Elu on lill ja 8 kipub 9-ks saama

Ehee, kuulsin, et paar inimest olid natuke mures minu kodutu olemise yle. Mõistagi oli tegemist naissoost tegelastega.
Tegelikult muretsemiseks pole vähimatki põhjust. Autos on mul madrats, paar magamiskotti, padjad, lina ja tekk. Lisaks ohtralt joogivett. Parkisin ta umbes tunnise jalutuskäigu kaugusele kesklinnast tasuta parkimistsooni. Koht on kena, otse golfiraja kõrval, roheluses. Ainuke jama on see, et hommikupäike kytab umbes kella 7 paiku auto nii soojaks, et pean auto taha murule kolima. Aga ka selle vastu pole mul midagi.
Kes nyyd loodab, et ma päevad läbi vedelen autos ja haisen pesematusest mis hirmus, peab pettuma. Nimelt pole mingit probleemi astuda sisse oma vanasse hostelisse ja seal dussi all käia. Lisaks sellele olen mõned korrad ka Benny majas sauna võtnud ja basseinis vedelenud. 2 päeva tagasi aga vedelesin Kelly korteris, kuhu lähen ka täna, et uus aasta seal vastu võtta. Seal on samuti ligipääs saunale ja basseinile ning seal saan ka oma riided ära pesta. Nii et see kodutu elu päris tänaval rentslis magamist ja prygikastis söömist minu jaoks ikke ei tähenda.
Yhel öösel oli väheke kehva. Sai vanas hostelis yhe rootslase synnipäeva tähistatud ja kuidagi juhtus nii, et mina ja Benny jäime telekatuppa diivanitele magama. Kell neli öösel aga sadas sinna sisse hosteli omanik ning sugugi mitte armastusväärselt peksis meid majast välja. Õnneks bussid sõidavad siin öö läbi ja unega võitlema pidin bussipeatuses alla tunni aja. Pold hullu, öösel ongi tegelikult palju mõnusam liikuda, kuna siis on temperatuur parasjagu selline, et lyhikeste pykste ja teesärgiga eriti kõvasti ei higista. Päeval kipub isegi hingamine naha märjaks võtma. Mõtlemist ma pole veel proovinud..

Kodutu

Ehee. Päris tore jõul oli sel aastal. Teisipäeval pidin hostelist jalga laskma. Juhtus aga nii, et jäin sinna pisut napsutama ja lõpptulemusena magasin telekavaatamise ruumis diivanil. Väga mugav oli. Plaanisin seda sama ka eile teha, aga millegipärast sadas õhtul kell pool yksteist miski hosteli töötaja sisse ning olin sunnitud minema kõndima. Krt, ei olnud just kõige meeliylendav hetk. Asja tegi raskemaks veel see, et pilk polnud enam päris selge kah. Et vältida pool ööd mööda linna lonkimist ja auto otsimist, võtsin takso ja sain kenasti ning kiirelt kohale. Täna lähen randa.

Töötu ja kodutu

Ehee, täna pidin hostelist välja kolima, kuna mul pole enam raha et yyri maksta. Samuti pole ka tööd veel leidnud. Õnneks on mul siiski mu auto, mis peavarju pakub ning söögirahaga kah paar nädalat muret ei tohiks olla. Kui Hansapank Eestis poleks jalaga kubemesse virutanud, siis oleksin suht muretu. Aga nyyd lähen uuesti tööd otsima..

Sauna sain, või midagi sellist

Eile õhtul oli väike tähistamine. Nimelt Benny sai 150 taala eest nädalas korteri otse sydalinna. Raha sees on ka tasuta võimalus kasutada jõusaali ja ujulat. Tähistamise kestel hakkas meile yha enam ujumise vajalikkus selgeks saama ning kuskil poole kymne paiku õhtul suundusime ujulasse. Väga mõnus oli, pealegi sain natuke saunahõngu nuusutada. Sauna temperatuur oli kõigest umbes 70 kraadi ning kividele vett lisades kuigi lootustandvat vee aurustumisprotsessi ei toimunud. Õrnalt siiski mingit leili pojakest tunda oli. Eestis oleksin ma ilmselt andnud lubaduse elu sees enam jalga nii mõttetusse sauna tõsta, aga siin ma ei saa liialt nuriseda. Kui ikke pole umbes aasta aega mingisugustki sauna saanud, siis hakkad vähesemaga leppima.
Täna hommikuks oli Bennyl kokku lepitud kohtumine kalaturu laevakai peal kohtumine miski mehega, et saada tööd kalalaeval. Läksin kaasa, et samuti infot kysida. Koha peal polnud peaaegu mitte kedagi, miski laeva madruselt kuulsime, et ikke kella 10 paiku hakkavad kõvemad asjapulgad end kohale ajama. Tulidki mingi hetk laevaomanikud ja kukkusid kohvikus kohvi lyrpima. See oli justkui kaader filmist. Kõik 4 tegelast olid ittaallased, vanad, soliidse õllekõhuga härrad. Istusid ja jõid kohvi, nägid välja just nagu miskid ittaalia maffiaperekondade pealikud. Kahjuks selgus, et hetkel on vajadust ainult yhe kogemustega tegelase järgi, aga võeti meie numbrid ja lubati uuel aastal helistada, et praegu pyhade ajaks on nad ärid sisuliselt kinni pannud.
Õhtul läeme ilmselt yhele soolaleivapeole. Kolm tegelast meie hostelist kolivad mingisse korterisse.

Eriti asjalik Enn

Mõtted olid mul ilusad. Et hakkan korralikuks, otsin tööd ja olen igati asjalik. Plaanid lykkas ymber info, et Benny, mu vana sõber Home Hillist, on Sidneys.
Yleeile võtsime yhendust ja kohtusime kell 12 Liverpooli ja George tänavate nurgal. Kell 12.05 esitasime kõrtsmikule tellimused suurtele õlledele. Vägagi ilus algus yhele teguderikkale päevale. Benny plaanid osutusid ysna sarnaseks minu plaanidega. Otsida tööd ja vedeleda kuni märtsini Sidneys. Peale seda aga mõneks kuuks aasiasse ringi kolama. Peale kõrtsu jätkasime arutelu sellest, kui oluline on kiirelt töö leida, minu hostelis. Eelnevalt loomulikult astusime alkopoest läbi. Tasapisi hosteli elanikele hakkas meie tegevus meeldima ning yhel hetkel napsutasime juba umbes kymnekesi. Oli tore, liiatigi kuna paar väga kena tytarlast oli pundis.
Eile toimus yleeilse päeva kordus. Täna õnneks ytlesin kõikidele ahvatlustele ei ning olen juba 1,5 tundi netis tööotsimisega tegelenud. Praegu tegin väikese pausi, kuna kopp sai ette.

Sydney

Nuniih, olen juba miski viiendat päeva Sidnis, aga pole viitsind siia blogisse sellest kirjutada. Mitte, et mul kõvasti tegemist oleks olnud, aga praegu on isegi minusuguse laisklooma jaoks muljetavaldav laiskus peal. A eks ma lyhidalt kirjutan, mis on toimund.
Byron Bayst tahtsin mina võimalikult kiiresti Sydneysse jõuda ja teised ka väga vastu ei tõrkunud. Christianil õnnestus vahetada oma lennupilet kolmapäevaks ymber. Seega otsustasime, et jõuame Sidneysse kolmapa ja ma saan ta otse lennukale ära visata. Seega suurt kiiret ei olnud ja kärutasime mööda rannaäärseid maanteid rahulikult. Kaks ööd oli vaja veeta kusagil. Mõlemad veetsime mingisugustes linnades suvalistes parkides telkides. Õnneks politsei või mingid muud ebameeldivad asjapulgad meid ei tylitanud. Tee peal nägime päris ilusaid randu ja tegelesime mingil määral bodyboardinguga.
Kolmapa oli siis see suur päev, kui oli vaja sisse sõita neetult suurde Sidneysse. Nagu ootasime, oli liiklus vastikult agressiivne ja tihe. Õnneks lennujaama viis suur maantee, mis enamusest ummikutest meid mööda juhatas. Sellegipoolest võttis lennukale jõudmine läbi linna ligi 2 tundi aega. Lennukal lajatati meile veel korra. Selgus, et parkimine on seal 15 taala tunnis. Masendav. Lisaks suutsime lennukal veel Scotmani ära kaotada, mis samuti parkimisaega pikendas. Õnneks sai Emilio lennuka infopunktist infot hosteli kohta, kus on vabu kohti. Seega oli vaja ainult see hostel yles leida ja kohale sõita. Ei pidanud hakkama sihitult mööda hosteleid ringi sõitma ja otsima, kus vaba kohta leida. Kallis see koht kyll oli, 30 taala öö, aga Emilio ja Scotman otsustasid selle võtta. Mina otsustasin vähemalt esimese öö autos ööbida ja hiljem endale miski odavama öömaja leida.
Sõitsin kesklinnas vähe kaugemale, kus on tasuta parkimine ja sinna ma oma masina sättisin ning seal ma ka esimese öö veetsin. Neljapäeval aga õnnestus saada mul voodi yhes kesklinna hostelis, kus öö maksab ainult 18 taala. Lisaks sellele on tasuta juhtmevaba internet. Pole paha. Toas on 12 inimest, enamus asiaadid, mõni neiu ikke päris kaunis kah..
Siin hostelis ma olengi peaasjalikult passinud. Sorteerin oma pilte, vaatan filme, natuke ka mängin miskeid mõttetuid arvutimänge. Lihtsalt 6 nädalat reisimist ja trallimist tõmbas rihma natuke maha. Maru mõnus on mitte halligi teha ja mitte millegi pärast muretseda. Natuke kolasin ikke linna peal kah, nii et kesklinnas enam päris ära ei eksi ja kuulsa ooperiteatri vaatasin kah yle. Maru mõnus on see, et aasia toitu pakutakse iga nurga peal. Umbes pooled söögikorrad olen söönud sushit ja ylejäänud kordadel olen ka eelistanud miskit aasia restorani või kebabit.
Täna pean vist lõpuks asjalikuks hakkama ja tööd otsima hakkama. Raha on kyll piisavalt, et aastavahetuseni vastu pidada, aga siiski on vaja teenida raha oma suurte plaanide jaoks aasia vallutamisel.

Reedel lasime Brisbanest jalga. Sihtpunktiks oli Surfers Paradise Gold Coastil. Tee peale jäi Dreamworld, ilgelt suur lõbustuspark. Otsustasime seal yhe päeva veeta. Kahjuks valisime väga vale päeva, kuna sel reedel oli koolides viimane päev enne pikka jõuluvaheaega ja paljud koolid veetsid selle päeva lõbustuspargis. See tähendas, et sitaks palju lärmavaid lapsi oli ning järjekorrad olid vastikult pikad. Iseenesest atraktsioonid olid vägevad, kuigi kestsid ääretult lyhikest aega. Yhe atraktsiooni järjekorras seisid Emilio, Christian ja Scotman umbes 2 tundi, et kogeda mingi 5 sekundit kestvat aktsiooni.
Päev möödus päris kiirelt ja õhtul kärutasime Gold Coastile. Leidsime seal yhe meeldiva pargi, kuhu õhtupimeduses pystitasime telgid.
Laupa kolistasime natuke Gold Coastil ringi, aga kuna seal suurt midagi teha pole peale surfamise, siis sõitsime edasi Nimbin’isse. Nimbin on yks väga eriline kyla. Hipi kyla. Ma ei tea mis moel, aga kuidagi on välja kujunenud, et seal kylas pole marihuaanaga kauplemine keelatud. Myyakse seda otse tänaval. Lisaks võid saada ka seeni ning muid looduslikke narkootikume. Kohalikud suitsetasid kansat otse tänaval, see oli tavaline, nagu sigarettide suitsetamine. Täiesti hämmastav, kuidas sihuke kohake saab eksisteerida. Kord aastas peetakse seal veel mingit laata, kus kõik kasvatajad toovad letti oma parima kauba eriti soodsate hindadega. Päris lahe kyla, peaks mainima. Tean mitut tegelast, kes sooviksid seal ilmselt elu lõpuni elada. Õhtu hakul sõitsime mingit suvalist teed pidi välja kylast ja telkisime kuskil väikese kylatee ääres.
Eilne päev tõi meid Byron Bay’sse. Tegemist järjekordse rannas asuva kuurortlinnaga, mis on väga populaarne backpackerite hulgas. Tingimused on surfamiseks head ja väga palju hosteleid on seal. Kuna tegemist on puhkusehooajaga, siis loomulikult kõik hostelid olid välja myydud, samuti ainuke linnas asuv karavanpark. Leidsime vaba telkimiskoha linnast 2 km väljas asuvas karavanpargis. Pidasime plaani, et joome natuke jõu kogumiseks veini ning siis jalutame linna pidutsema. Veini jõime kyll usinasti, aga iga lonksuga hakkas 2 km pikkune jalutuskäik järjest vastumeelsemaks muutuma. Nii me istusimegi hilise ööni telkide kõrval veini kulistades ja iga paarikymne minuti tagant arutasime, et peaks ikka linna minema. Oli ilus.
Tänaseks päevaks oli minul ainult yks plaan. Hypata langevarjuga. Kella 10 paiku sõitsin lennukale asja uurima. Selgus, et kahjuks täna nad rohkem ei hyppa, kuna yhtegi reserveeringut tandemhypeteks pole. Lisaks sellele oli neil välja rentida ainult miski hiiglama suur õpilasvari, mis mind just eriti ei erutanud. Niipalju siis hyppamisest...

Brisbanes. Jälle..

Rainbow Beachilt suundusime edasi Noosasse, et seal surfata. Kahjuks häid laineid sel päeval ei olnud. Kolistasime niisama mööda linna ringi ning õhtuvarjus leidsime yhe pargi, kus magada. Keset parki oli miski pisike korvalliväljak, kuhu oma magamiskotid maha laotasime. Ei tea mis mul häda oli, aga magasin ääretult halvasti. Iga natukese aja tagant ärkasin yles ja siis ei suutnud enam uinuda tykk aega. Sama lugu oli Christianiga, ainult konnaõgija magas nagu puunott. Hommikul selgus, et selle pargi peamine eesmärk oli pakkuda koertele peldikut. Juba kella kuuest hakkas inimesi voorima, kes siis kõik lasid oma koertel muru peale oma vajadusi rahuldada. Nentisime, et otsus magada korvpalliplatsil, mitte murul, osutus vägagi õigeks.
Järgmisel päeval rentisid Emilio ja Christian kohe hommikul surfilauad, Scotman vedeles niisama rannal ja mina otsustasin lõpuks taodelda endale uue Eesti passi, mida ma pidin juba Cairnsis tegema. Selleks oli mul vaja internetist blanketid välja printida, rahaylekanne sooritada, fotod endast teha lasta ja siis kogu see jura posti panna. Sellist asja ma enam korrata ei taha. Noosas netikohviku leidmine osutus eriti raskeks, lõpuks yhe leidsin ja makisn 9 taala tunnist, masendav. Postkontorit ma lõpuks ei leidnudki ja pilte ka ei jõudnud endast teha. A vähemasti on mul nyyd plankett olemas. Igatahes 4 tundi, peale mida pidime rannas kohtuma, möödus kiirelt ja probleemiderikkalt ning suhteliselt tulemusetult. A ma vähemasti yritasin!
Päeva keskel otsustasime mööda Sunshine Coasti Brisbane poole kärutada ja kuskil miski magamiskoht leida, kuna me ei soovinud teist korda sel koertepargis ööbida. Pimeduse hakul jõudsime Sunshine Coasti kõige Brisbanepoolsemasse linna nimega Coolaundra või midagi sellist. Asetasime enda kõhtu meeldivalt suure pitsa ja asusime ööbimiskohta otsima. Kerge see ei olnud, kuna linn ulatus igal pool rannani välja. Mingi aja pärast jõudsime miskisse rikkurite rajooni, kus oli villade ja ranna vahel isegi mõnigad puud ja asi meenutas pisut parki. Sinna puude alla me siis magama heitsime. Kahjuks oli sääskede hulk umbkaudu täpselt nii suur, et peale 10 minutit otsustasime riskida politseile vahele jäämisega ja panime telgid yles. Hoolimata kergest vahele jäämise hirmust, magasime eriti hästi.
Eile hommikul lebotasime algul niisama rannas ja siis otsustasime Brisbanesse tulla. Igaks juhuks ma Brisbane kaarti yles ei otsinud, kuna lootsin, et mu 8 kuu tagused mälestused lubavad mind ilma abita Brisbane City Backpackersi ette sõita. Liiklus on siin suurlinnale kohane, väsitav. Mõned korrad panin orienteerumisega pisut puusse, aga lõpuks peatusin õnnelikult eelmainitud hosteli ees. Järgnes see, mida kartsime. Nimelt pyhade eel jooksevad kõik seljakotireisijad suurlinnadesse, et siin kõvasti pidutseda ja möllata. See tähendab, et hostelid on pilgeni täis. Nii leidsime endale kohad alles viiendas hostelis. Iseenesest see poleks nii hull olnud, kui Emilio poleks kaardilugeja olnud. Ta oskas ikke väga mõnusatesse kohtadesse meid satutada. Lõpuks ma olin nii masendunud ja närvis, et loobusin ise midagi proovimast. Sõitsin sinna, kuhu Emilio ytles, isegi siis kui ma nägin, et see on totaalselt vale. Nii juhtuski, et hostelisse saime end sätitud alles kella neljaks õhtul. Auto tuli jätta 20 minuti jalutuskäigu kaugusele, kuna lähemal maksis parkimine liialt palju.
Peale hostelisse sisselogimist einestasime meeldivas hiina restoranis. Kus mujal, kuna hostel asub hiinalinnas. Peale seda oli yhine otsus avada vein, kuna viimased 2 päeva olime me elanud ilma tilgagi alkoholita. See aga võib tähendada, et alkoholi hulk veres võib langeda kriitilise piirini ja mõjuda tervisele halvasti. Oma tervisest me aga hoolime ning tee viis kiirelt alkopoodi. Tegelikult oli mul plaanis langevarjur Kaiega õhtul kohtuda, aga ta ei võtt telefoni vastu. Samuti ei saanud me helistada Androle ja Andrele, kes meie kõnet ootasid. Asi oli selles, et ainult Christianil oli nende number, aga ta oli liialt laisk, et autost telefon tuua. Juhtuski siis selline asi, et vedelesime terve õhtu hostelis. Ainult Scotman, kellel on raha peaaegu otsas, läks kõrtsu pummeldama. Hindan. Magama jäämine oli raske. Konditsioneer töötas ja akent avada ei saanud. Selleks et uinuda, olin sunnitud oma nari keset tuba tirima ja siis ylemisel korrusel magama otse laes asuva ventilaatori all. Siis oli hea.
Täna ronisin suht varakult raamatukokku internetti. Hunnik arveid oli vaja maksta, mõningad asjad alla laadida, mõningatele kirjadele vastata ja samas ka blogi ootas kirjutamist. Enne seda tegin oma elu kalleimad passipildid - 25 taala. Nii kallid, kuna Eesti passipildi nõuded on siinmail tundmatu formaat. Sain viimaks yhendust ka Kaiega, kes oli telefoni eile tööle unustanud. Kohtun temaga kell viis ja joome kõrtsus mõned õlled, mis kahjuks mina pean ostma, kuna lubasin talle tema teenete eest mõned õlled välja käia. Siiamaani on kõikides ametiasutustes mul tema aadress. Enne õlletamist yritan läbi astuda Brisbane merendusmuuseumist.