Kolmapäeva õhtul hostelisse tagasi jõudes ootas mind minu suureks yllatuseks teade, et olen järgmiseks päevaks tööle pandud.
Neljapäeval oli tööl käimine päris lahe. Maad oli sinna vaja maha kärutada 90 kilomeetrit, mis tähendas, et enne kuut tuli juba startida. Kõik oli ilus ja lilleline kuni yhel hetkel tuli tõdeda, et sihtpunktiks olev farm asub kuskil vägagi mägises kohas. Ega häda poleks olnudki, kui mu sõiduk oleks heas tehnilises korras. Kahjuks aga seisin yhel hetkel, peale mõnekilomeetrist mäkketõusu, silmitsi keeva jahutusveega. Sai siis auto kenasti tee äärde pargitud. Millegipärast oli mul farmeri telefoninumber kaasas ja sai teade edastatud, et jõuame veits aega hiljem kohale. Probleemi ei tekkinud vähimatki sellest. See oli selline mõnus algus päevale. Peale tööd oli ees ootamas aga järgmine katsumus. Bensupaak oli tyhi ja lähima tanklani 30 km. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et bensunäidiku seier punasest joonest nii palju allapoole veel liikuma on võimeline. Peaks järgmine kord proovima, äkki seier teeb tiiru peale ja saaks tasuta täis paagi. Täiesti uskumatul kombel jõudsin siiski tanklani välja. Senimaani olin arvanud, et mu masina kytusemahuti mahutab 70 liitrit. Varasematel aegadel oli mul paar korda õnnestunud tankida 69 liitri kandis ja siis alati mõtlesin, et oh, vedas, et paak sisuliselt kuiv, aga ei jäänud tee äärde! Seekord aga õnnestus paaki 74,45 !!! liitrit valada. Vot see oli alles yllatus. Igatahes on nyyd hea teada, et kui seier punase peal on, siis pole veel niiväga vaja muretseda, võib rahulikult järgmist tanklat ootama jääda, kui lähima tankla uksepiida värv ei meeldi.
Tööd selles farmis jatkus kolm päeva ainult. Korjasime yhe Lõuna-Aafriklase juures kiivisid. Kasvatusmeetod on päris muhe. Põlla peal on postid, mille vahele sittakanti traate veetud. Kiivipuud või kiivipõõsad on nagu ronitaimed, mis siis traatide peal aega surnuks löövad ja ajaviiteks miskeid purakaid marju kokku keevitavad. Kiivid siis ripuvad hajameelselt umbes 20-40 cm kõrgusel pea kohal. Korjamine tähendas päev läbi pea kuklas ja käed yleval tegutsemist. Ise-enesest suht kerge töö, kuna ylekaalulisega need viljad just ei hiilga. Paraku kippus selg ja õlad ikke kyllaltki valusaks kiskuma. Aga jälle aitas väike meenutus paprika korjamisest ning töö tundus hetkega lihtne ja mugav.
Täna vedelesin päev läbi klubis ja pakkisin varje. Natuke jälle taskuraha. Õhtul hostelisse saabudes nägin siin nelja uut eestlast. Meid on siin hetkel nyyd seitse. Nimed ma igaks juhuks unustasin suurt hoolsust yles näidates ära. Eks ma homme kysin yle. Ja ylehomme. Loodetavasti mitte enam neljapäeval. Ajasin kahe härrasega pisut juttu kah. Yhel hetkel läks jutt interneti peale. Kuulsin, et yhenduse saamine on maailma kõige lihtsam asi. Paned aga telefoni arvutile taha ja net tuleb mis koliseb. Eriti palju ei maksa kah. Kui ma ääriveeri mainisin, et äkki selleks on vaja miskit moodsat telefoni, sain vastu kysimuse, et mis mobiili mina siis kasutan. Vastuse peale, et vana hea Nokia 6100, ajas vestluskaaslane silmad punni, justkui vaataks pealt kuidas naabri kaheaastane hallikarva kassirajakas tema kapsasupi taldrikusse situb. Kuulsin, et isegi muuseumite jaoks peaks see mudel liialt vana olema. Tegemist oli miski EMT myygimehega, kes telefonidega juba 8 aastat vägagi lähedalt on tutvust teinud. Sain lyhikese ajaga igasugu imeasju kuulda. Ei olegi need telefonid tänapäeval enam helistamiseks mõeldud. Helistamine on lihtsalt yks väike ja tähtsusetu kõrvalfunktsioon. Varsti ilmselt kaob see kah ära.
Nyyd peaks tuttu kolima. Homme on äratus kell viis kymme. Väljasõit tööle kell viis nelikymmend viis. Mida teen, seda ei tea. Igaks juhuks võtan võileiva ja veepudeli kaasa..
Sunday, March 22, 2009
Wednesday, March 18, 2009
18.03.2009
Täna olen pool päeva klubis istunud. Otsin internetist tööd. Miks? sest hosteli omaniku lubadus mulle 100 protsenti töö leida ei pidanud vett. Nii et reedeõhtune napsutamine läks ikke täie ette!
Asi on lausa nii kehva, et juba kolm päeva pole ma tööd teha saanud. Loodedtavasti ikke neljapa ja reede saan rabada, muidu läheb rahaliselt maru keeruliseks. Ja ehk on nädalavahetusel kõvasti pakkimist, saab sealt ka natu lisaraha. Varjude pakkimise raha oli mul kyll plaanis maha hypata samas klubis, aga kui ikke olukord kehva, siis tuleb hyppamine unustada.
