20.05.2009
Nunih! Kuna siinkandis on praegu räiged vihmasajud, siis on paljud teed yle ujutatud ja liikluskõlbmatud. See tähendab otse loomulikult liiklusummikuid. Yhes sihukeses ma praegu passingi ja ootan bussis, millal see ykskord ometi Brisbane keskusesse jõuaks. Mõtlesin, et kasutan kasutut aega ära kasulikult ja hellitan oma lugejaid järjekordse hingematvalt suurepärase kirjatykiga.
Tegelikult tahtsin ma natuke rääkida meie, eestlaste, yhest väikesest meelelahutusest Laidleys. Teema selles, et siia tulid kaks 19 aastast väga naiivset ja elukogenematut saksa tydrukut ning yks 20 aastane saksa tyyp, kes on meie arust lihtsalt veidike loll. Ja loomulikult laia silmaringi puudumine iseloomusta ka seda tegelast. Nuh, mis teha, kui ma ise oleksin otse keskkooli pingist siia kolistanud, ega vist kah jätaks vanematele olijatele sellise mulje. Loodan, et mitte siiski nii masendavat.
A asjast nyyd. Kellegi idee peale me igatahes hakkasime väitma, et enamus meist eestlastest oleme tegelikult poolakad. Seda meie noored saksa sõbrad loomulikult ei tea, et Poola kodanikele working holiday viisat ei väljastatagi. Igatahes meid jäid nad täiega uskuma. Mina pidin olema miski Poola IT mees, Ints ja Elton aga talumehed Vene piiri äärest. Kukel aga vist pidi ema pool eestlane olema, või midagi sellist. Näitasime lausa kaardi pealt ära, kus me elame jne. Kukk kirjeldas detailselt oma kodukoha randade ilust. Eriti sai nalja selle saksa tyybi Ericuga, kellele Kukk väitis, et ta ei teagi mis asi internet on. Eks siis vaene poiss yritas selgitada. Kahjuks ma detailideni ei saa laskuda, kuna tol hetkel ma ei istunud lauas, kuid teiste sõnul oli ääretult lõbus olnud.
Noorte sakslaste tulekust oli juba möödas paar nädalat ja meie Poola möla hakkas juba kergelt ebaaktuaalseks muutuma, kui tuli jällegi pärl. Seekord tytarlaps Charlotte’ilt. Töötasime sibulate pakkimise liini peal. Mina, Kätrin, kes siiski pidi eestlane, mitte poolakas olema, ning noored Marie ja Charlotte. Ajasime juba paar tundi Kätriniga juttu, kui järsku lajatati. “Aga mis keeles te omavahel räägite, kui yks on Poolast ja teine Eestist?” kysis Charlotte naiivselt. See tuli nagu välk selgest taevast või siis lihatykk koolisöökla supi seest. Me vist naersime umbes 10 minutit jutti Kätriniga. See meid muidugi reetis ja hakkas tytarlastele kohale jõudma, et selle Poola teemaga oleme kõvasti neid narritanud. Mis aga kõige naljakam, oli see, et tunnistasime oma möla ainult poolenisti yles. Nyyd nad usuvad, et ainult Elton ja Indrek on poolast ja et mina olen poolas aastaid töötanud, aga siiski eestlane. Kuna aga Eesti ja Poola keel on omavahel nii sarnased, siis saavad eestlased ja poolakad omavahel probleemideta suhelda. Vaesed naiivsed, aga sellegipoolest kaunid, tytarlapsed.
Nali muidugi sellega veel ei ole lõppenud. Eile või yleeile tuli tydrukutele meelde, et neil on yks tuttav poolakas kusagil. Ja sellele järgnes kohe idee, et Elton ja Ints võiksid ju nende kirja Poola keelde tõlkida ning selle läbi sõbrale yllatuse teha. Oli raske olnud Eltonil viisakalt jah öelda, ilma naerma purskamata. Õhtu poole kirjutatigi talle tekst ette inglise keeles ja siis Elton pidi selle Poola keelde panema. Lõpuks ta tõlkis kirja vene keelde, aga vene keelt ei kirjutanud kirillitsas vaid tavalise tähestikuga. Eks paistab, mis vastus tollelt poola sõbralt vastu tuleb. Natuke ilmselt saab nalja jälle. Kiri ise oli kah muidugi paras pärl.

