Esmaspäeval läksin lumeringile
sellise härrasmehega, keda pooled meie majas elavad inimesed Jüriks
kutsuvad. Sama nimega kutsuvad ka ylejäänud majakaaslased. Kõik
oli tore ja ilus, kui järsku vist kolmandal objektil läks lõbusaks.
Tegemist oli suure keskusega, Jüri
liikus eespool labidaga ja mina läksin kolaga järgi. Kolaks kutsume
me neid laiu lykatavaid vidinaid, millega saab vähe tõhusama koguse
lund korraga yhest kohast teise teisaldada. Mingi hetk jõudsin
Jürile järgi ja avastasin, et tegelane istub miskise serva peal ja
ilmselgelt pole tal hea olla. Hakkasin teda autosse talutama, et saab
vähe puhata, ja siis tyyp mainis, et tal on suhkruhaigus ja kiiresti
oleks midagi magusat vaja. Auto juures algasid tegelasel juba
krambid, aga Jüri ytles, et kiirabi pole vaja, ainult et kiiresti
vaja miskit syya.
Bensukani oli umbkaudu poolteist
kilomeetrit ja peab ytlema, et päris kõhe oli sõita 80 km/h, kui
kõrvalistmel miski mees oma lihaseid ei kontrolli ja tõmbleb ning
krambitab. Turvavöö panin igatahes peale.. Bensujaama kõrvalt
mäkdoonaldsist sain talle siis kokat ja miskeid suhkrukringleid.
Kyllaltki huvitav, samas muidugi ka kõhe, oli vaadata, kuidas mees
neid manustada yritas. Mingil hetkel suutis ta peaaegu tagaistmele
ronida. Seda kusjuures esiistmete vahelt mitte yle nende. Paraku
söögist-joogist ei paistnud erilist kasu olevat ja härrale tundus,
et kõige mõistlikum on auto kõrvale lumme viskuda ja seal igasugu
huvitavaid liigutusi harrastada. Hommikvõimlemise moodi see igatahes
välja ei näinud. Sel hetkel otsustasin ikka kiirabi kasuks.
Kiirabil loomulikult läks aega ja mina
ei osanud selle ajaga midagi peale hakata. Kõrvalt võis päris
yllatav vaatepilt olla, kuidas yks mees tõmbab väliselt rahulikult
suitsu ja tema kõrval maas viskleb teine krampides. Aga tõesti ei
osanud midagi välja mõelda, kuidas tegelase kannatusi leevendada,
polnud ju ma varem sellises situatsioonis olnud. Veits aja pärast ma
vaatasin vähe ringi ja kui pilgu tagasi pöörasin, siis Jüri oli
just pysti tõusnud, pyhkis pykse lumest puhtaks ja ytles, et nyyd on
kõik korras. Nigu nipsti oli hoog ära kadunud, kui manustatud
suhkur õigesse kohta jõudis. Igaljuhul ootasime kiirabi ära ja
nood pumpasid talle ka veel igasugu asju sisse.
Pärast Jüri ytles, et tal on alati
millegipärast komme, et kui hoog peale tuleb, siis ytleb, et kiirabi
pole vaja, kuigi tegelikult just seda tuleb teha ja võimalikult
kiiresti. Järgmine kord tean, kuigi ma siiralt loodan, et sellisesse
olukorda ma enam ei satu.
A mis seal ikka, läksime aga ringi
peale tagasi ja jätkasime tööd. Kuid peab mainima, et ega terve
päev ei julgenud teda eriti silmist lasta ja iga kord kui ta korra
puhkas või niisama kerge pausi tegi, oli mul hirm, et kas nyyd algab
trall jälle pihta. Päeva lõpu poole mingi hetk sõitsime jälle
kiiresti bensukasse, kui ta tundis, et kiirabi poolt manustatud asjad
hakkavad mõju kaotama.
Teisipäeval olin Ristoga ringil ja
kolmapäeval oli vaba päev. Neljapäeval jälle ring.
Reede hommikul saadeti mina, Risto ja
Jüri miskise koolimaja katust puhastama. Öeldi, et peaks täitsa
pika päeva sealt kirja saama. Ronisime siis usinasti katusele mööda
seina peal olevat redelit. Ma yldiselt kõrguse suhtes liialt tundlik
ei ole, aga 5. korrusele minnes võttis kõhedaks kyll, mingit
turvaköit või asja ju ronimise hetkel ei ole. Yleval katusel
muidugi oleme rakmetes ja köiega ikka kenasti kinni kuskil.
Peab ytlema, et jälle oli Jüril vist
halb päev. Kõigepealt suutis ta yhe labida pooleks murda, mis seal
ikka, tõi alt järgmise. A see vist talle ka väga ei meeldinud,
kuna suutis selle alla pillata. Umbes sel ajal tuli koolist miski
asjapulk ja selgitas, et tegelikult meil eriti ei olegi seal vaja
midagi teha, ainult paarist kohast serva pealt lumi ära ajada.
Suurivaevu saime kõigest kaks tundi kirja.
