01.09
Ahoi. Vedelen siin praegu oma karavanis ja naudin klaasi kylma veini.
Kuna pyhapäeval lahkus Malpass backpackersist 11 inimest, siis tehti kõva lahkumispidu. Deltast tuli isegi 5 eestlast kohale. Kahjuks nägin neist ainult kahte, kuna teised olid all kõrtsus, kuid minul kõrtsu tarvis raha nappis. A põhimöll oligi veranda peal. Rahvast oli nagu murdu, jooki voolas ojadena. Politsei käis vist kaks korda kohal ja hosteli omanik oli vihast roheline. Kärkis mis hirmus, aga keegi ei teinud teist nägugi. Mingil hetkel otsustasime Christianiga, et nyyd on aeg kogu rahvas minu väikesele verandale kutsuda. Mõeldud, tehtud! Mitte nagu lätlastel kombeks, et mõeldud, mõeldud. Veranda oli ikke täiesti pungil inimestest, meenutas natuke mu synnipäeva Jaagu korteris, kus polnud ruumi õieti liigutamisekski. Musa keerati kah mõnusalt valjuks ja totaalne pidutsemine jatkus. Nagu arvasimegi, siis umbes veerand tunni pärast oli hosteli omanik kohal. Enam ta ei olnud vihast roheline, ilmselt oli ta sel õhtul nii palju vihastanud, et roheline värv sai lihtsalt otsa. A lõugas nii mis hirmus. Olime sunnitud lahkuma tagasi suurele verandale. Nalja sai ikke rohkem kui rubla eest. Arvan, et asi läks nii meeldivalt käest ära seetõttu, et need 11 inimest, kes lahkumas olid, ei hoolinud yldse millegist ja uued inimesed, kes polnud veel hosteli tavadega tuttavad, arvasid meid vaadates, et niimoodi asjad seal käivadki. Igaljuhul oli tegemist parima lahkumispeaoga, mis seal hostelis toimunud oli.
17.09
Kell on hommikul 9. Võtsin vaba päeva, kuna on vaja kylastada paari poodi ja apteeki.
Elu karavanpargis on mõnus ja rahulik. Võrreldes hosteli eluga on siin ikke täielik vaikus. A peamine pole mitte vaikus vaid privaatsus. Kui siia kolisin, siis kysisin kohe endale parima karavani, mis vaba on ning ei pidanud pettuma. Magamistoas on suur lai voodi. Kahjuks natuke lyhike, aga sellega olen ma harjunud, kuna siin Austraalias on kõik voodid maru lyhikesed. Elutoas on meeldiv nurgadiivan ja laud, kus peal on lihtsalt suurepärane oma arvitiga möllata. Mis aga mulle kohe eriti meeldib on kööginurk. Hostelis ma paljudel õhtutel ei söönud midagi, kuna mul oli võileiva materjal otsas ja ma olin liiga laisk et alla korrusele kööki midagi kypsetama minna. Siin aga on vaja teha mõned sammmud ja olengi köögis. Olen siin ikke päris kõvasti sööki valmistanud ja isegi mõned koogid kypsetanud. Väga mõnus. Kylmkapp on kah loomulikult olemas, kuhu vein ja õlled kylma panna. Õlledega kahjuks on vähe lahjad lood, kuna elan siin säästureziimil ja pyyan rõhuda odavale veinile. Mõelge ise: 4 liitrit veini maksab 10 dollarit, kast, kus on 24 0,33 liitrist õlli, maksab 40 dollarit. Ja mõlemat jatkub maksimaalselt kaheks õhtuks.
Tööl on lood vähe paremaks hakanud minema. Vahepeal olid siin sitad ilmad ja farmeritel polnud eriti saaki, mida meile pakkida tuua ja tegime enamasti mingeid 5 tunniseid tööpäevi. Maru mugav kyll, aga kahjuks palka kah eriti ei saanud. Nyyd, kus ma kolisin siia, saan ma peaaegu iga päev alustada vähemalt tund aega enne teisi ja ka pakkimist on nyyd rohkem. Palk hakkab vaikselt jälle suuremaks kui 1000 taala nädalas muutuma. Elamiseks yle 300 taala nädalas kuidagi ei taha kuluda. Peaks natuke reisuraha kogunema kyll.
Nädal ja paar päeva tagasi sai jälle korra jalad maapinnalt lahti. Oli hyppenädalavahetus. Kahjuks boss ei andnud mulle kahte vaba päeva, pidin ainult laupäevaga leppima. Sõitsin ootusärevalt lennukale. Rahvas oli kõik kohal ja esimene tõus hakkas end lennukisse sättima juba. Siis selgus, et tegelased olid maha unustanud selle varju, millega mina seal klubis hyppasin. Suht sitt tunne tuli peale.. Õnneks keegi tegelane oli hiljem tulemas ja tõi selle varju kaasa. Siis selgus, et ma pean seda varju yhe teise tegelasega, Ian’iga, jagama. Mis seal ikke. Lohutasin end sellega, et kui ma kasvõi yhe hyppe saan teha, siis võib päeva kordaläinuks lugeda, kuna hype on hype ja see hype on peale 2 kuulist pausi.
Esimesena hyppas Ian ja ma pidin maru kärmelt varju järgmiseks tõusuks ära pakkima. Tegutsesin maru kiirelt ja yhel hetkel palusin, et Ian võtaks pakkimise yle senikauaks kuni ma muu varustuse selga ajan. Nõks aja pärast olin tagasi ja lõpetasin varju pakkimise ise. Hype oli ylimalt mõnus. Midagi erilist ma ei teinud, lihtsalt nautisin olukorda. Mis aga nalja mulle tegi oli see, et kui andsin varju Iani kätte, et ta saaks selle enda hyppeks ära pakkida, siis tyyp kutsus instruktori enda kõrvale, et see talle pakkimist õpetaks. Selgus, et tegelane oli totaalne algaja, pakkimisest tal mingisugune aimdus oli, aga mitte kuigi palju. Enne kui ma tal pakkida lasin, siis ma isegi ei kysinud, kas ta pakkida oskab. Midagi ta ikkagi oskas, kuna vari avanes kenasti. Pealegi lasin tal ainult liinid kummide vahele sättida ja kui ma kotti sulgesin, siis paistis kõik normaalne, seega ilmselt seda etappi ta oskas teha.
Halb lugu oli see, et Ian õppis pakkimist, aga kogu aeg lennuk vedas rahvast yles ning minul polnud varju millega hypata. Kui Ian lõpuks pakitud sai, siis selgus, et tema saab selle varjuga eelviimasele tõusule ja minul viimaseks tõusuks aega pakkida pole. Nukker lugu. Õnneks sain yhe teise tegelasega kaubale, kes laenas mulle oma 169 ruutjalast Saphire 2-te. Väikseim vari, millega ma hypanud olen. Maru mõnus ja kiire vari. Huilgasin õhus nii mis hirmus. Vari oli ikke nii kiire ja meeletult tundlik. Keerutasin sellega nii mis hirmus. Mingil määral mõtlesin ka maandumise peale, et äkki keeran miski käki kokku, kuna tegemist ikke parajalt kiire varjuga minu kaalu juures. A nuh, yks instruktor kunagi ytles, et me kõik arvame, et me oleme palju paremad, kui me tegelikult oleme. Seega jäi mul enesekindlust ylegi. Maandusin perfektselt. Nyyd ootan järgmist kuud..

panin paar pilti kah karavanist yles