rahvusi muidki, aga pole veel jõudnud kõigiga tutvuda. Aega selleks on piisavalt.
Mis veel? Võibolla nii palju, et suutsin siin suht veenvalt oma telefoni ära kaotada. Arvan, et see kusagil territooriumil siiski asub, aga kui see koht on lageda taeva all, siis on mu kallis kauateeninud vana ront siiski hävinud, kuna eile õhtul sadas vihma. Peaksin hoolikamalt otsima, aga väljas päikese käes on talumatult kuum ning õhtul jahedas olen ma juba piisavalt auru all, et mitte viitsida seda teha. Muud häda sellest pole, ainult et kaks šotlast tahtsid minult jooksvat infot olukorra kohta, et võibolla kah siia hostelisse tulla. Kahjuks nad seda infot ei saa. Halb õnn!
Sel nädalavahetusel tööd ei ole. Homme lähen vist vaatan kohalikule lennuväljale, kus pidi yks langevarjuklubi hyppamas käima vahest. Saab näha, mis tegelased ja mis hinnad siinkandis on. Kange himu on yle saja aasta ikke yks hype teha, et end endiselt langevarjurina tunda, kuigi rahakott karjub selle peale ahastusest. Peab vaatama, mis hinnaga siin seda teha saab, iseenesest on töö nyyd olemas ja tulevased rahavood mingil määral kindlustatud, nii et väike meelehea äkki ei ole liialt kurjast?
Ahoi. Pole ammu oma kalleid lugejaid värske ja ennekuulmatult suurepärase kirjatykiga hellitanud..
Esmaspäeval oligi mul Sydneyst nii siiber, et istusin autosse ja sõitsin Cessnock’isse Hunter Valley YHA’sse. Kohavalik tulenes sellest, et lugesin moodsa suhtlusportaali Orkut internetifoormumitest, et siin on muhe hostel ja saab korjata viinamarju. Pealegi pidavat viinamarjade korjamine kõige lihtsam töö maailmas olema. Otsustasin järgi proovida.
Hostel on ikke väga mõnus siin peale Sydney myra. Asub linnast nõks väljas, ymberringi ainult miskid heinamaad või asjad, maantee jääb kah piisavalt kaugele, nii et ainuke myra, mis segab on meie endi poolt produtseeritud. Voodikoha hind on 140 taala nädalas, aga telkida saab 80 taala eest. Võtsin loomulikult telgi variandi, sest mul suurt vahet pole, kus ma magan, peaasi, et dussid, peldikud, köök ja miski läbutamise ruum käepärast võtta on. Praeguseks võin öelda, et suur lisaväärtus on see, et mul telgis pole mitte halligi sääski, aga tubades on inimesed ikke korralikult ära söödud.
Kui hakkasin tööjuttu tegema, siis kahjuks selgus, et see siin pole tavaline tööhostel, kus hosteli poolt leitakse sulle töö, vaid siin pead ise vaatama kuidas hakkama saad. Õnneks on neil siin nimekiri töövahendajatest, kes viinamarjahooajal töölisi otsivad. Samuti on transport tööpaika meie endi mure, mis on puhas vesi minu veskile, kuna mul on auto. Nii juhtuski, et tänu autole olin mina koos nelja kaaslasega esimesed, kes sel hooajal siin tööle said. Ise ma ei liigutanud selle koha saamiseks lillegi, lihtsalt inglane Adan tuli mu juurde jutuga, et mul on auto ja oleks vaja 5 inimesega tööle sõita. Kuis ma sain siis ära öelda ilusast pakkumisest!
