Nädalavahetus naistega!

Millagi nädala keskel teatas mulle pealik, et saadab mulle siia nädalavahetuseks 3 naist! Väga meeldiv on selliseid uudiseid saada. Reede õhtul aga selgus, et 3-st oli saanud 2. Pealiku naine oma sõbrannaga, kes tulid soome miskisele tuhkrute väljanäitusele. Neil endal  oli kaasas 13 looma. 

Peab ytlema, et saan kenasti aru, miks rahvakeeli nende nimetus tõhk on. Hais oli täiesti märkimisväärne, hoolimata sellest, et kõik need tegelased olid Eestis hoolikalt puhtaks kyyritud ja praegusel hetkel ei pidanud nad sisuliselt yldse haisema. Enamasti pidid kodus peetavad tuhkrud kastreeritud olema, siis nad ei haise väidetavalt peaaegu yldse. Siia saabunud naisterahvad on aga sellised entusiastid, kes kasvatavad ikka teovõimelisi isendeid, paljundavad neid ja käivad neid veel näitustel näitamas. (Näituse ruumid peavad kyll ilmselt ylihästi ventileeritavad olema.) Ka seekord viidi mõned auhinnad koju. 

Praegu tuulutan usinasti sauna ja dussiruumi, kuhu need tegelased (tuhkrud, mitte naisterahvad) kaheks ööks majutatud olid. Nende siinoleku ajal oli see hea, et kuna dussi alla ei saand loomade tõttu minna, siis kui tekkis endal korra kahtlus, et äkki enese pesemata olemisest võib mõni aroom lendlema minna, tuli lihtsalt salaja natuke ust paotada, mispeale levis majas taas tuhkruhais ning polnud kartagi, et keegi mind haisukotiks peaks.

sellised ägedad uudishimulikud tegelased

see särk läks ilmselgelt paar tundi hiljem pesumasinasse

Väidetavalt peaks neil sellidel ka selline instrument keres olema nagu selgroog. Väga raske on seda uskuda, sest väänata võis neid igatepidi nagu madusid. Ilmselt nad ise vahivad pidevalt yle õla, et teada saada, millega nende tagumine pool kerest tegeleb. Või siis on neil sellest siiralt savi ja lihtsalt loodavad, et tagapool on ka elu lust ja lillepidu.

Homme peaks suurem seltskond jälle tagasi siia tulema, kuna eile juba pisut lund tuli ja lubatakse juurde. Eks näha saab!

Hrmuäratav postitus

Ma loodan, et selle teadaande tõttu mind minu fännide hordid maha ei jäta, kuid pean tunnistama, et ma täna pyhkisin köögi põranda puhtaks.

Yksildane lebotamine

Esmaspäeval sõitis kogu seltskond siit ära Eestisse, kuna lund ja tööd pole. Ise ma vaatasin, et odavam tuleb siin vegeteerida, kui maksta laevapiletite eest ja seda kodumaal teha. Pealegi lisaks piletitele oleksin ma suht tõenäoliselt pidanud mingis ulatuses oma vananemist tähistama, mis aga kindlasti mu järgmise kuu pangamaksete koha pealt kõige õigem tegevus ei oleks.
Ega mul siin suurt palju tegemist ei ole.  Ainuke vaatamisväärsus wikipedia andmetel siin linnas või kylas on mingi 2004 aastal ehitatud kirik. Oleks see natukene, näiteks 14 sajandit vanem, siis võiks ju jalutada sinna.
Teisipa tõin lukupoest vajamineva vidina ära ning pisut ka söögikraami. See tundus juba nii suur saavutus, et ei hakanud kuni tänaseni rohkem rapsima, ei või ju ennast ära rebestada kah! Täna putitasin siis ust natuke.

