Selline pilt avanes mulle täna hommikul. Sellele eelnes rõdult vaatepilt, kuidas kaks härrasmeest, kes selle sõidukiga poodi läksid, tulid jalutades mööda teed  kodu poole. Ja keegi kolmas härrasmees, kellele see auto kuulub, magas ilmselt sel ajal Eestis sygavat und.

Eile hommikul sõitsid Maarja ja pealik Eestisse. Kuna prognooside järgi erilist tööpäeva oodata ei olnud täna, siis nii mõnigi mees asus katsetama, mis juhtub, kui kasutada oma organismi mõningate jookide filtreerimiseks. Igasugu huvitavaid asju syndis ikka sel õhtul ning hommikul pani punkti siis selline osav parkimine. Ja mis põhiline, kõik peale yhe mehe pidid siiski ka täna tööle minema. Õnneks ise olin eile madalat profiili hoidnud ja mingeid kummalisi vaevusi ei olnud, kuid paaril mehel olid esimesed tunnid õrnalt vaevarikkad.

Homme läheme mingi koolimaja katust lumest puhastama ja õhtul yritan viimase parvega Eesti poole liikuda, et esmaspäeval paari asutust kylastada.

Täna läksime tavapärasele lumeringile. Umbes peale kaheksandat objekti autot käima pannes tundsin kerget kärsahaisu. Mõni hetk hiljem ei saanud seda enam kergeks nimetada ning keskkonsooli vahelt hakkas sinist suitsu tulema. Syyte välja keerates õnneks see lõppes. Rohkem proovida ei julgenud, kuna turvakaalutlustel puudub mu masinas tulekustuti.

Maarja saatis oma autoga yhe tegelase järgi ning saime tööd jätkata. Hiljem rebis pealik mind enda autosse ja lohistasime minu sõiduki tagasi koju. Nyyd peab ilmselt internetist uurima hakkama, kuidas armatuurlaud välja katkuda ja seal taga juhtmeid taga ajada.

Päris kiire aeg on olnud vahepeal, õnneks ka mõningad syndmused, millest võib isegi miskit kokku kirjutada.

Eelmise nädala alguses kylastasin kodumaad korra. Teisipäeva õhtul kytsin taas yle mere põdramaale. Läksin kella viiese laevaga ja sellega tuli veel kaks siinset tegelast, et siis kolme inimese tõttu tasus juba autoga meile vastu tulla. Vastasel korral tulnuks bussidega majandada, mis on ilmselgelt ebameeldiv tegevus ja suhtkoht välistab laeva pealt odavate karastusjookide kaasa tarimise.

Helsingis ronisime laevalt maha ning Madisega terminaali jõudes avastasime, et Jüri oli tolli poolt rajalt maha võetud. Tegemist on suht tavalise nähtusega, et võetakse pisteliselt tegelasi vahele. Arvasime ka seekord, et ju nad loevad Jüri suitsupakid yle ja lastakse ta tulema. Ootasime pikalt ukse juures, aga keda välja ei ilmunud, oli Jüri. Mingi hetk läks Maarja asja uurima ning selgus, et Jüri oli arreteeritud. Imestasime kõik, et mille kuradiga ta siis hakkama oli saanud. Selgus, et tal oli mingi trahv aastast 2011 maksmata jäänud ja nyyd oli olukord selline, et tegelane oli tagaotsitavaks kuulutatud ning viidi sadamast otse vangi. Valikud olid kas istuda 13 päeva kongis või siis maksta trahv, 240 eurot, ära. Nii et siit vihje kõigile kalevipoegadele, et trahvid tasub ikka ära maksta, muidu võib juhtuda, et pistetakse kongi. Jüril paraku seda raha võtta ei olnud, aga meite pealik ikka järgmisel päeval läks ja lunastas härra välja.

Meie Madisega istusime siis rõõmsalt Maarja autosse ja lootsime poole tunni pärast juba sauna võtta ning mõnusasti kurku karastada mingisuguse imelise märjukesega, kuid nii see paraku ei läinud. Hoopis tööle pidime veel sel õhtul hakkama oma reisuriietes. Nu mis seal ikka, tund tiksus ja sai vähemasti eelootavaks nädalaks võileivaraha teenitud.

