Hommikul ärgates kartsin, et esimese asjana lajatab mulle kõva lihastevalu. Aga yllatuseks polnud hullu midagi. Põllul muidugi tundsin kyll, et päris sama mõnus pole, kui eelmisel päeval. A hullu polnud. Peale poolt tööpäeva, kui tehti lõunapaus, 15 minutit, pandi mind masina peale tööle. Seda ma ei tea, kas see oli nö auhinnaks hea töö eest või vaadati, et must sitast põllu peal kasu ei ole, et ehk saab masina peal hakkama. Masin on selline äge leiutis. Kahelt poolt ulatuvad välja miskid 10 meetrised linttransportöörid, millele siis korjajad oma viljad topivad. Sealt kukuvad need väikses basseinis olevatesse kastidesse. Minu töö siis oligi neid kaste tyhjendada eriti suurde kasti. Ehk siis teisisõnu võrreldes korjamisega, täielik lebo. Sellest ma aru ei saanud, kas homme kah olen masinal või korjan jälle neid kurgilaadseid vidinaid.
Yks asi häiris mind terve päeva. Nimelt oli ilm täiega pilves. Tööd oli kyll hea teha, aga minu põhihuvi oli ikke peale tööd langevarjuga hypata. Peale tööd pesin, sisestasin mõningaid söödavaid asju oma hammaste taha ja kihutasin lennukale. Poolel teel tabas mind vihmasadu, samavõrd kui vihm kahandas nähtavust, kahandas see ka minu lootust täna lennukist välja ronida. Lennukal oldigi ootereziimil. Ootamise ajal tegi yks instruktor väikest koolitust esimeste vabaotstega varju juhtimisest. Huvitav oli kuulata kyll, aga minu jaoks on see veel liialt tulevik. Yhel hetkel aga teatati, et tõus läheb yles. Mina mahtusin teisele tõusule. Varustus kõik juba seljas, lennukisse peaaegu sisenemas, kui sain teada, et kõrgust saab ainult 3000 jalga, ehk siis 900 meetrit. Kahju oli kyll raha välja käia ilma vabalangemiseta hyppe eest, aga kui juba varustus seljas, siis ei taha seda niisama seljast kah võtta. Lennukiks oli GA8 Airvan. Täitsa muhe lennuk, 7 hyppajat võttis peale ja tõusis päris kärmelt. Välja yritasin hypata õpilase kombel. Tulemuseks oli kahjuks see, et miski hetk olin kõht taeva poole. Õnneks sain kärmelt stabiilseks ja avasin varju. Arvan, et aega võttis kogu jura umbes 4 sekki. Renditud vari oli Sabre1, 190 ruutjalga. Kahjuks, aga ei saanud eriti sellega trallida, kuna pidin poolpidurites ootama, kuni eelmine mees vähe allapoole ära kaob, et maanduma minna õiges järjekorras. Iseenesest oli meeldiv hype, aga tean, et järgmine kord võõrast lennukist hop and pop'i tehes lähen parem kohe heaga dive-exitis välja, see on viimasel ajal kuidagi väga koduseks saanud ja yldiselt saan vähemasti enda arvates kyllaltki kiirelt stabiilseks.
Peale hypet vedelesin veel lennukal veidi aega. Vaatasin, kuda yks vant oma BASE varju pakkis. Nägin nyyd base varju elus esimest korda oma silmaga kah ära. Huvitav oli vaadata, kuda yks hyppaja 900 m pealt veel 10 sekki vaba võttis. Kui ära läksin, siis keelitati mind kyll sinna jääma grillima, aga kartsin, et kui seda teen, siis homse hyppe raha kaob võrratult meeldivate õllelonksude näol kõrist alla ja lisaks sellele saab homme põllul liialt raske olema. Ja raha on mul kahjuks ainult yhe hyppe jaoks. Siin on õnneks hyppamine tykk maad odavam kui Gattonis. Hop and pop oli 20 taala ja kõrge hype on 30 taala. Minule lisandub veel 30 taala varustuse rent.
Homme on siis plaanis teha yks kõrge hype ning siin jään vist igast asendist säästureziimile. Õnneks selle nädala eest peaks saama parasjagu nii palju raha, et maksta hosteli rent ja osta syya. Kui hästi läheb, siis saan ka oma 165 taala, mis eelmisest langevarjuklubist pakkimise eest saamata veel on.

Esimene põllutöö päev

Et kuidasi siis töö on? IMEB!!!
Rsk päev otsa kummargil. Korjasin miskeid kurkide sugulasi, mille nime ma olen ära unustanud. Hea on see, et on talv ja palavus pole tappev. Ja õnneks esimesel päeval juhtus nii, et põld sai yle käidud kuue tunniga. Nuh, raha saab kyll vähem, aga esimesel päeval mulle meeldis veidi kergemalt alustada. Eks homme-ylehomme, kui lihased haigeks jäävad, saavad kõige raskemad olema. Õnneks pyhapa on vaba.
Peale tööd läksin kohalikule lennuväljale, kus yks langevarjuklubi tegutseb. Minu suureks kurvastuseks selgus, et neil pakkijaid vaja ei ole. Kui, siis sel nädalavahetusel, kui neil miski yritus toimub ja hulk rahvast kohale valgub. Eks homme peale tööd lendan kohale. Uurisin ka mis varje klubil välja rentida on, ning selgus, et neil täitsa miski 190 ruutjalane vari olemas, millega ma ka homme hypata yritan. Hyppe hinnad on kah oluliselt madalamad kui eelmises klubis. Tahtsin juba täna hypata, aga kahjuks tehti ainult yks tõus ja lennuk oli täis. Lisaks sellele ei läinud lennuki mootor käima ja kõik pidid lennukist pika ninaga välja ronima. A homme lendan kohale, ilmselt ka ylehomme. Mind kutsuti kyll juba täna sinna jääma, kuna neil on seal miski huvitav seminar kupli all lendamisest. A vaadates, kui innukalt seal õlut tarvitama hakati, siis leidsin, et sedasorti seminarist mul on vbolla ainult nii palju kasu, et homme on pohmakaga ilgelt sitt põllul rabada.