Nagu uus!
Kahjuks oli poest  toodud puitmaterjal yle ootuste viletsa kvaliteediga, lisaks veel see, et uks ise ka suht lödi ja loomulikult ei viitsinud ma seda remonditööde ajaks maha võtta. Tegelikult oleks võind seda ikka teha, aga mõistlikud ideed tulevad ikka liiga hilja. Õnneks paari meetri kauguselt vahet enam ei tee, kuid kevadel enne värvimist tuleb selle vastu usinasti liivapaberit hõõruda. Eriti mõnus oli muidugi viimase laua pikuti pooleks saagimine. Majapidamisest leidsin selleks tegevusest vaid yhe vana  roostes  käsisae. Õnneks mingit ylemust ei olnud peale passimas, et miks mul selle nysimisega nii kaua aega läheb.
Installeerida tuleb veel ka käepide, mille J. raudkangiga hellalt eemaldas. Kuniks ma ei tea, kas see hävis, ei hakka ma poest uut ka tooma, peab senikaua niisama hakkama saama. Lukk käib ka natuke raskelt, aga ma ei tea, kas see on viletsa õlituse syy või siis suutsin ma selle kuidagi viltu pinge alla sättida. Eks see selgub kasutamise käigus. Õnneks luku eemaldamine ja augu sobivamaks uuristamine ei ole raske. Samuti on veel laudadesse tagumata umbes pooled naelad, kuna ma ei leidnud korralikku haamrit ylesse ja kasutasin miskit igivana vasarat, mis tõenäoliselt on mõeldud naelte kõverdamiseks, mitte sirgjooneliselt puitmaterjali sisse saatmiseks. Õnneks ma olen näinud siin päris haamrit ja kyll see mingi hetk välja ilmub.

Peale pingelist töötundi leidsin kylmkapist miski imeliku vidina. Selgus, et sellele vidinale meeldib hirmsasti olla sellises asendis minu suhtes:

Peab ytlema, et ka minul ei ole midagi selle vastu, kui taolised vidinad minu suhtes sellises asendis aega veedavad..

Nagu eelmises postituses mainisin, liikusin eelmisel laupäeval Mikaeli juurde karastavaid vedelikke manustama. Lisaks joomar Vellule tuli sinna ka miski kolmas tegelane Antti. Peale tavapäraseid viisakusavaldusi mainis tyyp, et ta on mind näinud. Ta oli eelmisel aastal Nurmsis ymmarguste kursusel käinud. Maailm on väike..

Mikaeli juures juhtus igasugu toredaid asju, millest ma kyll suures osas praeguses kirjatykis vaikin. Nii palju siiski mainin, et ilmselgelt ma pyhapäeval sealt ei lahkunud. Selle asemel hoopis sõitsin Velluga esmapa hommikul Tampere lähistele tema koju, et minna lähedalolevate karjääride servadele ground launching'ut tegema. Head tõlget ma sellele inglismannide keelsele väljendile ei leia. Põhimõtteliselt on tegemist siis tegevusega, kus ronitakse miski vahva mäekylje peale, aetakse selga langevari ning siis usina mäest alla jooksmise käigus saavutatakse nähtus, et vari hakkab kandma ja saad kenasti siis kupli all oru põhja lennata. Kindlasti ärge ajage asja segi BASE hyppamisega, mil puhul kalju või mõne muu vidina pealt alla karatakse. Seda teen ma ka kunagi, aga praegu on selleks veel pisut vara.

Plaan oli ilus. Vellu kodu lähedal on palju kruusakarjääre, kus saab leida peaaegu igast ilmakaarest puhuvale tuulele sobiva nõlva. Kahjuks sai valitud pisut vale päev, nimelt selline, mil ei puhunud sisuliselt mingisugust tuult. Selle vastu aitab selline rohi, et lihtsalt tuleb kiiremini joosta mäest alla, et saaks vajaliku kiiruse kätte, mil tiibvarjul mingisugune tõstejõud tekib. Proovisime 4 erinevat nõlva, aga veendusime kahjuks, et põlvili lumes Ben Johnsoni moodi spurtimine võib olla pisut raskendatud. Lennata meil seega ei õnnestunud, kyll aga sai kõvasti vannutud, higistatud, joostud ja mäest yles ronitud. Ainukesed rõõmustavad hetked olid need, kui vaatasid, kuidas teine tyyp vannub, higistab, jookseb ja mäest yles ronib.

Õhtul avastasime Velluga, et kummalisel kombel on meie lähedusse jälle kergelt toruja kujuga instrumente siginenud, mille sisse oli hulk kihisevat ollust sätitud. Lasime neil head maitsta ja Vellu näitas mulle oma stuudiot. Tegelane on vana lauda yhte otsa ehitanud päris tegija stuudio, kus ta oma bändiga proove teeb ja ka muudele vokaal-instrumentaal gruppidele plaate lindistab. Kui kysisin, et kas seina ääres rivis olevad 9 kitarri on kõik tema omad, tuli vastus, et ei ei, nii ull see asi ka pole, et yks neist pillidest on siiski ta sõbra oma. Peale seda yritasime veel täiesti tulutult paarile tytarlapsele yle interneti selgeks teha, et kui nad magama hakkavad sättima, et nad siis veebikaamerat kinni ei paneks.