22.05.2009

Ahoi. Järjekordne sissekanne liinibussist. Miski loll systeem siin nende bussidega. Nuh, kas ta just nyyd nii loll on, aga igatahes läks see systeem mulle 2 tundi maksma. Brisbanest sõitsin rongiga Ipswich’i, et sealt siis bussiga tagasi Laidley poole põrutada. Bussijaamast mulle piletit ei myydud, aga öeldi, et saan kenasti bussist pileti osta. Kui siis buss kohale jõudis, selgus, et bussijuhil ei olnud mulle vahetusraha tagasi anda ning ma pidin järgmist bussi ootama. 2 tundi. Siin on sistem siuke, et enne tuleb pilet kas neti teel ära osta või siis kuskilt reisifirmast. Bussijuhid myyvad pileteid vist ainult viimases hädas ja siis eeldatakse kah, et sul on täpne raha olemas. Krt, kust mina peaksin teadma, mis piletihind on. Oleks siis veel, et tänu etteostetud piletitele käiks inimeste peale ja maha laadimine oluliselt kiiremini, aga isegi seda ei ole. Kysitakse veel dokumente, juht stoilise rahuga laadib isiklikult kõik kotid pagasiruumi ja yleyldse ei paista kuskile kiiret olema. A nuh, mis seal ikke, sain jälle natuke koolitust kohalike tavade kohta.
Brisbanes midagi eirilist ei olnud. Lihtsalt oli hea natuke vahelduseks tuulutada end. Uude, uhkesse ja läikivasse passi sain viisakleepeka kah ilusti sisse. Kaiet, Eesti langevarjutibi, ma kahjuks ei näinud. Ta lihtsalt ei võtnud telefoni vastu ja sõnumitele ka ei reageerinud. Ju ta oli kuskile reisule või puhkusele sõitnud. Kyll hiljem kuulen.
Täna ilmselt tuleb jälle hostelis pidu. On ju ometi reede õhtu ning ka gooni olympia auhind vast antakse mulle täna kätte, mida ma plaanin koos teiste osalistega yksmeelselt konsumeerima hakata. Eks paistab.

Tulemus käes

Terekest.
Eilne vihmas töötamine ei jäänud tulemusteta. Täna hommikul kui ärkasin pool kuus ylesse, et jälle vihma ja muda sisse myttama minna, tundsin, et asi on vähe jama. Täiega oli tunne, et palavik on yleval. Miskeid temperatuuri mõõtevahendeid mul muidugi pole, aga krt, ei tahtnud eriti riskima hakata ning saatsin bossile sõnumi, et mina oma jalga täna tööle ei tõsta.
Päeva peale sõidan Brisbane'i. Vaja uus viisa passi sisse saada ja paari tuttavat kylastaks kah.

Oi kui mõnus on olla!

Nii mõnus on olla, et lausa kole. Kohe ylihea. Mõnna mõnna.
Miks ma siukest jura kirjutan on see, et täpselt sellised mõtted mind praegu valdavad. Tulin just töölt. Vihma sadas, tuul õnneks väga tugev ei olnud. Muda oli umbes 20 cm ja täiesti libe. Ylisitt oli korjata. Imekombel yhtegi korda ma käna ei käinud, kuna olin ettevaatlik. Ettevaatlik olemine jälle muutis mind aeglaseks. Igati masendav päev, läbimärg ka kogu aeg. Keegi teine hostelist põllul ei käinud, peale minu ja Adam'i. Nyyd peale kuuma dussi, sooja ja KUIVA teki all, on lausa meeliylendav olla. Siuke muhelus on peal kogu aeg.
Eile tööl ei käinud, aga olin väga tubli sellegipoolest. Suutsin lõpuks oma voodipesu ära vahetada. Ega muud muret sellega ei olnudki, aga lina kippus juba nii jäigaks muutuma, et kartsin, et murdub mõnest kohast katki. Samas jälle ei taha hostelile majanduslikku kahju tekitada. Teine probleem oli see, et pead padjale pannes lõin pea teinekord vastu padjapyyri ära.

