18.02.2009
Natuke on selgust majja tulnud. Yhe kontraktori juures sai töö läbi ning sain järgmisesse kohta tööle, kuid seal lõpeb hooaeg järgmisel teisipäeval ära. Senikaua yritan iga päev töötada, et sellest lyhikesest ajast maksimum võtta.
Esmaspäeval ja ka täna sai töötatud eriti karmis kohas. Kui yldiselt on viinamarjaistandustes viinapuude vagude vahel ilus harjas muru, mis siiski traktori rataste all natuke poriseks läheb, siis neil kahel päeval oli istanduses vagude vahel puhas muld. Või siis pori. Või siis savi. Igaljuhul rõve, märg ja maru libe löga. Kohati vajusime sellesse miski 30 cm. Töötempo oli kah muidugi vastav, kuna liikumine yhest punktist teise pidi toimuma väga ettevaatlikult ja aeglaselt, muidu oleks ilmselt ysna veenvalt käbla käinud. Jalanõud sai suht kiirelt vao serva loobitud, kuna nende kylge jäi mitu kilo savi kinni. Paljaste jalgade kylge haakus kordades vähem paska. Omapärane kogemus, kuigi kogemuse saamiseks oleks piisanud tunnist ajast sellises mylkas töötamisest. 2 päevaga sai kopp ikke parajalt ette. Pole hullu, homme peaksime jälle normaalses kohas töötama.
Elu hostelis on endiselt ääretult lõbus. Ainuke häda on see, et rahvas hakkab hooaja lõpu tõttu lahkuma. Vana seltskond, kes siin koos oli hooaja tipphetkel, on juba pooles ulatuses lahkunud. Igasugu uusi nägusid on asemele tulnud. Õnneks ka kaks kaunist jaapanlannat. Muidu on ka hetkel suht muhe siin, kuna hosteli kuri omanik sai lapse eelmisel nädalal ja too näitab siin nyyd nägu väga harva. Tema abiline on aga mõnus pohhuiist, samuti on väga head suhted teise abilise, inglanna Roz’iga. See Roz on yldse vahva tydruk, kypsetas eile kooki ja tõi mulle kah kaks tykki. Maru hea käkk oli.
Ööbimise koha pealt midagi väga toredat kirjutada ei ole. Oma eelmises briljantses kirjatykis ma mainisin midagi telgi korralikult yles panemisest. Tehtud see sai ja oh yllatust, telgi vettpidavust see halligi ei parandanud. Endiselt solises vesi innukalt sisse. Vähemasti niipalju head on selles telgis, et välja ei voola sealt midagi. Kõik tuleb ikkagi manuaalselt välja toimetada. Selles viimases olen ma täiesti ennastyletavat laiskust välja näidanud. Kolm ööd magasin niimoodi, et iga liigutuse peale oli telgis vee mulksumist kuulda. Niipea kui suutsin teki või magamiskoti madratsi pealt maha lykata, märgus see täiesti arvestatava kiirusega. Hea effekt oli selle juures muidugi see, et telgi põrand sai kah korrapealt kuivemaks. Väga tõhusalt see mind siiski ei lohutanud. Peale kolme kõrgendatud niiskusastmega ööd viskas mul kopp ette ja kolisin Ellioti juurde karavani. Jah, siin hosteli hoovil on yks karavan, kus on rent väiksem ja kus kaks inimest saab vajadusel elada. Ellioti liiderlike eluviiside tõttu on see nimetatud sex mansioniks. Seal yks koht vabanes ja salaja, ilma asjapulkade teadmiseta hõivasin selle voodi. Roz muidugi teab, aga teda see kuigivõrd ei koti, kuna ta on ise kah backpacker. Täna leidsin endas peale pikka keskendumist jõudu, et jälle telk kuivaks saada, aga kahtlustan, et nii palju mul entusiasmi pole, et tassiks karavanist oma magamistarbed jälle telki. Laupäeval siiski pean seda tegema, kuna kuri omanik Michael tuleb jälle tagasi. Õnnaks kaks viimast päeva on kyllaltki vihmavaesed olnud.