Teisipäeval oli täiesti tuulevaikne ilm, nii et mäe peale minema ei hakanud ja kärutasin koju tagasi. Veendusin taaskord, et ei ole kõige targem idee tulla talvisesse Soome autoga, millel salongisoojendus ei tööta. Ylejäänud päev sai niisama maha jobutatud, kuni öösel kell 12 helistas Maarja, et hommikul kell 4 on äratus ja tööle minek. Kuna tubli pooled või isegi rohkemad tegelased olid lumepuuduse tõttu Eestisse sõitnud, siis pidime vähendatud koosseisus tööga hakkama saama. Korraliku lume korral tulnuks ikka väga pikk tööpäev, aga kuna lund oli vähe, saime umbes 12,5 tunniga ringid ära tehtud. Kõvaks abiks oli muidugi see, et hommikul esimese praamiga tuli Eestist tagasi ka Maarja koos mingi koguse usinate labidameestega.

Neljapa hommikul oli jälle äratus kell 4. Tegelikult kyll minu jaoks toimus ärkamine pool tundi varem, kuna millalgil öösel oli pealik J. Eestist kohale jõudnud ning asunud siin Ristoga hundijalavett mekkima. Tulemuslikult. Õnneks ka nii tulemuslikult, et kui nad mind oma kolistamisega yles ajasid, siis said nad mulle teatada, et kohv on juba valmis tehtud. Lyhikeselt 6 tunniselt päevalt tagasi jõudes ootas mind ees kerge yllatus. Või noh, yllatuseks on seda raske nimetada, kuna antud situatsiooni oli ilmselgelt oodata. Nimelt allkorruse toal, kus me J.-ga pesitseme, oli ainult 1 võti. Maarja ytles kohe, et isegi kui mina võtit tuppa ei unusta ja ust lukku ei tõmba, siis J. saab sellega varem või hiljem hakkama. Selline asi oligi juhtunud ning J. kasutas raudkangi ja labidat, et läbi ukse tuppa sooja saada. Ja koduteel olin just mõtisklenud, et täna kindlasti lähen teen võtmest koopiad. Jäin 1 päeva hiljaks.. Kahjuks pilti unustasin tegemata.

Sellise uudise peale ma ilmselgelt uurisin ka natuke lähemalt, et mis häid jooke J. Eestist kaasa tõi. Võib ääremärkusena lisada, et seetõttu ma eile ukse remonditöödega veel ei alustanud.

Täna olin ikka nii tubli, et alustasin ukse putitamist. Valmis kahjuks ei saanud, kuna vaba päev tingis väga hilise voodist eemaldumise ning yhel hetkel oli liiga pime, et edasi tööd teha.

parempoolne osa on uus, installisin ka luku, mis paraku korralikult tööle ei hakanud ja pean käima esmapa lukupoes lisavidinaid hankimas

Praegu aga lõbustan ennast sellega, et vaatan januseid majakaaslasi ja ryypan vaikselt õlut. Nendel on saunaõlled juba hoolikalt ära tarvitatud, aga mina oma synnipäeva kasti enne lauale ei pane, kui kuupäev ikka 20.01.2013 kukub. Jah, 33 eluaastat saab täis, nyyd pean vist iga päeva võtma kui viimast..

VABALTKUKKUJAST SAI KALEVIPOEG

Eluke muutus selliseks, et otsustasin oma intellektuaalomandispetsialisti karjääri lõpetada eelmise aasta lõpus. Sellega tekkis kohe kysimus, et mis saab edasi ja kust kohast hakkab eurosid taskusse voolama, millega erinevad pangad õnnelikuks teha ja ka enda makku aegajalt midagi rõõmustavat sättida. CV sai interneeduse avarustesse yles riputatud ja isegi tunti minu vastu mõnelt poolt huvi. Samas olen ma jälle nii laisk loom, et kuidagi ei viitsinud liiga aktiivselt tööotsimisega tegeleda. Lisaks sellele tundus väga ahvatlev mitte midagi teha mingi aeg. Koondamisrahade najal see isegi natuke aega õnnestuks.