Eile öösel nägin unes, kuda ma peaaegu sõin kapsarulle. Peaaegu seetõttu, et jõudsin need ainult yles soojendada, enne kui ärkasin. Nii et hetkel on Ly pannipitsa langenud mu eesti söögiunistuste pingereas teisele kohale langenud..
Asi on lausa nii kehva, et juba kolm päeva pole ma tööd teha saanud. Loodedtavasti ikke neljapa ja reede saan rabada, muidu läheb rahaliselt maru keeruliseks. Ja ehk on nädalavahetusel kõvasti pakkimist, saab sealt ka natu lisaraha. Varjude pakkimise raha oli mul kyll plaanis maha hypata samas klubis, aga kui ikke olukord kehva, siis tuleb hyppamine unustada.
Eile öösel nägin unes, kuda ma peaaegu sõin kapsarulle. Peaaegu seetõttu, et jõudsin need ainult yles soojendada, enne kui ärkasin. Nii et hetkel on Ly pannipitsa langenud mu eesti söögiunistuste pingereas teisele kohale langenud..
13.03.2009
Tere. Kuidas sinul läheb? Minul läheb hästi.
Pyhapa ronisin Laydley’sse, Home Style Hostelisse, kus mind ootasid Ints ja Elton. Nii kui autost välja astusin, kargas 5 sekundi pärast Elton ligi ja 15 sekundit hiljem Ints. Nii kärmet vastuvõttu ei oodanud. Arvasin, et enne ikke saan hosteli omanikuga raha ja muud teemad sirgeks rääkida. Naljakas oli see, et hosteli omanik Anette vestles minuga vist ainult 2 minutit. Ytles, et Elton näitab mulle toa ja palus, et ma liiga palju ei läbustaks siin. Kui kysisin, et miks ta minult ohjeldamatut pummeldamist eeldab, selgus, et Ints ja Elton olid minust korraliku ylevaate teinud. Igasugust laimu olid kokku rääkinud, et mulle meeldib õlut juua jne. Kust krt nad kyll seda võtsid? Mainisin Anette’ile, et mul pole raha yyri maksta, et äkki saan esimese nädala võlgu elada. Ja kui ei saa, siis pean Intsult või Eltonilt raha laenama. Selle peale kukkus omanik täie häälega naerma ja mainis, et need kaks vennikest on siin hostelis kõige vaesemad tegelased, kellel pole isegi korraliku toidu jaoks raha. Õnneks sai siiski võlgu elamise kokkulepe ära tehtud.
Kokkuleppe peale võtsime siis kõvasti veini õhtul. Kaks eestlast olid veel siin. Kõige naljakam oli see, et yks tyyp, Martin, oli mu blogi varem lugenud. Adre oli ta saanud yhe yhise sõbra, Eero Jaagu, käest saanud. Maailm on väike!
Esmapa asusin tööle. Ma arvan, et mu töökoht oleks peaaegu kõikide pedede unistus, sest töö oli suures lillefarmis. Igast vikerkaarevärvilisi lilli oli kõik kohad täis. Elu seal oli kah suht lihtne, tuli päev läbi miskeid lillepotte yhest kohast teise tassida. Ei midagi rasket. Yhel päeval oli väga sitt, kuna võtsin kasutusele teised jalanõud, mis siit hostelist leidsin. Väga mugavad esimesel proovimisel, aga peale 16 minutit tööd mõistsin, et minu Alpi saabastes laiutama harjunud varvastele on need liiga kitsad. Kuna sel päeval töötasin seal koos Intsuga, siis õnneks saime tööd nii jaotada, et mina pidin vähem kõndima. Sellegipoolest olid jalad õhtuks ikke täiega valusad ja villis. Õnneks sain miskid teised käimad järgnevateks päevadeks.
Täna oli tööl eriti lebo. Palju tööd ei olnud ja palju oli 5 minutilisi pause, kus ei olnud mitte halligi teha. Lõpetasime ka juba kell pool yks. Siis aga tuli uudis, mis mõjus nagu poolik ämber kylma vett krae vahele või siis õrn kannahoop kubemesse, oleneb, mida keegi eelistab. Sain teada, et minu töö seal kohas on möödas. Töö, mis juttude järgi pidi olema hea ja pikk ning mille pärast ma 800 km maha kärutasin. Õnneks hostelis Anette rahustas mind maha ja ytles, et kuna mul on auto ja ma olen eurooplane, siis tal ei ole probleemi mulle uus töö leida. See jutt mulle juba meeldis. Eriti ei ole tahtmist jälle kusagile uude kohta kärutada. Hea oleks siin lebotada ja nädalavahetusti langevarjuklubis hängida. Eks paistab.
Mis muud? Hostel on poolenisti täis asiaate. Kõlab nagu paradiis, kahjuks aga pole ma nii palju ylekaalulisi aasia tydrukuid varem näinud. Siiamaani on iga kuues või seitsmes olnud selline pehmema poolne, aga siin on enamus ikka sellised ilusad hamburgeri armastaja näoga. A muidu on seltskond päris tore, nii nagu enamuses hostelites. Nalja saab. Hea on veel see, et piljard on tasuta. Tavaliselt ikke nööritakse miski 2 dollarit mängu pealt.
