Päris kiire aeg on olnud vahepeal, õnneks ka mõningad syndmused, millest võib isegi miskit kokku kirjutada.

Eelmise nädala alguses kylastasin kodumaad korra. Teisipäeva õhtul kytsin taas yle mere põdramaale. Läksin kella viiese laevaga ja sellega tuli veel kaks siinset tegelast, et siis kolme inimese tõttu tasus juba autoga meile vastu tulla. Vastasel korral tulnuks bussidega majandada, mis on ilmselgelt ebameeldiv tegevus ja suhtkoht välistab laeva pealt odavate karastusjookide kaasa tarimise.

Helsingis ronisime laevalt maha ning Madisega terminaali jõudes avastasime, et Jüri oli tolli poolt rajalt maha võetud. Tegemist on suht tavalise nähtusega, et võetakse pisteliselt tegelasi vahele. Arvasime ka seekord, et ju nad loevad Jüri suitsupakid yle ja lastakse ta tulema. Ootasime pikalt ukse juures, aga keda välja ei ilmunud, oli Jüri. Mingi hetk läks Maarja asja uurima ning selgus, et Jüri oli arreteeritud. Imestasime kõik, et mille kuradiga ta siis hakkama oli saanud. Selgus, et tal oli mingi trahv aastast 2011 maksmata jäänud ja nyyd oli olukord selline, et tegelane oli tagaotsitavaks kuulutatud ning viidi sadamast otse vangi. Valikud olid kas istuda 13 päeva kongis või siis maksta trahv, 240 eurot, ära. Nii et siit vihje kõigile kalevipoegadele, et trahvid tasub ikka ära maksta, muidu võib juhtuda, et pistetakse kongi. Jüril paraku seda raha võtta ei olnud, aga meite pealik ikka järgmisel päeval läks ja lunastas härra välja.

Meie Madisega istusime siis rõõmsalt Maarja autosse ja lootsime poole tunni pärast juba sauna võtta ning mõnusasti kurku karastada mingisuguse imelise märjukesega, kuid nii see paraku ei läinud. Hoopis tööle pidime veel sel õhtul hakkama oma reisuriietes. Nu mis seal ikka, tund tiksus ja sai vähemasti eelootavaks nädalaks võileivaraha teenitud.

Muidu oli tore nädal, kuni pyhapäevani sai iga päev tööd rabada ja rikkust labidaga kokku kyhveldada, pyhapäeval aga mõnusasti leboasendis viibida.

Esmapa läks juba huvitavamaks. Tavalisel lumeringil veetsime 8,5 tundi umbes ning siis kutsuti miskeid katuseid puhastama. Terve kvartal oli täis 3 korruseliseid umbes 45 kraadise plekkkatusega maju. Ronisime siis aga mööda tuletõrjeredeleid ylesse ja asusime tööle.

Peab ytlema, et päris huvitav kogemus. Plekkkatus märja lumega on pehmelt öeldes väga vastikult libe. Ilma turvaköieta ei oleks juttugi seal midagi teha. Köied kylge ning lund lykkama. Meetod oli selline, et libistasid end mööda katust allapoole, kuni su jalge ette kogunes nii palju lund kokku, mis juba pidama jäi. Siis hakkasid kõrvalt lund samale tasemele allapoole kuhjama, et sai lund nii umbes poolteise kuni kahemeetriste ribade kaupa allapoole ajama hakata. Riba laiused väga laiad olla ei saanud, kuna sel juhul oleks köis liiga suure nurga alla jäänud ja libastumise hirmus see väga turvaline ei tundunud. Vastavalt kogemuste hulgale inimesed julgesid laiemaid ribasid teha. Paar meest mässasid nii, et nende jaoks tundus köis pigem segav faktor olevat. Isegi veits kõhe oli vaadata. Kõige kõhedam oli siis, kui jõudsid katuse alumise serva juurde, siis pidid mõnusa lumevalli, mida mööda oli vahva jalutada, kah alla lykkama. Siis jäi pidamiskohaks lumetõke. Kui kogu kraam oli alla lykatud, siis tuli end köit pidi kuidagi yles vinnata. Mõni mees tegi seda kuidagi põlvili vigurdades, aga lihtsam oli pysti köie abil yles kõndida, kasutades plekkkatuse valtsi kohti, kuhu peale astudes jalad väga ei libisenudki.