Alustasime neljapäeval. Palk on 19,5 taala tunnist, mis pole paha, mitmetes teistes kohtades siin saab 18 taala. Esimesed kaks päeva olid lyhikesed, miskid 4,5 tunnised, aga järgmisest nädalast pidid ikke korraliku pikkusega päevad tulema. Mis aga kõige parem, on see, et töö on tõesti lihtne. Lõikad aga näpitsatega viinamarja kobara väädi pooleks ja poetad marjad ämbrisse. Viinapuud on ka paraja kõrgusega, et kummarduma peab suht harva. Niimoodi liigud koos grupiga mööda viinapuude rida ning isegi äbrite tyhjendamise pärast ei pea muretsema, kuna selle jaoks on spets tegelane, kes ämritega ringi jookseb. Yhe rea peal on 4-5 inimest, nii et saab ka rahus juttu puhuda, mis aitab igavust peletada. Seltskond on ka vägagi muhe, kogu aeg visatakse nalja ning kõige rohkem kuuleb seda bossi poolt, kes on umbes 50 aastane tädi. Ääretult positiivne ja tore, yldse ei kurjusta, vahel ikke märkusi teeb, kui miskit jama teed, aga need vihjed on ka sellised positiivsed, mis ei pane end halvasti tundma. Tööandja poolt on ka joogivesi olemas, nii et ei pea ise miskeid pudeleid kaasa tarima. Umbes kahe tunni tagant on suitsupaus 15 minutit. Kas ei kõla mõnusalt? Asjal siiski miski konks on, nimelt siin läheb temperatuur päeval päikese käes ikke yle 40 kraadi, mis põhjamaa inimest tapab päris usinasti. Selle vastu on jälle hea see, et tööpäev algab juba kell kuus hommikul, nii et esimesed paar-kolm tundi pole hullu. Täna oli veel eriti mõnus, kogu aeg oli ilm pilvine ja meeldivalt jahe. Sellise ilmaga oleks tahtnud miski 10 tundi uhada, aga kahjuks sõltume me sellest, kui palju veinimeistritel trääni vaja on.
Teisel siin oleku päeval tulid siia elama kaks eestlast. Yks Äksi poiss Richard oma Aravete tydruku Külliga. Väga lahedad ja lõbusad tegelased, kui õigesti mäletan, siis 23 ja 21 aastat vanad. Kohtasin neid yhes kuuris, kus on miski improviseeritud baariruum, mida eriti ei kasutata, aga kus see-eest on hea jahe ning saan mõnuga metal muusikat kuulata nii valjult kui soovi on. Ajasime seal juttu kui yhel hetkel ytles Richard oma tydrukule kuldsed sõnad: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Kas ei kõla kaunilt? Mu meelest nii ilus, et ma tahan seda veel korra kirjutada: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Autoga alkopoe trett palju aega ei võtnud ja igapäevane töö algas. Õhtul kiikasime sauna. Olime ääretult skeptilised, aga selgus, et mõnus väike saun, kus saab 80 kraadi sisse ja leili tuleb ka, kui vett kerisele loopida. Eestis ma muidugi ilmselt soovitaksin selle sauna ära põletada või kaks korda võimsam ahi sisse osta, aga siin pole häda midagi. Bassein on kah kohe kõrval, kus vesi on yllatavalt jahe ja mõnus.
Täna tegid Richard ja Külli laheda ostu. Ostsid vana Ford Laseri, mille eelmine omanik oli meeldivalt roosaks värvinud. Lisaks sellele veel loomulikult roosad istmekatted, kirjaga “Barbie”. Maksid nad selle eest 1000 dollarit, mis raha nad peaksid umbes nädalaga tagasi teenima, kui tänu transpordi olemasolule kiiremini töö leiavad. Praeguse seisuga peaks neil esmaspäeval töö suht kindlustatud olema tänu masinale. Auto muutub ilmselt lähipäevil veel lahedamaks, kuna tegelased ostsid ka miskeid aerosoolvärve.
Rahvas hostelis on päris lahe. Nagu igal pool, on siin palju sakslasi. Samas prantslasi pole yldse ja britte on rohkem kui tavaliselt. Samuti on kaks ääretult kaunist, veatult kokku keevitatud karkassiga Taiwani neiut. Igakord kui nad läheduses on, tekib tunne, et olen yhtäkki kõrgvererõhutõppe haigestunud. Veel olen vestelnud yhe Sveitsi tegelasega ja yhe itaallasega. Kindlasti on siin rahvusi muidki, aga pole veel jõudnud kõigiga tutvuda. Aega selleks on piisavalt.
Mis veel? Võibolla nii palju, et suutsin siin suht veenvalt oma telefoni ära kaotada. Arvan, et see kusagil territooriumil siiski asub, aga kui see koht on lageda taeva all, siis on mu kallis kauateeninud vana ront siiski hävinud, kuna eile õhtul sadas vihma. Peaksin hoolikamalt otsima, aga väljas päikese käes on talumatult kuum ning õhtul jahedas olen ma juba piisavalt auru all, et mitte viitsida seda teha. Muud häda sellest pole, ainult et kaks šotlast tahtsid minult jooksvat infot olukorra kohta, et võibolla kah siia hostelisse tulla. Kahjuks nad seda infot ei saa. Halb õnn!
