Monday, February 4, 2013

Eelmisel nädalal sai täitsa mõne elamuse


Esmaspäeval läksin lumeringile sellise härrasmehega, keda pooled meie majas elavad inimesed Jüriks kutsuvad. Sama nimega kutsuvad ka ylejäänud majakaaslased. Kõik oli tore ja ilus, kui järsku vist kolmandal objektil läks lõbusaks.

Tegemist oli suure keskusega, Jüri liikus eespool labidaga ja mina läksin kolaga järgi. Kolaks kutsume me neid laiu lykatavaid vidinaid, millega saab vähe tõhusama koguse lund korraga yhest kohast teise teisaldada. Mingi hetk jõudsin Jürile järgi ja avastasin, et tegelane istub miskise serva peal ja ilmselgelt pole tal hea olla. Hakkasin teda autosse talutama, et saab vähe puhata, ja siis tyyp mainis, et tal on suhkruhaigus ja kiiresti oleks midagi magusat vaja. Auto juures algasid tegelasel juba krambid, aga Jüri ytles, et kiirabi pole vaja, ainult et kiiresti vaja miskit syya.

Bensukani oli umbkaudu poolteist kilomeetrit ja peab ytlema, et päris kõhe oli sõita 80 km/h, kui kõrvalistmel miski mees oma lihaseid ei kontrolli ja tõmbleb ning krambitab. Turvavöö panin igatahes peale.. Bensujaama kõrvalt mäkdoonaldsist sain talle siis kokat ja miskeid suhkrukringleid. Kyllaltki huvitav, samas muidugi ka kõhe, oli vaadata, kuidas mees neid manustada yritas. Mingil hetkel suutis ta peaaegu tagaistmele ronida. Seda kusjuures esiistmete vahelt mitte yle nende. Paraku söögist-joogist ei paistnud erilist kasu olevat ja härrale tundus, et kõige mõistlikum on auto kõrvale lumme viskuda ja seal igasugu huvitavaid liigutusi harrastada. Hommikvõimlemise moodi see igatahes välja ei näinud. Sel hetkel otsustasin ikka kiirabi kasuks.
Kiirabil loomulikult läks aega ja mina ei osanud selle ajaga midagi peale hakata. Kõrvalt võis päris yllatav vaatepilt olla, kuidas yks mees tõmbab väliselt rahulikult suitsu ja tema kõrval maas viskleb teine krampides. Aga tõesti ei osanud midagi välja mõelda, kuidas tegelase kannatusi leevendada, polnud ju ma varem sellises situatsioonis olnud. Veits aja pärast ma vaatasin vähe ringi ja kui pilgu tagasi pöörasin, siis Jüri oli just pysti tõusnud, pyhkis pykse lumest puhtaks ja ytles, et nyyd on kõik korras. Nigu nipsti oli hoog ära kadunud, kui manustatud suhkur õigesse kohta jõudis. Igaljuhul ootasime kiirabi ära ja nood pumpasid talle ka veel igasugu asju sisse.

Pärast Jüri ytles, et tal on alati millegipärast komme, et kui hoog peale tuleb, siis ytleb, et kiirabi pole vaja, kuigi tegelikult just seda tuleb teha ja võimalikult kiiresti. Järgmine kord tean, kuigi ma siiralt loodan, et sellisesse olukorda ma enam ei satu.

A mis seal ikka, läksime aga ringi peale tagasi ja jätkasime tööd. Kuid peab mainima, et ega terve päev ei julgenud teda eriti silmist lasta ja iga kord kui ta korra puhkas või niisama kerge pausi tegi, oli mul hirm, et kas nyyd algab trall jälle pihta. Päeva lõpu poole mingi hetk sõitsime jälle kiiresti bensukasse, kui ta tundis, et kiirabi poolt manustatud asjad hakkavad mõju kaotama.

Teisipäeval olin Ristoga ringil ja kolmapäeval oli vaba päev. Neljapäeval jälle ring.

Reede hommikul saadeti mina, Risto ja Jüri miskise koolimaja katust puhastama. Öeldi, et peaks täitsa pika päeva sealt kirja saama. Ronisime siis usinasti katusele mööda seina peal olevat redelit. Ma yldiselt kõrguse suhtes liialt tundlik ei ole, aga 5. korrusele minnes võttis kõhedaks kyll, mingit turvaköit või asja ju ronimise hetkel ei ole. Yleval katusel muidugi oleme rakmetes ja köiega ikka kenasti kinni kuskil.

Peab ytlema, et jälle oli Jüril vist halb päev. Kõigepealt suutis ta yhe labida pooleks murda, mis seal ikka, tõi alt järgmise. A see vist talle ka väga ei meeldinud, kuna suutis selle alla pillata. Umbes sel ajal tuli koolist miski asjapulk ja selgitas, et tegelikult meil eriti ei olegi seal vaja midagi teha, ainult paarist kohast serva pealt lumi ära ajada. Suurivaevu saime kõigest kaks tundi kirja.

