Tere taas, mu kallid lugejad!

16.01.2009

Ahoi. Pole ammu oma kalleid lugejaid värske ja ennekuulmatult suurepärase kirjatykiga hellitanud..
Esmaspäeval oligi mul Sydneyst nii siiber, et istusin autosse ja sõitsin Cessnock’isse Hunter Valley YHA’sse. Kohavalik tulenes sellest, et lugesin moodsa suhtlusportaali Orkut internetifoormumitest, et siin on muhe hostel ja saab korjata viinamarju. Pealegi pidavat viinamarjade korjamine kõige lihtsam töö maailmas olema. Otsustasin järgi proovida.
Hostel on ikke väga mõnus siin peale Sydney myra. Asub linnast nõks väljas, ymberringi ainult miskid heinamaad või asjad, maantee jääb kah piisavalt kaugele, nii et ainuke myra, mis segab on meie endi poolt produtseeritud. Voodikoha hind on 140 taala nädalas, aga telkida saab 80 taala eest. Võtsin loomulikult telgi variandi, sest mul suurt vahet pole, kus ma magan, peaasi, et dussid, peldikud, köök ja miski läbutamise ruum käepärast võtta on. Praeguseks võin öelda, et suur lisaväärtus on see, et mul telgis pole mitte halligi sääski, aga tubades on inimesed ikke korralikult ära söödud.
Kui hakkasin tööjuttu tegema, siis kahjuks selgus, et see siin pole tavaline tööhostel, kus hosteli poolt leitakse sulle töö, vaid siin pead ise vaatama kuidas hakkama saad. Õnneks on neil siin nimekiri töövahendajatest, kes viinamarjahooajal töölisi otsivad. Samuti on transport tööpaika meie endi mure, mis on puhas vesi minu veskile, kuna mul on auto. Nii juhtuski, et tänu autole olin mina koos nelja kaaslasega esimesed, kes sel hooajal siin tööle said. Ise ma ei liigutanud selle koha saamiseks lillegi, lihtsalt inglane Adan tuli mu juurde jutuga, et mul on auto ja oleks vaja 5 inimesega tööle sõita. Kuis ma sain siis ära öelda ilusast pakkumisest!
Alustasime neljapäeval. Palk on 19,5 taala tunnist, mis pole paha, mitmetes teistes kohtades siin saab 18 taala. Esimesed kaks päeva olid lyhikesed, miskid 4,5 tunnised, aga järgmisest nädalast pidid ikke korraliku pikkusega päevad tulema. Mis aga kõige parem, on see, et töö on tõesti lihtne. Lõikad aga näpitsatega viinamarja kobara väädi pooleks ja poetad marjad ämbrisse. Viinapuud on ka paraja kõrgusega, et kummarduma peab suht harva. Niimoodi liigud koos grupiga mööda viinapuude rida ning isegi äbrite tyhjendamise pärast ei pea muretsema, kuna selle jaoks on spets tegelane, kes ämritega ringi jookseb. Yhe rea peal on 4-5 inimest, nii et saab ka rahus juttu puhuda, mis aitab igavust peletada. Seltskond on ka vägagi muhe, kogu aeg visatakse nalja ning kõige rohkem kuuleb seda bossi poolt, kes on umbes 50 aastane tädi. Ääretult positiivne ja tore, yldse ei kurjusta, vahel ikke märkusi teeb, kui miskit jama teed, aga need vihjed on ka sellised positiivsed, mis ei pane end halvasti tundma. Tööandja poolt on ka joogivesi olemas, nii et ei pea ise miskeid pudeleid kaasa tarima. Umbes kahe tunni tagant on suitsupaus 15 minutit. Kas ei kõla mõnusalt? Asjal siiski miski konks on, nimelt siin läheb temperatuur päeval päikese käes ikke yle 40 kraadi, mis põhjamaa inimest tapab päris usinasti. Selle vastu on jälle hea see, et tööpäev algab juba kell kuus hommikul, nii et esimesed paar-kolm tundi pole hullu. Täna oli veel eriti mõnus, kogu aeg oli ilm pilvine ja meeldivalt jahe. Sellise ilmaga oleks tahtnud miski 10 tundi uhada, aga kahjuks sõltume me sellest, kui palju veinimeistritel trääni vaja on.
