tere tere!

Jälle sada aastat viimasest kirjutisest möödas ja ei suuda kuidagi meenuda, mida head on vahepeal toimunud.
Suurem muutus tulenes sellest, et rokimeestel Intsul ja Eltonil sai Laidleyst siiber ja nad lasid siit jalga. Plaanis siis neil Ayr'is kõrvitsaid korjama hakata. Kindel neil see töö pole, aga kuna neil mõni tuhat taala oli arvele juba kogunenud siin, siis neil oli suht suva. Hostelid Ayr'is ja Home Hillis olid kah kõik viimseni täis, aga ka sellest oli neil suht suva. Otsustasid, et lähevad kohale ja vaatavad mis saab.
Minekut tegid nad pyhapäeval, mis tähendas, et ärasaatmise yritused algasid otseloomulikult laupäeval. Alustuseks vedasid nad oma toast välja kõik tyhjad gooni pakid. Naljakal kombel oli neid kogunenud kokku sada. Arvestades, et yks pakk maksab 8-10 taala, siis oli hyva märjukest nendest lyrbitud oma 900 taala eest. Kõik muidugi mitte nende kahe poolt, muu rahvas ikke kah aitas. Siiski nende panus oli ilmselgelt ja vastuvaidlematult kõige tugevam. Pakkidest ehitasid nad basseini naise. Ylejäänud vedelesid niisama basseini kõrval.





Peale tööd tegin rahvale natuke rõõmu kah. Kuna on sõjaaeg naiste seisukohast, siis hyppasin sellele basseinis olevale naisele kohe otsa. Krt, a vesi on siin ju maru jahe. Pool hostelit oli mind pildistamas, kui ma seal goon-naise otsas rahmeldasin.
Õhtu osutus yllatavalt soojaks, mistõttu oli peomeeleolu väga kõrge. Sellist lahedat läbu pole juba ammu siin hostelis olnud. Ikke suht hommikuni kestis ja enamus elanikest rokkis täiega. Mõnus oli. Raskem oli hommikul. Peale paaritunnist und peksti juba maast lahti, et vaja enne seltsimeeste bussipeale minekut ikke kõrtsus paar õlut libistada. Kaasa tuli yle kymne inimese. Päris suur seltskond pyhapäeva hommiku kohta. Lahe oli muidugi see kah, et poolel rahval polnud selle yyrikese magamise jooksul alkoholiringesse palju verd tekkinud. Seega juba esimesed kannud kõrtsus tõstsid meeleolu kõrgustesse. Oli tore pyhapäev.

Muidu sain sel nädalal pisut halba uudist. Või õigemini, uudist ei olnudki. Kandideerisin yhele kohale Darwini kandis tööle. Yhes sõjaväe lennubaasis. Kahjuks mu soov ei täitunud ja seda tööd ma ei saanud. Samas sain jälle teada, et praeguses farmis on mul tööd kuni novembrini. Iseenesest nagu hea uudis, kuna ma järgi jäänud aja austraalias plaanisin nagunii ainult töötada, et koguda oma maailmareisiks raha. Teisest kyljest on mul ilgem kopp ees siin Laidleys olemisest ja tahaks edasi liikuda. A mitte kuidagi ei julge edasi liikuda, kui kindlat töökohta ootamas ei ole. Õnneks mu auto otsustas vähemasti ajutiselt asja minu eest ära. Nimelt yhel päeval too lihtsalt ei käivitunud enam. Peab teda pisut laiali katkuma ja uurima, äkki suudan ise vimka yles leida, mehaaniku juurde viimine oleks vastikult kallis. Loodan siiski, et ma siin novembrini ei kykita, see oleks liialt masendav.

Meeldivamast osast mu elus nii palju, et viimasel ajal olen hakanud kord nädalas ka langevarjuga hyppama. Pakin aga hunniku varje ära ja siis hyppan teenitud raha kohe maha. Mõnus. Õnneks farmitööst tiksub nii palju raha peale, et enam ei pea klubis teenitud raha kõike välja võtma ja syya ostma. Yks hype suudab ikke tuju paariks päevaks palju paremaks teha.
Klubis on meil ka oma papagoi. Igavene ylbik. Õue laua peale ei või midagi jätta, kohe yritab ta seda rotti panna või siis vähemasti ära syya. Lisaks sõi too elajas ära kõik sidrunid selle puu otsast, kus ta elab. Nyyd ma ei saagi enam endale värsket sidrunimahla tasuta pigistada. Ja täiesti ylbelt tuleb ronib su otsas ringi, nagu oma kodus. Tahtsin ka pilti teha, kuis papagoi on minu peal, aga arvasin, et mu lõust rikuks pildi liialt ära ja leidsin linnule parema tausta.




Paar päeva tagasi oli jaanilaupäev. Kahjuks tõhusat lõket me teha ei saanud. Siiski võisime pisikese tynni sees natuke hosteli hoovi peal tuld teha. Istusime eestlastega ymber lõkke ja nautisime olemist. Kõik ikke meenutasid, kui tore on eestis sõprade keskil ymber lõkke istuda. Mis seal salata, ka endal ei oleks midagi selle vastu, kui vanade sõprade seltsis saaks korra lõket sussutada. Hunniku õlut panime ka enda sisse, ikkagi jaanilaupäev ikke! Kahjuks mitte eesti õlut. A tore oli ikke, kuigi mitte niiväga tore järgmisel päeval tööl.

Ylemisel pildil vasakult: Martin (hevimees), Kontus, Marko, Kukk (vana pede), Blanca (emakukk), Liina ja Kätrin(sibula-Käts). Eestlastest pildil puudu Signe (emakontus), kes läks juba magama ja kaamera taga varjunud mina



Homme vist tuleb jälle pidu, kuna Martin ja Kätrin lahkuvad siit. Veedavad paar nädalit Melbourne'is ja siis kolistavad Eestisse tagasi.