Kolmapäeva õhtul hostelisse tagasi jõudes ootas mind minu suureks yllatuseks teade, et olen järgmiseks päevaks tööle pandud.
Neljapäeval oli tööl käimine päris lahe. Maad oli sinna vaja maha kärutada 90 kilomeetrit, mis tähendas, et enne kuut tuli juba startida. Kõik oli ilus ja lilleline kuni yhel hetkel tuli tõdeda, et sihtpunktiks olev farm asub kuskil vägagi mägises kohas. Ega häda poleks olnudki, kui mu sõiduk oleks heas tehnilises korras. Kahjuks aga seisin yhel hetkel, peale mõnekilomeetrist mäkketõusu, silmitsi keeva jahutusveega. Sai siis auto kenasti tee äärde pargitud. Millegipärast oli mul farmeri telefoninumber kaasas ja sai teade edastatud, et jõuame veits aega hiljem kohale. Probleemi ei tekkinud vähimatki sellest. See oli selline mõnus algus päevale. Peale tööd oli ees ootamas aga järgmine katsumus. Bensupaak oli tyhi ja lähima tanklani 30 km. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et bensunäidiku seier punasest joonest nii palju allapoole veel liikuma on võimeline. Peaks järgmine kord proovima, äkki seier teeb tiiru peale ja saaks tasuta täis paagi. Täiesti uskumatul kombel jõudsin siiski tanklani välja. Senimaani olin arvanud, et mu masina kytusemahuti mahutab 70 liitrit. Varasematel aegadel oli mul paar korda õnnestunud tankida 69 liitri kandis ja siis alati mõtlesin, et oh, vedas, et paak sisuliselt kuiv, aga ei jäänud tee äärde! Seekord aga õnnestus paaki 74,45 !!! liitrit valada. Vot see oli alles yllatus. Igatahes on nyyd hea teada, et kui seier punase peal on, siis pole veel niiväga vaja muretseda, võib rahulikult järgmist tanklat ootama jääda, kui lähima tankla uksepiida värv ei meeldi.
Tööd selles farmis jatkus kolm päeva ainult. Korjasime yhe Lõuna-Aafriklase juures kiivisid. Kasvatusmeetod on päris muhe. Põlla peal on postid, mille vahele sittakanti traate veetud. Kiivipuud või kiivipõõsad on nagu ronitaimed, mis siis traatide peal aega surnuks löövad ja ajaviiteks miskeid purakaid marju kokku keevitavad. Kiivid siis ripuvad hajameelselt umbes 20-40 cm kõrgusel pea kohal. Korjamine tähendas päev läbi pea kuklas ja käed yleval tegutsemist. Ise-enesest suht kerge töö, kuna ylekaalulisega need viljad just ei hiilga. Paraku kippus selg ja õlad ikke kyllaltki valusaks kiskuma. Aga jälle aitas väike meenutus paprika korjamisest ning töö tundus hetkega lihtne ja mugav.
Täna vedelesin päev läbi klubis ja pakkisin varje. Natuke jälle taskuraha. Õhtul hostelisse saabudes nägin siin nelja uut eestlast. Meid on siin hetkel nyyd seitse. Nimed ma igaks juhuks unustasin suurt hoolsust yles näidates ära. Eks ma homme kysin yle. Ja ylehomme. Loodetavasti mitte enam neljapäeval. Ajasin kahe härrasega pisut juttu kah. Yhel hetkel läks jutt interneti peale. Kuulsin, et yhenduse saamine on maailma kõige lihtsam asi. Paned aga telefoni arvutile taha ja net tuleb mis koliseb. Eriti palju ei maksa kah. Kui ma ääriveeri mainisin, et äkki selleks on vaja miskit moodsat telefoni, sain vastu kysimuse, et mis mobiili mina siis kasutan. Vastuse peale, et vana hea Nokia 6100, ajas vestluskaaslane silmad punni, justkui vaataks pealt kuidas naabri kaheaastane hallikarva kassirajakas tema kapsasupi taldrikusse situb. Kuulsin, et isegi muuseumite jaoks peaks see mudel liialt vana olema. Tegemist oli miski EMT myygimehega, kes telefonidega juba 8 aastat vägagi lähedalt on tutvust teinud. Sain lyhikese ajaga igasugu imeasju kuulda. Ei olegi need telefonid tänapäeval enam helistamiseks mõeldud. Helistamine on lihtsalt yks väike ja tähtsusetu kõrvalfunktsioon. Varsti ilmselt kaob see kah ära.
Nyyd peaks tuttu kolima. Homme on äratus kell viis kymme. Väljasõit tööle kell viis nelikymmend viis. Mida teen, seda ei tea. Igaks juhuks võtan võileiva ja veepudeli kaasa..