Eluke muutus selliseks, et otsustasin
oma intellektuaalomandispetsialisti karjääri lõpetada eelmise
aasta lõpus. Sellega tekkis kohe kysimus, et mis saab edasi ja kust
kohast hakkab eurosid taskusse voolama, millega erinevad pangad
õnnelikuks teha ja ka enda makku aegajalt midagi rõõmustavat
sättida. CV sai interneeduse avarustesse yles riputatud ja isegi
tunti minu vastu mõnelt poolt huvi. Samas olen ma jälle nii laisk
loom, et kuidagi ei viitsinud liiga aktiivselt tööotsimisega
tegeleda. Lisaks sellele tundus väga ahvatlev mitte midagi teha
mingi aeg. Koondamisrahade najal see isegi natuke aega õnnestuks.
Paraku praktilisem pool mõistusest
ytles, et päris niisama seda asja jätta ei saa. Tuli meelde, et mu
tädipoeg J. tegeleb Helsinki piirkonnas lumekoristusega, millega
võib vabalt paar korda rohkem teenida, kui Eestis tavapärase
insenerina. See annaks kevadel rohkem aega miski päris töö leida
ilma, et peaks esimesest võimalusest kinni haarama. Ka tundus täitsa
hea ideena end paar-kolm kuud kevadeni tuulutada kontoris istumisest
ja miskit fyysilist tegevust vahepeal harrastada. Väike mure sellega
muidugi tekkis, et kui ma siin usinasti tööd teen, siis äkki
kevadel pole enam keskkeha kandis seda suurepärast ymarat
reservuaari, kuhu erinevad karastavad joogid sisse mahuksid. Igatahes
otsustasin sellega riskida.
Neljapäeval, 3. jaanuaril ostsin
K-Rautast hunniku tööriideid, järgmisel päeval käisin Soome
rohelise kaardi koolitusel ja õhtul kytsin juba Soome poole minema.
Helsinkis sain kenasti laeva pealt maha ja kirjutasin GPS-i aadressi
sisse, kuhu ma pidin kohale navigeerima. Kõik tundus ilus, aadressi
leidis aparaat yles ja puha, aga kui sõitma hakkasin, selgus, et GPS
arvas, et ma olen kusagil Lätis ja käskis mul 23 km pärast
vasakule keerata. Õnneks olin laeva peal google'i kaardi pealt paar
väljavõtet arvutisse teinud. Igatahes mälu järgi sain Helsinkist
välja sõidetud ja leidsin yles maantee, mis viib Tamperesse. Edasi
oli juba lihtne, tuli lihtsalt jälgida, millal näitab mingi äge
silt, et siit saab Klaukkala poole ära keerata.
Klaukkala on miski kyla või alev umbes
25-30 km kaugusel sadamast. Seal on J. rentinud yhe mõnusa maja, kus
ta pesitseb ning kuhu majutab ka mingi koguse töömehi.
Kui kohale jõudsin, siis oli siin
inimeste kontsentratsioon ysna suur, kuna J.-l olid kylas ka naine ja
lapsed. Lisaks elab siin ka täditytar Maarja kes firmas hull asjaajaja
on ning ka ise tihtipeale labida haarab. Ja veel 5 töömeest. Kogu
see punt pidi 3-toalises majas hakkama saama. J. pere oli yhes toas,
4 noort tyypi teises toas, mina, Maarja ja Risto saime horisontaalasendi
sisse võtta elutoas. Meenusid kohe Austraalia ajad, kus sai ka 12
inimest toas elatud. Aga Austraalias ei olnud meeldivat sauna majas,
mis siin õnneks on olemas. Natuke ebamugav muidugi on sellise
pundiga nii väikeses majas olla, aga kellelgi ei ole keelatud ise
oma raha eest endale korter või maja rentida, selle asemel, et need
paar kuud kannatada privaatsuse puudumise pärast, aga maksta elukoha
eest kordades väiksema summa.
Hoov on meil päris vahva. Just autode
koha pealt. J.-l on 2 autot, lisaks veel minul, Maarjal ja poistel. Ja
maja omaniku miski risu vedeleb veel siin ning mingi aeg oli J. naine yhe masinaga siin.
Pealik J. buss oli mingi aeg pisut ära
lagunenud. Poolass oli pooleks ning ka yks pidur oli tõhusalt peale
jäänud. Algul seisis see tänava ääres, aga nii seda jätta ei
saanud. Kuna kinni kiilunud piduriga autot oli suht niru mäest yles
hoovi vedada, siis sai veits aretatud. Tõstsime selle korra yles
ning asetasime ratta alla suure lumekyhvli. Ja ylesse me selle saime
nigu nipsti.
