Ahoi. Seljataga on sisukas nädalavahetus. Täna tuleb pikk sissekanne, mis on vägagi langevarjunduse-keskne, nii et keda teema ei huvita, jätke rahus asi lugemata. Lihtsalt kogu vahepealse aja ma olin lennuväljal ja millegagi peale langevarjunduse ma ei tegelenud.

Laupa hommikul olin õigel ajal õiges kohas ning mind võeti kenasti auto peale ning viidi Ripcord Skydivers dropzone’i. Otse suure maantee ääres, maanteele veel lähemal kui Nurmsi lennuväli. Selline kena majake, selle kõrval suht väike maandumisplats ja kitsas asfaldiriba lennuki õhkutõusmiseks. Täitsa hubane kohake. Olin seal kuni pyhapäeva õhtuni. Klubi lennukiks on neil Cessna 182. Põhitegevuseks paistis neil olevat tandemhypete tegemine, kuid omajagu oli ka neid, kes tegid seal A kategooriat. A kat. kursus koosneb seal 17 hyppest, alustades static-line hypetega ja lõpetatakse siis kenasti vabalangemisega. On ka veel AFF kursuse võimalus, aga vähemasti sel nädalavahetusel ei olnud yhtki sellist õpilast. A esimesele hyppele minek võib veidi hirmutavam olla kyll, kui meil, sest ei saa rahulikult uksest välja hypata, vaid peab kuidagi mööda astmelauda ronima välja ja rippuma tiiva tala kyljes ning siis instruktori käsu peale end lahti laskma. Algus on vist hirmsam, aga tegelikult kui vaadata, siis niimoodi hypates on palju kergem kohe õiget asendit saada, sest algasend on juba niivõrd hea. Lisaks on igal õpilasel kaasas raadiosaatja, mis kaudu antakse käsklusi. Põhimõtteliselt esimesel hyppel ei saa sa ise halligi teha, sest kogu aeg instruktor käsib sind kuskile keerata ja pidurdamist harjutada. Ka maandumisel pidurdamise hetk öeldakse ette. Lisaks on veel tagavara võimalus, juhuks kui raadioside katkema peaks. Nimelt on maas suur keeratav nool mida siis instruktor keerab vastavas suunas kuhu ta sind tahab. Ning maandumiseks on kaks tennisereketi laadset valget vidinat, millega näidatakse, mis hetkel pidurdama peab. Õpilasi korraga visatakse õhku 3 tk ja nii pikkade vahedega, et eelmne mees jõutakse enamvähem maha tuua enne kui teine välja kargab. Algkursuse juures ajas natuke muigama maandumise treening. Muidu oli kõik samamoodi nagu meil, et jalad kokku ja siis väike uperpall yle yhe kylje, aga meil harjutatakse seda miski inimese kõrguse puki otsast, siin aga oli pisike trepp. Kohe kõige kõrgemalt astmelt ei tohtinudki hypata, vaid pidi alustama madalamalt astmelt.

Mind pandi suht kohe jälgima pakkimist. Selgus, et kõik õpilasvarjud pakitakse selles dropzone’is flat-pack meetodil. Tandemvarje pakitakse algfaasis peaaegu nagu pro-pack meetodil, erinevusega nii palju, et varju ei hoita mitte õlgadel vaid riputatakse lakke konksu otsa. Peale varju põrandale asetamist on muidugi erinevusi kõvasti. Samamoodi konksu otsas pakitakse ka isiklikke varje. Tavalist pro-packi nägin ma ainult yhte kaamerameest tegemas. A ega mulle seal armu ei antud, kohe pandi maas pakkimist õppima. Õnneks kuna ma olen enne pisut kokku puutunud varjudega, siis midagi väga keerulist ei tundunud. Samuti ei ole hullu tandemi varjudega. Osasid etappe lasti mul pyhapäeval juba iseseisvalt teha. Keerulisem natuke on pakkija B litsentsi tegemisel hoopis teooria. Ega seal ka midagi hullu pole, aga see kõik on inglise keeles ja päris hulga on termineid, mida ma tean ainult eesti keeles. A nuh, kyll ära õpin! Õnneks mu pakkimisõpetaja andis mulle mõned neti lingid, kus on kõik reeglid ja asjad olemas. Saan iseseisvalt õppida.