Muidu oli tore nädal, kuni pyhapäevani sai iga päev tööd rabada ja rikkust labidaga kokku kyhveldada, pyhapäeval aga mõnusasti leboasendis viibida.

Esmapa läks juba huvitavamaks. Tavalisel lumeringil veetsime 8,5 tundi umbes ning siis kutsuti miskeid katuseid puhastama. Terve kvartal oli täis 3 korruseliseid umbes 45 kraadise plekkkatusega maju. Ronisime siis aga mööda tuletõrjeredeleid ylesse ja asusime tööle.

Peab ytlema, et päris huvitav kogemus. Plekkkatus märja lumega on pehmelt öeldes väga vastikult libe. Ilma turvaköieta ei oleks juttugi seal midagi teha. Köied kylge ning lund lykkama. Meetod oli selline, et libistasid end mööda katust allapoole, kuni su jalge ette kogunes nii palju lund kokku, mis juba pidama jäi. Siis hakkasid kõrvalt lund samale tasemele allapoole kuhjama, et sai lund nii umbes poolteise kuni kahemeetriste ribade kaupa allapoole ajama hakata. Riba laiused väga laiad olla ei saanud, kuna sel juhul oleks köis liiga suure nurga alla jäänud ja libastumise hirmus see väga turvaline ei tundunud. Vastavalt kogemuste hulgale inimesed julgesid laiemaid ribasid teha. Paar meest mässasid nii, et nende jaoks tundus köis pigem segav faktor olevat. Isegi veits kõhe oli vaadata. Kõige kõhedam oli siis, kui jõudsid katuse alumise serva juurde, siis pidid mõnusa lumevalli, mida mööda oli vahva jalutada, kah alla lykkama. Siis jäi pidamiskohaks lumetõke. Kui kogu kraam oli alla lykatud, siis tuli end köit pidi kuidagi yles vinnata. Mõni mees tegi seda kuidagi põlvili vigurdades, aga lihtsam oli pysti köie abil yles kõndida, kasutades plekkkatuse valtsi kohti, kuhu peale astudes jalad väga ei libisenudki.

Kolmandal katusel oli aga selline olukord, et lund oli maru vähe. See tähendas seda, et võttis peaaegu pool katuse pikkust, et lund jalge alla nii palju koguneks, mis juba kandma hakkaks. Vot siis kiilus mul peas midagi korralikult kinni. Hakkasin kartma. Kohe nii hullusti, et tahtsin lausa hammastega katusest kinni hoida. Väga ebameeldiv olukord, peaks mainima. Eks ma siis hakkasin mõtlema selle peale kuidas ma varem hirmust yle saanud olen. Esimesed 30-35 langevarjuhypet ma kah sisuliselt iga kord lennukis värisesin hirmust. Aga iga kord sain sellest yle. Eks siis seekord kah peksin jõuga hirmu minema ja asusin tööd jätkama. Sain hakkama kyll, kuigi meeldiv just ei olnud.

Teisipäeval tuli minna samale objektile ja ylejäänud majad puhtaks lykata. Tõotas tulla pikk päev, seetõttu keskendusin hoolega ja peletasin hirmumõtted eemale. Täiesti edukalt. Esimesed katused suutsin isegi nii ära teha, et pyksid jäid kuivaks. Eelmisel päeval kui ikka kõhe hakkas, siis asetasid end kiiresti perseli vastu katust, mis tähendas väga kiirelt ylikylmi ja -märgi tööpykse.

