kolm või rohkem sõna mu sõidukist

Täna hommikul läksin teistega koos tööle. Minu tiim kyll ei töötanud täna, kuid otsustasin minna kohale ja yritada oma autot putitada. Nimelt see kooles ära just farmis, kui tahtsin töölt koju sõita.
Hommikul kohale jõudes oli ilm veel vastikult kylm, nii et kolisin kiiresti autosse sisse, mähkusin kahte magamiskotti ja lugesin raamatut 2,5 tundi. Siis oli piisavalt soe, et tegudele asuda. Põhimõtteliselt ei jõudnudki suurt midagi teha, kui proovisin korra masinat käivitada. Asi läks tööle lausa nipsust! Yhes mõttes hea, et asi jälle töötab, teisest kyljest on jälle kahju, et ei saanud tõrkuvat elementi yles otsida ja seda vahetada. Nagunii järgmisel korral ytleb sama vidin yles kusagil keset kõrbe, valides just hetke, kui mul yhtegi õlut enam autos ei ole. Lisaks ajab närvi see, et ma kaks ja pool tundi täiesti asjatult autos kykitasin. Vähemasti raamat oli hea..
Kuna juba auto kallal asjatamiseks läks, otsustasin vahetada ära ka piduriklotsid, kuna vasaku esimese ratta poolt tuli juba kahtlast häält pidurdamise ajal. 57 taala eest sain tutikad klotsid, mida installida. Yllatus ei olnud väga suur, leides eest sellise piduriklotsi:
Päris kena, kas pole? Õnneks pealiskaudse hindamise järgi ei olnud piduri ketas väga kõvasti veel kannatada saanud. Ja vähemasti ei saa mind syydistada mõttetus raharaiskamises ja autoosade väljavahetamises, kui neil veel pool eluiga alles on. Asjast tuleb ikke viimast võtta!
Nu ja ongi kõik. Millagi yritan ka auto legaalseks teha. Praegu olen juba yle kahe kuu sõitnud ringi ilma ylevaatuse ja registreerimiseta.

tere tere!

Jälle sada aastat viimasest kirjutisest möödas ja ei suuda kuidagi meenuda, mida head on vahepeal toimunud.
Suurem muutus tulenes sellest, et rokimeestel Intsul ja Eltonil sai Laidleyst siiber ja nad lasid siit jalga. Plaanis siis neil Ayr'is kõrvitsaid korjama hakata. Kindel neil see töö pole, aga kuna neil mõni tuhat taala oli arvele juba kogunenud siin, siis neil oli suht suva. Hostelid Ayr'is ja Home Hillis olid kah kõik viimseni täis, aga ka sellest oli neil suht suva. Otsustasid, et lähevad kohale ja vaatavad mis saab.
Minekut tegid nad pyhapäeval, mis tähendas, et ärasaatmise yritused algasid otseloomulikult laupäeval. Alustuseks vedasid nad oma toast välja kõik tyhjad gooni pakid. Naljakal kombel oli neid kogunenud kokku sada. Arvestades, et yks pakk maksab 8-10 taala, siis oli hyva märjukest nendest lyrbitud oma 900 taala eest. Kõik muidugi mitte nende kahe poolt, muu rahvas ikke kah aitas. Siiski nende panus oli ilmselgelt ja vastuvaidlematult kõige tugevam. Pakkidest ehitasid nad basseini naise. Ylejäänud vedelesid niisama basseini kõrval.





Peale tööd tegin rahvale natuke rõõmu kah. Kuna on sõjaaeg naiste seisukohast, siis hyppasin sellele basseinis olevale naisele kohe otsa. Krt, a vesi on siin ju maru jahe. Pool hostelit oli mind pildistamas, kui ma seal goon-naise otsas rahmeldasin.
Õhtu osutus yllatavalt soojaks, mistõttu oli peomeeleolu väga kõrge. Sellist lahedat läbu pole juba ammu siin hostelis olnud. Ikke suht hommikuni kestis ja enamus elanikest rokkis täiega. Mõnus oli. Raskem oli hommikul. Peale paaritunnist und peksti juba maast lahti, et vaja enne seltsimeeste bussipeale minekut ikke kõrtsus paar õlut libistada. Kaasa tuli yle kymne inimese. Päris suur seltskond pyhapäeva hommiku kohta. Lahe oli muidugi see kah, et poolel rahval polnud selle yyrikese magamise jooksul alkoholiringesse palju verd tekkinud. Seega juba esimesed kannud kõrtsus tõstsid meeleolu kõrgustesse. Oli tore pyhapäev.