Kolmandal katusel oli aga selline olukord, et lund oli maru vähe. See tähendas seda, et võttis peaaegu pool katuse pikkust, et lund jalge alla nii palju koguneks, mis juba kandma hakkaks. Vot siis kiilus mul peas midagi korralikult kinni. Hakkasin kartma. Kohe nii hullusti, et tahtsin lausa hammastega katusest kinni hoida. Väga ebameeldiv olukord, peaks mainima. Eks ma siis hakkasin mõtlema selle peale kuidas ma varem hirmust yle saanud olen. Esimesed 30-35 langevarjuhypet ma kah sisuliselt iga kord lennukis värisesin hirmust. Aga iga kord sain sellest yle. Eks siis seekord kah peksin jõuga hirmu minema ja asusin tööd jätkama. Sain hakkama kyll, kuigi meeldiv just ei olnud.

Teisipäeval tuli minna samale objektile ja ylejäänud majad puhtaks lykata. Tõotas tulla pikk päev, seetõttu keskendusin hoolega ja peletasin hirmumõtted eemale. Täiesti edukalt. Esimesed katused suutsin isegi nii ära teha, et pyksid jäid kuivaks. Eelmisel päeval kui ikka kõhe hakkas, siis asetasid end kiiresti perseli vastu katust, mis tähendas väga kiirelt ylikylmi ja -märgi tööpykse.

Mingi poole päeva pealt hakkas väsimus juba peale tulema ja sellega kaasnes ka keskendumisvõime langus, mistõttu vaikselt hakkasin juba rohkem katuse ligi hoidma. Kui läksime viimasele katusele, mis meie grupil teha oli vaja, värisesin juba täitsa usinasti. Hoidsin end sajaga katuse ligi ja proovisin nägu teha, et kõik on kõige paremas korras. Kõige paremini see ilmselgelt välja ei tulnud, sest igasuguseid verbaalseid suguelundeid lendles minu ymber ikka väga tihedalt. Õnneks tööd ikka suutsin teha, kuigi oluliselt ettevaatlikumalt kui hommikul. Kõige hullem hetk oli siis, kui katus sai puhtaks, ronisin yles harja juures oleva kõndimisrenni peale ja tegin turvaköie allaronimiseks lahti. Vot siis oleks tahtnud lausa roomata mööda seda renni. Kuidagiviisi ikka kakerdasin redelini, seal juba teadsin, et iga redelipulgaga tuleb maapind lähemale.

Aga loomulikult ei jäänud see viimaseks katuseks. Kuna teised grupid olid saanud paar katust, kus oli eriti palju lund olnud, võtsid need neil nii kaua aega, et pidime yhe katuse veel tegema. Vot see oli halb uudis. Vaim oli keskendumisest väsinud ja pinge oli korra alla lastud seoses jutuga, et olime juba viimasel katusel. Vandusin ja hädaldasin seal all, aga midagi polnud teha, töö oli vaja valmis saada. Õnneks Jüri, kes oli meil all turvamas ja vilega märku andmas, kui inimesi liikus, arvas, et teeb selle viimase maja minu eest. Oi kui tänulik ma olin.

Ise-enesest ma ei saa hästi aru, kuidas ma siis nii põduralt seal esinesin. Omast arust ma kõige argpyksim inimene ei ole. On ju valjad seljas ja turvaköiega korralikult kinni, nii et isegi kui mingi jama oleks, siis maksimaalselt paar-kolm meetrit kukuks ja siis jääksid turvaliselt rippu. Minu puhul ei oleks seda kukkumist isegi nii palju olnud, kuna algajana ma kogu aeg sättisin köie pikkust, nii et yle poole meetri libisemist ei toimuks. Kordagi ei olnud varianti, et köis olnuks nii pikk, et isegi yle räästa serva oleks rippu jäänud. Aga ikka oli nii, et kui paaril korral jalgealune lumi yle räästaserva ajama pistis ja minul mõnikymmend sentimeetrit libisemist tekkis, enne kui köis mind peatas, kihutas syda juba paraja vingaaliga kusagile kummiku turvalisse säärde. Ise vaatasin kõrval, kuidas paar tegelast liiklesid ringi nagu mägikitsed, turvaköis lõdvalt taga lohisemas. Mõistus ytles, et midagi karta ju pole, aga ikka lõin vedelaks. Õnneks ma polnud ainuke, kes seal veits põdes, algajaid oli teisigi. A igaljuhul tundub mulle, et kõige turvalisem on ikka siis, kui minu ja maapinna vahel on vähemalt 1 km vaba õhku.