Töö...

Täna ommikul sõitsime Peteri ja yhe teise vandiga tööd otsima. Miski 50 km põrutasime linnast välja, aga miskit ei leidnud. Selgus, et siin kandis olid väga suured yleeujutused olnud ja seetõttu ei saadud eriti sobivat trääni maha kylvata. Seega pole ka praegu midagi ennastunustava innukusega lõigata. A vähemasti ringi sõitmine oli vähe targem tegevus kui hostelis oma m...de sygamine. Pärast seda vedelesin pool päeva internetis. Mis aga õhtul selgus, oli see, et mulle leiti homseks töö. Miskise saagi korjamine. Raha kyll palju ei maksta, 17 taala tunnist, aga arvestades, et töönädal on 6 või 7 päeva, siis midagi ikke peaks kukrusse kogunema. Või pigem mitte kukrusse, vaid eesti pangakontodele, kust härrad pangaisad siis oma noosi võtavad, minu eluaseme- ja õppelaenu tähe all. Ei saa nad ka ilma minuta!

Ayr

Esmaspäeval oli plaan varakult sõitma hakata. Läks nii nagu alati. Väljusin alles kell 3 päeval. Kuna ei tahtnud läbi Brisbane sõita, siis otsustasin kasutada väiksemaid maanteid, et sellest linnast mööda saada. Kiirust mulle see nyyd kindlasti juurde ei andnud, kuna paar korda eksisin õrnalt ära, lisaks viisid need maanteed pidevalt kiiruspiirangutega asulatest läbi. A vähemasti loodus oli palju ilusam kui olnuks Brisbane ehitised. Sõitsin umbes poole yheksani õhtul, siis sai pimedas kärutamisest kopp ette, lisaks tuli meeletu uni. Keerasin miskisse piknikukoha laadsesse kohta sisse ning kolisin suht kärmelt taha magama.

Teisipäeva hommikul ajasin end kell kuus hommikul yles. Pistsin pea autouksest välja ja põhimõtteliset esimene asi, mis nägin, oli see, et olin parkinud oma auto peaaegu sildi alla, millel ilutses kiri: No Camping. Nuh, mis seal ikke, lasin kiiresti jalga sealt. Otsustasin yhe jutiga Ayr’i välja sõita ja looduspargid mõneks teiseks korraks jätta. Nii ka suures plaanis tegin, vahepeal kyll uni murdis täiega ja keerasin pooleks tunniks magama. Peale seda oli kohe parem. Autoga olen kah rahul. Sel päeval sõitsin miski 1000 km läbi ja miskeid vaevusi seljal, persel ja kus iganes veel ei täheldanud. Suur, mugav, pehme vedrustusega. Meenutasin sõitu Prahast Tallinnasse Tina Nissan “seljakott” Micraga ja mõistsin, et nii väikesesse autosse ma enam kyll istuda ei taha.

Ayr’i jõudsin umbes kuue paiku õhtul. Sõitsin hulk aega mööda kesklinna ringi, aga Delta Backpackers-it ei leidnud. Igaks juhuks ma ei olnud ka varem internetist mingit aadressi või kaarti vaadanud. Lõpuks olin sunnitud kaks tervisesportlast (jah, kesklinnas tegid kiirkõndi dressides..) rajalt maha võtma ja teed kysima. Selgus, et ma olin kogu aeg põhimõtteliselt ymber otsitava maja tiirutanud.

Ronisin siis motelli sisse. Sain odavaima toa, nagu mul sooviks oli. Töö kohta öeldi, et kiireim hooaeg ei ole veel alanud ja ilmselt tuleb natu mul tööga oodata. Pandi nimekirja, kus hetkel oli 15 inimest minust eespool. Eks siis tuleb oodata, senikaua proovin uurida, kas lähedal mõni dropzone on, ehk saan natuke varje pakkida senikaua. Siis juhatati mind tuppa. Mõistsin, miks see odavaim tuba on. Väga väikese pindala peale on paigutatud 5 2-kordset nari. Miski pisike aken on kah toal, mis kahjuks ei avane mitte õue vaid miskisse koridori. A nuh, mul suva. Alumised voodid olid kõik täis, seega sain koha ylesse. Tutuvusin ka yhe toanaabriga. Neiu Claudia inglismaalt. Teistega pole veel tutvunud.

