Auto ostmise lugu

Ahoi!

Kuna tulevane elu- ja töökoht on suht nõmedalt igasugu asulatest väljas, siis mõnusamaks äraolemiseks tundisn, et vajan autot. Tegelikult oleks vaja ka langevarju, et odavamalt hypata, aga kahjuks mõlema jaoks mul pappi ei ole. Tegelt saaks ka mõlemad osta, aga siis peaksin need nii odavad ostma, et auto ei oleks sõidukõlbulik ja langevari poleks hyppekõlbulik. Loogiliselt võttes oleks pidand siis valik langema hyppevarustuse peale, aga siiski otsustasin auto kasuks.
Plaan oli siis esmapa tegelema hakata. Lausa ennastsalgava innukusega suutsin end juba kella kolmeks linna raamatukokku internetti vedada. Järgnes mitmetunnine surfamine myygikuulutuste vahel. Otsisin autot, mille ostmine koos dokustaatide vormistamisega jääks 2000 taala piiresse. Soovitavalt universaalkerega. Esialgu otsisin eramyyjate käest, kuna neilt pidi väidetavalt odavam olema. Otsisin miski viis varianti välja ja leidsin, et selleks päevaks on tehtud kyll.
Teisipäev. See oli yhtlasi ka see päev, mil pidin Leah juurest välja kolima. Leppisin temaga enne kokku, et mu suur seljakott jääb sinna paariks päevaks, kuni ma sellele oma vinge autoga järele tulen. Ööbima pidin Kaie juures. Miski pealelõunal helistasin yhele sellile, kes myys universaalkerega Audi 100. Tegemist oli ikke korralikult austraalia keelt valdava mehega, kellest ma telefonis mitte halligi aru ei saanud. Kuidagi pika pusimise peale leppisime kokku, et lähen tema poole kella kuueks õhtul. Andis aadressi kah, mida ma siis netist kaartide pealt otsima hakkasin, aga kahjuks ei leidnud. Lahendasin asja nii, et sain vahepeal kokku Kaiega, kes neid ozze paremini mõistab. Tänu temale saimegi õige aadressi teada, ning ka seda et kesklinnast on sinna 10 minutit. Mis seal ikke, istusin taksosse ja ytlesin aadressi. Vastu kysiti, et milline eeslinn, kuna seda tänavat on kahes kohas ja need on sisuliselt erinevates linna otstes. Kõllasin siis uuesti automyyjale ja too ytles, et tal tuli miskit vahele ja et kohtume parem järgmisel hommikul. Maksin ilusti taksojuhile 3.20 raisatud aja eest ja läksime laiali. Ööbima läksin siis Kaie vingesse korterisse mitte nii vinge diivani peale.
Kolmapäev. Hommikul kohe uhasin Audit vaatama. Miski 1,5 tundi sõitsin kuskile päraperse. Jõudsin kohale, vaatan, audi tänava ääres. Väljastpoolt igati viisakas ja ostusoovi tekitav. Helistan siis vanale, et tulgu välja, kui vastu tuli pikk pikk aussikeelne mulin, mille viimane lause oli see, et ta siiski ei myy seda. Raipenahk ei võinud siis eelmisel õhtul seda välja mõelda! Kolistasin siis linna tagasi. Kõllasin miskile tegelasele, kes myys mitsubishi lancerit, 91 aasta oma, kahjuks sedaan. Seekord sain ma omaniku jutust palju paremini aru, hiljem selgus põhjus, kuna tegemist olid miskist Balkani riigist sisserännanutega. Tädi teadis isegi õige bussiliini öelda ja samuti ka peatuse nime, kuhu ta pidi mulle autoga järele tulema. Igaks juhuks tegin veel printScreeni sealtkandi kaardist. Mis seal ikke, sõitsin kohale, ronin peatuses maha, võtan kaardi lahti, aga mida kaardil pole, on see tänav, kus ma maha olin tulnud. Helistan siis tädile, et olen siin ja siin, kui tädi juba pistis ahastama, et hoopis vale koht jne, et ma istugu bussile ja sõitku edasi kuni miski peatuseni, mis minu kõrvus kostis "Callstop" või miskit. Ei viitsind täpsemalt kysida, mõtlesin, et kyll ma sarnase kõlaga peatuse ikke ära tunnen. Sõitsin siis bussiga rõõmsalt edasi ja jõudsin lõpppeatusesse :D Kaks tundi olin juba seigelnud ja kopp oli täiega ees. Otsustasin, et kui tagasiteel ei suuda kohta leida, siis loobun sellest variandist. Õnneks siiski tänavanimede järgi kaarti uurides suutsin õige koha välja peilida ja siis jõudis ka kohale, mida tädi oli mõelnud. Ta oli öelnud, et peatuses, mille kõrval on car shop. Nuh, niipalju siis minu suurepärasest ingliskeelest arusaamise võimest... Kohapeal siis peremees ajab auto välja. Ma vaatan, et ohoo, sitaks hea näeb välja vana auto kohta. Istun sisse, imestus läheb veel suuremaks, et jumala vinge näeb välja. Kysisin ka proovisõitu teha, masin astub edasi mis hirmus. Jama muidugi on see, et siin kõik sõidavad valel pool teed, ka rool on autos valel pool. Väga harjumatu oli auto vasakut nurka tunnetada. Korra sõitsin miskist teeäärde pargitud autost nii napilt mööda, et auto omaniku kangestumist oli lausa silmatorkavalt näha. Nuh, mina olin masinast täiesti sillas, aga miski tundus valesti, et kuidagi liiga hea masin nii odava raha eest. Lõpuks siis selgus tõde. Nimelt tegelastel oli kaks autot myygis olnud, yks 91 aasta ja teine 2000 aasta. See odav, mida mina tahtsin, oli juba ammu myydud, aga kuulutust polnud kustutatud. Vandusime autoomanikuga mõlemad veidi aega eneste rahustuseks. A yks oli selleks hetkeks selge, et enam ma eraomanikke ei otsi vaid lähen kohe kuskile diileri juurde. Õhtul oli veel probleem magamiskoha leidmisega. Nimelt Kaie, kelle juurde ma lootsin minna, ei võtnud telefoni vastu. Sammusin siis backpackersite motelli otsima. Esimeses olid kohad kõik täis, teises ruumi oli, aga nõuti, et ma pean kohale ilmuma täismõõdus seljakotiga. Naljakas. Selle peale sõitsin Leah poole ja magasin seal põrandal magamiskotis.