Kui kogu töö oli tehtud, selgus, et veel yhele objektile on vaja minna. Väga rõõmsaks see mind just ei teinud, kuna riided olid kõik läbimärjad ja suht läbi kylmunud olin. Seekord päästis mind see, et mu autol soojendus ei töötanud. Olime kahe autoga ja mõlemasse oli 5 inimest topitud. Uuel objektil aga oli vaja ainult 3 tegelast. Seega 2 inimest pidi paar tundi autos istuma. Minu autol aga teadupärast soojendus ei tööta ning need 2 oleksid väga ära kylmanud seal. Seetõttu saadeti mind koos 4 kõige lõdisevama mehega koju ära. Mina olin rahul.

Elamused aga ei olnud selleks õhtuks läbi. Kui Maarja koos meestega koju jõudis, selgus, et juba mitmeid kordi siin lehel mainitud Jüri oli magama jäänud autos. Ning totaalselt keeldus ärkamast ja yldse mingisuguseid elumärke peale hingamise näitama. Härral oli ilmselgelt jälle veresuhkur paigast ära ning taas tuli kiirabi kutsuda. Eks nad siis tulid ja putitasid härra uuesti jalgele. Nyyd oleme me siin kõik jälle targemad, et päevasel ajal kuskil autos või nii, ei tohi isegi lasta sel mehel magama jääda. Ei ole tal ka kerge elu..

Kolmapa oli kerge 7 tunnine lumering. Seal nägin täitsa vahvat vaatepilti, kuidas lumi suudab end katuselt vaikselt alla libistada. Samuti seda, kuidas traktoristid suudavad vahel meie tööd raskemaks teha.

Oleks te vaid kuulnud neid vandesõnu, mis Jüri teele saatis, seda olukorda nähes!

Eile oli vaba päev. Kyll oli hea. Enamuse päevast lihtsalt magasin maha, kuna iga kord kui voodis vedeledes arvuti lahti lõin, langes umbes 20 minuti pärast eesriie. Õhtu poole hakkasin tundma, kuidas kurk kergelt valulikuks tõmbab. Uhasin kõvasti taruvaiku kurku, kuid täna hommikul oli ikka asi nii valusaks läinud, et tekkis raskusi neelamisliigutustega. Ytlesin kohe pealikule, et võimalusel täna välja ei lähe vaid joon teed ja vanatallinnat vaheldumisi. Siiani on see ka õnnestunud.

Eile õhtul ka hakkasin mõistma, miks väidetavalt enamus soomes tööl käivatest meestest pidid siin kõrvalhyppeid tegema. Peab mainima, et kiusatusi tekib kyll:

Lõppu panen pildi yhest stiilinäitest, mis asendis siin härrad eile pidid vahepeal tööd tegema.

Täitsa vahva võib olla kõrge maja katuselt end niimoodi alla kyynitada.  Kuigi tegelikult peab mainima, et ma väga hullusti ei taha katsetada sellist tööasendit..

Ja just praegu, kui lõpetasin blogi kirjutamist, tuli info, et meie kangelane Jüri yritas yhel katusel natuke pilti taskusse asetada. Õnneks ta sai sellest varakult aru ja kolis sealt alla enne kui asi päris hulluks läks. Maarja tormas kohe igasugu söögikraamiga talle järele ja ta peaks varsti koju tagasi jõudma. Paistab, et seekord saab ilma kiirabita hakkama.