VABALTKUKKUJAST SAI KALEVIPOEG

Eluke muutus selliseks, et otsustasin oma intellektuaalomandispetsialisti karjääri lõpetada eelmise aasta lõpus. Sellega tekkis kohe kysimus, et mis saab edasi ja kust kohast hakkab eurosid taskusse voolama, millega erinevad pangad õnnelikuks teha ja ka enda makku aegajalt midagi rõõmustavat sättida. CV sai interneeduse avarustesse yles riputatud ja isegi tunti minu vastu mõnelt poolt huvi. Samas olen ma jälle nii laisk loom, et kuidagi ei viitsinud liiga aktiivselt tööotsimisega tegeleda. Lisaks sellele tundus väga ahvatlev mitte midagi teha mingi aeg. Koondamisrahade najal see isegi natuke aega õnnestuks.

Paraku praktilisem pool mõistusest ytles, et päris niisama seda asja jätta ei saa. Tuli meelde, et mu tädipoeg J. tegeleb Helsinki piirkonnas lumekoristusega, millega võib vabalt paar korda rohkem teenida, kui Eestis tavapärase insenerina. See annaks kevadel rohkem aega miski päris töö leida ilma, et peaks esimesest võimalusest kinni haarama. Ka tundus täitsa hea ideena end paar-kolm kuud kevadeni tuulutada kontoris istumisest ja miskit fyysilist tegevust vahepeal harrastada. Väike mure sellega muidugi tekkis, et kui ma siin usinasti tööd teen, siis äkki kevadel pole enam keskkeha kandis seda suurepärast ymarat reservuaari, kuhu erinevad karastavad joogid sisse mahuksid. Igatahes otsustasin sellega riskida.

Neljapäeval, 3. jaanuaril ostsin K-Rautast hunniku tööriideid, järgmisel päeval käisin Soome rohelise kaardi koolitusel ja õhtul kytsin juba Soome poole minema. Helsinkis sain kenasti laeva pealt maha ja kirjutasin GPS-i aadressi sisse, kuhu ma pidin kohale navigeerima. Kõik tundus ilus, aadressi leidis aparaat yles ja puha, aga kui sõitma hakkasin, selgus, et GPS arvas, et ma olen kusagil Lätis ja käskis mul 23 km pärast vasakule keerata. Õnneks olin laeva peal google'i kaardi pealt paar väljavõtet arvutisse teinud. Igatahes mälu järgi sain Helsinkist välja sõidetud ja leidsin yles maantee, mis viib Tamperesse. Edasi oli juba lihtne, tuli lihtsalt jälgida, millal näitab mingi äge silt, et siit saab Klaukkala poole ära keerata.

Klaukkala on miski kyla või alev umbes 25-30 km kaugusel sadamast. Seal on J. rentinud yhe mõnusa maja, kus ta pesitseb ning kuhu majutab ka mingi koguse töömehi.

Kui kohale jõudsin, siis oli siin inimeste kontsentratsioon ysna suur, kuna J.-l olid kylas ka naine ja lapsed. Lisaks elab siin ka täditytar Maarja kes firmas hull asjaajaja on ning ka ise tihtipeale labida haarab. Ja veel 5 töömeest. Kogu see punt pidi 3-toalises majas hakkama saama. J. pere oli yhes toas, 4 noort tyypi teises toas, mina, Maarja ja Risto saime horisontaalasendi sisse võtta elutoas. Meenusid kohe Austraalia ajad, kus sai ka 12 inimest toas elatud. Aga Austraalias ei olnud meeldivat sauna majas, mis siin õnneks on olemas. Natuke ebamugav muidugi on sellise pundiga nii väikeses majas olla, aga kellelgi ei ole keelatud ise oma raha eest endale korter või maja rentida, selle asemel, et need paar kuud kannatada privaatsuse puudumise pärast, aga maksta elukoha eest kordades väiksema summa.

Hoov on meil päris vahva. Just autode koha pealt. J.-l on 2 autot, lisaks veel minul, Maarjal ja poistel. Ja maja omaniku miski risu vedeleb veel siin ning mingi aeg oli J. naine  yhe masinaga siin.

Pealik J. buss oli mingi aeg pisut ära lagunenud. Poolass oli pooleks ning ka yks pidur oli tõhusalt peale jäänud. Algul seisis see tänava ääres, aga nii seda jätta ei saanud. Kuna kinni kiilunud piduriga autot oli suht niru mäest yles hoovi vedada, siis sai veits aretatud. Tõstsime selle korra yles ning asetasime ratta alla suure lumekyhvli. Ja ylesse me selle saime nigu nipsti.