Oma senise elu kalleima hyppe tegin kah seal ära. Maksin selle eest 105 dollarit, millest hyppepilet oli vaid 37 raha, ylejäänud oli varustuse rent ja miski päevaraha. A himu oli nii suur, et ei hoolinud hinnast. Algul tahtis John (peainstruktor) mind panna static-line hypet tegema panna, aga kui ma silmad punni ajasin ja 10 000 jalga kysisin, siis pika lunimise peale sain vedrumeduusi ja 5000 jalga, kusjuures avama peab juba 4000 jala peal. Lisaks pidin minagi raadiosaatja kaasa võtma, õnneks ilmselt John nägi, et ma tean, mida teen õhus ja mulle ei tulnud yhtegi käsku. Huvitav oli veel see, et ranitsal punast patja polnud, oli ainult varu avamiskäepide. Nuh, mis seal ikke, parem see kui mitte midagi. Lendasin yles, piloot viis isegi 5500 jala peale ja ronisin välja. Päris hea oli, avasin kuskil 3800 jala peal. Maandumine läks persse, kuna mulle anti miski hiiglasuur tuim õpilasvari ja see sitt ei pidurdand lihtsalt. Õigem muidugi oleks öelda, et ma pidurdasin liiga hilja. :D a nuh, suva, kondid jäid terveks ja punkt kirjas. Pyhapäeval mu pakkimisõpetaja Roger kysis, kas hyppan veel. Ytlesin, et liiga kallis on varju rentida, mille peale pakkus ta mulle enda varju. Olin juba suht lootusrikas, aga kahjuks selgus, et vari on ainult 165 ruutjalga suur ja ma loobusin sellest. Kahju!

Seltskond on seal päris lahe. Näiteks on seal kohapeal ka yks tegelane saksamaalt, samamoodi seljakotiga nagu mina ja teeb samuti seal pakkimislitsentsi. Jutuajamise käigus selgus, et ta elab kah sealsamas. Uurisin asja vähe ja kysisin Johni käest järele ning sain kah loa sinna elama kolida. Maksan 65 taala nädalas, mis on ikke hulga vähem kui praegune 140. Mis hea, on see, et saan olla kogu aeg asja juures ning litsentsi kättesaamine peaks seetõttu kiirenema. Lisaks on seal yks tandem master, kes näiteks on elanud soomes ning vahepeal isegi elas 4 aastat eestis, oli Noarootsi gymnaasiumis inglise keele õpetaja. Kaks tegelast on tandemeid filmimas. Noored tegelased, yks poiss, Sam ja yks ääretult kaunis tytarlaps Sara. Täpset vanust ei tea neil, aga krdi noored. A nuh, siinmail võid kaameraga hyppama hakata juba alates 100 hyppest. Minu pakkimisõpetaja Roger on miski 40 aastane tegelane umbes. Ma ei tea palju ta hypanud, on, aga kuulas igatahes suu ammuli kui ma talle oma öistest, dessant, läbi pilvede jne hypetest rääkisin. Sellised asjad paistsid tema jaoks ikke parajad ekstreemsused olevat. Kui veel rääkisin SLK ymmarguse-meeste vägitegudest, siis pidas ta meid ikke hulludeks. Samuti oli ta mu eelnevast pakkimisoskusest tingitud kiirest õppimisest sillas ja tegi mulle laupa õhta kõrtsus lausa prae välja.

Ja nuh, kolmapäeval kolin ma sinna elama. Õnneks on seal internet olemas, aeglasevõitu kyll, aga midagi ikka.

Parandasinka yhe vea siin ära ja enam ei pea miskit lollakat sisselogimist tegema kommenteerimiseks. Aga nime võite ikke kirjutada, et teaks, kellega tegu.