Teisel siin oleku päeval tulid siia elama kaks eestlast. Yks Äksi poiss Richard oma Aravete tydruku Külliga. Väga lahedad ja lõbusad tegelased, kui õigesti mäletan, siis 23 ja 21 aastat vanad. Kohtasin neid yhes kuuris, kus on miski improviseeritud baariruum, mida eriti ei kasutata, aga kus see-eest on hea jahe ning saan mõnuga metal muusikat kuulata nii valjult kui soovi on. Ajasime seal juttu kui yhel hetkel ytles Richard oma tydrukule kuldsed sõnad: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Kas ei kõla kaunilt? Mu meelest nii ilus, et ma tahan seda veel korra kirjutada: “Kuule naine, meil pole nagunii halligi teha, hakkame parem jooma!” Autoga alkopoe trett palju aega ei võtnud ja igapäevane töö algas. Õhtul kiikasime sauna. Olime ääretult skeptilised, aga selgus, et mõnus väike saun, kus saab 80 kraadi sisse ja leili tuleb ka, kui vett kerisele loopida. Eestis ma muidugi ilmselt soovitaksin selle sauna ära põletada või kaks korda võimsam ahi sisse osta, aga siin pole häda midagi. Bassein on kah kohe kõrval, kus vesi on yllatavalt jahe ja mõnus.
Täna tegid Richard ja Külli laheda ostu. Ostsid vana Ford Laseri, mille eelmine omanik oli meeldivalt roosaks värvinud. Lisaks sellele veel loomulikult roosad istmekatted, kirjaga “Barbie”. Maksid nad selle eest 1000 dollarit, mis raha nad peaksid umbes nädalaga tagasi teenima, kui tänu transpordi olemasolule kiiremini töö leiavad. Praeguse seisuga peaks neil esmaspäeval töö suht kindlustatud olema tänu masinale. Auto muutub ilmselt lähipäevil veel lahedamaks, kuna tegelased ostsid ka miskeid aerosoolvärve.
Rahvas hostelis on päris lahe. Nagu igal pool, on siin palju sakslasi. Samas prantslasi pole yldse ja britte on rohkem kui tavaliselt. Samuti on kaks ääretult kaunist, veatult kokku keevitatud karkassiga Taiwani neiut. Igakord kui nad läheduses on, tekib tunne, et olen yhtäkki kõrgvererõhutõppe haigestunud. Veel olen vestelnud yhe Sveitsi tegelasega ja yhe itaallasega. Kindlasti on siin rahvusi muidki, aga pole veel jõudnud kõigiga tutvuda. Aega selleks on piisavalt.
Mis veel? Võibolla nii palju, et suutsin siin suht veenvalt oma telefoni ära kaotada. Arvan, et see kusagil territooriumil siiski asub, aga kui see koht on lageda taeva all, siis on mu kallis kauateeninud vana ront siiski hävinud, kuna eile õhtul sadas vihma. Peaksin hoolikamalt otsima, aga väljas päikese käes on talumatult kuum ning õhtul jahedas olen ma juba piisavalt auru all, et mitte viitsida seda teha. Muud häda sellest pole, ainult et kaks šotlast tahtsid minult jooksvat infot olukorra kohta, et võibolla kah siia hostelisse tulla. Kahjuks nad seda infot ei saa. Halb õnn!
Sel nädalavahetusel tööd ei ole. Homme lähen vist vaatan kohalikule lennuväljale, kus pidi yks langevarjuklubi hyppamas käima vahest. Saab näha, mis tegelased ja mis hinnad siinkandis on. Kange himu on yle saja aasta ikke yks hype teha, et end endiselt langevarjurina tunda, kuigi rahakott karjub selle peale ahastusest. Peab vaatama, mis hinnaga siin seda teha saab, iseenesest on töö nyyd olemas ja tulevased rahavood mingil määral kindlustatud, nii et väike meelehea äkki ei ole liialt kurjast?