Tänaseks õhtuks ostsin 4 liitrit veini, et oma pettumus töökoha kaotamise yle ära uputada. Anette’i sõnade peale, et mul uus töö olemas, kadus kyll peamine põhjus veini konsumeerimiseks ära, aga krt, nii nõrk mees ma ka pole, et miskite pisiasjade pärast oma ilusaid plaane muudan. Ints kah ärkas just yles, nii et tõotab ilus õhtu tulla. Magas ta vahepeal seetõttu, et tal oli vaba päev ja ta kasutas seda otstarbekalt ära. Nyyd algab tal siis uus ring. Homse varjude pakkimise pärast ma väga ei muretse, kuna viimane nädal aega on alati hommikuti olnud väga sombune ilm, nii et tõenäoliselt hommikul palju ei hypata. Seega on mul aega rahulikult magada ja kui jalg jälle kannatab gaasipedaali tallata, siis vaikselt klubi poole kärutada.
Over and out!
Pyhapa ronisin Laydley’sse, Home Style Hostelisse, kus mind ootasid Ints ja Elton. Nii kui autost välja astusin, kargas 5 sekundi pärast Elton ligi ja 15 sekundit hiljem Ints. Nii kärmet vastuvõttu ei oodanud. Arvasin, et enne ikke saan hosteli omanikuga raha ja muud teemad sirgeks rääkida. Naljakas oli see, et hosteli omanik Anette vestles minuga vist ainult 2 minutit. Ytles, et Elton näitab mulle toa ja palus, et ma liiga palju ei läbustaks siin. Kui kysisin, et miks ta minult ohjeldamatut pummeldamist eeldab, selgus, et Ints ja Elton olid minust korraliku ylevaate teinud. Igasugust laimu olid kokku rääkinud, et mulle meeldib õlut juua jne. Kust krt nad kyll seda võtsid? Mainisin Anette’ile, et mul pole raha yyri maksta, et äkki saan esimese nädala võlgu elada. Ja kui ei saa, siis pean Intsult või Eltonilt raha laenama. Selle peale kukkus omanik täie häälega naerma ja mainis, et need kaks vennikest on siin hostelis kõige vaesemad tegelased, kellel pole isegi korraliku toidu jaoks raha. Õnneks sai siiski võlgu elamise kokkulepe ära tehtud.
Kokkuleppe peale võtsime siis kõvasti veini õhtul. Kaks eestlast olid veel siin. Kõige naljakam oli see, et yks tyyp, Martin, oli mu blogi varem lugenud. Adre oli ta saanud yhe yhise sõbra, Eero Jaagu, käest saanud. Maailm on väike!
Esmapa asusin tööle. Ma arvan, et mu töökoht oleks peaaegu kõikide pedede unistus, sest töö oli suures lillefarmis. Igast vikerkaarevärvilisi lilli oli kõik kohad täis. Elu seal oli kah suht lihtne, tuli päev läbi miskeid lillepotte yhest kohast teise tassida. Ei midagi rasket. Yhel päeval oli väga sitt, kuna võtsin kasutusele teised jalanõud, mis siit hostelist leidsin. Väga mugavad esimesel proovimisel, aga peale 16 minutit tööd mõistsin, et minu Alpi saabastes laiutama harjunud varvastele on need liiga kitsad. Kuna sel päeval töötasin seal koos Intsuga, siis õnneks saime tööd nii jaotada, et mina pidin vähem kõndima. Sellegipoolest olid jalad õhtuks ikke täiega valusad ja villis. Õnneks sain miskid teised käimad järgnevateks päevadeks.
Täna oli tööl eriti lebo. Palju tööd ei olnud ja palju oli 5 minutilisi pause, kus ei olnud mitte halligi teha. Lõpetasime ka juba kell pool yks. Siis aga tuli uudis, mis mõjus nagu poolik ämber kylma vett krae vahele või siis õrn kannahoop kubemesse, oleneb, mida keegi eelistab. Sain teada, et minu töö seal kohas on möödas. Töö, mis juttude järgi pidi olema hea ja pikk ning mille pärast ma 800 km maha kärutasin. Õnneks hostelis Anette rahustas mind maha ja ytles, et kuna mul on auto ja ma olen eurooplane, siis tal ei ole probleemi mulle uus töö leida. See jutt mulle juba meeldis. Eriti ei ole tahtmist jälle kusagile uude kohta kärutada. Hea oleks siin lebotada ja nädalavahetusti langevarjuklubis hängida. Eks paistab.
Mis muud? Hostel on poolenisti täis asiaate. Kõlab nagu paradiis, kahjuks aga pole ma nii palju ylekaalulisi aasia tydrukuid varem näinud. Siiamaani on iga kuues või seitsmes olnud selline pehmema poolne, aga siin on enamus ikka sellised ilusad hamburgeri armastaja näoga. A muidu on seltskond päris tore, nii nagu enamuses hostelites. Nalja saab. Hea on veel see, et piljard on tasuta. Tavaliselt ikke nööritakse miski 2 dollarit mängu pealt.
Tänaseks õhtuks ostsin 4 liitrit veini, et oma pettumus töökoha kaotamise yle ära uputada. Anette’i sõnade peale, et mul uus töö olemas, kadus kyll peamine põhjus veini konsumeerimiseks ära, aga krt, nii nõrk mees ma ka pole, et miskite pisiasjade pärast oma ilusaid plaane muudan. Ints kah ärkas just yles, nii et tõotab ilus õhtu tulla. Magas ta vahepeal seetõttu, et tal oli vaba päev ja ta kasutas seda otstarbekalt ära. Nyyd algab tal siis uus ring. Homse varjude pakkimise pärast ma väga ei muretse, kuna viimane nädal aega on alati hommikuti olnud väga sombune ilm, nii et tõenäoliselt hommikul palju ei hypata. Seega on mul aega rahulikult magada ja kui jalg jälle kannatab gaasipedaali tallata, siis vaikselt klubi poole kärutada.
