Hommikul ärgates kartsin, et esimese asjana lajatab mulle kõva lihastevalu. Aga yllatuseks polnud hullu midagi. Põllul muidugi tundsin kyll, et päris sama mõnus pole, kui eelmisel päeval. A hullu polnud. Peale poolt tööpäeva, kui tehti lõunapaus, 15 minutit, pandi mind masina peale tööle. Seda ma ei tea, kas see oli nö auhinnaks hea töö eest või vaadati, et must sitast põllu peal kasu ei ole, et ehk saab masina peal hakkama. Masin on selline äge leiutis. Kahelt poolt ulatuvad välja miskid 10 meetrised linttransportöörid, millele siis korjajad oma viljad topivad. Sealt kukuvad need väikses basseinis olevatesse kastidesse. Minu töö siis oligi neid kaste tyhjendada eriti suurde kasti. Ehk siis teisisõnu võrreldes korjamisega, täielik lebo. Sellest ma aru ei saanud, kas homme kah olen masinal või korjan jälle neid kurgilaadseid vidinaid.
Yks asi häiris mind terve päeva. Nimelt oli ilm täiega pilves. Tööd oli kyll hea teha, aga minu põhihuvi oli ikke peale tööd langevarjuga hypata. Peale tööd pesin, sisestasin mõningaid söödavaid asju oma hammaste taha ja kihutasin lennukale. Poolel teel tabas mind vihmasadu, samavõrd kui vihm kahandas nähtavust, kahandas see ka minu lootust täna lennukist välja ronida. Lennukal oldigi ootereziimil. Ootamise ajal tegi yks instruktor väikest koolitust esimeste vabaotstega varju juhtimisest. Huvitav oli kuulata kyll, aga minu jaoks on see veel liialt tulevik. Yhel hetkel aga teatati, et tõus läheb yles. Mina mahtusin teisele tõusule. Varustus kõik juba seljas, lennukisse peaaegu sisenemas, kui sain teada, et kõrgust saab ainult 3000 jalga, ehk siis 900 meetrit. Kahju oli kyll raha välja käia ilma vabalangemiseta hyppe eest, aga kui juba varustus seljas, siis ei taha seda niisama seljast kah võtta. Lennukiks oli GA8 Airvan. Täitsa muhe lennuk, 7 hyppajat võttis peale ja tõusis päris kärmelt. Välja yritasin hypata õpilase kombel. Tulemuseks oli kahjuks see, et miski hetk olin kõht taeva poole. Õnneks sain kärmelt stabiilseks ja avasin varju. Arvan, et aega võttis kogu jura umbes 4 sekki. Renditud vari oli Sabre1, 190 ruutjalga. Kahjuks, aga ei saanud eriti sellega trallida, kuna pidin poolpidurites ootama, kuni eelmine mees vähe allapoole ära kaob, et maanduma minna õiges järjekorras. Iseenesest oli meeldiv hype, aga tean, et järgmine kord võõrast lennukist hop and pop'i tehes lähen parem kohe heaga dive-exitis välja, see on viimasel ajal kuidagi väga koduseks saanud ja yldiselt saan vähemasti enda arvates kyllaltki kiirelt stabiilseks.
Peale hypet vedelesin veel lennukal veidi aega. Vaatasin, kuda yks vant oma BASE varju pakkis. Nägin nyyd base varju elus esimest korda oma silmaga kah ära. Huvitav oli vaadata, kuda yks hyppaja 900 m pealt veel 10 sekki vaba võttis. Kui ära läksin, siis keelitati mind kyll sinna jääma grillima, aga kartsin, et kui seda teen, siis homse hyppe raha kaob võrratult meeldivate õllelonksude näol kõrist alla ja lisaks sellele saab homme põllul liialt raske olema. Ja raha on mul kahjuks ainult yhe hyppe jaoks. Siin on õnneks hyppamine tykk maad odavam kui Gattonis. Hop and pop oli 20 taala ja kõrge hype on 30 taala. Minule lisandub veel 30 taala varustuse rent.
Homme on siis plaanis teha yks kõrge hype ning siin jään vist igast asendist säästureziimile. Õnneks selle nädala eest peaks saama parasjagu nii palju raha, et maksta hosteli rent ja osta syya. Kui hästi läheb, siis saan ka oma 165 taala, mis eelmisest langevarjuklubist pakkimise eest saamata veel on.