Alustuseks sai Kalaga kokku lepitud, et sõidame tema mikrobussiga sinna ja siis ta toob mind ka tagasi. Laupäeva õhtul oli plaan minna Võrru tema isa juure, et sealt hea lähedal Otepääle põrutada.
Kolmapäeval aga sain järsku Kalalt teate, et ta juba on Võrus, aga et oli mind sebinud miski kaitseväelase peale, kes mind pidi Võrru viima. Mõtlesin, et äkki krt sellel mehel pole aega, et tund aega Tartus oodata, kuidas ma stardimaterjale välja võtan, ning uurisin kuidas mu tädipoeg Äss liigub. Selgus, et tema isa on laupa sõitmas Vastse-Liinasse minu õe Kadri juurde. Kõlas maru hästi ja leppisime kokku, et sõidan temaga. plaan kehtis kuni eile kella poole kuueni, mil Kala teatas, et ta buss suri Võrus ära ja et ma peaks võtma tema Passati ning sellega Võrru kytma. Praeguse hetkeni vähemasti tundub, et see plaan vist läheb käiku.
Loodan, et tagasitulek läheb pisut sujuvamalt ja ma ei pea alles neljanda variandiga liiklema.
Seda, kas vaim on maratoniks valmis, ei oska ma öelda, kuna ei ole vähimatki tunnet peal, et homme tuleb hirmus piin. Pigem on selline ykskõikne tunne nagu läheks miski sõbra käest Tharaphita viimast plaati laenama.
No comments:
Post a Comment