Mingi poole päeva pealt hakkas väsimus juba peale tulema ja sellega kaasnes ka keskendumisvõime langus, mistõttu vaikselt hakkasin juba rohkem katuse ligi hoidma. Kui läksime viimasele katusele, mis meie grupil teha oli vaja, värisesin juba täitsa usinasti. Hoidsin end sajaga katuse ligi ja proovisin nägu teha, et kõik on kõige paremas korras. Kõige paremini see ilmselgelt välja ei tulnud, sest igasuguseid verbaalseid suguelundeid lendles minu ymber ikka väga tihedalt. Õnneks tööd ikka suutsin teha, kuigi oluliselt ettevaatlikumalt kui hommikul. Kõige hullem hetk oli siis, kui katus sai puhtaks, ronisin yles harja juures oleva kõndimisrenni peale ja tegin turvaköie allaronimiseks lahti. Vot siis oleks tahtnud lausa roomata mööda seda renni. Kuidagiviisi ikka kakerdasin redelini, seal juba teadsin, et iga redelipulgaga tuleb maapind lähemale.

Aga loomulikult ei jäänud see viimaseks katuseks. Kuna teised grupid olid saanud paar katust, kus oli eriti palju lund olnud, võtsid need neil nii kaua aega, et pidime yhe katuse veel tegema. Vot see oli halb uudis. Vaim oli keskendumisest väsinud ja pinge oli korra alla lastud seoses jutuga, et olime juba viimasel katusel. Vandusin ja hädaldasin seal all, aga midagi polnud teha, töö oli vaja valmis saada. Õnneks Jüri, kes oli meil all turvamas ja vilega märku andmas, kui inimesi liikus, arvas, et teeb selle viimase maja minu eest. Oi kui tänulik ma olin.

Ise-enesest ma ei saa hästi aru, kuidas ma siis nii põduralt seal esinesin. Omast arust ma kõige argpyksim inimene ei ole. On ju valjad seljas ja turvaköiega korralikult kinni, nii et isegi kui mingi jama oleks, siis maksimaalselt paar-kolm meetrit kukuks ja siis jääksid turvaliselt rippu. Minu puhul ei oleks seda kukkumist isegi nii palju olnud, kuna algajana ma kogu aeg sättisin köie pikkust, nii et yle poole meetri libisemist ei toimuks. Kordagi ei olnud varianti, et köis olnuks nii pikk, et isegi yle räästa serva oleks rippu jäänud. Aga ikka oli nii, et kui paaril korral jalgealune lumi yle räästaserva ajama pistis ja minul mõnikymmend sentimeetrit libisemist tekkis, enne kui köis mind peatas, kihutas syda juba paraja vingaaliga kusagile kummiku turvalisse säärde. Ise vaatasin kõrval, kuidas paar tegelast liiklesid ringi nagu mägikitsed, turvaköis lõdvalt taga lohisemas. Mõistus ytles, et midagi karta ju pole, aga ikka lõin vedelaks. Õnneks ma polnud ainuke, kes seal veits põdes, algajaid oli teisigi. A igaljuhul tundub mulle, et kõige turvalisem on ikka siis, kui minu ja maapinna vahel on vähemalt 1 km vaba õhku.

Kui kogu töö oli tehtud, selgus, et veel yhele objektile on vaja minna. Väga rõõmsaks see mind just ei teinud, kuna riided olid kõik läbimärjad ja suht läbi kylmunud olin. Seekord päästis mind see, et mu autol soojendus ei töötanud. Olime kahe autoga ja mõlemasse oli 5 inimest topitud. Uuel objektil aga oli vaja ainult 3 tegelast. Seega 2 inimest pidi paar tundi autos istuma. Minu autol aga teadupärast soojendus ei tööta ning need 2 oleksid väga ära kylmanud seal. Seetõttu saadeti mind koos 4 kõige lõdisevama mehega koju ära. Mina olin rahul.

Elamused aga ei olnud selleks õhtuks läbi. Kui Maarja koos meestega koju jõudis, selgus, et juba mitmeid kordi siin lehel mainitud Jüri oli magama jäänud autos. Ning totaalselt keeldus ärkamast ja yldse mingisuguseid elumärke peale hingamise näitama. Härral oli ilmselgelt jälle veresuhkur paigast ära ning taas tuli kiirabi kutsuda. Eks nad siis tulid ja putitasid härra uuesti jalgele. Nyyd oleme me siin kõik jälle targemad, et päevasel ajal kuskil autos või nii, ei tohi isegi lasta sel mehel magama jääda. Ei ole tal ka kerge elu..

