Natuke turisti tegemisi

20.05

Nunih! Sai siiber sellest dropzone’is konutamisest ja otsustasin vähe liigutada end. Nimelt plaaniks siis kuni reedeni ringi sõita ja vaatamisväärsustega tutvuda. Reedel lennukale tagasi ja peale seda esmaspäeva lõuna paiku põrutan juba täiega minema. Põhja poole.

Eile peale lõunat saigi siis asjad autosse loobitud ja sõitma hakatud. Läksin lähimasse keskusesse, Toowoombasse, et sealt infopunktist kõvasti voldikuid ja trääni hankida. Et ikke teaks kah kuhu minna. Lisaks otsustasin ka kylastada Rogerit, et kysida, miks ta juba kuu aega lennukal pole olnud. Suutsin isegi Rogeri kodunt leida. Ja sel hetkel, kui ta ei maganud. Selgus nimelt, et ta sai end nii raske fyysilise töö peale, et peab seetõttu iga öö vähemalt 11 tundi magama, et välja puhata. Samuti on väsimus tal põhjuseks, miks ta lennukal pole käind. Krt, kuu ajaga peaks ju raske tööga ka yks inime ää harjuma. Lisaks pole tal miski tõeliselt head fyysilist vormi nõudev töö, lihtsalt on saekaatris abiline. Vahet pole, igatahes otsustasin kasutada tema kylalistetoa laia voodit selle öö mööda veetmiseks ning väljasõit pidi olema hommikul kell 7.

Täna hommikul põrutasin kohe siis Bunya Mountains rahvuspargi poole. Kirjade järgi pidi 110 km olema. Teel sinna nägin esimest korda siis päris känguru moodi känguru. Tegelikult ta ikke see õige känguru polnud, vaid selle pisike versioon, vallabi. Oli teine nii kenasti maantee ääres, miski auto poolt mäsaks sõidetud.. Otsustasin Bunya rahvusparki sõita mitte kõige suuremat maanteed, vaid mööda miskit otseteed, kus isegi olid teeviidad olemas. See oli õige otsus, sai näha nii mõndagi huvitavat. Esiteks lookles tee kynkliku maastiku vahel, mis oli enamvähem täpselt piisavalt ilus, et ka mulle muljet avaldada. Teine teema olid teed ise. Tavaline maantee oli ikke suht sitt, kohati tundus hullem, kui eesti teed, ainuke erinevus, et löökaugud puudusid, aga muidu ikke loopis autot sinna tänna nii mis hirmus. Lisaks nägin veel eriti lahedat tee versiooni. Nimelt oli mitmes kohas ainult yhe auto laiune asfalti riba ja kõrval oli kruus. Nii et kui keegi vastu tuli, siis lihtsalt tõmbasid pool autot kruusa peale. Päris hea idee asfalti raha kokku hoidmiseks, kui on teada, et tee on suht vähese liiklusega. Lisaks sellele oli veel sarnast yherealist asfaltteed, mille kylgedel kruusa ei olnud, lihtsalt niidetud hein. Tee oli ise käänuline, mäest yles-alla kogu aeg, nii et vastutulevat autot on väga raske märgata, aga see-eest oli uhkelt yleval märk, et yle 100 km/h kiirusega ei tohi sõita. Krt, mul oli 60-ga sõites juba kergelt kahtlane olemine.

Rahvuspark asetses ise kõrgustikul, kuhu tuli yles sõita mööda ääretult kitsast ja järsku teed. Vastutuleva auto mööda laskmiseks kohti nappis. Kyll aga lisas kindlust see, et olid olemas märgid, mis soovitasid rekadel kiirust maha võtta. Õnneks yhtegi rekat ei olnud mind lömastamas või siis tee kõrvale järsku orgu lykkamas. Väga kihvt oli. Ylesse jõudes leidsin kohe miski matkaraja, kuhu siis uljalt sammud seadsin. Pildi järgi eriti pikk maa ei tundunud olevat, seega igaks juhuks jätsin veepudeli autosse. Kokkuvõttes kolistasin mööda vihmametsa ligi 3 tundi ringi. Väga ilus oli. Vahepeal tihe mets, nii et päikestki pold õigesti näha, siis aga oli jälle miski vabam plats, kust avanes kaunis vaade kõrgendikku ymbritsevatele orgudele. Vahepeal sain õrna ehmatuse osaliseks kah. Jalutasin rahulikult, kui kuulsin kuskilt lähedalt miskit ruigamist ja siis jooksumydinat. Eesti metsas oleksin ma hääle ja mydina/ragina järgi pakkunud, et tegemist on metsseaga, aga oma geograafilise asukoha tõttu pean siiski pakkuma, et tegemist oli miskit liiki känguruga. Kahjuks tihedas võsas looma ennast ei näinud, rääkimata pildistamisest.