Tegus nädal oli

Ahoi.
Nädalaga saab igati rahule jääda. Sai nalja, sai töötada, sai juua ja sai hypata.
Esmaspäev oli natu sitt, kuna pyhapäevane jalgpallivigastus ei lubanud tööle minna. See-eest teisipäeval oli jalg terve juba peaaegu, aga siis jäeti tööandja poolt tööpäev ära. Sai jälle voodis kella kaheni päeval lebotatud.
Kolmapäeva õhtu oli yle pika aja jälle väga hea. Nimelt meie prantslasest kokk tegi syya. Miski eriti maitsev grillliha ja siis igasugust sudi sinna kõrvale. Tahtis keelt ikke sajakymnega alla viia. Magustoiduks oli miski sokolaaditort. Täiesti masendavalt hea. Kõht sai ikke nii põhjalikult täis pargitud, justkui oleks ylikooli ajal tipi yhikast praekartulite pealt korra koju ema juurde lihaprae kallale saanud.
Neljapa ja reede oli vähe sitemad lood, kuna siis olid jälle vabad päevad tööandja poolt. Lihtsalt hooaeg hakkab läbi saama ja siis läheb alati sitemaks. Õnneks hosteli omanik leidis mulle mõlemaks päevaks teise töö. Neljapa oli miski mõttetu töö, kuna keskis ainult 2,5 tundi, aga nuh, 40 taala on ikke parem kui kodus miskeid kera kujulisi vidinaid sygada. Kõik mis me tegema pidime, oli miskite taimede pealt seemneid korjama. Tegemist oli nagu miskite kobaratega, mis tuli kääridega ära lõigata ja siis tynni visata. Ääretult kerge oli. Kahjuks jah, tunde eriti ei tulnud.
Reedene tööpäev oli meeldiv. Töötasin rohelise sibula pakkimis liinil. Liini otsas. Tõstsin 8 tundi sibulakimpe kasti ja ladusin kastid virna. Virna ladumine tekitas hea koduse tunde, kuna eelmisel aastal tegin ma siukest tööd 4 ja pool kuud. Sibulad olid veel täiesti veenvalt kerged kah, nii et tööd ei saanud isegi eriti fyysiliseks tööks nimetada, kiire tuli ainult olla. Aga sellegipoolest esimesed tund aega ma nutsin seal sibulahaisus. Siis harjusid silmad ära.
Reede õhtul liikus suur hulk hosteli rahvast kohalikku kõrtsu, kus toimus karaoke õhtu. Ma kyll teadsin, et tegemist on mõttetu kõrtsuga, aga läksin siiski kaasa, kuna siin passimisest on ka kopp ees. Natuke on ikke vaheldust vaja. Karaoke baaris oligi etteaimatavalt igav ja mõttetu. Õnneks mingil hetkel õnnestus mul Ints ära moosida, et lähme linna peale pubituurile. On ju siin linnas suisa 3 kõrtsu kokku! Esimene kõrts kuhu jõudsime, osutus täiesti mõttetuks. Oli reede õhtu, aga kliente oli umbes 5. Kaks neist mängisid piljardit ja saigi nendega pisut juttu puhutud. Yhe õlle ikka libistasin kah sisse, et punkt kirja saada. Seejärel suundusime järgmisesse kohta. Lootsime, et reede õhtu puhul seal ikke korralik pummeldamine ja pralletamine käib. Kohapeal aga selgus, et seal ei mänginud isegi muusikat ja leti ääres oli kaks või kolm vanainimest kohvi joomas. Meil Intsuga tekkis täielik nõutus selle peale. Et enda pettumust natukenegi leevendada, siis tegime baarmäniga yhe ringi tekiilat ja lahkusime. Nii masendavat kõrtsutuuri pole ma varem juhtunud tegema. Ja veel reede õhtul!
Laupäeva hommikul oli mul töö. Selle lõpetasin kuskil kella poole kymne paiku ära ja kihutasin ootusärevalt kodu poole minema. Mis mind ootusärevaks ajas, oli asjaolu, et hostelist yks Taiwani tytarlaps tahtis langevarjuga hypata. Ja klubis on meil systeem nii, et kui keegi toob klubile kliendi, siis ta saab ise yhe tasuta hyppe. Kuna minu viimane hype oli esimesel veebruaril, siis võite arvata, kui palju ma seda hetke ootasin. Klubis kõik toimis, rahad makstud, paberid täidetud, hyppekombed ajasime selga, aga kahjuks selle aja peale tuul tõusis ja hypped jäeti ära. Krt kyll. A nuh, selline see langevarjusport on, et kõik sõltub ilmast. Ja antud juhul sõltus asi ka söögiisust ning sellega seotud kehakaalust. Instruktor ytles, et kui klient olnuks minu massiga tegelane, siis ta oleks hypanud, aga kuna klient oli pisike 150 cm Taiwani tytarlaps, kes ilmselt kaalub vähem kui kast õlut, siis sellise tuulega oleks ta lihtsalt selg ees allatuult liikunud. Mis seal ikke, kolistasime hostelisse tagasi ja panime lootused pyhapäevase ilma peale.