Vahepeal sai kõvasti nalja tänu Flo’le. Yks nali oli see, et ta vedeles basseinis kahe saksa neiuga. Ajasid seal maast ja ilmast juttu ning kuidagi olid hetkeks minust rääkinud. Flo muidugi lahkelt ytles, et ma olen pervert. Ja et ma meeldin talle väga, kuna ta ise on kah pervert. Tydrukud millegipärast seda naljakaks ei pidanud ja toimetasid enda kered kiiremas korras basseinist välja. Nii et vähemasti kaks tydrukut siin hostelis teavad minu kohta tõde. Lisaks sai naerda selle yle, et Flo’l on tööd tehes aegajalt probleemid. Nimelt kui ta tööd tehes oma mõtetesse syveneb, siis liiguvad tal mõtted alati tytarlaste peale. Asja kõrvaleffekt on see, et ta tööpyksid võtavad selle peale telgi kuju. Proovi sa siis töötada, kui miski vidin viinamarjapõõsastesse takerdub. Sel teemal on siin ikke kõvasti teoretiseeritud, kuidas ta saaks seda olekut ära kasutada kiiremini töö tegemiseks. Täpsemalt ma neid jutte kirja ei pane, kuna siiski on mu lugejate hulgas liialt palju madalama perverssuse tasemega isikuid.
Seoses siinsete vihmaste ilmadega avastasin yhe eriti hea asja Austraalia juures. Kuna vihmaga keegi eriti ei viitsi kõrtsuteed jalge ette võtta, siis on paljudel kõrtsudel miski buss, mida saad tellida endale koju järgi. Ja pärast õhtul tagasi. Maksma selle eest ei pea, kuid väga viisakas on seevastu kõrtsus ennastunustavalt prassida. Vaadates yldist seltskonda, ei kahelnud eriti, et majanduslikult peaks selline tegevus täiesti ära tasuma. Backpackerite puhul pole ma kindel, kuna nood kaanivad alati enne hostelis kõvasti odavat veini sisse ning kõrtsus libistavad silmnähtava aeglusega odavaimat õlut. Mina mõistagi olen selles osas proffessionaal peaaegu.
.
Wednesday, February 18, 2009
Thursday, February 12, 2009
Nunih, palju vett on merre voolanud peale viimast postitust. Ilmselt natuke rohkem veini on kõrist alla voolanud. Elan endiselt Hunter Valley’s. Praeguse bossi juures on tööd kuni tuleva esmapani, siis peab vbolla siit jalga laskma. Võibolla õnnestub kuskil teise kontraktori juures tööd leida, siis jään siia veel umbes nädalaks.
Iseenesest on lahe, et võimalusi on palju. Yks võimalus, et minna Melbourne’i poole, siiski eriti hea ei ole, kuna sealkandis on kõik maha põlenud ja tööd oleks ainult vabatahtlikuna tuld kustutades või siis laga koristades. Kahjuks selle eest ei maksta. Tulekahjud eriti lähedale mulle ei jõudnud, aga siinne piirkond kuulutati kõrge riskiastmega piirkonnaks. Nyyd on kaks päeva vihma ladistanud, nii et arvan, et enam ohtu pole.
Teine idee oli suunduda Benny ja Karliga läänerannikul asuva Perthi poole. Kuna sinna on miski 4000 kilomeetrit, siis oleks plaanis vahepeal mõnes tööhostelis peatuda ja raha teenida. Samas aga yks tuttav prantslanna, kes praegu Perthis on, ytles, et seal pole hetkel sittagi tööd. Samuti on läänerannik piirkond, mis praegu kõige rohkem kannatab majanduslanguse käes.
