Nunih, palju vett on merre voolanud peale viimast postitust. Ilmselt natuke rohkem veini on kõrist alla voolanud. Elan endiselt Hunter Valley’s. Praeguse bossi juures on tööd kuni tuleva esmapani, siis peab vbolla siit jalga laskma. Võibolla õnnestub kuskil teise kontraktori juures tööd leida, siis jään siia veel umbes nädalaks.
Iseenesest on lahe, et võimalusi on palju. Yks võimalus, et minna Melbourne’i poole, siiski eriti hea ei ole, kuna sealkandis on kõik maha põlenud ja tööd oleks ainult vabatahtlikuna tuld kustutades või siis laga koristades. Kahjuks selle eest ei maksta. Tulekahjud eriti lähedale mulle ei jõudnud, aga siinne piirkond kuulutati kõrge riskiastmega piirkonnaks. Nyyd on kaks päeva vihma ladistanud, nii et arvan, et enam ohtu pole.
Teine idee oli suunduda Benny ja Karliga läänerannikul asuva Perthi poole. Kuna sinna on miski 4000 kilomeetrit, siis oleks plaanis vahepeal mõnes tööhostelis peatuda ja raha teenida. Samas aga yks tuttav prantslanna, kes praegu Perthis on, ytles, et seal pole hetkel sittagi tööd. Samuti on läänerannik piirkond, mis praegu kõige rohkem kannatab majanduslanguse käes.
Kolmandaks mõtlesin, et läheks Brisbane lähedale. Peaaegu samasse kohta, kus ma yhes langevarjuklubis 2 kuud konutasin. Miski 10 kilomeetrit eemal. Seal on praegu kaks Eesti sõpra, Ints ja Elton. Nagu ma aru sain, siis sealkandis tööd peaks olema. See variant oleks päris lahe, näeks oma eesti sõpru ja samuti tuttavaid sealsest langevarjuklubist. Muidugi kes vähegi Intsu ja Eltonit tunnevad, teavad, et nendega koos läheb raudselt sihukeseks andmiseks, et maks ragiseb.
Neljas idee tekkis alles paar päeva tagasi. Tasmaania. Kuna koht on sigailus ja see on kindlalt mul reisiplaanis sees, siis miks mitte sinna kohe minna. Seal pidi õunte hooaeg ka kohe-kohe pihta hakkama, nii et tööd peaks ka leidma. Lisaks kogu see loodus ja muu sudi. Tähendaks see muidugi läbi tulekahjude piirkonna kärutamist, mis võib asja natuke masendav-eksootiliseks muuta.
Viies idee oli otsida lähikonnas miski muu viinamarja korjamise koht, kus hooaeg veel kestab. Richard ja Külli sõidsidki miski 4 tunni kaugusele viinamarjaistandusse. Äkki leiaks isegi seal tööd?
Kuues idee oli panna auto ja iseend rongi peale ning kärutada põhjarannikul olevasse Darwin’isse. Seal on see häda, et märg hooaeg algab kohe-kohe. See tähendab räiget palavust ja ylikõrget õhuniiskust. Selle eest targemad inimesed lahkuvad piirkonnast, mistõttu tekib alati suur tööjõu puudus ja tasuvat tööd on ysna kerge leida. Kui ainult miski valemi suudaks leiutada, kuda sellises kliimas ellu jääda.
Valikuid on palju, lisaks veel tahab Benny minuga kaasa tulla, nii et tema arvamusega pean vist kah pisut arvestama. Arvan, et umbes teisipäeval, tunnike enne hostelist lahkumist tuleb paari minutiga miski otsus vastu võtta ja see ellu viia.
Vahepeal on igasugust nalja saanud. Väga lõbus oli yhel öösel, kui ärkasin selle peale, et kõrval telgis elavad eesti tytarlapsed, kyllaltki svipsised, hakkasid arutama Flo yle. Et kuda ta ikke suudleb ja mis ta ikke teeb. Võrdlesid ja puha. Mul oli väga lõbus kuulata. Hommikul selgus, et tytarlapsed sellest ise mitte halligi ei mäletanud, siis oli lõbus nende mälu värskendada. Palusid mul lubada, et ma sellest Flo’le ei räägiks, aga sellist totrat lubadust ma loomulikult ei andnud. Hiljem sai sel teemal hulgaliselt nalja. Krt, nalja on siin ikke iga päev saanud, aga kui vaja lõbusad pajatused kirja panna, siis ei karga midagi pähe.
Yleeile hakkas siin vihma ladistama. Oh seda paanikat. Euroopa inimesed ju julgevad telki kasutada ainult siis, kui telki tegelikult yldse vajagi pole. Telgid olid nii yles pandud, et hakkasid vihma sisse laskma, yhed iirlased olid koguni ukse lahti jätnud. Täielik paanika. Eesti tydrukute telgil oli vihmakate katki, nii et kogu telk ujus. Nii oligi, et mõlematele eesti tydrukutele anti ööseks tuba, kahele iirlasele anti voodikohad ning lisaks nendele magas kaks tyypi omaalgatuslikult teleka toas diivanitel. Mu enda telk lasi kah ikke tõhusalt vett sisse, aga seeeest välja ei läind tilkagi, ikkagi veekindel. Põhjus oli väga lihtne, telk oli pystitatud minu poolt täiesti suvaliselt ja kui sadama hakkas, siis lootsin, et midagi hullu vast pole. Kokkuvõttes polnudki hullu. Vett oli sees kyll hulgaliselt, aga kummimadrats oli kõrgem ning tekk ja magamiskott olid kah enamvähem kuivad. Magasin sygavalt nagu lapsuke.
Eile võtsin end nii palju kokku, et kuivatasin teki ära ja panin telgi vihmakatte nii korralikult peale, et sealt ei tohiks enam midagi läbi tulla. Praegu ladistab täiesti arvestatavalt, nii et õhtul saab näha, kuda asi toimib. Igatahes peetakse mind siin natuke segaseks, et ma sellise ilmaga täiesti rahul oma telgiga olen. Krt, ma olen palju hullemate ilmadega ilma telgita metsas olnud. Mitte et ma seda nii kõvasti nautisin, aga siinne olukord on nagu sanatoorium võrreldes mõne ööga, mis ma kuskil põõsa all vhma käes värisedes veetnud olen. Muidugi sooja aluspesu jõin ikke enne selga.
Aitab kyll. Tahaks midagi veel kirjutada, aga noh, ei tule vaimu peale! No ei tule vaimu peale!