26.03.08

Nu terekest jälle. Käes on kolmapäev ja mina vedelen kodus õltsi libistades. Vahepeal midagi erilist ei ole kogenud. Esmapa õhta sai Kaiega natu kõrtsus istutud ja juttu aetud. Kui Kaie läks õlut tooma, siis arvates, et tegemist on traditsiooniliste 0,33 l õlledega, siis palusin tal kaks tuua, kuna janu oli täiesti märkimisväärne. Minu yllatuseks aga tõi ta kaks pooleliitrist, mis mind muidugi ei kurvastanud. A ymberringi teised kliendid tarvitasid ainult väikseid. Hea oli see, et Kaie sattus jutuhoogu oma austraalia seiklustest ja mina sain rahus õlut libistada. Kuigi mulle yldiselt meeldib kylm õlu, siis siinne oli lausa jäine ja esimesed lonksud tahtis kurku ära

kylmetada.

Eile, st. teisipäeval suutsin ma isegi asjalikuks saada. Pool päeva kolasin mööda linna ja asutusi ringi. Õhtuks olin täiesti kypse omadega. Astusin enne koju tulekut alko poest läbi. Algul vahtisin seal niisama ringi, aga yhel hetkel kui ma märkasin yhte kasti, siis enam ei olnud kysimust, mida ma ostan. Pildi järgi võite aimata põhjust.

Selgus, et sees on täiesti ok õlu, 4,6 kraadi, 24 0,34 liitrist pudelit 36 dollari eest. Väsimus ja janu olid nii suured, et arvasin, et kallan terve kasti samal õhtul kõrist alla, aga siiski piirdusin 6-ga. Leah pidas hilise ööni miskite sõpradega väikest pidu jälle, aga ma ei viitsinud kampa lyya, kuigi kutsuti. See neetud palavus võtab ikke tossu välja täiega. A õnneks on mind lohutatud, et paari nädalaga pidi ära harjuma. Eks paistab.

Täna plaanisin minna katamaraaniga mööda Brisbane jõge sõitma ja siis veel botaanikaaeda kah, aga siiski ei viitsinud. Käisin hoopis poes, ostsin kartulit ja muna ning lõpuks sain natuke oma kolesteroolivajadust rahuldada krõbedaks praetud kartulitega. Peale seda hakkasin õltsi libistama ja teen seda ilmselt õhtuni. Kõik mõtted ja lootused on mul laupäeva peal, sest siis lähen sinna langevarjuklubisse ja siis yht-teist selgub. Praegu puudub igasugune motivatsioon mingi muu töö kohta maad kuulata. Tean kyll, et kui lootusi liiga yles kytta, siis pärast on pettumus suurem, aga mis teha, tegemist on siiski sigavinge võimalusega.

Nuh, eks paistab, millal ma selle teksti yles panna viitsin…

27.03.08

Täna siis mängisin natuke turisti kah ja käisin mööda Brisbane jõge sõitmas. Siin sõidavad praamid ja katamaraanid mööda jõge nagu tavaline yhistransport. Osad liinid kulgevad piki jõge, aga osad ongi jalakäijate silla asenduseks, pendeldavad edasi-tagasi yle jõe. Ja piletid on seal samad, mis muu yhistranspordi puhulgi. Ostsin 5.40 maksva päevapileti, sain sellega kolistada bussiga linna ja tagasi ning vahepeal veel miski 3 tundi mööda jõge kruiisida. Ilm oli kah ideaalne sellise tegevuse jaoks, taevas oli täiesti pilves ning meeletult palav ei olnudki. Pilte tegin kah natuke, väga kõvasti klõpsida ei viitsinud, pealegi enamus asju, mida oless taht pildile saada, oleksid nõudnud miskit vägevat fotokat, minu 3x zuumiga pold võimalik nii kaugelt arvestatavat
ylesvõtet saada.
See on yks praamipeatus.
Brisbane meremuuseumi yks eksponaat

Leidsin yles ka bussijaama ning uurisin välja, et laupäeval lennukale saan 22 dollari eest. Loodan, et kui seal õnnestub inimestega heale jutule saada, siis vast tagasi saan kellegi auto peale. Bussijaam on kah naljaks kohas, miski maja kolmandal korrusel ja bussid väljuvad ka sealt ylevalt mööda miskeid sildasid.