Kolmandaks mõtlesin, et läheks Brisbane lähedale. Peaaegu samasse kohta, kus ma yhes langevarjuklubis 2 kuud konutasin. Miski 10 kilomeetrit eemal. Seal on praegu kaks Eesti sõpra, Ints ja Elton. Nagu ma aru sain, siis sealkandis tööd peaks olema. See variant oleks päris lahe, näeks oma eesti sõpru ja samuti tuttavaid sealsest langevarjuklubist. Muidugi kes vähegi Intsu ja Eltonit tunnevad, teavad, et nendega koos läheb raudselt sihukeseks andmiseks, et maks ragiseb.
Neljas idee tekkis alles paar päeva tagasi. Tasmaania. Kuna koht on sigailus ja see on kindlalt mul reisiplaanis sees, siis miks mitte sinna kohe minna. Seal pidi õunte hooaeg ka kohe-kohe pihta hakkama, nii et tööd peaks ka leidma. Lisaks kogu see loodus ja muu sudi. Tähendaks see muidugi läbi tulekahjude piirkonna kärutamist, mis võib asja natuke masendav-eksootiliseks muuta.
Viies idee oli otsida lähikonnas miski muu viinamarja korjamise koht, kus hooaeg veel kestab. Richard ja Külli sõidsidki miski 4 tunni kaugusele viinamarjaistandusse. Äkki leiaks isegi seal tööd?
Kuues idee oli panna auto ja iseend rongi peale ning kärutada põhjarannikul olevasse Darwin’isse. Seal on see häda, et märg hooaeg algab kohe-kohe. See tähendab räiget palavust ja ylikõrget õhuniiskust. Selle eest targemad inimesed lahkuvad piirkonnast, mistõttu tekib alati suur tööjõu puudus ja tasuvat tööd on ysna kerge leida. Kui ainult miski valemi suudaks leiutada, kuda sellises kliimas ellu jääda.
Valikuid on palju, lisaks veel tahab Benny minuga kaasa tulla, nii et tema arvamusega pean vist kah pisut arvestama. Arvan, et umbes teisipäeval, tunnike enne hostelist lahkumist tuleb paari minutiga miski otsus vastu võtta ja see ellu viia.
Vahepeal on igasugust nalja saanud. Väga lõbus oli yhel öösel, kui ärkasin selle peale, et kõrval telgis elavad eesti tytarlapsed, kyllaltki svipsised, hakkasid arutama Flo yle. Et kuda ta ikke suudleb ja mis ta ikke teeb. Võrdlesid ja puha. Mul oli väga lõbus kuulata. Hommikul selgus, et tytarlapsed sellest ise mitte halligi ei mäletanud, siis oli lõbus nende mälu värskendada. Palusid mul lubada, et ma sellest Flo’le ei räägiks, aga sellist totrat lubadust ma loomulikult ei andnud. Hiljem sai sel teemal hulgaliselt nalja. Krt, nalja on siin ikke iga päev saanud, aga kui vaja lõbusad pajatused kirja panna, siis ei karga midagi pähe.
Yleeile hakkas siin vihma ladistama. Oh seda paanikat. Euroopa inimesed ju julgevad telki kasutada ainult siis, kui telki tegelikult yldse vajagi pole. Telgid olid nii yles pandud, et hakkasid vihma sisse laskma, yhed iirlased olid koguni ukse lahti jätnud. Täielik paanika. Eesti tydrukute telgil oli vihmakate katki, nii et kogu telk ujus. Nii oligi, et mõlematele eesti tydrukutele anti ööseks tuba, kahele iirlasele anti voodikohad ning lisaks nendele magas kaks tyypi omaalgatuslikult teleka toas diivanitel. Mu enda telk lasi kah ikke tõhusalt vett sisse, aga seeeest välja ei läind tilkagi, ikkagi veekindel. Põhjus oli väga lihtne, telk oli pystitatud minu poolt täiesti suvaliselt ja kui sadama hakkas, siis lootsin, et midagi hullu vast pole. Kokkuvõttes polnudki hullu. Vett oli sees kyll hulgaliselt, aga kummimadrats oli kõrgem ning tekk ja magamiskott olid kah enamvähem kuivad. Magasin sygavalt nagu lapsuke.
