Hommukust!
Palju vett on merre voolanud peale viimast postitust ning kuna ma ei taha, et meri yle kallaste hakkaks ajama, siis kirjutan jälle natuke.
Neljapäeval, 26. märtsil pyhkisin siis Hunter Valley tolmu jalgadelt. Eelmisel õhtul pakkisin enamuse oma kolist kokku, panin telgid kuivama ning ise hiilisin yhte tuppa, kus oli vaba voodi, magama. Kuna plaan oli sel päeval Sydneyst Eesti peakonsuli juurest oma uus, uhke ja täiesti pruukimata pass ära tuua, siis hommikul läks vähe kiireks. Natuke kehva oli ka see, et erinevatel põhjustel sain ainult 2-3 tundi magada. Kui Sydney’sse jõudsin, siis otsustasin helistada konsulile, et kinnitust kysida, kas ma tolle asukoha ikka õigesti kaardilt suutsin leida. Selle peale aga mulle vastas miski masin, et sel neljapäeval oli konsulaat erakorraliselt suletud ja järgmine võimalus pass kätte saada on teisipäeval. Mis seal ikke, tuli vastu võtta otsus kauemaks linna passima jääda.
Peale veidi aega linna peal kolamist ja aasia toidust täis pugimist sõitsin JD juurde. JD on yks igavesti vahva vanamees. Umbes 25 aastat tagasi oli ta yks Vene mootorrataste omanike assotsatsiooni asutaja. Jah, just nimelt, Vene mootorrataste. Vanal ajal eksporditi siia hulgaliselt Dnepr’eid ja Ural’e. Miski 78 aasta paiku keelati import ära, kuna tegemist ei olnud piisavalt ohutute ja sõidukõlbulike ratastega. Umbes aasta tagasi lubati jälle Ural’e maale tuua ja selle ajaga on neid myydud pisut yle 70. Aga vanast ajast saati on mingi hulk tõelisi fänne alles jäänud. JD siis yks nendest. Kontakti sain temaga seetõttu, et sõber Viil tutvus paar aastat tagasi temaga yle interneti ning kylastas teda poolteist aastat tagasi. Kusjuures võttis osa ka vene rataste kokkutulekust, mis toimus Weabongas, mingis mahajäetud kullakaevanduses, umbes 300 km Sydney’st. Viilu käest siis JD kuulis, et veel yks Eesti tsiklimees liigub siinmail ringi ja kuna Viilu sõnul pidavat ma piisavalt muhe vend olema, siis kutsus mind lahkesti kylla.
JD juurde jõudsin umbes kella kuue paiku õhtul. Kuna hommikul asju pakkides oli maru kiire ning suure rabelemise peale olin nii umbes täpselt ohtralt higistanud, siis plaanisin kohe peale tere ytlemist kysida, kus end pesta saaks. Juhtus aga hoopis nii, et peale tere ytlemist kysis JD minult kärmelt, kas ma õlut tahan. Vastuse äraarvamine ei tohiks raske olla. Nii juhtuski, et öösel kella kolmeni sai kesvamärjukest manustatud ja vesteldud. JD on ise 53 aastane, seega oli tal meeletult palju toredaid pajatusi mulle jutustada, mina olin rohkem ammulisui kuulaja rollis. Peamine teema oli mõistagi vene mootorrattad Austraalias. Seltsis istusid veel JD naine Christine ja yks tegelane, kelle nime ma olen juba unustanud, aga kes yyrib nende majast yhte tuba. Tegemist on selle poolest märkimisväärse tegelasega, et omal ajal oli ta Mad Max’i filmivõtetel kaameramees. Magamiseks anti mulle arvutituba, kus oli meeldiv voodi. Meeldiv just seetõttu, et viimased kaks kuud olin ma enamasti maganud autos või telgis.