Laupa õhtu oli meil suur pidu. Kostyymipidu. Sellised tavapärased teemad, nagu hea ja halb, lits ja meremees. Enamus mehi olidki ennast litsideks riietanud. Kohalik kaltsukas sai naisteriietest tyhjaks ostetud. Sattusin ka ise lahedal hetkel poodi sisse, kui Marko, suur lihastes ja tätoveeritud tyyp valis endale kleiti ja kirus, et tema numbrit ei ole. Kolm tyypi said oma kostyymid hosteli perenaise käest. Miskid eriti napid kleidikesed. Rohkem sellised öösärgikesed. Ja sellised asjad aeti siis karvastele, habemetega meestele selga. Tulemus oli karm. Ints, Elton ja Kukk olid ikke õhtu naeled oma siivutu käitumisega. Täielikud poola litsid ikke. Igale mehele ajasid ligi. Väga effektne oli ka Marko, kes lõpuks suutis end miskiks linnaprouaks maskeerida. Selline lilleline kleit koos kybaraga ning käekott. Temal polnud habet kah ees, nii et nägi päris ehtne välja. Mina ja Kontus riietasime end vanamuttideks. Kontus käis ringi piimamannerguga ja pakkus noortele inimestele alko asemel midagi tervislikumat juua. Ei jõua siin kõike kirjeldada, aga seltskond oli ikke kirju. Kolm inglit oli, seksikas med õde, altari ette maha jäetud pruut, aadam, midagi veel. Põhiteema oli ikke lits. Aadam oli eriti karm mees. Demis sidus oma trussikute kylge kaks suurt taimelehte ja siis niimoodi paljalt ta terve õhtu oligi. Ja väljas ei olnud sugugi soe. Päris kena oli ka vaadata paari Taiwani tydrukut, kes end litsideks riietasid. Nägid ikke nii kenad välja et kui oleks pikemalt vaatlema jäänud, siis oleks raudselt kõrgvererõhutõppe haigestunud. Õnneks oli möll nii võimas, et polnudki aega selleks. Kogu hosteli peale oli vist ainult kaks itaalast, kes kostyyme selga ei pannud. Yks taiwani tydruk oli vist kah. Jama oli natuke see, et kolmandik seltskonda suutis pidu kohe nii tõsiselt võtta, et kammisid end juba õhtul kella kymneks nii sodiks, et kolisid magama minema. A nuh, mis teha, kui inimesed tulevad reisule kohe peale keskkooli ja pole veel kogemustepagasit, nagu meil vanadel karvastel parmudel. Viimased lahkujad olid umbes poole neljani rokkinud. ise kolisin umbes yhe paiku kylili, kuna ei tahtnud pyhapäevast langevarjuhypet miskiste pohmavaevuste või unisusega varjutada.
Eila õnneks oli ilus tuulevaikne ilm ning poole kaheteistkymne paiku põrutasime lennukale. Pidime seal miski poolteist tundi ootama, enne kui lõpuks meie tõus tuli. Kysisin tandemi instruktorilt, et kas ma tohin koos tandemiga hypata, aga kahjuks, kuid etteaimatavalt ta seda ei lubanud. Ytles, et mu hyppenumbri järgi lubaks ta seda vabalt, aga et kuna ta isiklikult pole mind vabalangemises näinud, siis ei saa ta seda riski võtta. On tal ju ometi teine inimene kah kylge riputatud, kelle eest vastutada. Liigagi loogiline ja arusaadav. Leppisime kokku, et mina ronin lennukist välja ja ootan, kuni tema koos tandemiga uksele tuleb ning siis mina hyppan minema ning tema paar-kolm sekundit hiljem järgi. Et siis yksteise vaatevälja napilt jääme, aga ohtlikuks ei saa kumbki teineteisele ka kõige parema tahtmise juures muutuda.
Lennukisse võtsin ma Yu (see tibi, kes hyppama läks) kaamera kaasa. Klubist hyppe jaoks DVD tegemine maksab 140 taala ja seda raha Yu'l ei olnud. Siis ma otsustasin hypata koos temaga samalt tõusult, et saan vähemasti lennukis pilte teha ja pärast maandumist filmida. Lennukis klõpsisingi ysna hoolega. Paarkend pilti vist tegin, eks ta ise valib paremad välja. Kui 9000 jalga oli käes, siis lõpuks oli aeg lennukist välja ronida. Kyll oli mõnus, nii ammu pole seda teha saanud. Tolknesin seal tiiva all siis kuidagi. Yhe käega hoidsin tiiva talast kinni ja yks jalg oli astmalaual. Päris lahe oli seal rippuda niimoodi. Kui tandem oli uksel, siis lasin end lahti, lehvitasin Yu'le aidaa ja lendasin selili, et vaadata, kuda tandem välja kolib. Pärast kukkusin lihtsalt kõhuli maa poole, natuke vigurdasin kah, aga kuna vabalangemise tunne oli yle pika aja nii hea, siis lihtsalt nautlesin kukkumist. Kupli all oli ka ylimõnus. Ysna uus Sabre2 170 oli põhivari ja väga lahe oli sellega ringi uhada. Maa peal veel ootasin tandemi maandumise kah ära, mille sain suht kenasti filmi peale. Nyyd tuleb ainult loota, et Yu räägib kõigile kui mõnus oli hypata ja näitab neile videot ja pilte. Ehk siis mõni tahab veel hyppama tulla, mis minule tähendaks tasuta hypet. Lisaks sellele saan veel heal juhul selle varju kah ära pakkida 10 taala eest.
Peale hypet pidin kiirustama hostelisse tagasi, kuna igapyhapäevane jalgpallimäng oli ootamas. Jällegi Eesti versus maailm. Seekord oli meie tiimis veel kaks itaallasest leegionäri ja yks pisike armas Jaapani tytarlaps Yuko. Mäng oli väga pingeline, mõlemad ittaallased olid lõpuks vigastusega väljas, aga suutsime siiiski 3:2 võidu ära tuua. Kyll oli hea. Hea meel ka selle yle, et ma oma eelmise nädala vigastust halvemaks ei teinud. Jalg siiamaani pole veel päris korras ja oli tõsine hirm, et lõhun end samast kohast uuesti ära. Õnneks tegin kõvasti sooja enne mängu ja polnud häda miskit.
Aitab jutust nyyd!