Eile võtsin end nii palju kokku, et kuivatasin teki ära ja panin telgi vihmakatte nii korralikult peale, et sealt ei tohiks enam midagi läbi tulla. Praegu ladistab täiesti arvestatavalt, nii et õhtul saab näha, kuda asi toimib. Igatahes peetakse mind siin natuke segaseks, et ma sellise ilmaga täiesti rahul oma telgiga olen. Krt, ma olen palju hullemate ilmadega ilma telgita metsas olnud. Mitte et ma seda nii kõvasti nautisin, aga siinne olukord on nagu sanatoorium võrreldes mõne ööga, mis ma kuskil põõsa all vhma käes värisedes veetnud olen. Muidugi sooja aluspesu jõin ikke enne selga.
Aitab kyll. Tahaks midagi veel kirjutada, aga noh, ei tule vaimu peale! No ei tule vaimu peale!
Iseenesest on lahe, et võimalusi on palju. Yks võimalus, et minna Melbourne’i poole, siiski eriti hea ei ole, kuna sealkandis on kõik maha põlenud ja tööd oleks ainult vabatahtlikuna tuld kustutades või siis laga koristades. Kahjuks selle eest ei maksta. Tulekahjud eriti lähedale mulle ei jõudnud, aga siinne piirkond kuulutati kõrge riskiastmega piirkonnaks. Nyyd on kaks päeva vihma ladistanud, nii et arvan, et enam ohtu pole.
Teine idee oli suunduda Benny ja Karliga läänerannikul asuva Perthi poole. Kuna sinna on miski 4000 kilomeetrit, siis oleks plaanis vahepeal mõnes tööhostelis peatuda ja raha teenida. Samas aga yks tuttav prantslanna, kes praegu Perthis on, ytles, et seal pole hetkel sittagi tööd. Samuti on läänerannik piirkond, mis praegu kõige rohkem kannatab majanduslanguse käes.
Kolmandaks mõtlesin, et läheks Brisbane lähedale. Peaaegu samasse kohta, kus ma yhes langevarjuklubis 2 kuud konutasin. Miski 10 kilomeetrit eemal. Seal on praegu kaks Eesti sõpra, Ints ja Elton. Nagu ma aru sain, siis sealkandis tööd peaks olema. See variant oleks päris lahe, näeks oma eesti sõpru ja samuti tuttavaid sealsest langevarjuklubist. Muidugi kes vähegi Intsu ja Eltonit tunnevad, teavad, et nendega koos läheb raudselt sihukeseks andmiseks, et maks ragiseb.
Neljas idee tekkis alles paar päeva tagasi. Tasmaania. Kuna koht on sigailus ja see on kindlalt mul reisiplaanis sees, siis miks mitte sinna kohe minna. Seal pidi õunte hooaeg ka kohe-kohe pihta hakkama, nii et tööd peaks ka leidma. Lisaks kogu see loodus ja muu sudi. Tähendaks see muidugi läbi tulekahjude piirkonna kärutamist, mis võib asja natuke masendav-eksootiliseks muuta.
Viies idee oli otsida lähikonnas miski muu viinamarja korjamise koht, kus hooaeg veel kestab. Richard ja Külli sõidsidki miski 4 tunni kaugusele viinamarjaistandusse. Äkki leiaks isegi seal tööd?
Kuues idee oli panna auto ja iseend rongi peale ning kärutada põhjarannikul olevasse Darwin’isse. Seal on see häda, et märg hooaeg algab kohe-kohe. See tähendab räiget palavust ja ylikõrget õhuniiskust. Selle eest targemad inimesed lahkuvad piirkonnast, mistõttu tekib alati suur tööjõu puudus ja tasuvat tööd on ysna kerge leida. Kui ainult miski valemi suudaks leiutada, kuda sellises kliimas ellu jääda.