Selleks õhtuks oli mul kaks peamist eesmärki: ennast pesta ja saada kylma õlut. Pesemiseks on siin miski ylddusiruum. Paras peldik on. Aga vesi on soe, nii et mina olen rahul. Pärast seda, kui olin seebi abil oma meeldiva “aura” eemaldanud, seadsin sammud otseteed motelli baari. Sealt sain 2 liitrise kannutäie meeldivalt kylma kihisevat õlut. Kohe hakkas parem. Hetk hiljem istus mu kõrvale miski juua täis uusmeremaalane, kes yritas minuga vestlust arendada. Mul polnuks selle vastu midagi, kui ma jutust midagi aru oleks saanud. Eemaldusin. Jätkasin vähe eemal õlle sisestamist oma organismi. Veidi aja pärast tuli miski vanamees minuga vestlema. See oli juba meeldivam jutuajamine. Kui ta kuulis, et mul on auto, siis ta pakkus kohe välja yhte töö varianti. Mingi 30 km eemal siit linnast. Leppisime kokku, et neljapa hommikul läheme seda asja vaatama. Tahtsin veel vähe õltsi libistada, aga kahjuks oli baar juba eriti varakult suletud ning millagi peale yheksat õhtul kolisin ära magama.

Täna ärkasin kell 8 juba ylesse. Siin on see maru hilja ärkamine, sest enamus inimesi töötavad kuskil põllul ja see tähendab kell 6 ärkamist. Ka minu tuba oli rahvast peaaegu tyhi. Seadsin siis sammud linnapeale. Tahtsin leida turismiinfot, et uurida langevarjunduse ja tasuta internetiyhenduse kohta. Yle tunni aja otsisin, siis andsin alla ja kysisin yhelt möödujalt. Selgus, et asi oli mu hostelist 50 m kaugusel. Infot sain nii ´palju, et tasuta netti ei saa ning langevarjundusega tegeletakse kaugel. Lähim koht oli miski 108 km kaugusel linnas. Igaks juhuks võtsin nende voldiku ja sellega lähemalt tutvudes selgus, et klubi kontor on seal kauges linnas, aga lennuväli, mida nad kasutavad, umbes 8 km kaugusel Ayr'ist. Kihutasin kohe sinna, aga kahjuks selgus, et vähemasti täna neil seal miskit ei toimunud. Täielik vaikus, yhtegi inimest ei näinud. A vähemasti tean, kuhu nädalavahetusel minna.

Peale seda sõitsin vähe ringi. Miski maad lõuna poole on yks äge sild. Austraalia pikim. Läheb yle miski jõeoru. Jõgi ise on kyll enamus aastast kuiv, aga vahel suurvete ajal pidi isegi yle kallaste ajama. Peale seda sõitsin Alvi Beach'ile. Päris ilus rand. Miski asjamehe sõnul tohtis seal isegi ujuda. Seda ma kaks korda enesele öelda ei lasknud ja veits aja pärast olin esmakordselt omadega Vaikses ookeanis. Loomulikult olin ma ainuke ujuja, sest siin on talv. Yks tegelane oli tegelikult veel vees, aga ta ei ujunud, lohesurfija oli. Ajasin temaga päris pikalt juttu. Päris lahe tyyp tundus, elabki selleks, et rannas vedelda. Vahepeal teeb jälle miskit tööd veidi aega ja siis ronib randa tagasi.

Nyyd tulin hostelisse tagasi. Toas tutvusin kohe yhe teise toanaabriga. Miski asiaat nimega Spike. Seda veel ei tea, kas tegemist on hyydnimega või päris. A temalt sain infot, et siin on tasuta net. Siin ma nyyd istungi ja lõpetan tänast blogi sissekannet. Hiljem, kui viitsin panen ka sillast ja rannast paar pilti yles.

