Viimane õhtu siin

Reedel lebotasin niisama. Koristasin oma autot, lootes leida yles suurepärast sveitsi armee taskunuga, mille hea ja kaunis Janne mulle kunagi kinkis. Kahjuks minu tegevust ei saatnud meeliylendavalt rõõmu tegev edu. Kahju. Eriti on raskendatud nyyd konservide avamine, kuna pean kasutama totaalselt ebamugavalt nyridat sööginuga. On veel miski lootus, et see leitakse siit klubist millagi yles, aga eriti selle peale ei looda, igaks juhuks siiski jätsin neile enda meili aadressi. Teine asi, mis reedel tehtud sai, oli yhenduse võtmine APF-iga oma pakkija litsentsi asjus. Ja rõõm, oh rõõm! Nad olid mu paberid yles leidnud ja sain litsentsi kätte. Paberid kyll tulevad postiga kunagi hiljem, aga litsentsi olemasolu saab online kontrollida. See tähendab seda, et saan juba raha eest pakkida.
Laupäeval läkski pakkimine lahti. Kuna väga palju tandemeid ja õpilasi ei olnud, siis oli aega ka ise hypata. Tegime Markusega mõlemad kaks hypet. Mina kasutasin kauni kaameratibi varustust jälle. Esimese hyppe tegin koos L J -ga 2-way. On yks suht kogenud hyppaja, aga minuga 2-way tegemine oli tegelikult keelatud, kuna minul ei olnud B katti. A kattiga tegelastega võivad siin ainult instruktorid hypata. Aga me sest ei hoolind ja õhus proovisime yhte B kati eksami harjutust, mis tuli mul suht pandavalt välja. Arvestades, et lendasin esimest korda teise tegelasega koos nii, et ei olnud algusest lõpuni kontaktis. Põhiline puudujääk minu poolt oli see, et ei suutnud eriti hästi kylg ees liikuda. Muidu leveli hoidmine tuli yllatavalt hästi välja. Instruktorilt pidin hypperaamatusse kyll allkirja poolenisti välja petma. Nimelt võtsin allkirja enne, kui raamatusse kirjutasin, et tegemist oli 2-way-ga. Tegelikult hullu poleks ka olnud, teine instruktor oli meie hyppest teadlik ja tal oli suva.
Lõbusamaks läks hiljem. Meie maandumisala kõrval oli varem heinamaa, praegu on seal aga niidetud heinamaa rohkete heinapallidega. Ja otse loomulikult Markus kiindus yhte heinapalli nii meeletult, et otsustas yhte heinapalli lähemalt tundma õppida. Kuna ta kasutas suht uut 170 ruutjalast Sabre 2, siis oli esimene intiimkontakt kyllaltki kiire hoo pealt. Tulemuseks murtud käsi. Päris naljakas nägi see oma ebaloomulikus asendis välja. Kohalikus haiglas selgitati välja, et käsi vajab operatsiooni. Kahjuks ei ole ta siiani haiglast välja pääsenud ja lähemaid kommentaare ei tea. Igatahes temal on jama majas. Ta viisa kehtiv veel 3 kuud, aga tal oleks vaja teha põllutööd umbes 2,5 kuud, et saada viisapikendust veel yheks aastaks. Seda ta suht kindlalt nyyd teha ei saa, lisaks ei saa ta ka oma B katti ära teha, millest tal puudub umbes 4 hypet. Ehk siis täitsa perses värk tema jaoks..
Kui Markus autoga ära viidi, siis läks ka pimedaks ja hyppepäev lõpetati. Kõik see rahvas hakkas yksmeelselt suure mõnuga jahedat kesvamärjukest tarvitama. Sel hetkel mõistsin pakkijatöö miinuseid. Nimelt oli mul sel hetkel jäänud veel 6 varju pakkida. Sain meeliylendava tegevusega yhineda jupp aega hiljem.
Tänane päev oli täitsa hull. Oli miski 7 tandemit ja ilgem persetäis õpilasi. Markus rivist väljas, Rogerit polnud. Seega olin ainuke pakkija. Õnneks tuli kohale yks pakkimise õpilane, kes juba õpilasvarje suht ilma kontrollijata suutis pakkida. Tema mind päästis. Õpilasvarjud jätsin suht suures osas temale, ainult kontrollisin teda, millega kaasnes õnneks ka tasu kukkumine minu kontole. Ise rabasin siis peamiselt tandemitega ja kaameratibi varjuga, mõned õpilasvarjud kah vahele. Lisaks veel tegin yhe hyppe vahepeal, mis lisas veel yhe uue ja libeda sabre pakkimise. Hyppasin sama varjuga, millega Markus eile oma trikke tegi. Väga mõnus ja kiire. Wingload minu kaalu juures oli ka päris meeldiv. Maandusin kenasti 5m raadiusega ringi, aga kahjuks mitte ilusti jalgadele vaid kasutasin lisatoetuspunktina ära oma perse. Punkt muidugi on suht tagasihoidlikult öeldud selle organi kohta.. Seda kõike loomulikult irvitava publiku nina all. Teisele hyppele kahjuks ei saanud minna, kuna läks ära pimedaks.
Praegu vedelen ja trimpan vaikselt õlut. 4 varju on veel pakkimata, aga pakin need hommikul. Peale seda siis põrutan minema siit. Naljakas on muidugi see, et just täna helistas mulle yks töövahendaja ja pakkus tööd, kahjuks on mul otsus juba tehtud ja lasen siit jalga. Klubil nähtavasti siin rõõmu kui palju, kui kaks pakkijat järsku ära kaovad. Alles jäid ainult instruktorid, kes ei viitsi ise halligi pakkida ja paar-kolm õpilast, kes jälle vajavad järelvalvet. Muidugi saaks järelvalvet ka Markus oma kipsis käega teha, aga tont teab, mida tema nyyd ette võtab, sest ta leiab kah, et on liiga kauaks yhele kohale vedelema jäänud. Ja ilma hyppamisvõimaluseta tal siin palju rõõme pole.
Tänase peatyki lõpp.