Neljapäev ehk siis täna. Hommikul vedasin end juba kella yheksaks miski diileri juurde. Kahjuks oli seal platsil ainult miski 15-20 autot ja tulin sealt suht kiirelt tulema, kuna miskit ilusat ei paistnud.
Järgmise juures oli juba miski 150 masinat hinnaklassis 400-5000 taala. Tundsin, et siit juba võib miskit saada. Suht kiirelt jäi silma mulle kolm universaalkerega masinat. Kysisin myyjalt võtmeid, too andis, aga yhe kohta ytles kohe, et see on ilgem saan, et ära seda parem vaata. Teine masin oli yks Ford Falcon. Igati kena, CD mängija isegi sees, nipsust läks käima, konditsioneer tegi kylma kah. Teen kapoti lahti, vaatan, 4 liitrit. Nunih, mõtlesin, et siukest bensuröövlit ma kah ei osta ja läksin teist vaatama. Too oli Toyota Camry, palju sitemas seisus, aga see-eest väiksema mootoriga, nimelt 3,8 liitrit. Otsisin tykk aega miskit ökonoomsemat masinat, aga kõik need väiksemad paistsid täielikud risud välja.
Hing himustas hirmsasti seda Falconit ja lõpuks otsustasingi selle kasuks. (Siia tulevad homme pildid) Proovisõidu tegin kah, miskit kolinat kusagil polnud, ainult roolivõim kriuksus, kui täiesti yhte serva rool keerata. Mis seal ikka, hinnaks 1350 taala ja igasugu paberid veel 530 otsa. Ja nyyd alles läks lõbusaks. Nimelt tehnilise ylevaatuse koht asus miski 8 km kaugusel ja sealt veel edasi oli siis nö ARK, kust pidin saama numbrimärgid. Õnneks nad lahkelt kinkisid mulle telefoniraamatu, kus on linna kaart sees ja joonistasid mulle ilusti teekonna peale. Tundub lihtne, aga ega ikke ei ole kyll, kui kogu aeg pead end jälgima, et õiges sõidureas oleksid. Ääretult raske oli sellele lisaks veel miskeid tänavasilte vahtida. Esimese laksuga sõitsin muidugi õigest kohast mööda. Õnneks jagasin selle lahti ja suutsin siiski tagasi seigelda. Teh ylevaatusel öeldi, et miskid vidinad tagasilla kyljes natu logisevad. Aru ei saanud, mis need on, aga kui kysisin, kui palju nendega sõita kannatab, siis ytles vana, et igavesti, lihtsalt vahel aukudes on kolksu kuulda. Muus osas pidi masin vägagi heas korras paistma. Hea uudis minule.
Järgmiseks kohaks oli siis nö ARK. Sinna sain juba esimese laksuga kohale. Seal aga selgus, et neile ei sobi see, kui ma lihtsalt Kaie aadressi neile annan, vaid Kaie peab ise kah miskisuguse blanketi ära täitma. Sel hetkel sai selgeks, et täna ma lennuväljale sõidetud ei saa, kuna Kaie asub täiesti kesklinnas, kuhu ma autoga sõita kohe mitte ei tahtnud. Mis seal ikke, läksin lähedalasuvasse ostukeskusesse sööma ja lennuka tarbeks provianti ostma. Auto tarbeks ostsin ka kasti õlut, et ta ikke kestaks.. Otsustasin oodata umbes kella kuueni, et suurem liiklus mööda läheks, enne kui yritan läbi kesklinna Kaie juure koju kärutada. Kõige naljakam on see, et sain selle ylesandega edukalt hakkama, ainult yhes kohas keerasin valesti, aga selle jagasin kah kärmelt lahti. Kui kohale jõudsin, siis olin muidugi umbes samamoodi läbi higistanud kui esimesel päeval raske kotiga mööda linna kolades. Kuna Kaie on veel tööl, siis tulin raamatukokku netti oma väikestest seiklustest pajatama. Hiljem saame siin kokku ning loodan, et mulle ka öömaja pakutakse. Eriti soovin ma, et mulle pakutaks võimalust maja hoovis olevas basseinis hulpida. Ujuda ma ilmselt ei viitsiks, tahaks lihtsalt jahedas vees hõljuda ja mitte ennast liigutada. Õnneks homme on yhte ARK-i suht lähedal minna ja see jääb veel peaaegu sama tee peale, mis kaudu ma pärast linnast välja sõidan. Nii et homme vast saan kõik paberid korda ja põrutan ära maale.
Uhh, jälle sai miski ilmatupikk tekst..