Reede hommikul ajasin end varakult kella 11 paiku yles. Samal ajal hakkas ringi liikuma ka JD. Tööl ta ei käi, tervislikel põhjustel läks ta varakult pensionile. Hommikut alustas tema kohviga ning mine kylma õllega. Peale tassi kohvi muutis ka JD marki ja oli jälle võimalus õlleklaase kokku lyya. Nii see päev möödus. JD-l oli palju fotosid ja videosi näidata. Igav ei hakanud. Samuti näitas ta oma nelja Dnepr’it. Kaks neist on sõidukorras, teiste idee on rohkem varuosadena eksisteerida. Yldse on ta niivõrd lahe ja muhe vend, et ainult imestasin, et kuda mul nii vedas, et temaga tutvusin. Tal on yle maailma väga palju tuttavaid. Samuti haldab ta Vene mootorrataste fännide interneti saiti, kus on umbes 1500 kasutajat. Sel päeval sai ta ka mitmeid kirju kysimustega rataste tehnilise poole kohta. Kõikidele vastas ta kiiresti, ilma kuskilt mingeid märkmeid vaatamata. Väga yllatav oli lugeda ta vastuseid, kus ta inimestele kirjeldas mis autode ja mootorrataste juppe saab kasutada emmiliste varuosadeks. Selle koha pealt pidid varem kõik siinsed tegelased väga nupukad olema, kuna varuosi oli suht võimatu hankida. Tänapäeval yle interneti on asi muidugi kordades lihtsam. Igaljuhul tundus, et emmiliste tehnilise poole pealt on ta pädevam kui enamus emmimehi Eestis.
Väga nukker oli kuulata seda lugu, kuidas ta majutas ja aitas kahte venelast, kes Ural’idega tulid austraaliasse reisima. Peale reisi kinkisid nood oma rattad JD-le. Yks oli kylgkorv ja teine Ural Wolf. Kahjuks aga olid Austraalia seadused nii persses omadega, et ta pidi need rattad kas hävitama või riigist välja toimetama. Kylgkorvi sokutas ta yhele tegelasele Uusmeremaal ja Wolfi saatis ta Urali tehasesse, kus see nyyd seisab eksponaadina kuskil direktori kabineti kandis. Tehas oli selle yle võga rõõmus, kuna tegemist oli kõva läbisõiduga masinaga ning nad tahtsid seda testida ja mõõta ning muidu uurida-puurida.
Yks asi, mis talle veel probleeme valmistas, oli kylgkorv. Aussi seadused nõuavad, et see oleks vasakul pool ratast, mitte paremal, nagu tavaliselt. Selleks oli vaja siis kylgkorv kuidagi peegelpilti ymber ehitada. Kuidas ta selle lahenduse välja mõtles, oli vägagi lahe. Ta pani garaazi suure peegli ning siis istus päevade viisi peegli ees õlut juues ja kylgkorvi raami vahtides. Lõpuks mõtles asja välja. Vaja oli raam umbes 30 kohast pooleks lõigata ja uuesti kokku keevitada. See on tehtud. Rattale kylge ta pole seda veel pannud, kuna ta on selline laisapoolne tegelane, kes teeb kõike rahulikult ja aegamisi. A ma ei kahtle, et paari aasta jooksul saab see paika pandud.
Laupäeva hommikul helistasin meie korporatsiooni viimasele elusolevale vilistlasele Austraalias, Inno Salasoole. Toru haaras aga tema abikaasa, kellega pidasin meeldiva vestluse. Selgus, et samal päeval kell 2 oli eesti majas näidend “Sõdur”, kuhu Inno oli parasjagu trupi kahte liiget transportimas. Osatäitjateks Ain Lutsepp ja miski teine tegelane. Käisin seda vaatamas, väga hea oli. Peale etendust pakut veel veini ja suupisteid, aga kuna Eesti maja täitis paras pensionäride armee, siis tegin sealt kiirelt sääred. Kolistasin veel linna peal ning mingil hetkel Naasesin JD juurde, et põhitegevust mitte liialt unarusse jätta.