Muidu sain sel nädalal pisut halba uudist. Või õigemini, uudist ei olnudki. Kandideerisin yhele kohale Darwini kandis tööle. Yhes sõjaväe lennubaasis. Kahjuks mu soov ei täitunud ja seda tööd ma ei saanud. Samas sain jälle teada, et praeguses farmis on mul tööd kuni novembrini. Iseenesest nagu hea uudis, kuna ma järgi jäänud aja austraalias plaanisin nagunii ainult töötada, et koguda oma maailmareisiks raha. Teisest kyljest on mul ilgem kopp ees siin Laidleys olemisest ja tahaks edasi liikuda. A mitte kuidagi ei julge edasi liikuda, kui kindlat töökohta ootamas ei ole. Õnneks mu auto otsustas vähemasti ajutiselt asja minu eest ära. Nimelt yhel päeval too lihtsalt ei käivitunud enam. Peab teda pisut laiali katkuma ja uurima, äkki suudan ise vimka yles leida, mehaaniku juurde viimine oleks vastikult kallis. Loodan siiski, et ma siin novembrini ei kykita, see oleks liialt masendav.

Meeldivamast osast mu elus nii palju, et viimasel ajal olen hakanud kord nädalas ka langevarjuga hyppama. Pakin aga hunniku varje ära ja siis hyppan teenitud raha kohe maha. Mõnus. Õnneks farmitööst tiksub nii palju raha peale, et enam ei pea klubis teenitud raha kõike välja võtma ja syya ostma. Yks hype suudab ikke tuju paariks päevaks palju paremaks teha.
Klubis on meil ka oma papagoi. Igavene ylbik. Õue laua peale ei või midagi jätta, kohe yritab ta seda rotti panna või siis vähemasti ära syya. Lisaks sõi too elajas ära kõik sidrunid selle puu otsast, kus ta elab. Nyyd ma ei saagi enam endale värsket sidrunimahla tasuta pigistada. Ja täiesti ylbelt tuleb ronib su otsas ringi, nagu oma kodus. Tahtsin ka pilti teha, kuis papagoi on minu peal, aga arvasin, et mu lõust rikuks pildi liialt ära ja leidsin linnule parema tausta.




Paar päeva tagasi oli jaanilaupäev. Kahjuks tõhusat lõket me teha ei saanud. Siiski võisime pisikese tynni sees natuke hosteli hoovi peal tuld teha. Istusime eestlastega ymber lõkke ja nautisime olemist. Kõik ikke meenutasid, kui tore on eestis sõprade keskil ymber lõkke istuda. Mis seal salata, ka endal ei oleks midagi selle vastu, kui vanade sõprade seltsis saaks korra lõket sussutada. Hunniku õlut panime ka enda sisse, ikkagi jaanilaupäev ikke! Kahjuks mitte eesti õlut. A tore oli ikke, kuigi mitte niiväga tore järgmisel päeval tööl.

Ylemisel pildil vasakult: Martin (hevimees), Kontus, Marko, Kukk (vana pede), Blanca (emakukk), Liina ja Kätrin(sibula-Käts). Eestlastest pildil puudu Signe (emakontus), kes läks juba magama ja kaamera taga varjunud mina



Homme vist tuleb jälle pidu, kuna Martin ja Kätrin lahkuvad siit. Veedavad paar nädalit Melbourne'is ja siis kolistavad Eestisse tagasi.

Filmisoovitus

Vaatasin just ylihead filmi. In Bruges. Väga mõnusat musta huumorit täis filmike. Soovitan soojalt. Võibolla mitte naistele..

Kylm on

Tavaliselt on siin nii, et hommikul tööd alustades on kylmavõitu, aga umbes tunni aja pärast läheb soojaks. Samuti annab töö tegemine sooja. Ent ykspäev oli eriti kylm. Terve päev puhus tugev kylm tuul. Riietus oli mul muidugi sooja ilma oma. Õnneks kella 12 paiku tõmbas natu soojemaks ja enam nii väga ei lõdisenud.
Järgmisel hommikul hosteli hoovi peale astudes vaatas vastu härmas muru ja autode jääs klaasid. Mis seal ikke, tõmbasin oma lyhikesed pyksid jalga ja läksin tööle. Ei raatsi kuidagi miskeid pikki pykse osta. Olen ju austraalias, soojal maal. Masendav. Selleks et õues napsu panna, peab voodist teki kaasa võtma ja selle sisse ronima. Tahaks juba siit minema, põhja poole, sinna kus päike on soojem ja muru rohelisem. Ehk siis Darwini poole. Varsti loodetavasti lähen kah..