Peale seda saadeti meid järgmisele
objektile. Mingi ridaelamu katus vajas puhastamist. Selgitati meile,
et kogu lumi katuselt minema ja kusjuures ainult yhte kylge võis
seda maha lykata, teise poole sodi tuli yle harja tassida. Hindasime
olukorda ja helistasime Maarjale, et saatku meile kohe kõvasti mehi
juurde koos lisavarustusega, kuna muidu me jääksime sinna vähemalt
poole ööni. Tunni aja pärast oligi 4 tegelast veel juures ja töö
hakkas kiiremini kohe liikuma. Ja siis ilmus välja mingi kohalik
tegelane, kes ytles, et me teeme kõike valesti jne. Et alla ei tohi
lund yldse visata ja peame ainult päris äärest räästad ära
puhastama. Ja mis kõige toredam, lund ei tohi alla visata vaid peame
selle sättima katusel kohtadesse, kus seda vähem oli ja siis seal
veel selle siledaks patsutama, et tuul ei hakkaks lumetykke alla
puhuma.
Yhesõnaga pidime tegelema millegagi,
mida viisakaid sõnu kasutades võiks parajaks pornoks nimetada.
Vahepeal tuli veel firma, kelle kaudu me tööd saame, esindaja
kohale, kes jälle mingit muud juttu ajas. Kogu rahvas oli
suhteliselt närvilised seal, kuna kogu aeg jutt muutus, mida teha ja
mida mitte.
Miskisel hetkel kuulsin tyypide poolt
vandumist ja hõikeid. Vaatasin ka sinnapoole ja arvake ära, kas ma
seal teiste hulgas Jüri nägin? Loomulikult mitte! Tema hea päev
oli sellega jätkunud, et ta katuselt alla sadas. Poolel teel veel
lõhkus miskise varikatuse ära. Kuna tegemist oli suht lameda
katusega madala majaga, siis keegi turvaköisi ei kasutanud. Sama
maja madalus päästis ka Jüri, kes vähimatki viga õnneks ei
saanud.
Pärast veel selgus, et see ei olnudki
ainult 1 ridamaja, vaid et seal on veel 3 maja, millest yhe tegime
ära ja teisi kahte mindi tegema täna. Lisaks peab veel Maarja ära
klattima selle lõhutud varikatuse teema, mis ei pruugi kõige
lihtsam olla, kuna seal pidid kaks juristi elama.
Laupäev oli suht vastik päev. Selles
suhtes oli muidugi tore, et sai tööd teha, aga tööks oli paraku
peaaegu puhas jää lõhkumine. Töötunde tuli 6 ja umbes 5 sellest
lõhkusime lihtsalt jääd. Nu selliste vidinatega, mis näevad välja
nagu kõplad, aga on ära unustatud ots kõveraks painutada. Peab
ytlema, et randmetele see harrastussport just meeltmööda ei ole.
Need lõid ikka korralikult tuld. Jää oli ka väga jäik kuidagi
ning otse loomulikult graniitkillustikku täis. Vandesõnu lendas sel
päeval rohkem kui rubla eest. Vahepeal veel sidus keegi oma
koeravolaski meie lähedale käsipuu kylge. See sell muidugi arvas,
et need 2 eestlast on tema lähedal ainult selleks, et tal oleks
kellegi peale haukudes aega viita. Eks siis tema haukus ja meie
vandusime, harmoonia missugune! Rõve ja raske oli, aga mis seal ikka
kurta, töö on töö ja tunnipalk jooksis, teised tegelased istusid
kodus.
Mis mind veel päeva jooksul häiris,
oli see, et paljud inimesed tulid minuga nii möödaminnes juttu
puhuma. Just minuga, mitte minu kõrval oleva Inoga, kes mõistab
soome keelt. Minul paraku on arusaamisega tuntavaid raskusi. Pooled
jutupuhujad olid muidugi laupäeva lõuna ajaks end tõhusa auru alla
juba joonud, mis diktsioonile ja jutu arusaadavusele veel lisaks
jälje jätsid.
Täna sõidan korra Eestisse, et seal
miskitest ametiasutustest läbi astuda ja pealiku auto kodust
purgisuppi ja moosi täis laduda. Ilmselt tuleb ka mõned gaseeritud
joogid kaasa võtta. Kuna täna oli oht, et tuleb tööd, siis plaan
oli selline, et kella 10.30-ni ootame Otiga kõnet ja siis liigume
14.00 laeva peale. Vahepeal aga arvas pealik, et ega ikka tööd ei
tule ja me võiksime 11.30 laeva peale end sättida. See tähendas,
et pidime 10 minutiga end valmis panema ja minema sõitma. Õnneks
jätsin kiiruga ainult paar tähtsamat asja maha. Autosse istudes
veel selgus tõsiasi, et Oti vana Passati aku on elektrilises mõttes
täiesti ohutu. Õnneks selle sõiduki saime kiirelt käima lykatud
ja jõudsime kenasti sadamasse ning eelviimase autona laeva peale.
No comments:
Post a Comment