Over and out!
Sunday, March 8, 2009
Tagasi alguses
Ahoi.
Reede hommikul helistas mulle Ints ja kysis, et kas ma Laidley's tööd tahan teha. Et miski farmer otsib abilist oma farmi ning soovib saada eurooplast, kes oskab inglise keelt. Kuna aga nende hostel pidi olema täis asiaate ning prantslasi, kes keelt kuigi hästi ei oska, siis Ints helistaski mulle.
Eile istusingi oma autosse ja kihutasin 800 km siia. Pidin tee peal kaks korda peatuma, et teha väike uinak, kuna viimane öö magasin 4 tundi ja hommikul korjasin veel pisut viinamarju. Kohale ma siiski jõudsin. Alustuseks sõitsin kohe vanasse langevarjuklubisse, kus ma eelmisel aastal 2 kuud elasin. Oli tore näha vanu tuttavaid. Lisaks oli Billy ema maha myynud oma backpacker hosteli, kus toimus suur pidu. Seadsin sammud ka sinna ning tulemuseks oli see, et auto on siiamaani seal parklas ja mina pidin yhe teise masinaga klubisse tagasi sõitma. Rohkem kaineid autojuhte kahjuks ei olnud.
Täna hommikul tuli kohe selline tuttav tunne peale. Pyhapäeva hommik klubis koos pohmelliga. Nagu vanasti! Mõne tunni pärast vast keegi viskab mind mu auto juure ja saan yles otsida selle working hosteli, kust kaudu mul homme töö algab.
Reede hommikul helistas mulle Ints ja kysis, et kas ma Laidley's tööd tahan teha. Et miski farmer otsib abilist oma farmi ning soovib saada eurooplast, kes oskab inglise keelt. Kuna aga nende hostel pidi olema täis asiaate ning prantslasi, kes keelt kuigi hästi ei oska, siis Ints helistaski mulle.
Eile istusingi oma autosse ja kihutasin 800 km siia. Pidin tee peal kaks korda peatuma, et teha väike uinak, kuna viimane öö magasin 4 tundi ja hommikul korjasin veel pisut viinamarju. Kohale ma siiski jõudsin. Alustuseks sõitsin kohe vanasse langevarjuklubisse, kus ma eelmisel aastal 2 kuud elasin. Oli tore näha vanu tuttavaid. Lisaks oli Billy ema maha myynud oma backpacker hosteli, kus toimus suur pidu. Seadsin sammud ka sinna ning tulemuseks oli see, et auto on siiamaani seal parklas ja mina pidin yhe teise masinaga klubisse tagasi sõitma. Rohkem kaineid autojuhte kahjuks ei olnud.
Täna hommikul tuli kohe selline tuttav tunne peale. Pyhapäeva hommik klubis koos pohmelliga. Nagu vanasti! Mõne tunni pärast vast keegi viskab mind mu auto juure ja saan yles otsida selle working hosteli, kust kaudu mul homme töö algab.
Thursday, March 5, 2009
Hommukust!
Palju vett on merre voolanud peale viimast postitust ning kuna ma ei taha, et meri yle kallaste hakkaks ajama, siis kirjutan jälle natuke.
Neljapäeval, 26. märtsil pyhkisin siis Hunter Valley tolmu jalgadelt. Eelmisel õhtul pakkisin enamuse oma kolist kokku, panin telgid kuivama ning ise hiilisin yhte tuppa, kus oli vaba voodi, magama. Kuna plaan oli sel päeval Sydneyst Eesti peakonsuli juurest oma uus, uhke ja täiesti pruukimata pass ära tuua, siis hommikul läks vähe kiireks. Natuke kehva oli ka see, et erinevatel põhjustel sain ainult 2-3 tundi magada. Kui Sydney’sse jõudsin, siis otsustasin helistada konsulile, et kinnitust kysida, kas ma tolle asukoha ikka õigesti kaardilt suutsin leida. Selle peale aga mulle vastas miski masin, et sel neljapäeval oli konsulaat erakorraliselt suletud ja järgmine võimalus pass kätte saada on teisipäeval. Mis seal ikke, tuli vastu võtta otsus kauemaks linna passima jääda.
Peale veidi aega linna peal kolamist ja aasia toidust täis pugimist sõitsin JD juurde. JD on yks igavesti vahva vanamees. Umbes 25 aastat tagasi oli ta yks Vene mootorrataste omanike assotsatsiooni asutaja. Jah, just nimelt, Vene mootorrataste. Vanal ajal eksporditi siia hulgaliselt Dnepr’eid ja Ural’e. Miski 78 aasta paiku keelati import ära, kuna tegemist ei olnud piisavalt ohutute ja sõidukõlbulike ratastega. Umbes aasta tagasi lubati jälle Ural’e maale tuua ja selle ajaga on neid myydud pisut yle 70. Aga vanast ajast saati on mingi hulk tõelisi fänne alles jäänud. JD siis yks nendest. Kontakti sain temaga seetõttu, et sõber Viil tutvus paar aastat tagasi temaga yle interneti ning kylastas teda poolteist aastat tagasi. Kusjuures võttis osa ka vene rataste kokkutulekust, mis toimus Weabongas, mingis mahajäetud kullakaevanduses, umbes 300 km Sydney’st. Viilu käest siis JD kuulis, et veel yks Eesti tsiklimees liigub siinmail ringi ja kuna Viilu sõnul pidavat ma piisavalt muhe vend olema, siis kutsus mind lahkesti kylla.