28.03.08
Ehk siis seda kirjutan lõpuks otse blogisse.
Lõuna paiku kõllasin uuesti selle klubi instruktorile. Selgus meeldiv tõsiasi, et ta võtab mind homme hommikul auto peale ja viib lennukale, seega jääb 22 taala kätte ja mugavam kah. Võtan igaks juhuks magamiskoti kah kaasa, et saaks kohapeal kylili keerata, kui vaja ka pyhapa seal olla. Eks homme paistab, kas minu suur unistus saab teoks või mitte.
Hommikul selgus ka tõsiasi, et oma meeldiva esimese kodu pean ma maha jätma. Nimelt, kui Leah kysis mult millagi, kaua olen ja ma vastasin et vähemalt selle nädala lõpuni, siis tema kuulis või tahtis kuulda, et maksimaalselt selle nädala lõpuni ning juba reserveeris alates teisipäevast mu toa teistele välja. Nuh, mis seal ikke, oligi liiga mugav koht. Liiga hea oli seal õlli libistada ja mitte tööd teha. A nagunii, kui peaksin ka sinna pakkijaks koha saama, siis tahaksin sinna lähemale elama kolida ning kui ei saa, siis peaksin ikkagi kuskile maale ära sõitma ja farmeriks hakkama. Hoidke alt lehmad! Või noh, kui siin lehmi pole, siis kängurud!
Og, raamatukogu akatakse sulgema ja ma tahaks veel meilpostkastides tuulata. Õnneks saab ka peale sulgemist raamatukogu ees võrgus istuda, aga siis pole enam toidet kuskile võtta ja saab olla kuniks läppari aku vastu peab.
Järgmises postituses loodan juba väga häid uudiseid kirjutada, või siis vähemasti oma esimesest hyppest siin maal.

Ehee tuli meelde kah, et mu tel number on: 0409248396 Riigi kood otsige ise ja siis võtke 0 eest ära. Ja kui juhtute elistama, siis arvestage ajavahega, ma ei viitsi öösel vastata eriti. A ega ma seda eriti ei karda, sest kõne hind peaks teid takistama mulle niisama helistamast.

Ikka veel pyhad

Heh, pidin täna hirmus asjalik olema ja mööda miskeid ametiasutusi jooksma, aga selgus, et täna on miski public holiday ja kõik kohad on kinni. Polegi muud teha kui netis vedeleda. Linna vaatama ei viitsi minna, kopp ees sellest juba. Tahaks kuskile loodusesse.
A hea uudis on see, et kui eila otsisin infot langevarjuhypete võimaluste kohta, siis suht kohe leidsin ka kuulutuse, et yks dropzone otsib varjude pakkijat. Vajab kyll pakkimise miskit B litsentsi, aga seda saab koha peal miski 600 taalaga teha. Kõllasin täna sinna ja minust oldi isegi mingil määral huvitatud. Kutsusid laupäevaks lennuväljale, et siis seal asjast lähemalt rääkida jne. Dropzone on miski 50 minuti kaugusel Brisbanest, nii et suht lähedal. Homme uurin kuda sinna bussiga lähedale saab ja kui juhtuks see, et saan sinna tööle, siis ilmselt hangin kohe endale ka auto, kui kohapeal elamise võimalust ei leia. A rsk, praegu olen niiiiii ärevil, sest see töö oleks täielik unistus! Mis saaks veel meeldivam olla, kui töötada dropzone'is! A nuh, praegu veel vara hõisata, laupäeval paistab, mis saab. Igatahes see on kindel, et enne laupäeva ma miskit muud tööd ka otsima ei hakka, vedelen niisama ja naudin elu.

Eilne õhtu kujunes meeldivaks. Linnast tagasi sõites haarasin kaks pudelit veini kaasa, et pisut lõõgastuda. Kui yks pudel oli tyhi, siis sadas järsku Leah koos 4 eestlasega sisse. Toodi veel veini ja viint lagedale ja pidu saigi alguse. Kui raffas juba parasjagu täis oli, siis mindi veel edasi kuskile pidutsema. Kuhu, seda ma ei tea, sest mina kaasa ei läinud ja kobisin magama.
A tänaseks aitab, kaon koju ära ja yritan tee pealt miskit odavat jooki hankida..

Jalg terve!