Peale seda saadeti meid järgmisele objektile. Mingi ridaelamu katus vajas puhastamist. Selgitati meile, et kogu lumi katuselt minema ja kusjuures ainult yhte kylge võis seda maha lykata, teise poole sodi tuli yle harja tassida. Hindasime olukorda ja helistasime Maarjale, et saatku meile kohe kõvasti mehi juurde koos lisavarustusega, kuna muidu me jääksime sinna vähemalt poole ööni. Tunni aja pärast oligi 4 tegelast veel juures ja töö hakkas kiiremini kohe liikuma. Ja siis ilmus välja mingi kohalik tegelane, kes ytles, et me teeme kõike valesti jne. Et alla ei tohi lund yldse visata ja peame ainult päris äärest räästad ära puhastama. Ja mis kõige toredam, lund ei tohi alla visata vaid peame selle sättima katusel kohtadesse, kus seda vähem oli ja siis seal veel selle siledaks patsutama, et tuul ei hakkaks lumetykke alla puhuma.

Yhesõnaga pidime tegelema millegagi, mida viisakaid sõnu kasutades võiks parajaks pornoks nimetada. Vahepeal tuli veel firma, kelle kaudu me tööd saame, esindaja kohale, kes jälle mingit muud juttu ajas. Kogu rahvas oli suhteliselt närvilised seal, kuna kogu aeg jutt muutus, mida teha ja mida mitte.

Miskisel hetkel kuulsin tyypide poolt vandumist ja hõikeid. Vaatasin ka sinnapoole ja arvake ära, kas ma seal teiste hulgas Jüri nägin? Loomulikult mitte! Tema hea päev oli sellega jätkunud, et ta katuselt alla sadas. Poolel teel veel lõhkus miskise varikatuse ära. Kuna tegemist oli suht lameda katusega madala majaga, siis keegi turvaköisi ei kasutanud. Sama maja madalus päästis ka Jüri, kes vähimatki viga õnneks ei saanud.
Pärast veel selgus, et see ei olnudki ainult 1 ridamaja, vaid et seal on veel 3 maja, millest yhe tegime ära ja teisi kahte mindi tegema täna. Lisaks peab veel Maarja ära klattima selle lõhutud varikatuse teema, mis ei pruugi kõige lihtsam olla, kuna seal pidid kaks juristi elama.

Laupäev oli suht vastik päev. Selles suhtes oli muidugi tore, et sai tööd teha, aga tööks oli paraku peaaegu puhas jää lõhkumine. Töötunde tuli 6 ja umbes 5 sellest lõhkusime lihtsalt jääd. Nu selliste vidinatega, mis näevad välja nagu kõplad, aga on ära unustatud ots kõveraks painutada. Peab ytlema, et randmetele see harrastussport just meeltmööda ei ole. Need lõid ikka korralikult tuld. Jää oli ka väga jäik kuidagi ning otse loomulikult graniitkillustikku täis. Vandesõnu lendas sel päeval rohkem kui rubla eest. Vahepeal veel sidus keegi oma koeravolaski meie lähedale käsipuu kylge. See sell muidugi arvas, et need 2 eestlast on tema lähedal ainult selleks, et tal oleks kellegi peale haukudes aega viita. Eks siis tema haukus ja meie vandusime, harmoonia missugune! Rõve ja raske oli, aga mis seal ikka kurta, töö on töö ja tunnipalk jooksis, teised tegelased istusid kodus.

Mis mind veel päeva jooksul häiris, oli see, et paljud inimesed tulid minuga nii möödaminnes juttu puhuma. Just minuga, mitte minu kõrval oleva Inoga, kes mõistab soome keelt. Minul paraku on arusaamisega tuntavaid raskusi. Pooled jutupuhujad olid muidugi laupäeva lõuna ajaks end tõhusa auru alla juba joonud, mis diktsioonile ja jutu arusaadavusele veel lisaks jälje jätsid.

Täna sõidan korra Eestisse, et seal miskitest ametiasutustest läbi astuda ja pealiku auto kodust purgisuppi ja moosi täis laduda. Ilmselt tuleb ka mõned gaseeritud joogid kaasa võtta. Kuna täna oli oht, et tuleb tööd, siis plaan oli selline, et kella 10.30-ni ootame Otiga kõnet ja siis liigume 14.00 laeva peale. Vahepeal aga arvas pealik, et ega ikka tööd ei tule ja me võiksime 11.30 laeva peale end sättida. See tähendas, et pidime 10 minutiga end valmis panema ja minema sõitma. Õnneks jätsin kiiruga ainult paar tähtsamat asja maha. Autosse istudes veel selgus tõsiasi, et Oti vana Passati aku on elektrilises mõttes täiesti ohutu. Õnneks selle sõiduki saime kiirelt käima lykatud ja jõudsime kenasti sadamasse ning eelviimase autona laeva peale.

No comments: