Brisbanes. Jälle..

Rainbow Beachilt suundusime edasi Noosasse, et seal surfata. Kahjuks häid laineid sel päeval ei olnud. Kolistasime niisama mööda linna ringi ning õhtuvarjus leidsime yhe pargi, kus magada. Keset parki oli miski pisike korvalliväljak, kuhu oma magamiskotid maha laotasime. Ei tea mis mul häda oli, aga magasin ääretult halvasti. Iga natukese aja tagant ärkasin yles ja siis ei suutnud enam uinuda tykk aega. Sama lugu oli Christianiga, ainult konnaõgija magas nagu puunott. Hommikul selgus, et selle pargi peamine eesmärk oli pakkuda koertele peldikut. Juba kella kuuest hakkas inimesi voorima, kes siis kõik lasid oma koertel muru peale oma vajadusi rahuldada. Nentisime, et otsus magada korvpalliplatsil, mitte murul, osutus vägagi õigeks.
Järgmisel päeval rentisid Emilio ja Christian kohe hommikul surfilauad, Scotman vedeles niisama rannal ja mina otsustasin lõpuks taodelda endale uue Eesti passi, mida ma pidin juba Cairnsis tegema. Selleks oli mul vaja internetist blanketid välja printida, rahaylekanne sooritada, fotod endast teha lasta ja siis kogu see jura posti panna. Sellist asja ma enam korrata ei taha. Noosas netikohviku leidmine osutus eriti raskeks, lõpuks yhe leidsin ja makisn 9 taala tunnist, masendav. Postkontorit ma lõpuks ei leidnudki ja pilte ka ei jõudnud endast teha. A vähemasti on mul nyyd plankett olemas. Igatahes 4 tundi, peale mida pidime rannas kohtuma, möödus kiirelt ja probleemiderikkalt ning suhteliselt tulemusetult. A ma vähemasti yritasin!
Päeva keskel otsustasime mööda Sunshine Coasti Brisbane poole kärutada ja kuskil miski magamiskoht leida, kuna me ei soovinud teist korda sel koertepargis ööbida. Pimeduse hakul jõudsime Sunshine Coasti kõige Brisbanepoolsemasse linna nimega Coolaundra või midagi sellist. Asetasime enda kõhtu meeldivalt suure pitsa ja asusime ööbimiskohta otsima. Kerge see ei olnud, kuna linn ulatus igal pool rannani välja. Mingi aja pärast jõudsime miskisse rikkurite rajooni, kus oli villade ja ranna vahel isegi mõnigad puud ja asi meenutas pisut parki. Sinna puude alla me siis magama heitsime. Kahjuks oli sääskede hulk umbkaudu täpselt nii suur, et peale 10 minutit otsustasime riskida politseile vahele jäämisega ja panime telgid yles. Hoolimata kergest vahele jäämise hirmust, magasime eriti hästi.
Eile hommikul lebotasime algul niisama rannas ja siis otsustasime Brisbanesse tulla. Igaks juhuks ma Brisbane kaarti yles ei otsinud, kuna lootsin, et mu 8 kuu tagused mälestused lubavad mind ilma abita Brisbane City Backpackersi ette sõita. Liiklus on siin suurlinnale kohane, väsitav. Mõned korrad panin orienteerumisega pisut puusse, aga lõpuks peatusin õnnelikult eelmainitud hosteli ees. Järgnes see, mida kartsime. Nimelt pyhade eel jooksevad kõik seljakotireisijad suurlinnadesse, et siin kõvasti pidutseda ja möllata. See tähendab, et hostelid on pilgeni täis. Nii leidsime endale kohad alles viiendas hostelis. Iseenesest see poleks nii hull olnud, kui Emilio poleks kaardilugeja olnud. Ta oskas ikke väga mõnusatesse kohtadesse meid satutada. Lõpuks ma olin nii masendunud ja närvis, et loobusin ise midagi proovimast. Sõitsin sinna, kuhu Emilio ytles, isegi siis kui ma nägin, et see on totaalselt vale. Nii juhtuski, et hostelisse saime end sätitud alles kella neljaks õhtul. Auto tuli jätta 20 minuti jalutuskäigu kaugusele, kuna lähemal maksis parkimine liialt palju.
Peale hostelisse sisselogimist einestasime meeldivas hiina restoranis. Kus mujal, kuna hostel asub hiinalinnas. Peale seda oli yhine otsus avada vein, kuna viimased 2 päeva olime me elanud ilma tilgagi alkoholita. See aga võib tähendada, et alkoholi hulk veres võib langeda kriitilise piirini ja mõjuda tervisele halvasti. Oma tervisest me aga hoolime ning tee viis kiirelt alkopoodi. Tegelikult oli mul plaanis langevarjur Kaiega õhtul kohtuda, aga ta ei võtt telefoni vastu. Samuti ei saanud me helistada Androle ja Andrele, kes meie kõnet ootasid. Asi oli selles, et ainult Christianil oli nende number, aga ta oli liialt laisk, et autost telefon tuua. Juhtuski siis selline asi, et vedelesime terve õhtu hostelis. Ainult Scotman, kellel on raha peaaegu otsas, läks kõrtsu pummeldama. Hindan. Magama jäämine oli raske. Konditsioneer töötas ja akent avada ei saanud. Selleks et uinuda, olin sunnitud oma nari keset tuba tirima ja siis ylemisel korrusel magama otse laes asuva ventilaatori all. Siis oli hea.
Täna ronisin suht varakult raamatukokku internetti. Hunnik arveid oli vaja maksta, mõningad asjad alla laadida, mõningatele kirjadele vastata ja samas ka blogi ootas kirjutamist. Enne seda tegin oma elu kalleimad passipildid - 25 taala. Nii kallid, kuna Eesti passipildi nõuded on siinmail tundmatu formaat. Sain viimaks yhendust ka Kaiega, kes oli telefoni eile tööle unustanud. Kohtun temaga kell viis ja joome kõrtsus mõned õlled, mis kahjuks mina pean ostma, kuna lubasin talle tema teenete eest mõned õlled välja käia. Siiamaani on kõikides ametiasutustes mul tema aadress. Enne õlletamist yritan läbi astuda Brisbane merendusmuuseumist.