13.10.2009

Terekest jälle, yle pika aja. Kuna elan karavanpargis, kus puudub internet ning tööpäevad on tavaliselt umbes 11 tunnised, siis pole ka aega kuskile internetipunkti või langevarjuklubisse minna. Paar korda olen kyll saanud võrku, aga siis olen enamasti kiiruga tegelenud ainult miskite arvete ja muude jurade korda ajamisega internetipangas. Muude jurade hulka loen ka tervisekindlustuse tegemise. Võin nyyd rahumeeli jälle igasugu lollusi teha, kuna 65 000 euro eest hyvitatakse mu haiglakulusid. Alates märtsist olin ma igakylgselt kindlustamata. Õnneks seoses suure töötundide arvuga, hakkab olukord finantsiliselt vähe muhedamaks muutuma.
Eelmisel nädalavahetusel käisin RMOA (Russian Motorbike and Sidecar Owners Assotiation) kokkutulekul. Asi toimus Weabongas, yhes mahajäetud kullakaevanduses, siit umbes 600 km kaugusel. Kuid sellest yritusest plaanin ma kirjutada vähe pikema jutu, kui olen saanud teistelt osalejatelt fotosid asja kohta. Eks ma klõpsisin ise kah, aga mitte kuigi palju.
Suur jama tekkis mu autoga. Nimelt see raipenahk enam lihtsalt ei käivitu. Ilmselt on tegemist Ford Falconite tyypveaga. Foorumites on kirjutatud, et tegemist miski tehase immobilaiseri või miski sarnase vidinaga, mis vahest hakkab jurama. Sama asi mul korra juba juhtus, aga siis peale mõnda päeva oli jälle kõik korras ja kolm kuud polnud probleeme, aga nyyd on masin juba oma 10 päeva surnd. Jama aga on see, et autot on mul tööl käimiseks vaja. Mõned korrad läksin tööle Toniga ja siis veel bussiga, millega Laidley hosteli rahvas tööl käib. Probleem missugune. Lahendasin selle niimoodi, et ostsin laupäeval teise auto. Plaanis selline kulutus kyll ei olnud, aga kahjuks polnud eriti teist varianti.
Uueks masinaks on Suzuki Baleno. 1997 aasta mudel, 1,6 liitrise mootoriga sedaan. Eks ta selline seljakoti mõõtu vidin on, aga kuna mul väga suuri reisimise plaane, mis sisaldavad autos magamist, ei ole, siis ma arvan, et tegemist ei ole väga sita valikuga. Palju väiksem kytusekulu on juba paras argument. Kuigi bensiin on siin maru odav, on vahemaad jälle mitu korda suuremad. Hea on veel see, et masinasse on installeeritud miskid kobedamad kõlarid kui originaalid. Lisaks veel boks 10-le CD-le. Bass myriseb päris kenasti, kui metal muusika mängima panna. Hinnaks oli 1700 taala, millest pool maksin ära ja pool maksan järgmisel palgapäeval. Selline skeem sai võimalikuks, kuna eelmine omanik on yks mu töökaaslane Jan. Samuti elasime samal ajal mõned kuud Laidley hostelis, nii et ta usaldas mind piisavalt, andmaks võimaluse järelmaksuks. Nyyd on ainult suureks probleemiks vanast autost lahti saamine. Enne selle ära koolemist jõudsin just mingi 400 – 500 taala sinna investeerida. Kahjuks paistab, et selle raha tagasi saamine võib raskeks kujuneda. Jama lugu, aga võtan seda kui paratamatust. Loodan, et uus masin peab märtsini ikke vastu ilma suuri kulutusi tegemata. Vähemasti liigud sai tehtud. Mitte kyll väga suurejoonelised, kuna pyhapa pidin tööl olema.
Tööga on praegu ysna tore. Tore on muidugi veidi imelik öelda, kuna töötame 7 päeva nädalas ja enamasti on yle kymne tunnised päevad. Sihukest rabamist toredaks ma tavatingimustes ei nimetaks. Lohutab teadmine, et makstakse tunnipalka ja et siin aussis on meeletult palju seljakotireisijaid, kes ei suuda kuidagi tööd leida. Lisaks veel väga palju tegelasi, kes töötavad läbi mõne töövahendaja, kes võtab umbes kolmandiku töötasust endale. Selle koha pealt olen ikke suhteliselt või sees. Töö on kah väga lihtne. Virsikute ja nektariinide korjamine on ikke paras lebo võrreldes näiteks paprika korjamisega, kus pead päev otsa kummargil töötama. Vahest tundub, et isegi liiga lebo. Tahaks nagu vahel paari lihast ka kasutada, mis ma siin mandril põllutööga õrnalt kasvatada olen suutnud. Eestis oli mul olemas ainult need lihased, mis võimaldasid arvutihiirt liigutada ja langevarju avada. Aa jah, tsiklit jaksasin ikke kah pysti tõsta kui see vähe horisontaali sai paigutatud mõned korrad... Yhe korra tegelt ei jaksanud kah. Pean seda hetke silmas, kui tabasin autot kiirusel 100 km/h, olles teel KEK-i. Õnneks saab palju vaheldust sellega, et mina ja Marko peame korjamise vahepeal autoga vedama kõikide viljad shed’i (no krt, ei tule meelde sobiv eestikeelne vaste miskile angaarile või varjualusele või plekkhoonele, kus puuvilju pakitakse ja ladustatakse, sõnastik ytleb, et shed tänendab aita või kuuri, aga seda see päris ikke ei ole). Parematel päevadel kulub autoga ringi sõitmisele isegi yle poole tööajast. Väga mõnus, korjad tunnikes kaks ja siis jälle sõitu. Sõitmine on justkui puhkus.