Valikuid on palju, lisaks veel tahab Benny minuga kaasa tulla, nii et tema arvamusega pean vist kah pisut arvestama. Arvan, et umbes teisipäeval, tunnike enne hostelist lahkumist tuleb paari minutiga miski otsus vastu võtta ja see ellu viia.
Vahepeal on igasugust nalja saanud. Väga lõbus oli yhel öösel, kui ärkasin selle peale, et kõrval telgis elavad eesti tytarlapsed, kyllaltki svipsised, hakkasid arutama Flo yle. Et kuda ta ikke suudleb ja mis ta ikke teeb. Võrdlesid ja puha. Mul oli väga lõbus kuulata. Hommikul selgus, et tytarlapsed sellest ise mitte halligi ei mäletanud, siis oli lõbus nende mälu värskendada. Palusid mul lubada, et ma sellest Flo’le ei räägiks, aga sellist totrat lubadust ma loomulikult ei andnud. Hiljem sai sel teemal hulgaliselt nalja. Krt, nalja on siin ikke iga päev saanud, aga kui vaja lõbusad pajatused kirja panna, siis ei karga midagi pähe.
Yleeile hakkas siin vihma ladistama. Oh seda paanikat. Euroopa inimesed ju julgevad telki kasutada ainult siis, kui telki tegelikult yldse vajagi pole. Telgid olid nii yles pandud, et hakkasid vihma sisse laskma, yhed iirlased olid koguni ukse lahti jätnud. Täielik paanika. Eesti tydrukute telgil oli vihmakate katki, nii et kogu telk ujus. Nii oligi, et mõlematele eesti tydrukutele anti ööseks tuba, kahele iirlasele anti voodikohad ning lisaks nendele magas kaks tyypi omaalgatuslikult teleka toas diivanitel. Mu enda telk lasi kah ikke tõhusalt vett sisse, aga seeeest välja ei läind tilkagi, ikkagi veekindel. Põhjus oli väga lihtne, telk oli pystitatud minu poolt täiesti suvaliselt ja kui sadama hakkas, siis lootsin, et midagi hullu vast pole. Kokkuvõttes polnudki hullu. Vett oli sees kyll hulgaliselt, aga kummimadrats oli kõrgem ning tekk ja magamiskott olid kah enamvähem kuivad. Magasin sygavalt nagu lapsuke.
Eile võtsin end nii palju kokku, et kuivatasin teki ära ja panin telgi vihmakatte nii korralikult peale, et sealt ei tohiks enam midagi läbi tulla. Praegu ladistab täiesti arvestatavalt, nii et õhtul saab näha, kuda asi toimib. Igatahes peetakse mind siin natuke segaseks, et ma sellise ilmaga täiesti rahul oma telgiga olen. Krt, ma olen palju hullemate ilmadega ilma telgita metsas olnud. Mitte et ma seda nii kõvasti nautisin, aga siinne olukord on nagu sanatoorium võrreldes mõne ööga, mis ma kuskil põõsa all vhma käes värisedes veetnud olen. Muidugi sooja aluspesu jõin ikke enne selga.
Aitab kyll. Tahaks midagi veel kirjutada, aga noh, ei tule vaimu peale! No ei tule vaimu peale!
Wednesday, February 4, 2009
Ahoi, kallid kylmakraadides elanikud. Praegu on tore nädal, ilmaennustuses lubati iga päev yle 40 kraadi ja homseks lausa 47. Suur õnn on ikke alustada tööd kell 6 hommikul, kui on meeldivalt jahe.
Tööga iseenesest on vähe kehva. Just siis kui hakkas tunduma, et elu läheb jälle rööbastesse, raha hakkab taskusse voolama jne, teatas ylemus, et sel nädalal on töö ainult reedel ja laupäeval. Sitt mis sitt! Pidasin juba erinevaid plaane siit asulast lahkumiseks, kuid siis õnnestus Philipil meile töö leida yhe teise kontraktori juures. Seal kyll kuigi pikke tunde töötada ei saa, aga siiski piisavalt palju, et maksta yyr, osta syya ning osa raha eestisse igasugu laenude teenindamiseks saata.
