Tartu maratoni logistiline pool

Päris huvitavaks kujunes maratonile kohale saamise ja tagasi tulemise orgunn.

Alustuseks sai Kalaga kokku lepitud, et sõidame tema mikrobussiga sinna ja siis ta toob mind ka tagasi. Laupäeva õhtul oli plaan minna Võrru tema isa juure, et sealt hea lähedal Otepääle põrutada.

Kolmapäeval aga sain järsku Kalalt teate, et ta juba on Võrus, aga et oli mind sebinud miski kaitseväelase peale, kes mind pidi Võrru viima. Mõtlesin, et äkki krt sellel mehel pole aega, et tund aega Tartus oodata, kuidas ma stardimaterjale välja võtan, ning uurisin kuidas mu tädipoeg Äss liigub. Selgus, et tema isa on laupa sõitmas Vastse-Liinasse minu õe Kadri juurde. Kõlas maru hästi ja leppisime kokku, et sõidan temaga. plaan kehtis kuni eile kella poole kuueni, mil Kala teatas, et ta buss suri Võrus ära ja et ma peaks võtma tema Passati ning sellega Võrru kytma. Praeguse hetkeni vähemasti tundub, et see plaan vist läheb käiku.

Loodan, et tagasitulek läheb pisut sujuvamalt ja ma ei pea alles neljanda variandiga liiklema.

Seda, kas vaim on maratoniks valmis, ei oska ma öelda, kuna ei ole vähimatki tunnet peal, et homme tuleb hirmus piin. Pigem on selline ykskõikne tunne nagu läheks miski sõbra käest Tharaphita viimast plaati laenama.

minu kuulsusrikas ja kõiki hurmav ettevalmistus maratoniks on saanud tagasilöögi. Nimelt on kurk käre ja ninast ei taha väga õhk läbi liikuda. Eesmärk oli haigeks jääda peale maratoni, seega ma ei julge praegu eriti riskida. Ühe kontrollsõidu ikka tahaks teha veel, kas homme võk ylehomme, aga see saab ka olema pigem varustuse kontroll, kui tõsine treening. Raua tõstmist ma muidugi neljapäeval ära ei jäta.

Muus osas on sitt see, et vesi ei ole endiselt lahti sulanud ja pean lähimate päevade jooksul kellegi juure suure seljakotitäie musta pesuga minema.

tegin täna kiire 7,2 km. Maru mõnus oli yle saja aasta rajale pääseda. Vorm tundus hea, loodan, et nädala pärast on sama hea tunne

Terekest

Palju aega mööda läinud, aga kuna ilmad on jamad olnud, pole suusatamist toimunud, millest kirjutada. Ikka ei kippunud kylmema kui -15 kraadiga rajale. Eile oleks tegelikult võinud minna, aga kuna töö juures oli kahel kolleegil synnipäev, siis õgisin magusaid kooke nii palju sisse, et sain kõhuvalu, mis tööpäeva lõpukski järele ei tahtnud anda.
Muust elust-olust nii palju, et häärberis kylmus vesi kinni. Makarone saab kyll lumeveega keeta, aga seda ma pole veel välja mõelnud, kuidas pesumasin lume pealt käima panna.

Väike halb uudis tuli neljapäeval, kui läksin suuskadele järele määrimistöökotta. Seal mainiti, et neid suuski minu raskuse puhul ei saanud korralikult määrida. Et pean leppima sellega, et need pisut kinni on määritud, teine variant oleks üldse mitte pidamist panna. Lisaks veel see, et suusapõhi pidi nii kehv olema, et määre seal ei tahagi eriti pysida. Jama lugu. Pean vist kõvasti paaristõukeid treenima nyyd.
Sellega seoses, kui keegi mu kallitest lugejatest teab kedagi paksmagu, kellel on enamvähem okkad klassikasuusad vedelemas, andku mulle teada. Laenaksin need maratoni ajaks, treeninguid jätkan enda omadega. Vaja oleks siis 95 kg raskusele tegelasele ja jalanumbriga vähemalt 43, kuna mu enda saapad klapivad suht vanamoeliste klambritega.

Tundub, et kaitseliidu meistrivõistluste korraldajad on tegelased, kes ise sõidavad ja soovivad võita. Vaadates, et kuulus Enn asub võistlustulle, lõid nad põnnama ja jätsid yrituse sel nädalavahel ära. Vabandasid nad muidugi end mingite kylmakraadide abil välja.
Tegelikult ongi hea, jääb hunnik suusarendi raha taskusse ja pole ka ohtu, et võistlussituatsioonis hasarti minnes enda kurgu liiga haigeks hingeldaksin.
Kui palju ma rajale julgen yldse sellise ilmaga minna, ma ei tea veel. Kui juba 300 m kaugusele puhvetisse lõunat sööma minnes tahtis kylm ära võtta, mis siis veel suusarajal toimuda võib..

Täna ei olnud kõige parem päev. Võtsin laenutusest vabatehnika suusad, et teha yks kiire 7,2 km. Rajal aga pidin pettuma. Suusad ei tahtnud kohe yldse libiseda, kuigi väidetavalt neid 4 päeva tagant määritakse. Lisaks olid suuskadel kandid totaalselt ymmarguseks sõidetud, nii et uisku sõites kippusid suusad kogu aeg kylje peale ära libisema. Mäest yles minnes avastasin, et pidamine on neil parem, kui minu vana määrdega klassikasuuskadel. Mäest alla laskudes kippusin pidevalt ninali käima, asjad lihtsalt ei libisenud. Rääkimata sellest, et niisama uisku sõites said käed kõvasti vatti, aga kiirust ei tulnud kuidagi.

Pressisin kuidagi selle ringi ära. 7,2 km, mida eriti yle poole tunni ei tahaks sõita, võttis aega umbes 45 minutit. Pärast suuski tagasi andes kirusin kõvasti laenutajale ja siis koos vaatasime valges ka suuskade alla. Selgus, et keegi kurivaim oli neid yritanud klassikasuuskadeks määrida. Keskele oli kenasti pidamismääret pandud. Mina oma raskusega loomulikult astusin neist läbi ja nii oligi terve aeg justkui käsipidur peal. Tädi pakkus kompensatsiooniks teist suusakomplekti tunniks ajaks tasuta, kuid tundsin, et selleks päevaks võitlustest piisab.

Enda suusad viisin määrimisse. Lasin pidamisala uuesti ära mõõta. Selgus, et hoolimata tõsiasjast, et yle 10 kilo olen kergemaks muutunud võrreldes eelmise mõõtmisega, tuli pidamisala oluliselt lyhem. Ega ei imesta, et eelmisel maratonil olid suusad nii kinni määritud, et sel ajal kui teised aeglasel laskumisel kummargil puhkasid, uhasin mina paaristõugetega.

Homme on jälle raua liigutamise päev ja laudu alla ei pane. Kuna laupäeval on võistlus, siis teen reedese päeva vabaks, et taastuda.