Täna siis lõpuks õnnestus! Sai vanale 76 aasta usa armee ymmargusele varjule static line kylge pandud ning asi hyppevalmis seatud. Tykk aega oli juramist, sest John päris täpselt ei mäletanud, kuda kõike tegema pidi. Lõpuks siiski sai kõik meelde tuletatud. Vari selga ja lennukisse. Häda oli Saraga, kuna tema pidi mind lennukist viskama, aga ta polnud kunagi varem ymmargust varju visanud. A nuh, lootsin, et ta mind kusagile kaugele ei viska. Kõrgust anti mulle umbes 750 meetrit ja välja pidin hyppama nagu õpilane. Ehk siis tiivatala kylge rippu ja siis tavaline painutus kuni varju avanemiseni. Nii saigi tehtud, vari ilusti lahti ja alustasin maandumisplatsi poole lendamist. Pidin terve tee allatuult lendama, et majale võimalikult lähedale jõuda, aga miski 300 meetrit oleks võinud lähemale jõuda, oleks maandumine paremini filmi peale jäänud. Mingi hetk panen filmilõigu kah kuskile yles. Sara filmis mind lennukist ja Sam maalt, yhtteist jäi lindile kah. Maandudes tuli maapind ikke kuradi kiirelt vastu, kuna tegemist oli varjuga, mis mõeldud vähe kergematele meestele. Algul John mind sellega yles lasta ei tahtnudki, aga ma kinnitasin talle, et kyll ma maandutud saan. Nii oligi, et tegin kena maandumisuperpalli ja häda polnud midagi. Võrreldes eelmiste ymmargustega oli ikke kõva mats kyll. Pysti poleks miski valemiga suutnud maanduda. A tunne on siiamaani hea. Kohalikud siin ikke imestasid, et mis mind sundis seda tegema, ei suutnud mind kuidagi mõista.
Lisaks põhisyndmusele sai täna ka pakkimiseksami kõik etapid lõpetatud. Omme läheb asi posti ja siis jääb ainult oodata, millal APF mu litsentsi kinnitab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
JEEEE - siirad õnnesoovid!
Muide, kui lennukal pärast kõnet rahvale rääkisin, millega hakkama said, siis ka mõni meie kärss küsis, et miks Sa sellega hüpata tahtsid ;)
Post a Comment