Ahoi, kopiksin siia teksti, mille ma kirjutasin juba eile, st. 22.03:

Peale seda, kui olin eelmise postituse teinud, sõitsin kokku saama selle tädiga, kes mulle öömaja pidi pakkuma. Kaie leidis tema numbri mulle, tegemist pidi olema kellegi estofiiliga, kes enda majas 20 dollari eest ööpäevas majutab eestlasi. Saime kuskil raudteejaamas kokku ja ta sõidutas mind enda juurde.

Maja on tal kusagil mäenõlval, vaiade peal võsa sees. (Vaiade peal pidi siinkandis enamus maju olema, nagu Leah mulle rääkis põgusalt. Et siuke traditsiooniline ehitusviis.) Ymberringi on majad väga lähedal, aga neid ei ole näha, sest kõik on totaalselt võsas. Muru on umbes nii palju, et saaks grilli ja paar tooli püsti panna. Iseenesest päris lahe, tekib tunne nagu oleks kuskil dzunglis, kuigi oleme kesklinnast kõigest 5 km kaugusel. Maja ise on yhekordne, 3 magamistuba, elutuba ja köök. Maja all on veel vaiade vahel selline pool-lahtine korrus, kus on igasugu trääni ning ka pesumasin ja kuivati. Need viimased kaks täiesti lahtiselt, mitte kuidagi pole luku taga. Juu siis siin ei ole vargused nii probleemiks. Omanik Leah elab ise yhes toas, teises on yks eesti tytarlaps Krislin (loodan, et kirjutasin õigesti..) ning kolmandas mina. Proovin paar pilti kah yles panna majast ja sealt avanevast vaatest:

vot seal nurga peal ongi minu tuba.

siuke kena vaade siis aknast..

Siin on nii neetult mõnus pleiss, et olen juba mõelnud, et kas ma ikke lähengi kohe kuskile põllutööd otsima, et prooviks äkki siin miskit otsa leida ja vedeleks Brisbanes.

Täna vedelen teist päeva juba toas. Asi selles, et saabumise päeval suutsin ma jala kuidagi välja väänata ja siis trampisin päev otsa ringi raske seljakotiga. Õhtul kui siia majja jõudsin, andis asi ikke päris kõvasti tunda. Lisaks oli mul vaja siis veel longata 2 km kaugusele poodi õlle järele, mis lõhkus seda jalga veelgi. Õlu rsk on kallis, 12 raha maksis 6-pack 0,33 liitriseid õllesid. Alkoholisisaldusest ma parem ei räägi, häbi hakkab teiste õllesõprade ees. A nuh, ost sai tehtud ka esimesest ettejuhtuvast poest, peab siin kaubandusega tutvuma enne, usun, et ka siin on võimalik suht soodsalt napsutada. Eile olin ikke täiesti lombakas, ei kippunud isegi majasiseselt liigutama ennast, istusin päev otsa läppari taga ja mängisin. Kahjuks ei ole siin interneedust, oleks veidi huvitavam. Täna on juba jalg oluliselt parem, aga otsustasin siiski veel talle yhe päeva puhkust anda. Homme siis lähen kolan mööda linna ja proovin korra netti ronida, et leida siin lähedal asuvaid dropzone’e. Hirmsasti tahaks lähiajal vähemalt yhe hyppe ära teha.

Nunih, selle asja panin siis eila kirja. Nagu lootsin, on tänaseks jalg peaaegu terve, tunda natu annab, aga kõndimist ei sega. Rsk, linna peal kõndida on ikke raske, või siis ilus, kuidas võtta. Nimelt viimased kuud olen eestis näinud ainult paksudes talvevammustes tytarlapsi, aga siin on sitaks palav ja kõik neiud nappides rõivastes. Lisaks sellele on siin meeletult palju kauneid asiaadineiusid. Sydame töökiirus on pidevalt võrreldav nonde hetketega, mil pilk peatus Emirates'i stuardesside peal.
Praegu updaten igasugu viirustõrjeid ja jurasid, kuna suutsin enne siia tulekut oma masinasse miski viiruse sisse saada. Muuseas, see kustutas mul enamusi msn kontakte ära, nii et võite igaks juhuks mulle need uuesti maili peale saata. Pärast poole vist kolan lihtsalt mööda linna ringi.

