Pole ammu kirjutanud. Lihtsalt midagi erilist või huvitavat pole juhtunud. Tööd on endiselt suht vähe olnud ja enamuse ajast lihtsalt olen lebotanud kodus, vaadanud filme ja passinud interneeduses. Kedagi vahepeal arreteeritud ei ole ja isegi Jüri on jätnud maha oma harjumuse aeg-ajalt pilti taskusse pista.

Eile siiski tuli käia yhel katusel, millisele ma lootsin mitte sattuda. Maja ise kesklinnas ja mingi 8 korruseline. Enamus katusest oli tavaline, nii umbes 45 kraadise nurgaga või isegi lamedam, aga päris majaserva äärest algas teine katus, mis oli juba oluliselt järsem.

Sinna alumisele katusele tuli end lihtsalt köiega yle serva lasta ja pärast siis kuidagi köit mööda yles tagasi end vinnata. Ja mis kehva, all ei olnud ka lumetõket, mille taga rahulikult jalutada, nii nagu ylemisel katuseosal näha on. Yleval oli igati tore, aga alla ronimise peale ei tahtnud mitte kuidagi mõelda. Olin kindel, et ilmselt mitte kyll fyysiliselt, kyll aga vaimselt laseksin ma seal end pisut täis. Mainisin töökaaslastele seda, et ma siin katustel olen avastanud endal kõrgusekartuse ja õnneks nad olid nõus tööd nii korraldama, et mina sinna alla ei pidanud ronima.
Kokkuvõttes saime mingi 3,5 tundi kirja, mis paraku on viimasel ajal maru tavaliseks saanud, korralikke pikki tööpäevi, mis palgapäevad rõõmsamaks teeks, pole kuigi tihti siin saanud.  Mis teha, lumi ei tule tellimise peale kahjuks..

Täna oli ilus päikesepaisteline päev, tööd ei olnud ja otsustasin uurida, mis kyll yritas mu autot põlema panna. Kahtlustasin kliimaseadet, kuna umbes sealtkandist seda sinist suitsu tuli. Kuna ma varem ei olnud armatuurlauda lammutanud, siis ei teadnud ka kust alustada. Niisiis kruvisin esimesena lahti need kohad, mis lihtsam tundus. Lammutasin kohe hulga enne kui aru sain, et tegelikult mind huvitava koha avamiseks keskkonsoolis võinuks  ma pooled kohad kinni jätta. A siis oli juba hilja ja pilt nägi välja umbes selline:

Vaatepildi puhul pisut murelikuks tegi ainult see teadmine, et see asi tuleb tagasi kokku ka saada. Kliimaseadme juhtploki katkusin laiali ja sees oli selline vaatepilt:

Kahjuks ma trykiplaatidest  halligi ei tea, aga veidi imelikud paistavad mulle mingid plastiliinilaadse materjali plönnid kahe kondeka ymber. Kas nad sellised poolsulanud känkrate moodi peavad välja nägema, ma ei tea.
Igatahes kui see plokk oli eemaldatud, kusagilt sinist suitsu ei tulnud, nii et loodetavasti on mu masinaga võimalik nyyd iseseisvalt Eestisse tagasi sõita. Kliimaseadmest on mul hetkel nagunii suht siiralt savi, kuna salongi soojendus radiaator nagunii soojaks ei lähe ja konditsioneer ei yritanud töötamist isegi teeselda.

Lego kokkupanemine käis lihtsamalt kui arvasin, ainult kolm kinnituskruvi jäi yle. A kuna ma Eestis lammutan selle nagunii uuesti laiali, siis vast leiab tyhjad augud yles.

Loo lõppu lisan paar pilti.

Yles verandale organiseeriti väike trennisaal. Poksikott tuli kaltsukast, yks pink , kang ja hantlid olid juba siin keldris ning yhel lumeringil leiti prygimaja kõrvalt veel mingid pingid.

Suitsunurk

Kuna peale isaks saamist on mulle endale tihti tundunud, et ma olen parajaks pehmoks muutunud, pean vist endale sellised jalatsid ostma

Kahjuks ei lugenud purgi pealt, mis looma tillist on jutt