Sel nädalavahetusel tööd ei ole. Homme lähen vist vaatan kohalikule lennuväljale, kus pidi yks langevarjuklubi hyppamas käima vahest. Saab näha, mis tegelased ja mis hinnad siinkandis on. Kange himu on yle saja aasta ikke yks hype teha, et end endiselt langevarjurina tunda, kuigi rahakott karjub selle peale ahastusest. Peab vaatama, mis hinnaga siin seda teha saab, iseenesest on töö nyyd olemas ja tulevased rahavood mingil määral kindlustatud, nii et väike meelehea äkki ei ole liialt kurjast?
Sunday, January 11, 2009
Aitab Sydneyst
Nuniih, tundub, et Sydneyga saab selleks korraks yhele poole. Mitte kuidagi ei ole suutnud siin tööd leida ja rahadega on seis ysna nutune. Homme või ylehomme (pole veel otsustanud) sõidan linnast välja kuskile agraarpiirkonda ja yritan jälle farmitööd teha. Ebameeldiv töö kyll, aga mis teha, raha on vaja kuidagi teenida. Eriti kaugele Sydneyst ei taha minna, sest yle interneti yritan ikke miskit tööd siin leida ja kui saan, siis pöördun tagasi. Kui aus olla, siis pole nagu Sydneyt ju näinudki. Raha kokkuhoiu mõttes on kõik muuseumikylastused ja äärelinna randade kylastused ära jäänud, nii et nende jaoks pean siia tagasi tulema. Võibolla lahendan asja nii, et nädal enne aussist lahkumist veedan siin ja kolistan ringi. Samas jälle soovitavad sõbrad mul aasiasse sõita hoopis Melbournist, kuna sealt on lennupiletid jupp maad odavamad. Raske. Ilmselt otsin internetist kõige odavama pileti Singapuri ja siis teen plaane edasi.
Iseenesest igav pole mul siin olnud. Tavaliselt peksan end kesklinna kuskil lõuna paiku, siis veedan raamatukogus mõne tunni ja õhtuti olen Benny, yhe rootsi pundi või šoti paariga miskit teinud. Tihtipeale on see muidugi tähendanud odavaima veini suu kaudu manustamist. Eile näiteks algas siin suur muusikafestival, kusjuures esimesel päeval olid kõik kontserdit tasuta. Vaatasin kahte esinejat poolenisti. Esimene oli miski funky ja reggae punt. Nime ei mäleta, aga pidavat vägagi kuulus olema. Kahjuks Bennyle see punt ei meeldinud ja ta meelitas mind sealt minema. Teine bänd oli The Black Keys koos miskise kuulsa souli lauljannaga. Vägagi muhe. Peab uurima, võibolla on täna ka siiski mõni väiksem lava tasuta kylastajatele yles pandud.
Iseenesest igav pole mul siin olnud. Tavaliselt peksan end kesklinna kuskil lõuna paiku, siis veedan raamatukogus mõne tunni ja õhtuti olen Benny, yhe rootsi pundi või šoti paariga miskit teinud. Tihtipeale on see muidugi tähendanud odavaima veini suu kaudu manustamist. Eile näiteks algas siin suur muusikafestival, kusjuures esimesel päeval olid kõik kontserdit tasuta. Vaatasin kahte esinejat poolenisti. Esimene oli miski funky ja reggae punt. Nime ei mäleta, aga pidavat vägagi kuulus olema. Kahjuks Bennyle see punt ei meeldinud ja ta meelitas mind sealt minema. Teine bänd oli The Black Keys koos miskise kuulsa souli lauljannaga. Vägagi muhe. Peab uurima, võibolla on täna ka siiski mõni väiksem lava tasuta kylastajatele yles pandud.
Saturday, January 3, 2009
uut ja ullemat
Ahoi. Tuligi see 2009 kätte nigu nipsti! Pealegi 7 tundi varem, kui enamusele teist, mu kallid lugejad :p.
Enne pidulikku hetke passisin linnas ja vaatasin ilutulestikku. Siinmail mõeldakse natuke lastega perede peale, sestap korraldati yks ilutulestik juba kell 9 õhtul, et peale seda oleks aega pereemadel ja -isadel aega oma lapsed kuskile ära toimetada, mõned napsud hinge alla võtta ja siis keskööks tagasi kesklinna kolistada, et nautida melu ja seda peamist ilutulestikku. Peab ytlema, et kella yheksane tulevärk oli võimsaim, mida ma oma yyrikese elu jooksul olen näinud. Peale seda haarasin alkopoest hunniku odavat veini kaasa ning sõitsime Bennyga Kelly juure. Kelly oli yksi kodus ning läksin sinna, kuna mul polnud raha pidutsemiseks linna peal. Benny tuli paariks tunniks, et hiljem miski kruiisi laeva peale läbutama minna.