Päev hiljem või vist isegi samal
päeval tulid poisid linnast ja kirusid, et nende Passatil yks
tagaratas oli mingeid trikke teinud. Vaatlemisel selgus, et
rattalaagrist polnud suurt midagi järgi jäänud. Tahtsime seda
natuke paremini parkida, kus võtta ette esialgu lammutustööd ning
seejärel remonditööd. Ott sai umbes 5 meetrit autot liigutada, kui
ratas otsustas oma teed minna. Õnneks jäi ikka kuidagi rattakoopa
alla pidama ja masin ei kolksatanud rattarummu peale põrandale.
Peab ytlema, et poistel vedas, sest
enne seda olid nad kiirteel rõõmsalt 120 km/h uhanud. Kuna auto oli
väga halvasti blokeerimas tervet sissesõiduteed, tuli jälle midagi
välja mõelda, kuda see jalust ära saada. Kuna J. autoga oli
kogemus olemas, siis aitas jälle välja lumelabidas. Praeguseks on uued jupid juba hangitud ning käib lego kokkupanek.
|
polegi varem näinud, et sellises asendis rattapolte lahti keeratakse
|
Nyyd võiks siis siinsest tööst ka
rääkida. Idee poolest peaksin ma pikki päevi lund lykkama, aga
mida pole, on see valge ollus. Seega toimub päevad läbi yks paras
molutamine ja Eestist kaasa võetud karastusjookidega kõri
hellitamine. Mõni päev tagasi arvas J. et võiks vaadata
allkorrusele, kuhu maja omanik oli plaaninud sauna ehitada. Tundus
paljulubav ning ehitasime siia omale mõnusa pesa.
|
pilt on tehtud oma viimaste päevade põhiasendist voodis |
Ei saa seda just paleeks nimetada, aga
väga mõnus omaette koht kus rahulikult istuda, magada ja ka näiteks
karastavate jookidega oma vere koostist modifitseerida. Seda me ka
kohe pisut tegime.
|
tähelepanelikumad pildivaatajad näevad laual ka legendaarset HK Sininen vorsti |
Nii me siin elame ja ootame lund.
Eestis kyll kuuldavasti on härrad Lumesadu ja Tuisk usinasti oma
arvamust inimestele peale surumas, kuid paraku härra Põhjatuul ei
lase neil siiapoole oma nägu näidata. Siiski teisipäeval natuke
sadas ja kolmapäeval läks kaks meeskonda välja. Yks punt oli minu
autos. Äratus oli kell 4 öösel ja väljasõit kell 5, kuna kella
seitsmeks, mil algab siinmail tööpäev, pidid teatud objektid juba
lumest puhastatud olema. Põhilisteks kohtadeks, mida me praegu
koristame on erinevad kortermajad, samuti ka ridaelamud ja mõningad
ärihooned. Ise-enesest midagi rasket pole. Kõik trepiesised ja
varuväljapääsude esised tuleb lumest puhtaks lykata ning kus vaja,
ka killustikku puistada. Mõni objekt võtab 4 mehe peale vahest
ainult 5-10 minutit aega. Eks see aeg sõltub ka lume hulgast.
Kolmapäeval kulus meil umbes 33 objekti puhastamiseks mitte liialt
täpselt 9 tundi. Palju aega läks just objektilt objektile sõitmise
peale ja töövahendite autost ja autosse tõstmise peale.
Alustuseks oli igatahes hea, et
esimesel päeval ei pidanud ma oma kontoris istumisest lödiks jäänud
lihaseid liialt kõvasti tapma. Mõningad lihased kyll andsid kergelt
tunda järgmisel päeval, aga ei midagi hullu.Osad poisid said
näiteks 26. detsembril oma esimesel tööpäeval 17 tundi jutti
uhada. Eks sellist asja tuleb vbolla eneselegi veel ette, kui tuleb
korraga palju lund ning lisaks tavatöödele peab ka katuseid
puhastama. Palju sõltub ka sellest, kui palju mehi on võtta, kuna
paraku tuleb siin äris tihtipeale kokku puutuda tegelastega, kes
leiavad endale mõne teise töö ja teatavad sellest alles siis, kui
nad peaksid objektile jõudma, aga alles siis nad mainivad, et nad on
juba lahkunud. Sel juhul peavadki teised meeskonnad nende töö ka
ära tegema ja päevad võivad maru pikaks venida. Raske on, aga
õnneks palgapäevale mõtlemine pisut lohutab.
Praegu nagu polegi väga rohkem miskit
kirjutada. Homme õhtul sõidan praeguste plaanide järgi Vantaasse
langevarjur Mikaelile kylla ja meiega yhineb ka joomar-langevarjur
Vellu. Plaanis on Mikaeli saunas end mõne kihiseva joogiga
karastada. Aga kui homme otsustab mingi ime läbi tõhus kogus lund
alla sadada, siis jätan selle sõidu ära, kuna pyhapa peaks siis
kell 4 jälle end liikvele sättima.