Viimane õhtu siin

Reedel lebotasin niisama. Koristasin oma autot, lootes leida yles suurepärast sveitsi armee taskunuga, mille hea ja kaunis Janne mulle kunagi kinkis. Kahjuks minu tegevust ei saatnud meeliylendavalt rõõmu tegev edu. Kahju. Eriti on raskendatud nyyd konservide avamine, kuna pean kasutama totaalselt ebamugavalt nyridat sööginuga. On veel miski lootus, et see leitakse siit klubist millagi yles, aga eriti selle peale ei looda, igaks juhuks siiski jätsin neile enda meili aadressi. Teine asi, mis reedel tehtud sai, oli yhenduse võtmine APF-iga oma pakkija litsentsi asjus. Ja rõõm, oh rõõm! Nad olid mu paberid yles leidnud ja sain litsentsi kätte. Paberid kyll tulevad postiga kunagi hiljem, aga litsentsi olemasolu saab online kontrollida. See tähendab seda, et saan juba raha eest pakkida.
Laupäeval läkski pakkimine lahti. Kuna väga palju tandemeid ja õpilasi ei olnud, siis oli aega ka ise hypata. Tegime Markusega mõlemad kaks hypet. Mina kasutasin kauni kaameratibi varustust jälle. Esimese hyppe tegin koos L J -ga 2-way. On yks suht kogenud hyppaja, aga minuga 2-way tegemine oli tegelikult keelatud, kuna minul ei olnud B katti. A kattiga tegelastega võivad siin ainult instruktorid hypata. Aga me sest ei hoolind ja õhus proovisime yhte B kati eksami harjutust, mis tuli mul suht pandavalt välja. Arvestades, et lendasin esimest korda teise tegelasega koos nii, et ei olnud algusest lõpuni kontaktis. Põhiline puudujääk minu poolt oli see, et ei suutnud eriti hästi kylg ees liikuda. Muidu leveli hoidmine tuli yllatavalt hästi välja. Instruktorilt pidin hypperaamatusse kyll allkirja poolenisti välja petma. Nimelt võtsin allkirja enne, kui raamatusse kirjutasin, et tegemist oli 2-way-ga. Tegelikult hullu poleks ka olnud, teine instruktor oli meie hyppest teadlik ja tal oli suva.
Lõbusamaks läks hiljem. Meie maandumisala kõrval oli varem heinamaa, praegu on seal aga niidetud heinamaa rohkete heinapallidega. Ja otse loomulikult Markus kiindus yhte heinapalli nii meeletult, et otsustas yhte heinapalli lähemalt tundma õppida. Kuna ta kasutas suht uut 170 ruutjalast Sabre 2, siis oli esimene intiimkontakt kyllaltki kiire hoo pealt. Tulemuseks murtud käsi. Päris naljakas nägi see oma ebaloomulikus asendis välja. Kohalikus haiglas selgitati välja, et käsi vajab operatsiooni. Kahjuks ei ole ta siiani haiglast välja pääsenud ja lähemaid kommentaare ei tea. Igatahes temal on jama majas. Ta viisa kehtiv veel 3 kuud, aga tal oleks vaja teha põllutööd umbes 2,5 kuud, et saada viisapikendust veel yheks aastaks. Seda ta suht kindlalt nyyd teha ei saa, lisaks ei saa ta ka oma B katti ära teha, millest tal puudub umbes 4 hypet. Ehk siis täitsa perses värk tema jaoks..
Kui Markus autoga ära viidi, siis läks ka pimedaks ja hyppepäev lõpetati. Kõik see rahvas hakkas yksmeelselt suure mõnuga jahedat kesvamärjukest tarvitama. Sel hetkel mõistsin pakkijatöö miinuseid. Nimelt oli mul sel hetkel jäänud veel 6 varju pakkida. Sain meeliylendava tegevusega yhineda jupp aega hiljem.
Tänane päev oli täitsa hull. Oli miski 7 tandemit ja ilgem persetäis õpilasi. Markus rivist väljas, Rogerit polnud. Seega olin ainuke pakkija. Õnneks tuli kohale yks pakkimise õpilane, kes juba õpilasvarje suht ilma kontrollijata suutis pakkida. Tema mind päästis. Õpilasvarjud jätsin suht suures osas temale, ainult kontrollisin teda, millega kaasnes õnneks ka tasu kukkumine minu kontole. Ise rabasin siis peamiselt tandemitega ja kaameratibi varjuga, mõned õpilasvarjud kah vahele. Lisaks veel tegin yhe hyppe vahepeal, mis lisas veel yhe uue ja libeda sabre pakkimise. Hyppasin sama varjuga, millega Markus eile oma trikke tegi. Väga mõnus ja kiire. Wingload minu kaalu juures oli ka päris meeldiv. Maandusin kenasti 5m raadiusega ringi, aga kahjuks mitte ilusti jalgadele vaid kasutasin lisatoetuspunktina ära oma perse. Punkt muidugi on suht tagasihoidlikult öeldud selle organi kohta.. Seda kõike loomulikult irvitava publiku nina all. Teisele hyppele kahjuks ei saanud minna, kuna läks ära pimedaks.
Praegu vedelen ja trimpan vaikselt õlut. 4 varju on veel pakkimata, aga pakin need hommikul. Peale seda siis põrutan minema siit. Naljakas on muidugi see, et just täna helistas mulle yks töövahendaja ja pakkus tööd, kahjuks on mul otsus juba tehtud ja lasen siit jalga. Klubil nähtavasti siin rõõmu kui palju, kui kaks pakkijat järsku ära kaovad. Alles jäid ainult instruktorid, kes ei viitsi ise halligi pakkida ja paar-kolm õpilast, kes jälle vajavad järelvalvet. Muidugi saaks järelvalvet ka Markus oma kipsis käega teha, aga tont teab, mida tema nyyd ette võtab, sest ta leiab kah, et on liiga kauaks yhele kohale vedelema jäänud. Ja ilma hyppamisvõimaluseta tal siin palju rõõme pole.
Tänase peatyki lõpp.

Natuke turisti tegemisi

20.05

Nunih! Sai siiber sellest dropzone’is konutamisest ja otsustasin vähe liigutada end. Nimelt plaaniks siis kuni reedeni ringi sõita ja vaatamisväärsustega tutvuda. Reedel lennukale tagasi ja peale seda esmaspäeva lõuna paiku põrutan juba täiega minema. Põhja poole.

Eile peale lõunat saigi siis asjad autosse loobitud ja sõitma hakatud. Läksin lähimasse keskusesse, Toowoombasse, et sealt infopunktist kõvasti voldikuid ja trääni hankida. Et ikke teaks kah kuhu minna. Lisaks otsustasin ka kylastada Rogerit, et kysida, miks ta juba kuu aega lennukal pole olnud. Suutsin isegi Rogeri kodunt leida. Ja sel hetkel, kui ta ei maganud. Selgus nimelt, et ta sai end nii raske fyysilise töö peale, et peab seetõttu iga öö vähemalt 11 tundi magama, et välja puhata. Samuti on väsimus tal põhjuseks, miks ta lennukal pole käind. Krt, kuu ajaga peaks ju raske tööga ka yks inime ää harjuma. Lisaks pole tal miski tõeliselt head fyysilist vormi nõudev töö, lihtsalt on saekaatris abiline. Vahet pole, igatahes otsustasin kasutada tema kylalistetoa laia voodit selle öö mööda veetmiseks ning väljasõit pidi olema hommikul kell 7.