Päev hiljem või vist isegi samal päeval tulid poisid linnast ja kirusid, et nende Passatil yks tagaratas oli mingeid trikke teinud. Vaatlemisel selgus, et rattalaagrist polnud suurt midagi järgi jäänud. Tahtsime seda natuke paremini parkida, kus võtta ette esialgu lammutustööd ning seejärel remonditööd. Ott sai umbes 5 meetrit autot liigutada, kui ratas otsustas oma teed minna. Õnneks jäi ikka kuidagi rattakoopa alla pidama ja masin ei kolksatanud rattarummu peale põrandale.

Peab ytlema, et poistel vedas, sest enne seda olid nad kiirteel rõõmsalt 120 km/h uhanud. Kuna auto oli väga halvasti blokeerimas tervet sissesõiduteed, tuli jälle midagi välja mõelda, kuda see jalust ära saada. Kuna J. autoga oli kogemus olemas, siis aitas jälle välja lumelabidas. Praeguseks on uued jupid juba hangitud ning käib lego kokkupanek.

polegi varem näinud, et sellises asendis rattapolte lahti keeratakse

Nyyd võiks siis siinsest tööst ka rääkida. Idee poolest peaksin ma pikki päevi lund lykkama, aga mida pole, on see valge ollus. Seega toimub päevad läbi yks paras molutamine ja Eestist kaasa võetud karastusjookidega kõri hellitamine. Mõni päev tagasi arvas J. et võiks vaadata allkorrusele, kuhu maja omanik oli plaaninud sauna ehitada. Tundus paljulubav ning ehitasime siia omale mõnusa pesa.

pilt on tehtud oma viimaste päevade põhiasendist voodis

Ei saa seda just paleeks nimetada, aga väga mõnus omaette koht kus rahulikult istuda, magada ja ka näiteks karastavate jookidega oma vere koostist modifitseerida. Seda me ka kohe pisut tegime.

tähelepanelikumad pildivaatajad näevad laual ka legendaarset HK Sininen  vorsti

Nii me siin elame ja ootame lund. Eestis kyll kuuldavasti on härrad Lumesadu ja Tuisk usinasti oma arvamust inimestele peale surumas, kuid paraku härra Põhjatuul ei lase neil siiapoole oma nägu näidata. Siiski teisipäeval natuke sadas ja kolmapäeval läks kaks meeskonda välja. Yks punt oli minu autos. Äratus oli kell 4 öösel ja väljasõit kell 5, kuna kella seitsmeks, mil algab siinmail tööpäev, pidid teatud objektid juba lumest puhastatud olema. Põhilisteks kohtadeks, mida me praegu koristame on erinevad kortermajad, samuti ka ridaelamud ja mõningad ärihooned. Ise-enesest midagi rasket pole. Kõik trepiesised ja varuväljapääsude esised tuleb lumest puhtaks lykata ning kus vaja, ka killustikku puistada. Mõni objekt võtab 4 mehe peale vahest ainult 5-10 minutit aega. Eks see aeg sõltub ka lume hulgast. Kolmapäeval kulus meil umbes 33 objekti puhastamiseks mitte liialt täpselt 9 tundi. Palju aega läks just objektilt objektile sõitmise peale ja töövahendite autost ja autosse tõstmise peale.

Alustuseks oli igatahes hea, et esimesel päeval ei pidanud ma oma kontoris istumisest lödiks jäänud lihaseid liialt kõvasti tapma. Mõningad lihased kyll andsid kergelt tunda järgmisel päeval, aga ei midagi hullu.Osad poisid said näiteks 26. detsembril oma esimesel tööpäeval 17 tundi jutti uhada. Eks sellist asja tuleb vbolla eneselegi veel ette, kui tuleb korraga palju lund ning lisaks tavatöödele peab ka katuseid puhastama. Palju sõltub ka sellest, kui palju mehi on võtta, kuna paraku tuleb siin äris tihtipeale kokku puutuda tegelastega, kes leiavad endale mõne teise töö ja teatavad sellest alles siis, kui nad peaksid objektile jõudma, aga alles siis nad mainivad, et nad on juba lahkunud. Sel juhul peavadki teised meeskonnad nende töö ka ära tegema ja päevad võivad maru pikaks venida. Raske on, aga õnneks palgapäevale mõtlemine pisut lohutab.

Praegu nagu polegi väga rohkem miskit kirjutada. Homme õhtul sõidan praeguste plaanide järgi Vantaasse langevarjur Mikaelile kylla ja meiega yhineb ka joomar-langevarjur Vellu. Plaanis on Mikaeli saunas end mõne kihiseva joogiga karastada. Aga kui homme otsustab mingi ime läbi tõhus kogus lund alla sadada, siis jätan selle sõidu ära, kuna pyhapa peaks siis kell 4 jälle end liikvele sättima.