Paraku praktilisem pool mõistusest ytles, et päris niisama seda asja jätta ei saa. Tuli meelde, et mu tädipoeg J. tegeleb Helsinki piirkonnas lumekoristusega, millega võib vabalt paar korda rohkem teenida, kui Eestis tavapärase insenerina. See annaks kevadel rohkem aega miski päris töö leida ilma, et peaks esimesest võimalusest kinni haarama. Ka tundus täitsa hea ideena end paar-kolm kuud kevadeni tuulutada kontoris istumisest ja miskit fyysilist tegevust vahepeal harrastada. Väike mure sellega muidugi tekkis, et kui ma siin usinasti tööd teen, siis äkki kevadel pole enam keskkeha kandis seda suurepärast ymarat reservuaari, kuhu erinevad karastavad joogid sisse mahuksid. Igatahes otsustasin sellega riskida.

Neljapäeval, 3. jaanuaril ostsin K-Rautast hunniku tööriideid, järgmisel päeval käisin Soome rohelise kaardi koolitusel ja õhtul kytsin juba Soome poole minema. Helsinkis sain kenasti laeva pealt maha ja kirjutasin GPS-i aadressi sisse, kuhu ma pidin kohale navigeerima. Kõik tundus ilus, aadressi leidis aparaat yles ja puha, aga kui sõitma hakkasin, selgus, et GPS arvas, et ma olen kusagil Lätis ja käskis mul 23 km pärast vasakule keerata. Õnneks olin laeva peal google'i kaardi pealt paar väljavõtet arvutisse teinud. Igatahes mälu järgi sain Helsinkist välja sõidetud ja leidsin yles maantee, mis viib Tamperesse. Edasi oli juba lihtne, tuli lihtsalt jälgida, millal näitab mingi äge silt, et siit saab Klaukkala poole ära keerata.

Klaukkala on miski kyla või alev umbes 25-30 km kaugusel sadamast. Seal on J. rentinud yhe mõnusa maja, kus ta pesitseb ning kuhu majutab ka mingi koguse töömehi.

Kui kohale jõudsin, siis oli siin inimeste kontsentratsioon ysna suur, kuna J.-l olid kylas ka naine ja lapsed. Lisaks elab siin ka täditytar Maarja kes firmas hull asjaajaja on ning ka ise tihtipeale labida haarab. Ja veel 5 töömeest. Kogu see punt pidi 3-toalises majas hakkama saama. J. pere oli yhes toas, 4 noort tyypi teises toas, mina, Maarja ja Risto saime horisontaalasendi sisse võtta elutoas. Meenusid kohe Austraalia ajad, kus sai ka 12 inimest toas elatud. Aga Austraalias ei olnud meeldivat sauna majas, mis siin õnneks on olemas. Natuke ebamugav muidugi on sellise pundiga nii väikeses majas olla, aga kellelgi ei ole keelatud ise oma raha eest endale korter või maja rentida, selle asemel, et need paar kuud kannatada privaatsuse puudumise pärast, aga maksta elukoha eest kordades väiksema summa.

Hoov on meil päris vahva. Just autode koha pealt. J.-l on 2 autot, lisaks veel minul, Maarjal ja poistel. Ja maja omaniku miski risu vedeleb veel siin ning mingi aeg oli J. naine  yhe masinaga siin.

Pealik J. buss oli mingi aeg pisut ära lagunenud. Poolass oli pooleks ning ka yks pidur oli tõhusalt peale jäänud. Algul seisis see tänava ääres, aga nii seda jätta ei saanud. Kuna kinni kiilunud piduriga autot oli suht niru mäest yles hoovi vedada, siis sai veits aretatud. Tõstsime selle korra yles ning asetasime ratta alla suure lumekyhvli. Ja ylesse me selle saime nigu nipsti.

Päev hiljem või vist isegi samal päeval tulid poisid linnast ja kirusid, et nende Passatil yks tagaratas oli mingeid trikke teinud. Vaatlemisel selgus, et rattalaagrist polnud suurt midagi järgi jäänud. Tahtsime seda natuke paremini parkida, kus võtta ette esialgu lammutustööd ning seejärel remonditööd. Ott sai umbes 5 meetrit autot liigutada, kui ratas otsustas oma teed minna. Õnneks jäi ikka kuidagi rattakoopa alla pidama ja masin ei kolksatanud rattarummu peale põrandale.