Täna hommikul põrutasin kohe siis Bunya Mountains rahvuspargi poole. Kirjade järgi pidi 110 km olema. Teel sinna nägin esimest korda siis päris känguru moodi känguru. Tegelikult ta ikke see õige känguru polnud, vaid selle pisike versioon, vallabi. Oli teine nii kenasti maantee ääres, miski auto poolt mäsaks sõidetud.. Otsustasin Bunya rahvusparki sõita mitte kõige suuremat maanteed, vaid mööda miskit otseteed, kus isegi olid teeviidad olemas. See oli õige otsus, sai näha nii mõndagi huvitavat. Esiteks lookles tee kynkliku maastiku vahel, mis oli enamvähem täpselt piisavalt ilus, et ka mulle muljet avaldada. Teine teema olid teed ise. Tavaline maantee oli ikke suht sitt, kohati tundus hullem, kui eesti teed, ainuke erinevus, et löökaugud puudusid, aga muidu ikke loopis autot sinna tänna nii mis hirmus. Lisaks nägin veel eriti lahedat tee versiooni. Nimelt oli mitmes kohas ainult yhe auto laiune asfalti riba ja kõrval oli kruus. Nii et kui keegi vastu tuli, siis lihtsalt tõmbasid pool autot kruusa peale. Päris hea idee asfalti raha kokku hoidmiseks, kui on teada, et tee on suht vähese liiklusega. Lisaks sellele oli veel sarnast yherealist asfaltteed, mille kylgedel kruusa ei olnud, lihtsalt niidetud hein. Tee oli ise käänuline, mäest yles-alla kogu aeg, nii et vastutulevat autot on väga raske märgata, aga see-eest oli uhkelt yleval märk, et yle 100 km/h kiirusega ei tohi sõita. Krt, mul oli 60-ga sõites juba kergelt kahtlane olemine.

Rahvuspark asetses ise kõrgustikul, kuhu tuli yles sõita mööda ääretult kitsast ja järsku teed. Vastutuleva auto mööda laskmiseks kohti nappis. Kyll aga lisas kindlust see, et olid olemas märgid, mis soovitasid rekadel kiirust maha võtta. Õnneks yhtegi rekat ei olnud mind lömastamas või siis tee kõrvale järsku orgu lykkamas. Väga kihvt oli. Ylesse jõudes leidsin kohe miski matkaraja, kuhu siis uljalt sammud seadsin. Pildi järgi eriti pikk maa ei tundunud olevat, seega igaks juhuks jätsin veepudeli autosse. Kokkuvõttes kolistasin mööda vihmametsa ligi 3 tundi ringi. Väga ilus oli. Vahepeal tihe mets, nii et päikestki pold õigesti näha, siis aga oli jälle miski vabam plats, kust avanes kaunis vaade kõrgendikku ymbritsevatele orgudele. Vahepeal sain õrna ehmatuse osaliseks kah. Jalutasin rahulikult, kui kuulsin kuskilt lähedalt miskit ruigamist ja siis jooksumydinat. Eesti metsas oleksin ma hääle ja mydina/ragina järgi pakkunud, et tegemist on metsseaga, aga oma geograafilise asukoha tõttu pean siiski pakkuma, et tegemist oli miskit liiki känguruga. Kahjuks tihedas võsas looma ennast ei näinud, rääkimata pildistamisest.

Peale esimest matkarada sõitsin vähe edasi ja jõudsin õigesse kohta. Looduspargi infokeskusesse. Selgus et enamus matkaradu algavad hoopis sealt. Mis seal ikke, seekord võtsin veepudeli kaasa ja põrutasin metsa. Maru äge oli kyll ikke. Osad puud olid siukesed, et võtad meetrise jupi, lõhud ära ja pool talve kyttepuude mure lahendatud. Lisaks oli veel mitmeid koske, mis kahjuks olid kuiva aastaaja tõttu peaaegu kuivad. Kolasin õhtul kella viieni ringi, kui juba hämarduma hakkas. Päris ära väsitas. Ei viitsi loodust kirjeldada, vaadake parem pilte.

Peale kerget võileiba asusin teele Crows Nesti rahvuspargi poole, et seal ööbida ning kohe hommikul matkaradadele tormata. Veidi maad peale Bunya rahvuspargist välja saamist nägin leeke. Paras ports puid ja põõsaid põles. Õnneks kyll mitte päris metsa sees vaid miski lagendiku servas. Ei hakanud lähemalt uurima minema vaid otsustasin esimesse majja sisse põigata, mis tee peale ette jääb, ning seal asjast rääkida. Pole ju mul aimugi, mis tuletõrje number siin maal on ja lisaks jääksin totaalselt hätta, kui peaksin tulekahju asukohta kirjeldama. Lisaks sõitis sealt just yks teine auto kah mööda ja ma jäin lootma, et too tegelane kah tegeleb asjaga. Minu plaan oli kahjuks nõrk. Nimelt sattusin miski eriti pisikese ja sita kruusatee peale, kus lähima 10 km jooksul polnud yhtegi farmi ega maja. Ainult mõned wallaby’d, kellest napilt suutsin mööda põigata. Lõpuks yks maja tuli, aga enne seda oli mulle paar autot vastu jõudnud sõita ja otsustasin loota, et kyll nood ka tuld märkavad ja minu vilets tegutsemine ei põhjusta miskit suuremat metsatulekahjut. Peale seda kärutasin ilusti Crows Nesti rahvuspargi laagriplatsile. Siin on olemas igasugu prygikastid, peldikud ja isegi duss. Kuigi ainult kylma veega. Telkimise ja yldse kogu jura kasutamise eest kysivad nad 4 ja pool dollarit. Miskit kassapidajat siin ei ole ja sa saad kas miskisse kasti sularaha jätta või siis kirjutada oma krediitkaardi andmed. Lisaks pead ka täitma miski paberi, mille siis jätad auto või karavani aknale nähtavasse kohta. Seda käiakse aegajalt kontrollimas. Ma ise kyll arvan, et ma lasen hommikul varavalges siit jalga ja jätan maksmata. Pole kyll ilus, aga mis teha, kui krediitkaart juba väga väikseid numbreid enda peal näitab.. Og, nyyd magama.