Vahepeal sai siin nalja kah natu. See nali meenutas mulle seda legendi (võibolla ka on see jutt tõsi), et esimene kahe auto kokkupõrge Hiiumaal juhtus siis kui kogu saare peale ainult kaks autot oli. Kujutage ette kui palju autosid on austraalias ja kui väike osa neist masinatest kuulub eestlastele. Ja siis mõelge kui suur on tõenäosus, et omavahel kokku põrkavad kaks eestlastele kuuluvat autot. A just selline asi siin juhtus. Richardile hyppas miski känguru autole ette. Kuna nood loomad on päris pirakad ja võivad sõidukile tugevaid kahjustusi tekitada, siis Richard pidurdas. Seda sama tegevust aga ei harrastanud Richardi taga sõitev Janne, kes leidis, et eesolevat autot on lihtsam peatumiseks tarvitada, kui oma väsinud jalga piduripedaalile suruda. Õnneks piirdus asi ainult korraliku plekimõlkimisega, autod ise jäid sõidukorda, Janne autol ainult hakkas radikas lekkima. Selle peaksid aga nad juba selle nädala jooksul korda saama.
Kõige vahvam asi juhtus aga pyhapäeval. Mul sai korralikult siiber sellest, et pole liiga kaua lennukist välja hypanud. Raha kyll palju polnud, aga krt, 5 kuud ilma hyppamata pole ka hea. Leidsingi siit umbes 25 kilomeetri kaugusel yhe klubi. Seal hype maksis 40 taala, mis pole paha hind. Varustuse rent olnuks miski 30 taala, aga kuna neil sobivat varustust ei olnud, siis laenas oma varju yks vanamees. 170 ruutjalane Spectre oli. Tegin vanale paar õlli selle eest välja. Lennukiks oli pisike Cessna 182. Sama tyypi lennukitest olen ma siin kolmest erinevast välja roninud, aga see oli miski vana mudel, mis oli kohe eriti pisike. Tavapärase 5 hyppaja asemel mahtus sinna ainult 4 ja need pidid ka end ikke korralikult kokku pressima. A nuh, viriseda polnud midagi, peaasi, et lennuk ylesse läheks. Kõrgust kahjuks sain ainult 10 tuhat jalga ning avada kästi mul juba 4000 jala peal. Nuh, kuna ikke uus dropzone ja esimest korda selle varustusega, arusaadav. Meeliylendav tunne tuli juba siis peale, kui lennuki uks avati. Ronisin esimesena välja kah. Niiiii hea oli. Sooritasin eeskujulikult yhe korraliku käkk-fly. Niivõrd meeliylendav tunne oli peal, et oleks tahtnud igasugu nalja teha. Proovisin istuda ja see tuli isegi suht hästi välja. Vahepeal lihtsalt loperdasin ja keerlesin õhus, nii lahe oli, et ei viitsind end stabiilseks ajada. Lõpuks tuli siiski meduusi visata. 170 Spectre oli päris lahe vari, keeras ääretult kiiresti. Kahjuks oli spot veidi sitt ja enamus ajast pidin lihtsalt maandumisala poole kulgema, kuid sain siiski natu ka pöördeid nautida. Maandudes yllatusin, et Spectre lendas kyllaltki aeglaselt. Viimase hyppe enne seda olin teinud sama suure Zaphire'ga mis kihutas nagu loom. A totrat naeratust sel päeval mu näolt ära ei saanudki.
Ahaa, yks asi veel. Tahtsin mainida, et yks kuradima kena prantsuse neiu kolis eile siia hostelisse..