Peale esimest matkarada sõitsin vähe edasi ja jõudsin õigesse kohta. Looduspargi infokeskusesse. Selgus et enamus matkaradu algavad hoopis sealt. Mis seal ikke, seekord võtsin veepudeli kaasa ja põrutasin metsa. Maru äge oli kyll ikke. Osad puud olid siukesed, et võtad meetrise jupi, lõhud ära ja pool talve kyttepuude mure lahendatud. Lisaks oli veel mitmeid koske, mis kahjuks olid kuiva aastaaja tõttu peaaegu kuivad. Kolasin õhtul kella viieni ringi, kui juba hämarduma hakkas. Päris ära väsitas. Ei viitsi loodust kirjeldada, vaadake parem pilte.

Peale kerget võileiba asusin teele Crows Nesti rahvuspargi poole, et seal ööbida ning kohe hommikul matkaradadele tormata. Veidi maad peale Bunya rahvuspargist välja saamist nägin leeke. Paras ports puid ja põõsaid põles. Õnneks kyll mitte päris metsa sees vaid miski lagendiku servas. Ei hakanud lähemalt uurima minema vaid otsustasin esimesse majja sisse põigata, mis tee peale ette jääb, ning seal asjast rääkida. Pole ju mul aimugi, mis tuletõrje number siin maal on ja lisaks jääksin totaalselt hätta, kui peaksin tulekahju asukohta kirjeldama. Lisaks sõitis sealt just yks teine auto kah mööda ja ma jäin lootma, et too tegelane kah tegeleb asjaga. Minu plaan oli kahjuks nõrk. Nimelt sattusin miski eriti pisikese ja sita kruusatee peale, kus lähima 10 km jooksul polnud yhtegi farmi ega maja. Ainult mõned wallaby’d, kellest napilt suutsin mööda põigata. Lõpuks yks maja tuli, aga enne seda oli mulle paar autot vastu jõudnud sõita ja otsustasin loota, et kyll nood ka tuld märkavad ja minu vilets tegutsemine ei põhjusta miskit suuremat metsatulekahjut. Peale seda kärutasin ilusti Crows Nesti rahvuspargi laagriplatsile. Siin on olemas igasugu prygikastid, peldikud ja isegi duss. Kuigi ainult kylma veega. Telkimise ja yldse kogu jura kasutamise eest kysivad nad 4 ja pool dollarit. Miskit kassapidajat siin ei ole ja sa saad kas miskisse kasti sularaha jätta või siis kirjutada oma krediitkaardi andmed. Lisaks pead ka täitma miski paberi, mille siis jätad auto või karavani aknale nähtavasse kohta. Seda käiakse aegajalt kontrollimas. Ma ise kyll arvan, et ma lasen hommikul varavalges siit jalga ja jätan maksmata. Pole kyll ilus, aga mis teha, kui krediitkaart juba väga väikseid numbreid enda peal näitab.. Og, nyyd magama.

21.05.08

Öö ei kujunenud just selliseks, nagu plaanis oli. Nimelt selgus, et minu ebatõenäoliselt hea ja vägagi odav magamiskott ei toimi rõskes vihmametsas kohe yldse. Pool ööd lõdisesin. Õnneks sai kell kuus ja hakkas valgeks minema. Ronisin rooli ja läksin vähekeseks sõitma, et mootor soojaks saaks ja kytte käima panemisest kasu oleks. Võdisesin algul nii kõvasti, et oli raskusi juhtimisega. Miski poole tunni pärast olin Crows Nesti rahvuspargis tagasi ja asutasin end matkarajale. Päike kyll juba õrnalt paistis, aga metsa sees oli endiselt rõvedalt kylm. Õnneks liikumine andis sooja. Koht oli sigailus ikke. Miskis orus või siis kanjonis olid miskid kärestikud ja miski äge kosk. Kahjuks aga on tegemist veevaese aastaajaga ning need olid sisuliselt kuivad. Kyll aga võis aimata, milline äge veemöll seal vesisel aastaajal võib olla. Mingi maa kosest edasi oli yks eriti äge koht. Kitsaste kaljuseinte vahel oli imeilus järveke. Meeletu soov tekkis sinna ujuma minna, aga kahjuks oli veel öine kylm kontides ja ei tahtnud asja hullemaks ajada. Veidi maad edasi sai ronida yhe kalju otsa, kust avanes suht hea vaade sellele orule. Kaljuservalt pidi alla olema 120 meetrit kukkumist. Ja just selle serva peal peesitasid hommikuse päikese käes kaks vallabit. Sain nood isegi pildile. Auto juurde tagasi minnes astusin parkla kõrval olevast peldikust läbi ja oma suureks rõõmuks nägin seal ka pisikest kraanikaussi. Sai siis seal end natu kasitud ja õhk autos oli peale seda ka nina kaudu hingatav.