21.05.08

Öö ei kujunenud just selliseks, nagu plaanis oli. Nimelt selgus, et minu ebatõenäoliselt hea ja vägagi odav magamiskott ei toimi rõskes vihmametsas kohe yldse. Pool ööd lõdisesin. Õnneks sai kell kuus ja hakkas valgeks minema. Ronisin rooli ja läksin vähekeseks sõitma, et mootor soojaks saaks ja kytte käima panemisest kasu oleks. Võdisesin algul nii kõvasti, et oli raskusi juhtimisega. Miski poole tunni pärast olin Crows Nesti rahvuspargis tagasi ja asutasin end matkarajale. Päike kyll juba õrnalt paistis, aga metsa sees oli endiselt rõvedalt kylm. Õnneks liikumine andis sooja. Koht oli sigailus ikke. Miskis orus või siis kanjonis olid miskid kärestikud ja miski äge kosk. Kahjuks aga on tegemist veevaese aastaajaga ning need olid sisuliselt kuivad. Kyll aga võis aimata, milline äge veemöll seal vesisel aastaajal võib olla. Mingi maa kosest edasi oli yks eriti äge koht. Kitsaste kaljuseinte vahel oli imeilus järveke. Meeletu soov tekkis sinna ujuma minna, aga kahjuks oli veel öine kylm kontides ja ei tahtnud asja hullemaks ajada. Veidi maad edasi sai ronida yhe kalju otsa, kust avanes suht hea vaade sellele orule. Kaljuservalt pidi alla olema 120 meetrit kukkumist. Ja just selle serva peal peesitasid hommikuse päikese käes kaks vallabit. Sain nood isegi pildile. Auto juurde tagasi minnes astusin parkla kõrval olevast peldikust läbi ja oma suureks rõõmuks nägin seal ka pisikest kraanikaussi. Sai siis seal end natu kasitud ja õhk autos oli peale seda ka nina kaudu hingatav.

Edasi viis tee mind Cressbrook’i järve äärde. Tee peal oli seal tõkkepuu, mille liigutamiseks pidi 2 taala plönnima. Mõte käis kyll sellise ylekohtuse asja tõttu ots ringi keerata, aga siis hakkas mind huvitama, et mida nad siis selle 2 taala eest pakuvad. Selgus, et seal oli eriti suur laagri- ja pikniku ala. Väga suurel maa-alal, kenasti järve ääres. Järv oli ka yhtlasi lähimate asulate veehoidla. Seal oli kohe eriti palju varjualuseid istumiskohti, peldikuid, grillimiskohti ja isegi dussiruumid. Koha kasutamine maksis 6,6 taala öö. Ma siis mõtlesin, et ööd ma seal ei veeda, seega maksma ei pea ma midagi. Ning astusin rõõmsalt dussi alla. Peale seda oli autos õhk kohe veelgi meeldivam.

Siis põrutasin Ravensbourne’i rahvusparki. Matkaradadele tormates tundus algul, et tegemist on samasuguse vihmametsaga, mida ma juba näinud olen ja see tõmbas entusiasmi natuke maha. Siis aga avastasin kaardilt kirja, et yhes nurgas peaksid miskid koopad olema. Kuna ma juba lapsest peale olen unistanud kuhugisse koopasse ihuyksi ära eksimisest, siis kiirenes matkasamm kohe tuntavalt. Kohapeal selgus, et tegemist oli lihtsalt miskite kaljueenditega, kuhu oleks paras vihma eest varju minnes kylili visata. Tuju langes jälle paar pygalat ja korra tekkis idee, et ma matkaraja kaugeimat otsa ei lähegi vaatama. Õnneks siiski läksin, sest see oli eriti äge koht. Siuke kitsas kaljune org, kus põhjas väike oja ja see kõik oli täis palmipuid. Maru ilus! Olen rõõmus, et laiskus minust võitu ei saanud.

Metsast väljas, oli kell umbes neli õhtul. Oli selge, et kuskile mujale matkarajale ma enam ei jõua. Kuna asusin sel hetkel Toowombast miski 30 km kaugusel, siis otsustasin, et ei hakka sel ööl autos kylmetama vaid maandun jälle Rogeri juures. Jõudsin sinna parasjagu selleks ajaks, kui ta töölt tuli. Hea inimesena ta mind ka õnneks pikalt ei saatnud.

