Ahoi, kallid kylmakraadides elanikud. Praegu on tore nädal, ilmaennustuses lubati iga päev yle 40 kraadi ja homseks lausa 47. Suur õnn on ikke alustada tööd kell 6 hommikul, kui on meeldivalt jahe.
Tööga iseenesest on vähe kehva. Just siis kui hakkas tunduma, et elu läheb jälle rööbastesse, raha hakkab taskusse voolama jne, teatas ylemus, et sel nädalal on töö ainult reedel ja laupäeval. Sitt mis sitt! Pidasin juba erinevaid plaane siit asulast lahkumiseks, kuid siis õnnestus Philipil meile töö leida yhe teise kontraktori juures. Seal kyll kuigi pikke tunde töötada ei saa, aga siiski piisavalt palju, et maksta yyr, osta syya ning osa raha eestisse igasugu laenude teenindamiseks saata.
Vahepeal sai siin nalja kah natu. See nali meenutas mulle seda legendi (võibolla ka on see jutt tõsi), et esimene kahe auto kokkupõrge Hiiumaal juhtus siis kui kogu saare peale ainult kaks autot oli. Kujutage ette kui palju autosid on austraalias ja kui väike osa neist masinatest kuulub eestlastele. Ja siis mõelge kui suur on tõenäosus, et omavahel kokku põrkavad kaks eestlastele kuuluvat autot. A just selline asi siin juhtus. Richardile hyppas miski känguru autole ette. Kuna nood loomad on päris pirakad ja võivad sõidukile tugevaid kahjustusi tekitada, siis Richard pidurdas. Seda sama tegevust aga ei harrastanud Richardi taga sõitev Janne, kes leidis, et eesolevat autot on lihtsam peatumiseks tarvitada, kui oma väsinud jalga piduripedaalile suruda. Õnneks piirdus asi ainult korraliku plekimõlkimisega, autod ise jäid sõidukorda, Janne autol ainult hakkas radikas lekkima. Selle peaksid aga nad juba selle nädala jooksul korda saama.
Kõige vahvam asi juhtus aga pyhapäeval. Mul sai korralikult siiber sellest, et pole liiga kaua lennukist välja hypanud. Raha kyll palju polnud, aga krt, 5 kuud ilma hyppamata pole ka hea. Leidsingi siit umbes 25 kilomeetri kaugusel yhe klubi. Seal hype maksis 40 taala, mis pole paha hind. Varustuse rent olnuks miski 30 taala, aga kuna neil sobivat varustust ei olnud, siis laenas oma varju yks vanamees. 170 ruutjalane Spectre oli. Tegin vanale paar õlli selle eest välja. Lennukiks oli pisike Cessna 182. Sama tyypi lennukitest olen ma siin kolmest erinevast välja roninud, aga see oli miski vana mudel, mis oli kohe eriti pisike. Tavapärase 5 hyppaja asemel mahtus sinna ainult 4 ja need pidid ka end ikke korralikult kokku pressima. A nuh, viriseda polnud midagi, peaasi, et lennuk ylesse läheks. Kõrgust kahjuks sain ainult 10 tuhat jalga ning avada kästi mul juba 4000 jala peal. Nuh, kuna ikke uus dropzone ja esimest korda selle varustusega, arusaadav. Meeliylendav tunne tuli juba siis peale, kui lennuki uks avati. Ronisin esimesena välja kah. Niiiii hea oli. Sooritasin eeskujulikult yhe korraliku käkk-fly. Niivõrd meeliylendav tunne oli peal, et oleks tahtnud igasugu nalja teha. Proovisin istuda ja see tuli isegi suht hästi välja. Vahepeal lihtsalt loperdasin ja keerlesin õhus, nii lahe oli, et ei viitsind end stabiilseks ajada. Lõpuks tuli siiski meduusi visata. 170 Spectre oli päris lahe vari, keeras ääretult kiiresti. Kahjuks oli spot veidi sitt ja enamus ajast pidin lihtsalt maandumisala poole kulgema, kuid sain siiski natu ka pöördeid nautida. Maandudes yllatusin, et Spectre lendas kyllaltki aeglaselt. Viimase hyppe enne seda olin teinud sama suure Zaphire'ga mis kihutas nagu loom. A totrat naeratust sel päeval mu näolt ära ei saanudki.
Ahaa, yks asi veel. Tahtsin mainida, et yks kuradima kena prantsuse neiu kolis eile siia hostelisse..