Piltide postitus.

Panen paar pilti yles sellest, kuda ma maisi korjasin ja kuda ma praegu puid lõigun.


Selline kena põld.


Uhasin aga mööda ridasid ja rebisin maisitõlvikuid. Ja siis toppisin kotti.


Ja koti tyhjendasin suurde kasti.


Okste harvendamine
Nii ma seal puude kõrval lõigun neid. Enamasti kyll madalamalt..


Siukene liikur on meie käsutuses. Toni ja Paul teevad masina pealt kõrgemaid oksi ja mina jalutan nende taga ja teen madalamad. Arvan, et minu positsioon on kõige mõnusam. Saab ringi liikuda ning ei pea kogu aeg yhe koha peal seisma ja yle piirde kyynitama.


Sellistest kenadest puudest peame tegema...


...sellised nirud.

Terekest.

Peale viimast postitust sain mitmelt inimeselt kysimuse, et mis asi see gooni olympia endast kujutas. Tegelikult ma arvasin, et ma juba olin sellest kirjutanud blogisse, aga ju siis ei olnud. Kontrollida ma ka ei viitsi. Niisiis..
Goon on rahvapärane nimetus suurte pakiveinide kohta. Tavaliselt on need 4 liitrised. Ja maru odavad. Et kui kast 0,3 liitriseid õllesid maksab umbes 40 taala, siis 4 liitrise paki gooni saab alates 8 taalaga kätte. Ehk siis konkurentsitult kõige odavam alkohol siinmail. Sellepärast seda igasugu paadialused, aborigeenid ja backpackerid joovad.
Kuna siin ajaviiteks saab igasugu sportmänge mängitud, siis tekkis mõte, et teeks mingi võistluse. Ja auhinnaks loomulikult suur hunnik gooni, kuna kõik seda joovad ja see on odav. Võistlusalasid tuli 7. Lauatennis, piljard, kabe, male, noolemäng, 5 miinust basseinis ja kõige lõpetuseks pokker. Igal alal pidid kõik mängijad yksteisega läbi mängima ning vastavalt võitudele siis jagati punkte. Võitmiseks oli tarvis koguda kõikide mängude pealt võimalikult palju punkte, mis minul kummalisel kombel õnnestus suurepäraselt. Ise ma lootsin võita ainult lauatennises, mis ka õnnestus. Kabes lootsin natuke vähem julgemalt, aga lõpuks kukkus ikka võit ära. Noolemängus ja piljardis ei osanud yldse midagi ette ennustada. Suure vedamise peale tulid millegipärast võidud minule. Vedas lihtsalt räigelt. Muudest aladest kukkus kah punkte natu ja oligi võit käes!

Mis muud siis vahepeal. Ikke töö ja töö.
Põnevamaks suutis elu teha rokimees Elton. Nimelt tema otsustas teadlaseks hakata. Mis sa ikke muud suurest igavusest teed, kui teadust. Esimeseks projektiks võttis ta välja selgitada, kas ohjeldamatu elupõletamine ja rokimehe elu muudab inimese kuulikindlaks. Algaja teadlasena, nagu ikke, tuli katsejäneseks võtta tal iseennast. Oma rokimehe elustiili poolest (kui vaadata fassaadi, mitte sisemist teismelist tydrukut) oli ta ka vägagi sobiv kandidaat selleks. Kahjuks pyssimeest meil käepärast ei olnud, kes oleks talle peotäie haavleid tagumikku lajatanud. Seega tuli mingi muu lahendus leida. Tundus hea ja lihtne lihtsalt vaadata, kas on naha all miskeid soomusplaate või mitte. Tööl oli kohe hea lõikevahend kah võtta suruõhu oksakääride näol. Kiire lõige, ja sõrm oligi avatud. Nagu juuresolevalt pildilt näha võite, ei ole seal mingeid soomusplaate.

Seega väide, et rokimehed suudavad end kuulikindlaks juua, ei pea paika. Kahjuks põlla peal ei olnud sõrme sulgemiseks eriti vahendeid ning tuli lasta kohalikel meedikutel avatud sõrm kenasti kinni traageldada.

Teine teadusprojekt oli juba veidi mahukam. Oli selge, et seda ta yksinda läbi viia ei suuda. Nii ta võttiski endale assistendiks rokimees Intsu.