Aa, muuseas on mul blogil kommentaaride lahter ka olemas, nii et kui tekib kysimusi või kommentaare, võite sinna need kirjutada.

kohal!

Vedelen praegu Brisbane'i rahvuslikus raamatukogus, kus on tasuta wifi. A kirjutaks natu eelnenud syndmustest.

Igasugu asjade pakkimisega kujunes niimoodi, et reedel oli vaja sõita Nurmsisse SLK-lastega jooma, laupa oli eriti karmi lõpuga labrakas minu pool, mistõttu pühapa must eriti elulooma ei olnud. Ma ei teagi miks, aga ka esmaspäeval ma ei suutnud eriti midagi teha ning kogu pakkimise ja maja asjade orgunn jäi siis teisipa ennelõunaks teha. Tundub, et sain tehtud. Selgus, et minu mure oli asjatu, kui arvasin, et pakkimise käigus pean hakkama välja praakima asju, mis ei taha kotti ära mahtuda. Lõppkokkuvõttes jäi veel kotti kõvasti ruumi. Ongi hea, saan selle pumerange täis toppida..

Lendamisega mul täitsa vedas. Tallinna lennujaam oli nii inimtyhi, et peale suure koti ära andmist kannatas veel minna ja koos Tinaga Viilu autos yks õlts libistada. See tegi kohe reisimeeleolu mõnusaks. Kuni Londonini oli hea, seal ymberistumine oli kah sujuv, aga edasi läks karmiks. 6 tundi sõitis lennuk Dubaisse ja sealt 16 tundi Brisbanesse, õnneks viimasel lennul oli vahemaandumine Singapuris ja sai ligi tund aega jalgu sirutada. Lennuk ja teenindus olid maru head. Firma Emirates'i stuardessid hoidsid vererõhku ka meeldivalt kõrgel. Igal istekohal oli veel ekraan ja kõrvaklapid, sai kuulata raadioid, vaadata filme jne. Lisaks sai ka täiesti arvestatavalt veini kaanida. Kerge tõrkeoht tekkis Dubais, kuna Londonist väljumist lykati edasi, siis Dubais Brisbane'i lennule pidin suht kiirelt ronima, kuna jõudsin terminaali alles siis, kui teisest otsast juba järgmisele lennukile rahvast lasti. Aga asi, mis tegi olemise hulluks oli see, et unereziim läks täiesti paigast ära. Umbes pool tundi magasin, siis tund yleval, pool magades jne. Niimoodi ma terve tee olingi, yhtegi filmi yhe jutiga ära ei suutnud vaadata. Ainuke hea asi oli ärkamiste juures see, et siis sai kohe veini jooma jälle hakata.
Kokkuvõttes muutis see unejama mu tänaseks päevaks pool-zombie'ks. Meeletu uni, lisaks harjumatus seljakotiga. Tulemus on see, et halligi tehtud ei saanud täna. Kuidagi kakerdasin kesklinnas ringi, aga mingeid häid emotsioone ei tekkinud. Eriti kurjaks ajas mind kõnekaardi ostmine moblasse. Asi ostetud, aktiveerimine pidi telefoni teel olema, aga sealt öeldi mulle 4 tundi, et ma prooviks hiljem. Ka internetis asi ebaõnnestus, sealt soovitati helistada eelpool mainitud numbrile. Lõpuks ei jäänud muud yle kui otsisin selle poe yles, kust ostetud sai ja tegin seal nõutut nägu. Ja milline rõõm, juba poole tunnise telefonikõne peale vastavasse mobiilifirmasse sai myyja mul asja tööle. Masendav! Eestis ostad simpeli ja minuti pärast juba võid pornoliinile helistada, aga siin pidi kõik isikuandmed, passinumbrid ja jurad ka veel andma. A nuh, käima sain ning helistasin Kaiele, kes teatas mulle suurepärase uudise, et saan 20 taala päevas elada yhe tädi juures, kelle majas pidi veel hunnik eestlasi olema. Mingi aja pärast sõidangi kohale ja seal ilmselt kustun kohe magama. Tundub, et miski nädalakese ikke vedelen siin linnas ära, võibolla ka kauem, kui peaksin miski töö leidma, aga yldiselt on praegu tunne, et tahaks maale ära.