JD juurde jõudsin umbes kella kuue paiku õhtul. Kuna hommikul asju pakkides oli maru kiire ning suure rabelemise peale olin nii umbes täpselt ohtralt higistanud, siis plaanisin kohe peale tere ytlemist kysida, kus end pesta saaks. Juhtus aga hoopis nii, et peale tere ytlemist kysis JD minult kärmelt, kas ma õlut tahan. Vastuse äraarvamine ei tohiks raske olla. Nii juhtuski, et öösel kella kolmeni sai kesvamärjukest manustatud ja vesteldud. JD on ise 53 aastane, seega oli tal meeletult palju toredaid pajatusi mulle jutustada, mina olin rohkem ammulisui kuulaja rollis. Peamine teema oli mõistagi vene mootorrattad Austraalias. Seltsis istusid veel JD naine Christine ja yks tegelane, kelle nime ma olen juba unustanud, aga kes yyrib nende majast yhte tuba. Tegemist on selle poolest märkimisväärse tegelasega, et omal ajal oli ta Mad Max’i filmivõtetel kaameramees. Magamiseks anti mulle arvutituba, kus oli meeldiv voodi. Meeldiv just seetõttu, et viimased kaks kuud olin ma enamasti maganud autos või telgis.
Reede hommikul ajasin end varakult kella 11 paiku yles. Samal ajal hakkas ringi liikuma ka JD. Tööl ta ei käi, tervislikel põhjustel läks ta varakult pensionile. Hommikut alustas tema kohviga ning mine kylma õllega. Peale tassi kohvi muutis ka JD marki ja oli jälle võimalus õlleklaase kokku lyya. Nii see päev möödus. JD-l oli palju fotosid ja videosi näidata. Igav ei hakanud. Samuti näitas ta oma nelja Dnepr’it. Kaks neist on sõidukorras, teiste idee on rohkem varuosadena eksisteerida. Yldse on ta niivõrd lahe ja muhe vend, et ainult imestasin, et kuda mul nii vedas, et temaga tutvusin. Tal on yle maailma väga palju tuttavaid. Samuti haldab ta Vene mootorrataste fännide interneti saiti, kus on umbes 1500 kasutajat. Sel päeval sai ta ka mitmeid kirju kysimustega rataste tehnilise poole kohta. Kõikidele vastas ta kiiresti, ilma kuskilt mingeid märkmeid vaatamata. Väga yllatav oli lugeda ta vastuseid, kus ta inimestele kirjeldas mis autode ja mootorrataste juppe saab kasutada emmiliste varuosadeks. Selle koha pealt pidid varem kõik siinsed tegelased väga nupukad olema, kuna varuosi oli suht võimatu hankida. Tänapäeval yle interneti on asi muidugi kordades lihtsam. Igaljuhul tundus, et emmiliste tehnilise poole pealt on ta pädevam kui enamus emmimehi Eestis.
Väga nukker oli kuulata seda lugu, kuidas ta majutas ja aitas kahte venelast, kes Ural’idega tulid austraaliasse reisima. Peale reisi kinkisid nood oma rattad JD-le. Yks oli kylgkorv ja teine Ural Wolf. Kahjuks aga olid Austraalia seadused nii persses omadega, et ta pidi need rattad kas hävitama või riigist välja toimetama. Kylgkorvi sokutas ta yhele tegelasele Uusmeremaal ja Wolfi saatis ta Urali tehasesse, kus see nyyd seisab eksponaadina kuskil direktori kabineti kandis. Tehas oli selle yle võga rõõmus, kuna tegemist oli kõva läbisõiduga masinaga ning nad tahtsid seda testida ja mõõta ning muidu uurida-puurida.
Yks asi, mis talle veel probleeme valmistas, oli kylgkorv. Aussi seadused nõuavad, et see oleks vasakul pool ratast, mitte paremal, nagu tavaliselt. Selleks oli vaja siis kylgkorv kuidagi peegelpilti ymber ehitada. Kuidas ta selle lahenduse välja mõtles, oli vägagi lahe. Ta pani garaazi suure peegli ning siis istus päevade viisi peegli ees õlut juues ja kylgkorvi raami vahtides. Lõpuks mõtles asja välja. Vaja oli raam umbes 30 kohast pooleks lõigata ja uuesti kokku keevitada. See on tehtud. Rattale kylge ta pole seda veel pannud, kuna ta on selline laisapoolne tegelane, kes teeb kõike rahulikult ja aegamisi. A ma ei kahtle, et paari aasta jooksul saab see paika pandud.
Laupäeva hommikul helistasin meie korporatsiooni viimasele elusolevale vilistlasele Austraalias, Inno Salasoole. Toru haaras aga tema abikaasa, kellega pidasin meeldiva vestluse. Selgus, et samal päeval kell 2 oli eesti majas näidend “Sõdur”, kuhu Inno oli parasjagu trupi kahte liiget transportimas. Osatäitjateks Ain Lutsepp ja miski teine tegelane. Käisin seda vaatamas, väga hea oli. Peale etendust pakut veel veini ja suupisteid, aga kuna Eesti maja täitis paras pensionäride armee, siis tegin sealt kiirelt sääred. Kolistasin veel linna peal ning mingil hetkel Naasesin JD juurde, et põhitegevust mitte liialt unarusse jätta.