Kolmapa oli kerge 7 tunnine lumering. Seal nägin täitsa vahvat vaatepilti, kuidas lumi suudab end katuselt vaikselt alla libistada. Samuti seda, kuidas traktoristid suudavad vahel meie tööd raskemaks teha.

Oleks te vaid kuulnud neid vandesõnu, mis Jüri teele saatis, seda olukorda nähes!

Eile oli vaba päev. Kyll oli hea. Enamuse päevast lihtsalt magasin maha, kuna iga kord kui voodis vedeledes arvuti lahti lõin, langes umbes 20 minuti pärast eesriie. Õhtu poole hakkasin tundma, kuidas kurk kergelt valulikuks tõmbab. Uhasin kõvasti taruvaiku kurku, kuid täna hommikul oli ikka asi nii valusaks läinud, et tekkis raskusi neelamisliigutustega. Ytlesin kohe pealikule, et võimalusel täna välja ei lähe vaid joon teed ja vanatallinnat vaheldumisi. Siiani on see ka õnnestunud.

Eile õhtul ka hakkasin mõistma, miks väidetavalt enamus soomes tööl käivatest meestest pidid siin kõrvalhyppeid tegema. Peab mainima, et kiusatusi tekib kyll:

Lõppu panen pildi yhest stiilinäitest, mis asendis siin härrad eile pidid vahepeal tööd tegema.

Täitsa vahva võib olla kõrge maja katuselt end niimoodi alla kyynitada.  Kuigi tegelikult peab mainima, et ma väga hullusti ei taha katsetada sellist tööasendit..

Ja just praegu, kui lõpetasin blogi kirjutamist, tuli info, et meie kangelane Jüri yritas yhel katusel natuke pilti taskusse asetada. Õnneks ta sai sellest varakult aru ja kolis sealt alla enne kui asi päris hulluks läks. Maarja tormas kohe igasugu söögikraamiga talle järele ja ta peaks varsti koju tagasi jõudma. Paistab, et seekord saab ilma kiirabita hakkama.

Eelmisel nädalal sai täitsa mõne elamuse

Esmaspäeval läksin lumeringile sellise härrasmehega, keda pooled meie majas elavad inimesed Jüriks kutsuvad. Sama nimega kutsuvad ka ylejäänud majakaaslased. Kõik oli tore ja ilus, kui järsku vist kolmandal objektil läks lõbusaks.

Tegemist oli suure keskusega, Jüri liikus eespool labidaga ja mina läksin kolaga järgi. Kolaks kutsume me neid laiu lykatavaid vidinaid, millega saab vähe tõhusama koguse lund korraga yhest kohast teise teisaldada. Mingi hetk jõudsin Jürile järgi ja avastasin, et tegelane istub miskise serva peal ja ilmselgelt pole tal hea olla. Hakkasin teda autosse talutama, et saab vähe puhata, ja siis tyyp mainis, et tal on suhkruhaigus ja kiiresti oleks midagi magusat vaja. Auto juures algasid tegelasel juba krambid, aga Jüri ytles, et kiirabi pole vaja, ainult et kiiresti vaja miskit syya.

Bensukani oli umbkaudu poolteist kilomeetrit ja peab ytlema, et päris kõhe oli sõita 80 km/h, kui kõrvalistmel miski mees oma lihaseid ei kontrolli ja tõmbleb ning krambitab. Turvavöö panin igatahes peale.. Bensujaama kõrvalt mäkdoonaldsist sain talle siis kokat ja miskeid suhkrukringleid. Kyllaltki huvitav, samas muidugi ka kõhe, oli vaadata, kuidas mees neid manustada yritas. Mingil hetkel suutis ta peaaegu tagaistmele ronida. Seda kusjuures esiistmete vahelt mitte yle nende. Paraku söögist-joogist ei paistnud erilist kasu olevat ja härrale tundus, et kõige mõistlikum on auto kõrvale lumme viskuda ja seal igasugu huvitavaid liigutusi harrastada. Hommikvõimlemise moodi see igatahes välja ei näinud. Sel hetkel otsustasin ikka kiirabi kasuks.

