Toogoolowa boogie

Laupa õnnestus teha pakkimiseksami 4 esimest pakkimist. Pyhapa sain teha kahjuks vaid yhe, kuna John sõitis ära Toogoolowa boogie'le. Kuna koht asub siit miski 50-60 km kaugusel, siis otsustasime Markusega kah sinna minna esmapa ommik.
Mõeldud, tehtud, ning esmapa lõuna paiku olime Toogoolowa linnakese kõrval Skydive Ramblers dropzone'is. Sealne boogie oli suunitlusega yle 40 aastastele varjuritele. Boogie raames toimusid ka yle 40-ste maailmameistrivõistlused täpsusmaandumises. Ikke mõnus vanurite kari oli kohal. Vanim hyppaja oli 86 aastane, kes on ka austraalia vanim aktiivne varjur. Võistkondi oli kohal paljudest riikidest. Sealhulgas ka venemaalt ning kõige pullim oli see, et ykski venelane ei osand absull mingit võõrkeelt. Õnneks juhtus kohal olema yks tsehh, kes oskas nende kombel kõnelda ja oli tõlgiks. Hulga inimesi oli ka meie klubist seal.
Kahjuks oli esmapa jõle tuuline, ning kui sinna jõudsime, siis mingit hyppetegevust ei toimunud. See-eest lõbustas meid yks lendur oma trikkidega. Poldki päriselus lennuakrobaatikat näind. Lisaks möllas yks vant seal oma ylikerge lennukiga. Tegi täpsusmaandumist ringi sisse, kuhu muidu langevarjurid maandusid. Lahe oli see, et kuna tuul oli tugev, siis õhkutõusmiseks kulus tal umbes 10 meetrit sõitu mööda maad vastutuult. Samuti maandus peaaegu nagu helikopter. Sellelt oli võimalik ka hypata. 40 taala eest 4000 jala kõrguselt. Kahjuks mul puudus vari ning samuti polnud soovi maksta 250 taala boogie registreerimistasu. Õhtupoole läks ilm vähe vaiksemaks ja siis said vanurid väheke hypata kah. Kui pimedaks läks, siis hakkas juba lõbusam. Kogu see penskarite kari kukkus õltsi kaanima nagu loomad. Ega siis isegi saanud viletsam olla. Õnneks tehti väga palju kaste õlut välja ning sain enamus tarvitatud õlled tasuta. Sai ka erinevate vanainimestega juttu aetud ning selgus, et yks tegelane tundis seda kerglennuki omanikku ning lubas mind homme temaga kokku viia, et saaksin teha huvilennu sellega. Sain ka paar kontakti põhjapoolt austraaliast, kus pidi osades klubides suht suur puudus olema pakkijatest. Nii et oli kasulik jooming. Millagi öösel kobisin autosse magama, kus ees juba magas Markus, aga õnneks on tegemist suure autoga nii et polnud probleemi sinna mahtumisega. Pigem oli probleeme kordinatsiooniga. Igatahes kuidagi sain ma sinna ronitud.
Tänane hommik oli ilus. Nimelt tuli meid yles äratama kaunis kaameratibi Sara ja ma ei pidanudki esimese asjana hommikul nägema pohmase Markuse lõusta vaid hoopis naeratavat neiut. Hetk hiljem kyll mõistsin, et tegemist ei olnud naeratuse, vaid kahjurõõmsa irvitusega. Olin parasjagu hommikusöögi järjekorras, kui mind leidis Hõumsi. Ma ei tea, kuda seda hyydnime kirjutatakse, aga kõlas see umbes nii. Tegemist oli selle tegelasega, kes mulle lennuki pilooti pidi tutvustama. Õgisin kiirelt kõhu täis ja järgnevad kaks tundi tegelesime piloodi otsimisega. Lõpuks siiski leidsime ta ning pidin siis vaid ära ootama kuni piloot ise yhe hyppe ära teeb. A seejärel sai siis lendama mindud. Võtsin fotoka kaasa ja klõpsisin päris mitu pilti õhust. Kuigi kõrgele ta ei lennanud, aga oligi ägedam nii madalal lennata. Jõle äge oli ikke täiesti tuule käes olla, ilma igasuguse lennukikabiinita. Igati rahul kulutatud 30 taalaga.
Peale seda sai veel natu täpsusmaandumist vaadatud ning päris lahe oli vaadata 42-wayd. Eriti lahe oli mu arust siis, kui nad kõik oma varjud avasid. Ikke ysna tihe liiklus oli seal yleval. Miski kella 3 paiku tulin sealt tulema, kuna pidin homme hommikul tööle hakkama kuskil põllul, aga kui kell 5 agendiga yhendust võtsin, et täpsustada asja, siis selgus, et ma siiski sel nädalal alustada ei saa. Nii et oleksin võinud tegelikult veel Toogoolowasse jääda ja ka täna õhtul vanurite kulul õlunaadi libistada. A nuh, mis seal ikke!
Enne äratulekut ostsin ägeda pusa.