See projekt nõudis pikemaajalist eeltööd. Sellega nad alustasid reede õhtul, kuigi projekti kõige olulisem hetk oli alles pyhapäeval. Nimelt oli tarvis välja uurida, kas yhest Austraalia väikelinna kõrtsust visatakse sind välja, kui sa ilmud sinna pyhapäeva hommikul kell 11 umbjoobes, olles enne seda 2 päeva tõhusalt tinutanud. Nagu selgus, visatakse välja kyll. Ning lisaks sellele veel antakse edaspidine baari sisenemise keeld. Selle projekti raames tuli eriti hästi välja assistendi vajalikkus, kuna põhiteadlase enda mälu vedas alt. Õnneks assistent suutis salvestada lynklikku, kuid siiski piisavat informatsiooni.

Jah, ei ole lihtne see teadlase elu! Kusjuures teaduse tegemine vist on nakkav, kuna täna tööl otsustas yks saksa tydruk kah miskitsorti teadust teha ning lõikas endal pöidla otsast jupi maha. Õnneks mitte väga suure jupi ja sõrmeots traageldati ka temal meedikute poolt kinni.

Tere tere!

Pikk aeg on möödunud peale viimast postitust. Kindel plaan oli mul kirjutada midagi eelmisel esmaspäeval, aga millegipärast seda ei juhtunud. Seejärel pidin kirjutama teisipäeval, kuid seda ei juhtunud mitte. Põhimõtteliselt oli see tegevus päevakorras igal päeval peale nädalavahetuse, aga selleni jõudsin alles täna. A nuh, parem hilja kui mitte kunagi.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, pidi toimuma miskil hetkel gooni olympia võitjate autasustamine. Juhtus see laupäeval. Sain kätte oma auhinna ja puha. Tseremoonia oli ääretult pidulik. Nii pidulik, et panen lausa yles pildi kõigi osavõtjatega ning ego rahuldamiseks ka võitja pildi suures plaanis.
Vasakult: Elton (5. koht), Kontus (3. koht), Enn (mina, võitja loomulikult), Ints (2. koht), Kukk (4. koht) ja Martin (6. koht).
Võidurõõmus kangelane. Ilus rosett või miski vidin kah rinnas..

Auhindade ära joomine algas vahetult peale tseremooniat ning kestis hommikul kella kuueni. Põris kõigest siiski jagu ei saanud. Inimvõimetel on paraku mingid piirid. Kahjuks pidime veel vahepeal Intsu peksma, kuna too yritas tööst kõrvale hiilida ja magama kobida. Õnneks mõningase fyysilise noomimise peale saime ta maast lahti ja jälle klaasi talle kätte. Oli ilus õhtu. Tegime hosteli hoovi peal lõket lausa.

Hunt kriimsilma 9 ametit.

Sellise pealkirja paneksin ma oma eelmise nädala tegemistele.
Esimene amet:
Esmaspäeval ja teisipäeval käisin oliivifarmis kõplamas. Oliivipuid seal kasvatatakse ainult selleks, et need 18 kuu vanuselt maha lõigata ja lehtedest miskit õli kokku keevitada. Õli pidi selline hea asi olema sisse võtta. Umbes nagu liivimaa balsam, et aitab kõikide hädade vastu. Maitse on kah siuke imelik. Vot nende puude alt oli vaja kogu umbrohi ära kõblata, et muru ei satuks okste sekka. Hirmus tyytu töö. Kummargil ja käpuli 8,5 tundi. Miski hästi suur ja haraline känd kukkus kah kellaosuti peale, nii et see ei saanud mitte kuidagi liikuma. Ma kysisin inimestelt kella ainult iga 3 tunni tagant, aga alati vastati, et aeg on kõigest pool tundi edasi liikunud. Õnneks olin sellel tööl vaid 2 päeva.
Teine amet:
Kolmapäeval töötasin sibulapakkijana jälle. See töö mulle meeldis. Veidike olin kyll jälle kõrgvererõhutõvega kimpus, kuna sinna oli tööle läinud yks eriti kena ja pisike taiwani neiu. Õnneks olime erinevate liinide taga ja tõvehood ei olnud väga kurnavad.
Kolmas amet:
Neljapäeval alustasin virsikupuude okste harvendamisega. Harvendamine kõlab natuke nõrgalt, kuna tegelikult nimetaksin seda parem tõhusaks äestamiseks. Korralikest puudest peame tegema miskised ära nuditud ja vägagi raagus välimusega köndid. Aga nii pidi hea olema, siis tuleb ainult 250 virsikut yhe puu peale ja viljad kasvavad kenasti suureks. Kui neid liiga palju on, siis tulevad kidurad marjakesed. Kusjuures mingil hetkel peale meie suurt lõikamistööd tulevad veel uued tegelased puudele kallale, kes hakkavad yleliigseid õisi ära noppima. Ikka jälle selleks, et liiga palju ei oleks. A meie töö on täitsa mõnus. Kaks meest on masina peal ja lõikavad ylemisi oksi, mina kõnnin maas masina järel ja lõikan seda osa, kuhu ulatan. Peamine töövahend on miski suruõhuga toimiv oksakäär. Täitsa tõhus ja muretu relv. Muretu selles suhtes, et kui sõrme peaks lõikama, siis muret pole, et kas lõikab läbi luu kah või tuleb ainult lihahaav. Luud see vidin eriti vist tähele ei pane. Tasu on kah täiesti pandav. Iga puu pealt 4,5 dollarit. Jagatakse see muidugi kolme vahel ja nööritakse maksud kah maha. Päevas teeme kusagil saja puu ringis, nii et miski vähemalt 120 kukub ikke taskusse ära. Kui hea päev, siis rohkemgi. Teine tiim, kus on kolm eestlast, Ints, Elton ja Martin, on meie tiimist kiirem ja need ikke uhavad vahel oma 140 puud ära teha päevaga.
Neljas amet:
See oli tavapärane langevarjude pakkimine nädalavahetusel. Kaks kolmandikku rahast võtsin sulas välja ja kolmandiku eest tegin yhe hyppe. Mõnus oli.
Nonii! Yheksat ametit päris täis ei tulnud, aga kyllaltki mitmekesine töönädal oli ikkagi.