Kui te kysite, et mis tunne siis on Austraalias olla, siis võin öelda, et tunne on täpselt selline veel praegu, nagu oleksin sõitnud lihtsalt näiteks Tartusse Kaplanile kylla. Ja teine tunne on see tunne mis tekib siis kui sooja ilma tõttu vahetpidamatult higistad.

Hakkasin asjalikuks

Krt, reisu algus on nii ligidal, et tahes-tahtmata peab mingeid ettevalmistusi tegema. Alustuseks andsin näiteks nõusoleku osaleda yhes RIMI reklaamis ning olin terve teisipäeva filmivõtetel. Masendav on see, et mind sunniti suures plaanis ostma Pamperseid. Käru oli igast paska täis, aga mitte tilkagi alkoholi. Veel hullem oli see, et mind sunniti kandma kolme kaelakeed rsk! A nuh, pole hullu, selleks ajaks kui asi eetrisse tuleb, olen ma teiselpool maakera. Peale võtteid läksin suure kiiruga Tina juurde napsutama. Niipalju siis teisipäevastest ettevalmistustest..

Kolmapa olin juba asisem. Suutsin ära teha kindlustused reisiks. Võtsin suht odava variandi, millega saan poole milli eest raviteenuseid, aga see-eest kui juhtuksin langevarjuhyppel jala murdma, siis pean laskma end kiiresti kuskile tee äärde viia ja autoga yle sõitma laskma, sest ekstreemspordi õnnetusi see kindlustus ei kata. Selle peale tuleb mul meelde, et esmaspäeval lähen Ämarisse hyppama, pimedas, ning siis võibolla on juba esimene võimalus mind teeäärde viia :p. Kolmapa suutsin veel käia yhe militaarvarustuse kaupluse ukse taga.

Tänase päeva otsustasin teha sellise eriti asjaliku. Et oma otsusekindlust näidata, ärkasin juba kella 11 paiku ylesse. Ja tehtud sai palju! Ostsin kroonuaidast kõrbevärvi laiguga pyksid, euronicsist läpakale väikse seljakoti. Sellega seoses on myygis mõtetu läpaka õlakott, kes tunneb huvi, tehku oma pakkumine. Suutsin isegi leida yhest poest kaela riputatava dokumenditasku, hankisin pisikese magamiskoti ja varustasin end nende tarvetega, mida mu arstist ema soovitas apteegist kaasa haarata. Hakkasin ka sisse kandma oma varem ostetud kõrbesaapaid. Maksin ära ka igasugu telefoniarved ja koduvalve kuumaksu 3 kuud ette.

Nyyd aga lähen viin Torpetsiga oma vana Sierra Männikule, kus seda torpets enda tarbeks putitama hakkab ning selle eest mulle laupaseks läbuks raha annab. Peale seda hakkan matisega tsehhi ja belgia õllesid maitsma ja loodan, et homme olen tublim!

Algus

Heh, poleks uskunud, et ma miskit blogi kirjutama hakkan, aga kuna väga palju inimesi on öelnud, et tahvad kuulda, mis ma seal maakera kuklapoolel teen, siis yritan siin oma seiklustest pajatada.

Praegu oleks õige hetk pajatada ettevalmistustest.
1. sebisin viisa
2 ostsin lennupiletid
3. ostsin seljakoti
4. tulin töölt tulema

rohkem pole nagu ettevalmistusi teinud veel, aga noh, 8 päeva on veel väljalennuni aega, nii et muretsemiseks pole vast põhjust!
Tegelikult olen ma ikke asjaga tegelenud, aga see kõik on olnud lihtsalt netis kolades info hankimine.

Tänaseks aitab. Loodan, et see ei jää mu viimaseks postituseks siia...

Oot, yks ettevalmistus tuli veel meelde! Nimelt kutsusin palju sõpru laupäevaks enda juurde jooma! Mis lahkumine see ilma lahkumispeota kyll oleks!