Edasi viis tee mind Cressbrook’i järve äärde. Tee peal oli seal tõkkepuu, mille liigutamiseks pidi 2 taala plönnima. Mõte käis kyll sellise ylekohtuse asja tõttu ots ringi keerata, aga siis hakkas mind huvitama, et mida nad siis selle 2 taala eest pakuvad. Selgus, et seal oli eriti suur laagri- ja pikniku ala. Väga suurel maa-alal, kenasti järve ääres. Järv oli ka yhtlasi lähimate asulate veehoidla. Seal oli kohe eriti palju varjualuseid istumiskohti, peldikuid, grillimiskohti ja isegi dussiruumid. Koha kasutamine maksis 6,6 taala öö. Ma siis mõtlesin, et ööd ma seal ei veeda, seega maksma ei pea ma midagi. Ning astusin rõõmsalt dussi alla. Peale seda oli autos õhk kohe veelgi meeldivam.

Siis põrutasin Ravensbourne’i rahvusparki. Matkaradadele tormates tundus algul, et tegemist on samasuguse vihmametsaga, mida ma juba näinud olen ja see tõmbas entusiasmi natuke maha. Siis aga avastasin kaardilt kirja, et yhes nurgas peaksid miskid koopad olema. Kuna ma juba lapsest peale olen unistanud kuhugisse koopasse ihuyksi ära eksimisest, siis kiirenes matkasamm kohe tuntavalt. Kohapeal selgus, et tegemist oli lihtsalt miskite kaljueenditega, kuhu oleks paras vihma eest varju minnes kylili visata. Tuju langes jälle paar pygalat ja korra tekkis idee, et ma matkaraja kaugeimat otsa ei lähegi vaatama. Õnneks siiski läksin, sest see oli eriti äge koht. Siuke kitsas kaljune org, kus põhjas väike oja ja see kõik oli täis palmipuid. Maru ilus! Olen rõõmus, et laiskus minust võitu ei saanud.

Metsast väljas, oli kell umbes neli õhtul. Oli selge, et kuskile mujale matkarajale ma enam ei jõua. Kuna asusin sel hetkel Toowombast miski 30 km kaugusel, siis otsustasin, et ei hakka sel ööl autos kylmetama vaid maandun jälle Rogeri juures. Jõudsin sinna parasjagu selleks ajaks, kui ta töölt tuli. Hea inimesena ta mind ka õnneks pikalt ei saatnud.

Veits aja pärast käin veel korra poes ning siis kolin ilmselt magama ära, et homme hommikul jälle kella seitsmest rooli istuda ja austraaliat avastama minna.

22.05

Täna omk ajasin perse maast lahti jälle kell 7. Esimese asjana tahtsin kylastada Toowombast umbes 40 km kaugusel olevat sõjaväe lennunduse muuseumit. Kahjuks see avati alles kell 10 ja ma pidin 2 tundi värava taga autos vedelema. A asi oli ootamist väärt. Võite piltide pealt veenduda.

Teiseks atraktsiooniks tänaseks päevaks oli mõeldud Piltonis asuv loomaaed. Veidi raskusi oli selle koha leidmiseks, aga lõpuks olin õiges kohas. Väravas selgus, et see koht on avatud ainult nädalavahetusteti, ning mul polnud seal midagi teha. Mis seal ikke, kuna turismikaart ymbruskohas midagi huvitavat ei näidanud, siis kupatasin lennuka poole ajama. Plaanis oli õhtuks nagunii sinna jõuda, sest ei olnud mingit isu jälle autos kylmetada. Lisaks lootsin, et ehk on reedel mõned tõusud ja saaksin ehk hypata. Tee, mida mööda sõitsin, oli kõige ilusam tee, mida näinud olen. Kulges mägede kylgedel ja orgude põhjas. Väga ilus oli.

Klubisse jõudes selgus, et homseks ei ole yhtegi hyppamise broneeringut ja tõenäoliselt tuleb igav päev. Ega selle uudise peale ei osanudki muud teha kui alustada koduõlle manustamist. Täitsa joodav kraam, gaas on sees ja paistab peaaegu läbi. Maitse on selline lahja, aga mitte vilets. Kangust eriti ei ole minu arust, aga naljakal kombel saksa poiss Markus juba lällab kergelt. Mina siin õlle kõrval olen enamus ajast piltidele kommentaare kirjutanud ning nyyd siis see viimane postitus.

Ja muuseas, kui keegi ei ole avastanud, siis mul on galeriis kõvasti rohkem pilte yleval, kui need, mis mul blogis linkidena antud on. Täna nimelt yks tegelane ei olnud neid muid pilte avastanud. Nii et vaadake galeriid vähe laiema pilguga, kui ainult need yksikud lingid blogist.