Veits aja pärast käin veel korra poes ning siis kolin ilmselt magama ära, et homme hommikul jälle kella seitsmest rooli istuda ja austraaliat avastama minna.

22.05

Täna omk ajasin perse maast lahti jälle kell 7. Esimese asjana tahtsin kylastada Toowombast umbes 40 km kaugusel olevat sõjaväe lennunduse muuseumit. Kahjuks see avati alles kell 10 ja ma pidin 2 tundi värava taga autos vedelema. A asi oli ootamist väärt. Võite piltide pealt veenduda.

Teiseks atraktsiooniks tänaseks päevaks oli mõeldud Piltonis asuv loomaaed. Veidi raskusi oli selle koha leidmiseks, aga lõpuks olin õiges kohas. Väravas selgus, et see koht on avatud ainult nädalavahetusteti, ning mul polnud seal midagi teha. Mis seal ikke, kuna turismikaart ymbruskohas midagi huvitavat ei näidanud, siis kupatasin lennuka poole ajama. Plaanis oli õhtuks nagunii sinna jõuda, sest ei olnud mingit isu jälle autos kylmetada. Lisaks lootsin, et ehk on reedel mõned tõusud ja saaksin ehk hypata. Tee, mida mööda sõitsin, oli kõige ilusam tee, mida näinud olen. Kulges mägede kylgedel ja orgude põhjas. Väga ilus oli.

Klubisse jõudes selgus, et homseks ei ole yhtegi hyppamise broneeringut ja tõenäoliselt tuleb igav päev. Ega selle uudise peale ei osanudki muud teha kui alustada koduõlle manustamist. Täitsa joodav kraam, gaas on sees ja paistab peaaegu läbi. Maitse on selline lahja, aga mitte vilets. Kangust eriti ei ole minu arust, aga naljakal kombel saksa poiss Markus juba lällab kergelt. Mina siin õlle kõrval olen enamus ajast piltidele kommentaare kirjutanud ning nyyd siis see viimane postitus.

Ja muuseas, kui keegi ei ole avastanud, siis mul on galeriis kõvasti rohkem pilte yleval, kui need, mis mul blogis linkidena antud on. Täna nimelt yks tegelane ei olnud neid muid pilte avastanud. Nii et vaadake galeriid vähe laiema pilguga, kui ainult need yksikud lingid blogist.

Eila toppisime kauni kaameratibi ranitsasse tema vana 190 ruutjalase varju, PD. Polnud kõige kergem tegevus, kuna ta ranits on mõeldud 150 ruutjalase varju jaoks. Igatahes sisse ta läks ja tänu sellele oli meil olemas sobiv vari minu jaoks. Tegin ka yhe hyppe sellega. Kahjuks hakkas juba pimedaks minema ja piloot peksis meid juba 7500 jala kõrgusel välja. Plaanis oli 11000. Vähe sitas kohas hyppasime välja ja enamus ajast ma pidin lihtsalt maandumisala poole lendama, trallimiseks aega eriti ei jäänud. Paar hypet veel selle varjuga, siis võin 170-se varjuga hypata, kui instruktor mu maandumistega rahul on. Õnneks yks Sabre2 170 on siin olemas, kuulub yhele tegelasele, kes tegeleb rohkem täpsusmaandumisega ja tavaline vari vedeleb niisama. Ta lahkelt lubas minul ja Markusel seda kasutada. Peale hyppetegevust läks loomulikult peoks, nagu siin laupäeviti kombeks. Detailidesse ei lasku, aga päris äge oli.
Täna on kahjuks liiga tuuline. Mõned tyybid kyll hyppavad, aga need on väga kogenud tegelased, minusuguseid õpilasi yles ei lasta. Ega eriti ei kipu kah..