Rokimees Eltoni räpased saladused.


Ylal olevast mehest tuleb siis allolev jutt.

Sellise pealkirjaga rubriigi otsustasin oma blogisse teha. Loodan väga siiralt, et ma sellesse rubriiki väga palju kirjutama ei pea rohkem, liiga valus on.

Esimene jama on see, et elton ei joo enam. Kui siia hostelisse tulin, siis oli igal õhtul ikke näha tööhoos joomatandem Ints ja Elton. Nyyd on viimase kuu jooksul vist ainult 3 korda näha olnud Eltonit kuskil põrandal, diivanil või pingi peal magamas. Võtab paar klaasi veini ainult ja kolib voodisse magama. Väga nõrk. Temasugune rokimees peaks ikka maksimaalselt paar päeva kuus laskma alkoholiringi natuke verd tekkida. Õnneks laupäeva hommikul oli varavalges kaunis teda õues pingi peal tukkumas näha, soe tunne tuli kohe sydamesse..

Teine, aga eriti masendav avastus tuli laupäeval. Laenasin tema mp3-e mängija, et proovida töötamist nii, et kõrvaklappidest musa myrtsub. Kuna teadsin, et tegemist on rokimehega, ei hakanud ma tema muusikavalikut yldse kontrollimagi. Alguses ei pidanud pettuma, tuli sellist kergemat pop-rocki ning vahele veel oli Grapsi Gunni kuulda ja puha. Täitsa muhe oli. Yhel hetkel aga tundsin, kuidas veri hakkas tarduma, silme ees kiskus punaseks ja enesetunne langes mitu pygalat. Nimelt hakkas kuularitest kostma Spice Girls. Ega ma esimesel hetkel ei teadnud, kas ikke on Spice girls, aga kuna ma tean ainult kahte diskobändi, millest esimene on eelmainitud grupp ja teine on Code One, siis jäin selle variandi juurde. Lootsin, et ehk piin möödub ja järgmine lugu on miski tore AC DC kidrakeevitamine, aga ei. Ka järgmine lugu tuli samalt ansamblilt. Õnneks said siis ka pleieri patereid tyhjaks ja mu piinad lõppesid. Hostelis tagasi olles kysisin, et mis toimub. Selle peale sain uhkelt vastuseks, et on jah Spice Girls ja et tal on veel keskit Rihannat ka hunnik seal plärakastis. Tundsin kergendust, et akud vidinal tyhjaks said. Yldiselt mulle räpased saladused meeldivad, aga selle asja oleksin ma kyll hea meelega vahele jätnud.
Paistab, et luitunud, räpase ja karvase rokimehe kesta sees on hoopis õrn teismeline neiu. Võibolla sellepärast ta kostyymipeol valiski sellise kostyymi. Et tegemist ei olnud huumorika riietusega vaid hoopis vaikse appikarjega ja katsega oma tõelist mina maailmale näidata.