Kiirabil loomulikult läks aega ja mina ei osanud selle ajaga midagi peale hakata. Kõrvalt võis päris yllatav vaatepilt olla, kuidas yks mees tõmbab väliselt rahulikult suitsu ja tema kõrval maas viskleb teine krampides. Aga tõesti ei osanud midagi välja mõelda, kuidas tegelase kannatusi leevendada, polnud ju ma varem sellises situatsioonis olnud. Veits aja pärast ma vaatasin vähe ringi ja kui pilgu tagasi pöörasin, siis Jüri oli just pysti tõusnud, pyhkis pykse lumest puhtaks ja ytles, et nyyd on kõik korras. Nigu nipsti oli hoog ära kadunud, kui manustatud suhkur õigesse kohta jõudis. Igaljuhul ootasime kiirabi ära ja nood pumpasid talle ka veel igasugu asju sisse.

Pärast Jüri ytles, et tal on alati millegipärast komme, et kui hoog peale tuleb, siis ytleb, et kiirabi pole vaja, kuigi tegelikult just seda tuleb teha ja võimalikult kiiresti. Järgmine kord tean, kuigi ma siiralt loodan, et sellisesse olukorda ma enam ei satu.

A mis seal ikka, läksime aga ringi peale tagasi ja jätkasime tööd. Kuid peab mainima, et ega terve päev ei julgenud teda eriti silmist lasta ja iga kord kui ta korra puhkas või niisama kerge pausi tegi, oli mul hirm, et kas nyyd algab trall jälle pihta. Päeva lõpu poole mingi hetk sõitsime jälle kiiresti bensukasse, kui ta tundis, et kiirabi poolt manustatud asjad hakkavad mõju kaotama.

Teisipäeval olin Ristoga ringil ja kolmapäeval oli vaba päev. Neljapäeval jälle ring.

Reede hommikul saadeti mina, Risto ja Jüri miskise koolimaja katust puhastama. Öeldi, et peaks täitsa pika päeva sealt kirja saama. Ronisime siis usinasti katusele mööda seina peal olevat redelit. Ma yldiselt kõrguse suhtes liialt tundlik ei ole, aga 5. korrusele minnes võttis kõhedaks kyll, mingit turvaköit või asja ju ronimise hetkel ei ole. Yleval katusel muidugi oleme rakmetes ja köiega ikka kenasti kinni kuskil.

Peab ytlema, et jälle oli Jüril vist halb päev. Kõigepealt suutis ta yhe labida pooleks murda, mis seal ikka, tõi alt järgmise. A see vist talle ka väga ei meeldinud, kuna suutis selle alla pillata. Umbes sel ajal tuli koolist miski asjapulk ja selgitas, et tegelikult meil eriti ei olegi seal vaja midagi teha, ainult paarist kohast serva pealt lumi ära ajada. Suurivaevu saime kõigest kaks tundi kirja.

Peale seda saadeti meid järgmisele objektile. Mingi ridaelamu katus vajas puhastamist. Selgitati meile, et kogu lumi katuselt minema ja kusjuures ainult yhte kylge võis seda maha lykata, teise poole sodi tuli yle harja tassida. Hindasime olukorda ja helistasime Maarjale, et saatku meile kohe kõvasti mehi juurde koos lisavarustusega, kuna muidu me jääksime sinna vähemalt poole ööni. Tunni aja pärast oligi 4 tegelast veel juures ja töö hakkas kiiremini kohe liikuma. Ja siis ilmus välja mingi kohalik tegelane, kes ytles, et me teeme kõike valesti jne. Et alla ei tohi lund yldse visata ja peame ainult päris äärest räästad ära puhastama. Ja mis kõige toredam, lund ei tohi alla visata vaid peame selle sättima katusel kohtadesse, kus seda vähem oli ja siis seal veel selle siledaks patsutama, et tuul ei hakkaks lumetykke alla puhuma.