Eila oli lõbus. Nagu siin aegajalt kombeks on, siis hypati pubisse jooma. Seekord tehti pubihype pimedas. Mina loomulikult ei hypanud, vaid näitasin all valgust. Pärast pakiti varjud kenasti pubi ees muruplatsil kokku.
Sain näha ka tõelist odavjoomist. Yks tibi, kes siin hyppab, kaalub miski 44 kilo ja too kallas kaks pudelit õlut tyhja kõhu peale kõrist alla. Sellest piisas, et saavutada suht tugev joove. Lällas ja irvitas omaette, vahepeal ka mitte omaette. Hea odav oleks sellistele inimestele miskit pidu korraldada. Kutsud 10 inimest ja tead, et piisab yhest kastist õllest.
Õhtul läks muidugi tavapäraselt peoks. Erinevatel põhjustel tehti ka kaks kasti õltsi välja ning õues lõkke ääres läks muhedaks manustamiseks. Suur Sam kuulis mu koduõlle tegemisest ja selgus, et ta ise on kunagi eriti kõva õlletegija olnud. Yksvahe oli ta oma vennaga teinud iga nädal 5 kasti õlut, mida nad ka iga päev suure naudinguga mekkisid. Nauding oli isegi nii suur olnud, et ilmselt puhtast kadedusest jättis Sami naine ta paari aasta pärast maha. Kokku olevat see naudinguterohke aeg kestnud umbes 4 aastat. Pakkus, et võib lahkelt oma varustust mulle siia kasutada tuua, aga kahjuks ma lasen siit varsti jalga ja see asi jääb katki.
Millagi kesköö paiku tehti siin miskine rebaste ristimise sarnane tseremoonia uuematele olijatele. Pidime ronima miskikst luugist alla mingisse suurde kanalisatsioonitorru, mis oli isegi nii kõrge, et sai kummargil kõndida. Pimedas torus pidime umbes 15 meetrit toru teise otsa kõndima ja siis kaevust yles välja ronima. Välja ronimise käigus valati kõvasti jooki kaela. Esimesel hetkel yritasin ma seda õhust juua, aga selgus, et see polnud õlu vaid miski Jim beami kokteil. Peale seda avastust keskendusin ronimisele. A päris lahe koht oli. Peaks sinna millagi õlut jooma minema. Ainuke häda on see, et pelleris käimine on ilmselgelt ebamugav.
Tänane hommik mõistagi nii meeldiv ei olnud. Jama oli ka see, et suur Sam pidi enne esimest tõusu ära minema. Muidu oli meil kokkulepe, et juhul, kui esimene tõus varakult tehakse, siis võin tema varjuga hypata. Tal miski 190-ne paarsada hypet teinud vari. Hypata ma ei saanud, õnneks ka muud inimesed kuigi palju ei hypanud ja ei pidanud silmnähtavate pohmavaevustega kuigi palju pakkima. Põhiline tegevus oli mul yhe õpilase pakkimise kontrollimine. Endal polnud huvi pakkida kah, kuna APF polnud mu pabereid veel siia saatnud ning raha teenida ei saanud.
Heh, õhta poole sai veel vana ymmargune vari ära pakitud. Selle käigus selgus, et ma olin Johnist valesti aru saanud selle varju vanuse kohta. Nimelt see polnud aastast 76 vaid aastast 52. 76-ndal lihtsalt John ostis selle. Krt, vari peaaegu sama vana kui mu isa!

Ilus õhtu

Täna on ilus õhtu. Nimelt kaunis kaameratibi Sara otsustas meile pannkooke kypsetada.

Ymmarguse hype tehtud!

Täna siis lõpuks õnnestus! Sai vanale 76 aasta usa armee ymmargusele varjule static line kylge pandud ning asi hyppevalmis seatud. Tykk aega oli juramist, sest John päris täpselt ei mäletanud, kuda kõike tegema pidi. Lõpuks siiski sai kõik meelde tuletatud. Vari selga ja lennukisse. Häda oli Saraga, kuna tema pidi mind lennukist viskama, aga ta polnud kunagi varem ymmargust varju visanud. A nuh, lootsin, et ta mind kusagile kaugele ei viska. Kõrgust anti mulle umbes 750 meetrit ja välja pidin hyppama nagu õpilane. Ehk siis tiivatala kylge rippu ja siis tavaline painutus kuni varju avanemiseni. Nii saigi tehtud, vari ilusti lahti ja alustasin maandumisplatsi poole lendamist. Pidin terve tee allatuult lendama, et majale võimalikult lähedale jõuda, aga miski 300 meetrit oleks võinud lähemale jõuda, oleks maandumine paremini filmi peale jäänud. Mingi hetk panen filmilõigu kah kuskile yles. Sara filmis mind lennukist ja Sam maalt, yhtteist jäi lindile kah. Maandudes tuli maapind ikke kuradi kiirelt vastu, kuna tegemist oli varjuga, mis mõeldud vähe kergematele meestele. Algul John mind sellega yles lasta ei tahtnudki, aga ma kinnitasin talle, et kyll ma maandutud saan. Nii oligi, et tegin kena maandumisuperpalli ja häda polnud midagi. Võrreldes eelmiste ymmargustega oli ikke kõva mats kyll. Pysti poleks miski valemiga suutnud maanduda. A tunne on siiamaani hea. Kohalikud siin ikke imestasid, et mis mind sundis seda tegema, ei suutnud mind kuidagi mõista.
Lisaks põhisyndmusele sai täna ka pakkimiseksami kõik etapid lõpetatud. Omme läheb asi posti ja siis jääb ainult oodata, millal APF mu litsentsi kinnitab.

mõnu, puhas mõnu

krt, alles äsja sain jälle tunda, mis mõnu on pakkida tutikat Sabre 2 varju. Neetult libe on see ikke! Hea, et see oli vähemasti suht väike, 150 ruutjalga. Õnneks olen siin kogu aeg varjudega tegelnud ja sain ilusti esimese korraga asja kotti, kuigi tegemist oli, et see laiali ei vajuks. Lisaks sain 15 minuti juramise eest 10 taala, mulle sobis.
Muidu sain oma pakkimiseksamiga peaaegu yhele poole. Teooria on tehtud, 10-st pakkimisest 9 kah tehtud. Alustasin ka kymnendat, mille puhul pidin ma yht teist tegelast õpetama ja juhendama, aga Brenda ei kannatanud ilmselt minu ylikonarlikku inglise keelt välja ja võttis asja yle. Mul oli kyll lihtsam, aga kahjuks ei saanud seetõttu eksamit kirja. Krt, ma ei saa aru, ma olen mitu korda siin inimesi õpetanud, ja niipea kui alustan millegi õpetamist, unustan ma hetkega kogu inglise keele ära. Masendav.
A vastupidiselt õpetamisele, mis mind masendab, on minu toas toimumas protsess, mis mind rõõmustab. Nimelt koduõlu läks ilusti käima ja mulksub kenasti. Peangi nyyd minema ja rõhku välja laskma sealt..