Projekt: Tartu Suusamaraton 2012

Terekest!

Reisimas ma enam eriti ei käi. Tegelikult käin, aga need on ametireisid ja see mis neil toimub, võiks jääda suurema rahva eest saladuseks.
Kuna aga miljonid lugejad juba kaua aega unistavad uutest sissekannetest, siis otsustasin paari sõnaga kirjeldada oma sportlasteekonda.

Plaan Tartu suusamaraton järjekordselt läbida tekkis mul juba tykk aega tagasi. Seetõttu saigi suvel kohe peale seda kui Norrast suurte rahadega tagasi tulin, pilet lunastatud. Et siis ei saaks talvel ennast näiteks rahapuudusega välja vabandada.

Trenniga alustasin tegelikult juba juunikuus, kui hakkasin 2 korda nädalas miskeid rauast asju liigutama Kalev Spa spordiosakonnas. Alguses olid need rauast asjad kyll maru pisikesed, kuid ajapikku on need tsipa suuremaks muutunud. Mingil hetkel avastasin, et kõrvalsaalis tehakse raua liigutamist rühmas ja miski tõhusa diskomuusika saatel. Otsustasin proovida. Asja nimi on bodypump ja mõeldud mitte lihaste kasvatamiseks vaid nende vastupidavuse treenimiseks. (Mitte et mulle suured lihased enda kyljes ei meeldiks, aga mu kaunis ja ymar õllekõht maskeeriks need nagunii osavalt ära). See idee mulle sobis ja seal olen ma siiamaani yritanud kahel korral nädalas sattuda. Alati pole see kahjuks õnnestunud, aga ega ma siis miski sportlane pole, et iga kord trenni peaks jõudma! Lisaks sellele sai enamus suvest 4 korda nädalas jalgrattaga tööl käidud 9 km yks ots.

Suusatamise koha pealt lootsin ma enne maratoni ikka vähemalt 300-400 km maha kytta. Kahjuks olid need plaanid tehtud eelmise aasta lumeolude järgi, mil sai juba detsembris kõvasti uhada. Sel korral tuli lumi paraku alles jaanuaris, kui mul oli majas kõva rabamine, et synna ajaks mõningad asjad tehtud saaks ja siis laudu alla ei saanudki.
Esimest korda panin lauad alla nyyd kolmapäeval. Õnneks algavad täiesti kobedad suusarajad häärberist umbes 200 m kauguselt. Sealt on 2,5 km Pirita valgustatud radadeni. Esimesel korral ei tahtnud end väga ära tappa igaks juhuks ja sõitsingi vaid radadeni ja tagasi, ehk siis umbes 5 km. Väga mõnus oli. Kui 5 aastat tagasi sõidetud maratoniks alustasin treenimist, olin ma juba peale 3 km sõitmist ysna sodi, siis seekord oli tunne lausa super. Jätsin sõidu meelega lühikeseks, kuigi enesetunde järgi oleksin võinud 10 km ka ära lasta.

Yks suur mure, nimelt transpordi mure Otepääle ja pärast Elvast tagasi, sai vist ka eile lahenduse. Nimelt langevarjuklubi suur juht ja pealik Kala mainis, et ta kah maratonile minemas ja tundub, et ma vist mahun tema bussi. Loodetavasti viitsib ta mind ikka finishis ära oodata. eeldatavasti peaks tema kiiremini raja läbima, kuna tema treeningud on palju tõhusamad olnud.
Suures eufoorias lasin tal ka end panna kirja Kaitseliidu meistrivõistlustele 10 km vabatehnika distantsile 4. veebruaril. Keegi peab ju ikka viimase koha eest ka seal hoolitsema ja samal ajal on tegemist väga meeldiva treeningu võimalusena. Eks paistab, kuidas seal läheb, yritus pidi väga lõbus olema, hoolimata sellest, et mingi aeg tuleb rajal higistada. Õnneks peale meeste starte lastakse rajale veteranid, saan mõnele neist ehk tuulde võtta..

Niipalju siis praegusest. Õhtul peale tööd lendan jälle peale. Suuskadel valgustatud radadeni, seal võtaks ühe ringi ja siis kodu tagasi. Ma veel kaarte vaadanud ei ole, mis distantsi ringi peale ma satun sellest kohast, aga tahaks ikka kokku yle 10 km saada.