kohal!

Vedelen praegu Brisbane'i rahvuslikus raamatukogus, kus on tasuta wifi. A kirjutaks natu eelnenud syndmustest.

Igasugu asjade pakkimisega kujunes niimoodi, et reedel oli vaja sõita Nurmsisse SLK-lastega jooma, laupa oli eriti karmi lõpuga labrakas minu pool, mistõttu pühapa must eriti elulooma ei olnud. Ma ei teagi miks, aga ka esmaspäeval ma ei suutnud eriti midagi teha ning kogu pakkimise ja maja asjade orgunn jäi siis teisipa ennelõunaks teha. Tundub, et sain tehtud. Selgus, et minu mure oli asjatu, kui arvasin, et pakkimise käigus pean hakkama välja praakima asju, mis ei taha kotti ära mahtuda. Lõppkokkuvõttes jäi veel kotti kõvasti ruumi. Ongi hea, saan selle pumerange täis toppida..

Lendamisega mul täitsa vedas. Tallinna lennujaam oli nii inimtyhi, et peale suure koti ära andmist kannatas veel minna ja koos Tinaga Viilu autos yks õlts libistada. See tegi kohe reisimeeleolu mõnusaks. Kuni Londonini oli hea, seal ymberistumine oli kah sujuv, aga edasi läks karmiks. 6 tundi sõitis lennuk Dubaisse ja sealt 16 tundi Brisbanesse, õnneks viimasel lennul oli vahemaandumine Singapuris ja sai ligi tund aega jalgu sirutada. Lennuk ja teenindus olid maru head. Firma Emirates'i stuardessid hoidsid vererõhku ka meeldivalt kõrgel. Igal istekohal oli veel ekraan ja kõrvaklapid, sai kuulata raadioid, vaadata filme jne. Lisaks sai ka täiesti arvestatavalt veini kaanida. Kerge tõrkeoht tekkis Dubais, kuna Londonist väljumist lykati edasi, siis Dubais Brisbane'i lennule pidin suht kiirelt ronima, kuna jõudsin terminaali alles siis, kui teisest otsast juba järgmisele lennukile rahvast lasti. Aga asi, mis tegi olemise hulluks oli see, et unereziim läks täiesti paigast ära. Umbes pool tundi magasin, siis tund yleval, pool magades jne. Niimoodi ma terve tee olingi, yhtegi filmi yhe jutiga ära ei suutnud vaadata. Ainuke hea asi oli ärkamiste juures see, et siis sai kohe veini jooma jälle hakata.
Kokkuvõttes muutis see unejama mu tänaseks päevaks pool-zombie'ks. Meeletu uni, lisaks harjumatus seljakotiga. Tulemus on see, et halligi tehtud ei saanud täna. Kuidagi kakerdasin kesklinnas ringi, aga mingeid häid emotsioone ei tekkinud. Eriti kurjaks ajas mind kõnekaardi ostmine moblasse. Asi ostetud, aktiveerimine pidi telefoni teel olema, aga sealt öeldi mulle 4 tundi, et ma prooviks hiljem. Ka internetis asi ebaõnnestus, sealt soovitati helistada eelpool mainitud numbrile. Lõpuks ei jäänud muud yle kui otsisin selle poe yles, kust ostetud sai ja tegin seal nõutut nägu. Ja milline rõõm, juba poole tunnise telefonikõne peale vastavasse mobiilifirmasse sai myyja mul asja tööle. Masendav! Eestis ostad simpeli ja minuti pärast juba võid pornoliinile helistada, aga siin pidi kõik isikuandmed, passinumbrid ja jurad ka veel andma. A nuh, käima sain ning helistasin Kaiele, kes teatas mulle suurepärase uudise, et saan 20 taala päevas elada yhe tädi juures, kelle majas pidi veel hunnik eestlasi olema. Mingi aja pärast sõidangi kohale ja seal ilmselt kustun kohe magama. Tundub, et miski nädalakese ikke vedelen siin linnas ära, võibolla ka kauem, kui peaksin miski töö leidma, aga yldiselt on praegu tunne, et tahaks maale ära.

Kui te kysite, et mis tunne siis on Austraalias olla, siis võin öelda, et tunne on täpselt selline veel praegu, nagu oleksin sõitnud lihtsalt näiteks Tartusse Kaplanile kylla. Ja teine tunne on see tunne mis tekib siis kui sooja ilma tõttu vahetpidamatult higistad.