Tööga iseenesest on vähe kehva. Just siis kui hakkas tunduma, et elu läheb jälle rööbastesse, raha hakkab taskusse voolama jne, teatas ylemus, et sel nädalal on töö ainult reedel ja laupäeval. Sitt mis sitt! Pidasin juba erinevaid plaane siit asulast lahkumiseks, kuid siis õnnestus Philipil meile töö leida yhe teise kontraktori juures. Seal kyll kuigi pikke tunde töötada ei saa, aga siiski piisavalt palju, et maksta yyr, osta syya ning osa raha eestisse igasugu laenude teenindamiseks saata.
Vahepeal sai siin nalja kah natu. See nali meenutas mulle seda legendi (võibolla ka on see jutt tõsi), et esimene kahe auto kokkupõrge Hiiumaal juhtus siis kui kogu saare peale ainult kaks autot oli. Kujutage ette kui palju autosid on austraalias ja kui väike osa neist masinatest kuulub eestlastele. Ja siis mõelge kui suur on tõenäosus, et omavahel kokku põrkavad kaks eestlastele kuuluvat autot. A just selline asi siin juhtus. Richardile hyppas miski känguru autole ette. Kuna nood loomad on päris pirakad ja võivad sõidukile tugevaid kahjustusi tekitada, siis Richard pidurdas. Seda sama tegevust aga ei harrastanud Richardi taga sõitev Janne, kes leidis, et eesolevat autot on lihtsam peatumiseks tarvitada, kui oma väsinud jalga piduripedaalile suruda. Õnneks piirdus asi ainult korraliku plekimõlkimisega, autod ise jäid sõidukorda, Janne autol ainult hakkas radikas lekkima. Selle peaksid aga nad juba selle nädala jooksul korda saama.
Kõige vahvam asi juhtus aga pyhapäeval. Mul sai korralikult siiber sellest, et pole liiga kaua lennukist välja hypanud. Raha kyll palju polnud, aga krt, 5 kuud ilma hyppamata pole ka hea. Leidsingi siit umbes 25 kilomeetri kaugusel yhe klubi. Seal hype maksis 40 taala, mis pole paha hind. Varustuse rent olnuks miski 30 taala, aga kuna neil sobivat varustust ei olnud, siis laenas oma varju yks vanamees. 170 ruutjalane Spectre oli. Tegin vanale paar õlli selle eest välja. Lennukiks oli pisike Cessna 182. Sama tyypi lennukitest olen ma siin kolmest erinevast välja roninud, aga see oli miski vana mudel, mis oli kohe eriti pisike. Tavapärase 5 hyppaja asemel mahtus sinna ainult 4 ja need pidid ka end ikke korralikult kokku pressima. A nuh, viriseda polnud midagi, peaasi, et lennuk ylesse läheks. Kõrgust kahjuks sain ainult 10 tuhat jalga ning avada kästi mul juba 4000 jala peal. Nuh, kuna ikke uus dropzone ja esimest korda selle varustusega, arusaadav. Meeliylendav tunne tuli juba siis peale, kui lennuki uks avati. Ronisin esimesena välja kah. Niiiii hea oli. Sooritasin eeskujulikult yhe korraliku käkk-fly. Niivõrd meeliylendav tunne oli peal, et oleks tahtnud igasugu nalja teha. Proovisin istuda ja see tuli isegi suht hästi välja. Vahepeal lihtsalt loperdasin ja keerlesin õhus, nii lahe oli, et ei viitsind end stabiilseks ajada. Lõpuks tuli siiski meduusi visata. 170 Spectre oli päris lahe vari, keeras ääretult kiiresti. Kahjuks oli spot veidi sitt ja enamus ajast pidin lihtsalt maandumisala poole kulgema, kuid sain siiski natu ka pöördeid nautida. Maandudes yllatusin, et Spectre lendas kyllaltki aeglaselt. Viimase hyppe enne seda olin teinud sama suure Zaphire'ga mis kihutas nagu loom. A totrat naeratust sel päeval mu näolt ära ei saanudki.
Ahaa, yks asi veel. Tahtsin mainida, et yks kuradima kena prantsuse neiu kolis eile siia hostelisse..
Subscribe to:
Posts (Atom)