Pyhapäeval pidin saama Inno ja tema abikaasaga kokku Eesti kirikus jumalateenistusel. Kuna kiriku idee mulle eriti ei meeldinud, siis läksin sinna kohale enamvähem selleks ajaks, kui tseremoonia läbi sai. Hädavalena sai mainitud, et eksisin linna vahel liigeldes ära. Arvan, et see väga räige valetamine ei olnud. Peale jumalateenistust, mida peeti yhe väliseestlase tagahoovi ehitatud kirikus, pakuti kohvi ning suupisteid. Istusin seal veidi aega ja vestlesin inimestega. Maailma väiksus tuli jälle päevakorda, kuna sealne kirikuõpetaja on Viilu kunagine sõjaväekaaslane. Peale mõningaid maitsvaid heeringavõileibu sõitsime Inno juurde koju, kus veetsime meeldivalt vesteldes 3-4 tundi. Oli väga meeldiv, räägitud sai ikke väga erinevatel teemadel. Siis pakkus proua Salasoo veel syya, milleks oli ääretult maitsev kanasupp ning sylt kartulitega. Tahtis keele alla viia. Pugisin nii hoolega, et peale põhiroogasid olin sunnitud magustoidust ära ytlema. Kuna aeg hakkas juba hiliseks muutuma, siis lahkusin lubadusega, et kui veel Sydney’sse satun, siis astun nende juurest läbi. Kui ei, siis on mu ylesandeks Inno poolt kõiki liviensiseid tervitada, keda juhtun nägema.
Esmaspäeval sain natuke halbu uudiseid. Nimelt Laidley’s, kuhu mul oli plaan järgmisena sõita, ei olevat yldse tööd. Helistasin Jannele, kes senimaani Hunter Valleys viinamarju korjas ja sain temalt teada, et seal on tööd veel reedeni. Võtsin vastu otsuse, et tulen siia tagasi, teen paar päeva tööd ja siis otsustan, mis edasi saab.
Teisipäeva hommikul sain ilusasti passi kätte konsulaadist. Nii uhke on, läigib! Peale seda istusin autosse ja kihutasin Hunter Valleysse.
Ja siin ma nyyd olengi. Rentisin endale voodi karavanis. Sain selle telgi hinnaga. A telgi asemel on karavanis kaheinimese voodi, radiaator, kuna öösiti on suht jahe ning propeller päevaseks ajaks, kui palav on. Lisaks täielik privaatsus. Väga mõnus.
Kahjuks kolmapäeval tööd ei olnud ja sõitsime Janne, Mari, Kaidi ja Rihoga Blue Mountain rahvusparki. See oli hea otsus. Tegemist on ikka väga kauni kohaga. Kolistasime mööda matkaradu ning käisime vaateplatvormidel. Meeletult ilus, ei hakka pikemalt kirjeldama, laen parem mingil hetkel fotod ylesse, siis saate ise õrnalt aimu, kui võimas see seal on. Tegemist on nii suure rahvuspargiga, et tahan sinna vähemalt kaheks päevaks tagasi minna. Eks paistab, millal see teoks saab. Tagasitee viis mööda mägiteid. Väga tihti oli seal maanteel 60 km/h kiiruspiidang ja liigagi paljudes kurvides soovituslik kiirus 35, vahel isegi 25 km/h. Kuna janne oli väsinud, siis roolis istusin mina. Kogu aeg kujutasin ette, kui lahe oleks seal päevasel ajal tsikliga uhada. Meie kahjuks sõitsime pimedas ja eriti palju just kauneid vaateid ei nautinud. Tagasi jõudsime pool yksteist õhtul.
Praegu aga rohkem kirjutada ei viitsi. Pealegi peaks Janne ja Mari tehtud yhepajatoit kohe-kohe valmis saama. Kuna nälg on suur, siis kibelen juba tykk aega köögi poole.
Eh, söök sai söödud. Kuna yhepajatoitu pandi liiga palju vedelikku sisse, siis oli tegemist rohkem supiga. Aga nii hea oli, et keelt tahtis alla viia. Lausa nii hea oli, et pesin ise kõik nõud ära!
Palju vett on merre voolanud peale viimast postitust ning kuna ma ei taha, et meri yle kallaste hakkaks ajama, siis kirjutan jälle natuke.
Neljapäeval, 26. märtsil pyhkisin siis Hunter Valley tolmu jalgadelt. Eelmisel õhtul pakkisin enamuse oma kolist kokku, panin telgid kuivama ning ise hiilisin yhte tuppa, kus oli vaba voodi, magama. Kuna plaan oli sel päeval Sydneyst Eesti peakonsuli juurest oma uus, uhke ja täiesti pruukimata pass ära tuua, siis hommikul läks vähe kiireks. Natuke kehva oli ka see, et erinevatel põhjustel sain ainult 2-3 tundi magada. Kui Sydney’sse jõudsin, siis otsustasin helistada konsulile, et kinnitust kysida, kas ma tolle asukoha ikka õigesti kaardilt suutsin leida. Selle peale aga mulle vastas miski masin, et sel neljapäeval oli konsulaat erakorraliselt suletud ja järgmine võimalus pass kätte saada on teisipäeval. Mis seal ikke, tuli vastu võtta otsus kauemaks linna passima jääda.