Peab ytlema, et poistel vedas, sest enne seda olid nad kiirteel rõõmsalt 120 km/h uhanud. Kuna auto oli väga halvasti blokeerimas tervet sissesõiduteed, tuli jälle midagi välja mõelda, kuda see jalust ära saada. Kuna J. autoga oli kogemus olemas, siis aitas jälle välja lumelabidas. Praeguseks on uued jupid juba hangitud ning käib lego kokkupanek.

polegi varem näinud, et sellises asendis rattapolte lahti keeratakse

Nyyd võiks siis siinsest tööst ka rääkida. Idee poolest peaksin ma pikki päevi lund lykkama, aga mida pole, on see valge ollus. Seega toimub päevad läbi yks paras molutamine ja Eestist kaasa võetud karastusjookidega kõri hellitamine. Mõni päev tagasi arvas J. et võiks vaadata allkorrusele, kuhu maja omanik oli plaaninud sauna ehitada. Tundus paljulubav ning ehitasime siia omale mõnusa pesa.

pilt on tehtud oma viimaste päevade põhiasendist voodis

Ei saa seda just paleeks nimetada, aga väga mõnus omaette koht kus rahulikult istuda, magada ja ka näiteks karastavate jookidega oma vere koostist modifitseerida. Seda me ka kohe pisut tegime.

tähelepanelikumad pildivaatajad näevad laual ka legendaarset HK Sininen  vorsti

Nii me siin elame ja ootame lund. Eestis kyll kuuldavasti on härrad Lumesadu ja Tuisk usinasti oma arvamust inimestele peale surumas, kuid paraku härra Põhjatuul ei lase neil siiapoole oma nägu näidata. Siiski teisipäeval natuke sadas ja kolmapäeval läks kaks meeskonda välja. Yks punt oli minu autos. Äratus oli kell 4 öösel ja väljasõit kell 5, kuna kella seitsmeks, mil algab siinmail tööpäev, pidid teatud objektid juba lumest puhastatud olema. Põhilisteks kohtadeks, mida me praegu koristame on erinevad kortermajad, samuti ka ridaelamud ja mõningad ärihooned. Ise-enesest midagi rasket pole. Kõik trepiesised ja varuväljapääsude esised tuleb lumest puhtaks lykata ning kus vaja, ka killustikku puistada. Mõni objekt võtab 4 mehe peale vahest ainult 5-10 minutit aega. Eks see aeg sõltub ka lume hulgast. Kolmapäeval kulus meil umbes 33 objekti puhastamiseks mitte liialt täpselt 9 tundi. Palju aega läks just objektilt objektile sõitmise peale ja töövahendite autost ja autosse tõstmise peale.

Alustuseks oli igatahes hea, et esimesel päeval ei pidanud ma oma kontoris istumisest lödiks jäänud lihaseid liialt kõvasti tapma. Mõningad lihased kyll andsid kergelt tunda järgmisel päeval, aga ei midagi hullu.Osad poisid said näiteks 26. detsembril oma esimesel tööpäeval 17 tundi jutti uhada. Eks sellist asja tuleb vbolla eneselegi veel ette, kui tuleb korraga palju lund ning lisaks tavatöödele peab ka katuseid puhastama. Palju sõltub ka sellest, kui palju mehi on võtta, kuna paraku tuleb siin äris tihtipeale kokku puutuda tegelastega, kes leiavad endale mõne teise töö ja teatavad sellest alles siis, kui nad peaksid objektile jõudma, aga alles siis nad mainivad, et nad on juba lahkunud. Sel juhul peavadki teised meeskonnad nende töö ka ära tegema ja päevad võivad maru pikaks venida. Raske on, aga õnneks palgapäevale mõtlemine pisut lohutab.

Praegu nagu polegi väga rohkem miskit kirjutada. Homme õhtul sõidan praeguste plaanide järgi Vantaasse langevarjur Mikaelile kylla ja meiega yhineb ka joomar-langevarjur Vellu. Plaanis on Mikaeli saunas end mõne kihiseva joogiga karastada. Aga kui homme otsustab mingi ime läbi tõhus kogus lund alla sadada, siis jätan selle sõidu ära, kuna pyhapa peaks siis kell 4 jälle end liikvele sättima.