Paar nädalat tagasi oli natu naljakas töötada. Terve taevas muutus väga sogaseks ja tolmuseks. Päike ei tahtnud eriti oma kiiri maapinnani sirutada. Imestasime markoga, et mis toimub, kas viimnepäev on käes või mis. Shed’is kysisime yle ja saime teada, et tegemist on liiva ja tolmuga, mis tuuled on kuskilt kesk-Austraaliast yles keerutanud. Sydneys olevat nähtavus kõigest mõnikymmend meetrit olnud. Võibolla kajastati seda isegi Eesti ajakirjanduses. Poole päeva pealt toodi meile isegi maskid näo ette, et me nii palju seda tolmu sisse ei hingaks. Kahjuks oli tegemist vist kõige odavamate maskidega, sest nood olid ebamugavad ja kuigi hästi ei töötanud, nii et paari tunni pärast ma loobusin selle kasutamisest.See hele laik seal taevas ei ole mitte kuu vaid päike.



Täna näiteks hakkas keset päeva rahet sadama. Õnneks mitte eriti suured terad ja asi kestis umbes 10 minutit. Merv, meie brigadir või miskit sellist, rääkis, et 7 aastat tagasi oli sihuke rahetorm farmist yle käinud, et hävitas kogu saagi. Selleks hetkeks olid nad jõudnud kõigest kolm nädalat saaki korjata. Muidu kestab korjamishooaeg umbes kolm kuud, nii et farmer sel aastal ilmselt uut autot ei ostnud. Siinmail on põllumajandus äri nagu iga muu ja riik ei hakka kohe põllumeestele raha plönnima nagu Eestis, kui ilm väheke vilu on ja saak kesiseks jääb.
Väike vahejuhtum känguruga tuli mulle just meelde. Midagi erilist ei olnud, lihtsalt ykspäev töölt koju tulles kargles yks känguru teega paralleelselt, umbes 10 m kaugusel. Marko võttis bussil hoo maha, nii et liikusime sama kiiresti. Ja bussi kiirus oli 40 km/h! Päris kärmelt suudavad need loomad ikke liikuda. Kahjuks pole praegu pääsu internetiavarustesse, et vaadata mis seal kirjutatakse. Võibolla suudavad nad veel kiiremini liikuda. Igatahes minu ja enamuse bussis viibijate jaoks oli juba see 40-ga hyplemine kyllaltki muljetavaldav.
Praegu vist pikemat juttu ei oskagi teha. Panen veel paar pilti karavanpargist. Lihtsalt nagu niisama, et näidata karavanpargi arhitektuurisaavutusi. Siin elamisega olen ma muidu väga rahul. Mõnus vaikne. Toni, mu majanaaber on kah muhe vend ja saame hästi läbi. Pool aega oleme me siin elanud kahekesi. Vahepeal oli siin ka yks sakslane Tobi, kes oli kah väga lahe tegelane. Mingi tegelane Indiast pidas vastu 1 päeva. Ilmselt Toni norskamise tõttu. Selle mehe norskamine on umbes sama vali nagu katkise summutiga traktor. Õnneks minul on Tehnikaylikooli yhiselamu koolitus ja suudan magada nagu lapsuke igasugu lärmi sees. Paar nädalat olid siin veel kaks sakslast, aga nood ka nyyd lahkusid ja oleme muhedalt kahekesi jälle. Mõlemal oma tuba. Kuna karavanpargist on viimasel ajal suht palju inimesi lahkunud, siis loodan, et vähemasti mingi aeg siia kedagi uut ei saadeta. Ja kui saadetakse, siis loodan, et tegemist pole kellegi kuivikuga, kes kukub virisema, et me kunagi ei korista jne. Õnneks on siin reegel, et kui keegi lahkub karavanpargist, siis too peab terve oma karavani ära koristama, hoolimata sellest, et teised elanikud edasi elavad. Nii et me kodu on juba kolm korda väga kenasti läikima löödud. Paari kuu kohta on see päris hea tulemus.
Yks hea asi kargas veel meelde. Nimelt olin ma yle poole aasta austraalia maksuametile 3000 dollarit võlgu, kuna ma tegin maksudeklaratsioonis paar viga. Krt, kuidagi ei tahtnud neile seda maksta. Korralik kuupalk on see ikkagi Eestis. Mina ei suutnud sellist nutsu Eestis kunagi kuu ajaga teenida. Õnneks pika juramise peale sai asi korda ja mulle tagastati kenasti 430 taala, nagu õige oli. Paras kergendus, kui aus olla.