Peale veidi aega linna peal kolamist ja aasia toidust täis pugimist sõitsin JD juurde. JD on yks igavesti vahva vanamees. Umbes 25 aastat tagasi oli ta yks Vene mootorrataste omanike assotsatsiooni asutaja. Jah, just nimelt, Vene mootorrataste. Vanal ajal eksporditi siia hulgaliselt Dnepr’eid ja Ural’e. Miski 78 aasta paiku keelati import ära, kuna tegemist ei olnud piisavalt ohutute ja sõidukõlbulike ratastega. Umbes aasta tagasi lubati jälle Ural’e maale tuua ja selle ajaga on neid myydud pisut yle 70. Aga vanast ajast saati on mingi hulk tõelisi fänne alles jäänud. JD siis yks nendest. Kontakti sain temaga seetõttu, et sõber Viil tutvus paar aastat tagasi temaga yle interneti ning kylastas teda poolteist aastat tagasi. Kusjuures võttis osa ka vene rataste kokkutulekust, mis toimus Weabongas, mingis mahajäetud kullakaevanduses, umbes 300 km Sydney’st. Viilu käest siis JD kuulis, et veel yks Eesti tsiklimees liigub siinmail ringi ja kuna Viilu sõnul pidavat ma piisavalt muhe vend olema, siis kutsus mind lahkesti kylla.
JD juurde jõudsin umbes kella kuue paiku õhtul. Kuna hommikul asju pakkides oli maru kiire ning suure rabelemise peale olin nii umbes täpselt ohtralt higistanud, siis plaanisin kohe peale tere ytlemist kysida, kus end pesta saaks. Juhtus aga hoopis nii, et peale tere ytlemist kysis JD minult kärmelt, kas ma õlut tahan. Vastuse äraarvamine ei tohiks raske olla. Nii juhtuski, et öösel kella kolmeni sai kesvamärjukest manustatud ja vesteldud. JD on ise 53 aastane, seega oli tal meeletult palju toredaid pajatusi mulle jutustada, mina olin rohkem ammulisui kuulaja rollis. Peamine teema oli mõistagi vene mootorrattad Austraalias. Seltsis istusid veel JD naine Christine ja yks tegelane, kelle nime ma olen juba unustanud, aga kes yyrib nende majast yhte tuba. Tegemist on selle poolest märkimisväärse tegelasega, et omal ajal oli ta Mad Max’i filmivõtetel kaameramees. Magamiseks anti mulle arvutituba, kus oli meeldiv voodi. Meeldiv just seetõttu, et viimased kaks kuud olin ma enamasti maganud autos või telgis.
Reede hommikul ajasin end varakult kella 11 paiku yles. Samal ajal hakkas ringi liikuma ka JD. Tööl ta ei käi, tervislikel põhjustel läks ta varakult pensionile. Hommikut alustas tema kohviga ning mine kylma õllega. Peale tassi kohvi muutis ka JD marki ja oli jälle võimalus õlleklaase kokku lyya. Nii see päev möödus. JD-l oli palju fotosid ja videosi näidata. Igav ei hakanud. Samuti näitas ta oma nelja Dnepr’it. Kaks neist on sõidukorras, teiste idee on rohkem varuosadena eksisteerida. Yldse on ta niivõrd lahe ja muhe vend, et ainult imestasin, et kuda mul nii vedas, et temaga tutvusin. Tal on yle maailma väga palju tuttavaid. Samuti haldab ta Vene mootorrataste fännide interneti saiti, kus on umbes 1500 kasutajat. Sel päeval sai ta ka mitmeid kirju kysimustega rataste tehnilise poole kohta. Kõikidele vastas ta kiiresti, ilma kuskilt mingeid märkmeid vaatamata. Väga yllatav oli lugeda ta vastuseid, kus ta inimestele kirjeldas mis autode ja mootorrataste juppe saab kasutada emmiliste varuosadeks. Selle koha pealt pidid varem kõik siinsed tegelased väga nupukad olema, kuna varuosi oli suht võimatu hankida. Tänapäeval yle interneti on asi muidugi kordades lihtsam. Igaljuhul tundus, et emmiliste tehnilise poole pealt on ta pädevam kui enamus emmimehi Eestis.
Väga nukker oli kuulata seda lugu, kuidas ta majutas ja aitas kahte venelast, kes Ural’idega tulid austraaliasse reisima. Peale reisi kinkisid nood oma rattad JD-le. Yks oli kylgkorv ja teine Ural Wolf. Kahjuks aga olid Austraalia seadused nii persses omadega, et ta pidi need rattad kas hävitama või riigist välja toimetama. Kylgkorvi sokutas ta yhele tegelasele Uusmeremaal ja Wolfi saatis ta Urali tehasesse, kus see nyyd seisab eksponaadina kuskil direktori kabineti kandis. Tehas oli selle yle võga rõõmus, kuna tegemist oli kõva läbisõiduga masinaga ning nad tahtsid seda testida ja mõõta ning muidu uurida-puurida.