Ega Kelly juures miskit suurt pidu tulnudki, vahtisime telekast ilutulestikku, vahepeal kiikasime ka rõdult kesklinna poole, kust kah pisut tulemöllu näha oli. Möll oli ikke võimas. Teleylekanne oli kah hea, mitu kaamerat oli maa peal ja kahelt helikopterilt kah filmiti. Kõige vahvam oli see, et möll käis neljas kohas täiesti synkroonis. Oleks tahtnud seda koha peal vaadata, kuid kesklinna rahvamöllust sai mul juba päeval nii siiber, et eriti ei kahetsenud Kelly juure minemist. Suht ruttu peale keskööd kolis Kelly magama ja Benny läks kruiisima. Istusin yksi, kaanisin veini ja vahtisin telekat. Pidin nentima, et pole just kõige vägevam uusaasta vastuvõtt, kuid siiski tundsin end pisut paremini kui võrrelda variandiga, et istun autos ja läppari aku on kah tyhjaks saanud.
Nyyd on olnud kaks täiesti mõttetut päeva ning yks on veel tulemas. Alles esmapa on midagi teha, sest siis hakkavad asutused uuesti tööle ja tööotsingud kah. Teha oleks muidugi turistivärki kõvasti, aga kahjuks tahetakse iga asja eest miskit rubla saada, mida minul kahjuks eriti pakkuda ei ole. Sai kyll meremuuseumis käidud, kuid see osa, mis tasuta oli, jättis suht kylmaks. Laevade, sealhulgas ka allveelaeva peale mineku eest taheti jälle raha saada. Krdi kapitalistinärud!
Enne pidulikku hetke passisin linnas ja vaatasin ilutulestikku. Siinmail mõeldakse natuke lastega perede peale, sestap korraldati yks ilutulestik juba kell 9 õhtul, et peale seda oleks aega pereemadel ja -isadel aega oma lapsed kuskile ära toimetada, mõned napsud hinge alla võtta ja siis keskööks tagasi kesklinna kolistada, et nautida melu ja seda peamist ilutulestikku. Peab ytlema, et kella yheksane tulevärk oli võimsaim, mida ma oma yyrikese elu jooksul olen näinud. Peale seda haarasin alkopoest hunniku odavat veini kaasa ning sõitsime Bennyga Kelly juure. Kelly oli yksi kodus ning läksin sinna, kuna mul polnud raha pidutsemiseks linna peal. Benny tuli paariks tunniks, et hiljem miski kruiisi laeva peale läbutama minna.
Ega Kelly juures miskit suurt pidu tulnudki, vahtisime telekast ilutulestikku, vahepeal kiikasime ka rõdult kesklinna poole, kust kah pisut tulemöllu näha oli. Möll oli ikke võimas. Teleylekanne oli kah hea, mitu kaamerat oli maa peal ja kahelt helikopterilt kah filmiti. Kõige vahvam oli see, et möll käis neljas kohas täiesti synkroonis. Oleks tahtnud seda koha peal vaadata, kuid kesklinna rahvamöllust sai mul juba päeval nii siiber, et eriti ei kahetsenud Kelly juure minemist. Suht ruttu peale keskööd kolis Kelly magama ja Benny läks kruiisima. Istusin yksi, kaanisin veini ja vahtisin telekat. Pidin nentima, et pole just kõige vägevam uusaasta vastuvõtt, kuid siiski tundsin end pisut paremini kui võrrelda variandiga, et istun autos ja läppari aku on kah tyhjaks saanud.
Nyyd on olnud kaks täiesti mõttetut päeva ning yks on veel tulemas. Alles esmapa on midagi teha, sest siis hakkavad asutused uuesti tööle ja tööotsingud kah. Teha oleks muidugi turistivärki kõvasti, aga kahjuks tahetakse iga asja eest miskit rubla saada, mida minul kahjuks eriti pakkuda ei ole. Sai kyll meremuuseumis käidud, kuid see osa, mis tasuta oli, jättis suht kylmaks. Laevade, sealhulgas ka allveelaeva peale mineku eest taheti jälle raha saada. Krdi kapitalistinärud!
Subscribe to:
Posts (Atom)