Ärkasin hommikul nõks enne kaheksat, haigutasin, sygasin m... ning läksin panin teevee keema. Kui tee oli valmis, astusin õue, et mõnusalt katusealusel pingil teed lyrpida. Sirutasin käe välja ning haarasin sidrunipuult värske sidruni ja panin osa sellest tee sisse. Kas pole mõnus, kui sidruni hankimiseks on vaja ainult käsi välja sirutada. Hakkan vaikselt mõistma pigisid, et nad ei viitsi tööd teha, kui toit kasvab maja kõrval puu otsas. Kui veel õllepuu olemas oleks...
Mulle tuli yks lugu meelde. Ei mäleta, kes selle mulle jutustas, aga asi rääkis kuda nõukogude ajal või selle lõpul keegi oli miskit välismaalast eestis sõidutanud. Too väljamaalane oli yhel hetkel ajanud silmad nii punni, nagu näeks naabri koera enda söögitaldrikusse sittumas. Mis pani teda imestama oli meie teederemont. Nimelt oli miski vant labidaga võtnud portsu asfalti auto kastist, asetanud selle maanteeauku ning seejärel teerulli funktsiooni asendamiseks virutas ilgema litri vastu seda värsket asfaltit sellesama labidaga.
Nii, nyyd ma räägin, kuidas me täna lennuka maandumisraja asfalti remontisime. Võtsime kastist labidaga kuuma asfalti, asetamise selle auku ja tampisime kinni. Sel hetkel mul see eelmine lugu tuligi meelde. Täitsa naljakas oli nii asfalti lappida, teades, et see pole miski kylavahetee vaid ikke lennukite maandumisrada! Jama oli see, et asfalt kippus ää hanguma kastis, aga ka selle peale oldi juba mõeldud, kaasas oli miski kirka ja kõpla ristsugutis, millega siis sai asfaltihunnik jällegi lödiks tehtud. Tampimiseks oli kah miski vidin olemas, aga õige pea me mõistsime, et kiirem ja mugavam on lihtsalt autoga mõned korrad sellest yle sõita.
A täna sai ka väga oluline asi lõpuks tehtud. Kui te arvate, et otsisin endale miski ägeda töö, siis eksite. Nimelt hankisin toormaterjali koduõlle käima panemiseks.