Yks asi, mis talle veel probleeme valmistas, oli kylgkorv. Aussi seadused nõuavad, et see oleks vasakul pool ratast, mitte paremal, nagu tavaliselt. Selleks oli vaja siis kylgkorv kuidagi peegelpilti ymber ehitada. Kuidas ta selle lahenduse välja mõtles, oli vägagi lahe. Ta pani garaazi suure peegli ning siis istus päevade viisi peegli ees õlut juues ja kylgkorvi raami vahtides. Lõpuks mõtles asja välja. Vaja oli raam umbes 30 kohast pooleks lõigata ja uuesti kokku keevitada. See on tehtud. Rattale kylge ta pole seda veel pannud, kuna ta on selline laisapoolne tegelane, kes teeb kõike rahulikult ja aegamisi. A ma ei kahtle, et paari aasta jooksul saab see paika pandud.
Laupäeva hommikul helistasin meie korporatsiooni viimasele elusolevale vilistlasele Austraalias, Inno Salasoole. Toru haaras aga tema abikaasa, kellega pidasin meeldiva vestluse. Selgus, et samal päeval kell 2 oli eesti majas näidend “Sõdur”, kuhu Inno oli parasjagu trupi kahte liiget transportimas. Osatäitjateks Ain Lutsepp ja miski teine tegelane. Käisin seda vaatamas, väga hea oli. Peale etendust pakut veel veini ja suupisteid, aga kuna Eesti maja täitis paras pensionäride armee, siis tegin sealt kiirelt sääred. Kolistasin veel linna peal ning mingil hetkel Naasesin JD juurde, et põhitegevust mitte liialt unarusse jätta.
Pyhapäeval pidin saama Inno ja tema abikaasaga kokku Eesti kirikus jumalateenistusel. Kuna kiriku idee mulle eriti ei meeldinud, siis läksin sinna kohale enamvähem selleks ajaks, kui tseremoonia läbi sai. Hädavalena sai mainitud, et eksisin linna vahel liigeldes ära. Arvan, et see väga räige valetamine ei olnud. Peale jumalateenistust, mida peeti yhe väliseestlase tagahoovi ehitatud kirikus, pakuti kohvi ning suupisteid. Istusin seal veidi aega ja vestlesin inimestega. Maailma väiksus tuli jälle päevakorda, kuna sealne kirikuõpetaja on Viilu kunagine sõjaväekaaslane. Peale mõningaid maitsvaid heeringavõileibu sõitsime Inno juurde koju, kus veetsime meeldivalt vesteldes 3-4 tundi. Oli väga meeldiv, räägitud sai ikke väga erinevatel teemadel. Siis pakkus proua Salasoo veel syya, milleks oli ääretult maitsev kanasupp ning sylt kartulitega. Tahtis keele alla viia. Pugisin nii hoolega, et peale põhiroogasid olin sunnitud magustoidust ära ytlema. Kuna aeg hakkas juba hiliseks muutuma, siis lahkusin lubadusega, et kui veel Sydney’sse satun, siis astun nende juurest läbi. Kui ei, siis on mu ylesandeks Inno poolt kõiki liviensiseid tervitada, keda juhtun nägema.
Esmaspäeval sain natuke halbu uudiseid. Nimelt Laidley’s, kuhu mul oli plaan järgmisena sõita, ei olevat yldse tööd. Helistasin Jannele, kes senimaani Hunter Valleys viinamarju korjas ja sain temalt teada, et seal on tööd veel reedeni. Võtsin vastu otsuse, et tulen siia tagasi, teen paar päeva tööd ja siis otsustan, mis edasi saab.
Teisipäeva hommikul sain ilusasti passi kätte konsulaadist. Nii uhke on, läigib! Peale seda istusin autosse ja kihutasin Hunter Valleysse.
Ja siin ma nyyd olengi. Rentisin endale voodi karavanis. Sain selle telgi hinnaga. A telgi asemel on karavanis kaheinimese voodi, radiaator, kuna öösiti on suht jahe ning propeller päevaseks ajaks, kui palav on. Lisaks täielik privaatsus. Väga mõnus.
Kahjuks kolmapäeval tööd ei olnud ja sõitsime Janne, Mari, Kaidi ja Rihoga Blue Mountain rahvusparki. See oli hea otsus. Tegemist on ikka väga kauni kohaga. Kolistasime mööda matkaradu ning käisime vaateplatvormidel. Meeletult ilus, ei hakka pikemalt kirjeldama, laen parem mingil hetkel fotod ylesse, siis saate ise õrnalt aimu, kui võimas see seal on. Tegemist on nii suure rahvuspargiga, et tahan sinna vähemalt kaheks päevaks tagasi minna. Eks paistab, millal see teoks saab. Tagasitee viis mööda mägiteid. Väga tihti oli seal maanteel 60 km/h kiiruspiidang ja liigagi paljudes kurvides soovituslik kiirus 35, vahel isegi 25 km/h. Kuna janne oli väsinud, siis roolis istusin mina. Kogu aeg kujutasin ette, kui lahe oleks seal päevasel ajal tsikliga uhada. Meie kahjuks sõitsime pimedas ja eriti palju just kauneid vaateid ei nautinud. Tagasi jõudsime pool yksteist õhtul.
Praegu aga rohkem kirjutada ei viitsi. Pealegi peaks Janne ja Mari tehtud yhepajatoit kohe-kohe valmis saama. Kuna nälg on suur, siis kibelen juba tykk aega köögi poole.
Eh, söök sai söödud. Kuna yhepajatoitu pandi liiga palju vedelikku sisse, siis oli tegemist rohkem supiga. Aga nii hea oli, et keelt tahtis alla viia. Lausa nii hea oli, et pesin ise kõik nõud ära!
Subscribe to:
Posts (Atom)