Pyhapäeval pidin saama Inno ja tema abikaasaga kokku Eesti kirikus jumalateenistusel. Kuna kiriku idee mulle eriti ei meeldinud, siis läksin sinna kohale enamvähem selleks ajaks, kui tseremoonia läbi sai. Hädavalena sai mainitud, et eksisin linna vahel liigeldes ära. Arvan, et see väga räige valetamine ei olnud. Peale jumalateenistust, mida peeti yhe väliseestlase tagahoovi ehitatud kirikus, pakuti kohvi ning suupisteid. Istusin seal veidi aega ja vestlesin inimestega. Maailma väiksus tuli jälle päevakorda, kuna sealne kirikuõpetaja on Viilu kunagine sõjaväekaaslane. Peale mõningaid maitsvaid heeringavõileibu sõitsime Inno juurde koju, kus veetsime meeldivalt vesteldes 3-4 tundi. Oli väga meeldiv, räägitud sai ikke väga erinevatel teemadel. Siis pakkus proua Salasoo veel syya, milleks oli ääretult maitsev kanasupp ning sylt kartulitega. Tahtis keele alla viia. Pugisin nii hoolega, et peale põhiroogasid olin sunnitud magustoidust ära ytlema. Kuna aeg hakkas juba hiliseks muutuma, siis lahkusin lubadusega, et kui veel Sydney’sse satun, siis astun nende juurest läbi. Kui ei, siis on mu ylesandeks Inno poolt kõiki liviensiseid tervitada, keda juhtun nägema.
Esmaspäeval sain natuke halbu uudiseid. Nimelt Laidley’s, kuhu mul oli plaan järgmisena sõita, ei olevat yldse tööd. Helistasin Jannele, kes senimaani Hunter Valleys viinamarju korjas ja sain temalt teada, et seal on tööd veel reedeni. Võtsin vastu otsuse, et tulen siia tagasi, teen paar päeva tööd ja siis otsustan, mis edasi saab.
Teisipäeva hommikul sain ilusasti passi kätte konsulaadist. Nii uhke on, läigib! Peale seda istusin autosse ja kihutasin Hunter Valleysse.
Ja siin ma nyyd olengi. Rentisin endale voodi karavanis. Sain selle telgi hinnaga. A telgi asemel on karavanis kaheinimese voodi, radiaator, kuna öösiti on suht jahe ning propeller päevaseks ajaks, kui palav on. Lisaks täielik privaatsus. Väga mõnus.
Kahjuks kolmapäeval tööd ei olnud ja sõitsime Janne, Mari, Kaidi ja Rihoga Blue Mountain rahvusparki. See oli hea otsus. Tegemist on ikka väga kauni kohaga. Kolistasime mööda matkaradu ning käisime vaateplatvormidel. Meeletult ilus, ei hakka pikemalt kirjeldama, laen parem mingil hetkel fotod ylesse, siis saate ise õrnalt aimu, kui võimas see seal on. Tegemist on nii suure rahvuspargiga, et tahan sinna vähemalt kaheks päevaks tagasi minna. Eks paistab, millal see teoks saab. Tagasitee viis mööda mägiteid. Väga tihti oli seal maanteel 60 km/h kiiruspiidang ja liigagi paljudes kurvides soovituslik kiirus 35, vahel isegi 25 km/h. Kuna janne oli väsinud, siis roolis istusin mina. Kogu aeg kujutasin ette, kui lahe oleks seal päevasel ajal tsikliga uhada. Meie kahjuks sõitsime pimedas ja eriti palju just kauneid vaateid ei nautinud. Tagasi jõudsime pool yksteist õhtul.
Praegu aga rohkem kirjutada ei viitsi. Pealegi peaks Janne ja Mari tehtud yhepajatoit kohe-kohe valmis saama. Kuna nälg on suur, siis kibelen juba tykk aega köögi poole.
Eh, söök sai söödud. Kuna yhepajatoitu pandi liiga palju vedelikku sisse, siis oli tegemist rohkem supiga. Aga nii hea oli, et keelt tahtis alla viia. Lausa nii hea oli, et pesin ise kõik nõud ära!