Yhesõnaga pidime tegelema millegagi, mida viisakaid sõnu kasutades võiks parajaks pornoks nimetada. Vahepeal tuli veel firma, kelle kaudu me tööd saame, esindaja kohale, kes jälle mingit muud juttu ajas. Kogu rahvas oli suhteliselt närvilised seal, kuna kogu aeg jutt muutus, mida teha ja mida mitte.

Miskisel hetkel kuulsin tyypide poolt vandumist ja hõikeid. Vaatasin ka sinnapoole ja arvake ära, kas ma seal teiste hulgas Jüri nägin? Loomulikult mitte! Tema hea päev oli sellega jätkunud, et ta katuselt alla sadas. Poolel teel veel lõhkus miskise varikatuse ära. Kuna tegemist oli suht lameda katusega madala majaga, siis keegi turvaköisi ei kasutanud. Sama maja madalus päästis ka Jüri, kes vähimatki viga õnneks ei saanud.

Pärast veel selgus, et see ei olnudki ainult 1 ridamaja, vaid et seal on veel 3 maja, millest yhe tegime ära ja teisi kahte mindi tegema täna. Lisaks peab veel Maarja ära klattima selle lõhutud varikatuse teema, mis ei pruugi kõige lihtsam olla, kuna seal pidid kaks juristi elama.

Laupäev oli suht vastik päev. Selles suhtes oli muidugi tore, et sai tööd teha, aga tööks oli paraku peaaegu puhas jää lõhkumine. Töötunde tuli 6 ja umbes 5 sellest lõhkusime lihtsalt jääd. Nu selliste vidinatega, mis näevad välja nagu kõplad, aga on ära unustatud ots kõveraks painutada. Peab ytlema, et randmetele see harrastussport just meeltmööda ei ole. Need lõid ikka korralikult tuld. Jää oli ka väga jäik kuidagi ning otse loomulikult graniitkillustikku täis. Vandesõnu lendas sel päeval rohkem kui rubla eest. Vahepeal veel sidus keegi oma koeravolaski meie lähedale käsipuu kylge. See sell muidugi arvas, et need 2 eestlast on tema lähedal ainult selleks, et tal oleks kellegi peale haukudes aega viita. Eks siis tema haukus ja meie vandusime, harmoonia missugune! Rõve ja raske oli, aga mis seal ikka kurta, töö on töö ja tunnipalk jooksis, teised tegelased istusid kodus.

Mis mind veel päeva jooksul häiris, oli see, et paljud inimesed tulid minuga nii möödaminnes juttu puhuma. Just minuga, mitte minu kõrval oleva Inoga, kes mõistab soome keelt. Minul paraku on arusaamisega tuntavaid raskusi. Pooled jutupuhujad olid muidugi laupäeva lõuna ajaks end tõhusa auru alla juba joonud, mis diktsioonile ja jutu arusaadavusele veel lisaks jälje jätsid.

Täna sõidan korra Eestisse, et seal miskitest ametiasutustest läbi astuda ja pealiku auto kodust purgisuppi ja moosi täis laduda. Ilmselt tuleb ka mõned gaseeritud joogid kaasa võtta. Kuna täna oli oht, et tuleb tööd, siis plaan oli selline, et kella 10.30-ni ootame Otiga kõnet ja siis liigume 14.00 laeva peale. Vahepeal aga arvas pealik, et ega ikka tööd ei tule ja me võiksime 11.30 laeva peale end sättida. See tähendas, et pidime 10 minutiga end valmis panema ja minema sõitma. Õnneks jätsin kiiruga ainult paar tähtsamat asja maha. Autosse istudes veel selgus tõsiasi, et Oti vana Passati aku on elektrilises mõttes täiesti ohutu. Õnneks selle sõiduki saime kiirelt käima lykatud ja jõudsime kenasti sadamasse ning eelviimase autona laeva peale.