Sport on tervisele kahjulik

Ahoi.
Vedelen kodus voodis, kuna ei olnud võimeline tööle minema hommikul. Eile sai vasaku jala reielihas täiega ära tõmmatud. Mis kõige totram, asi juhtus enne jalkamängu sooja tehes, mitte mängu ajal. Alguses oli tunne selline, et ei kannata yldse mängida, aga õnneks nii hull ei olnud. Pealegi kui vastased ryndasid, siis mängutuhina kõrvalt ei pannudki valu eriti tähele. Esimest korda õnnestus Eesti tiimil maailma vastu võit ära võtta. 5:4 jäi skoor. Päris puhas Eesti tiim siiski ei olnud, kuna mängijate rohkuse tõttu pidime yhe makaronisööja kah enda punti võtma. Mis mulle meeldis oli see, et seekord ei pidanud yhtegi sisse lastud väravat kahetsema. Ilusad väravad olid ja minu oskuste juures ei olnud seal suurt midagi teha. Eelmisel nädalal tuli ikke paar kolli nii, et ka naabritydruku haige vanaema oleks suutnud ära kaitsta. Sel korral kyll yks värav tuli oma mehelt, aga seda ma enda syyks väga pidada ei taha. Õnneks oli värav ilus, Kukk lõi selle vastase söödust yhe puutega sisse! Sai ikke värava kirja!

teise aasta viisa käes

Nuniih! Reedel lõpuks sain oma teise aasta viisa kätte. Kaks kuud sai seda oodatud ja mis seal salata, kerge mure ikke juba tekkis, kuna kojusõiduraha mul loomulikult ei ole. Vähemasti selle asjaga on nyyd praegu rahulik.
Laupäeval juhtus lõpuks yks asi, mille juhtumist ma ei oodanud väga, aga samas teadsin, et yhel hetkel see ikke juhtub. Nimelt minu pakitud vari ei avanenud korralikult. Päris täpselt ei tea, mis juhtus, aga maa pealt vaadates tundus rahvale, et tegemist oli line-over'iga. Õpilane ise tuli kenasti varuvarjuga alla, aga miskit adekvaatset ta öelda ei osanud, mis õhus juhtus. Kahjuks tulin klubist enne tulema, kui instruktorid hakkasid varju lahti harutama ja uurima. Miski võimalus siiski on, et tegemist ei olnud minu veaga. A nuh, vahet pole, tõrkeid ikke vahest juhtub. Sellepärast varuvari võetaksegi kaasa.
Pyhapäeviti on siin hostelis traditsiooniks saanud jalgpalli mängimine. Kuna siin eestlasi on rohkesti, siis tavaliselt on eesti tiim ylejäänud maailma vastu. Siiani on meite tiim ikke usinasti kaotanud. Eile läksin kah esimest korda mängima. Varasematel kordadel olen ma sel ajal klubis varje pakkind, aga eile ma ei viitsinud sinna minna. Veendusin taas, et sport ei ole liiga tore tegevus. Peale 10 minutit mängimist ronisin puurivahiks, kuna olin suurema osa oma võhmast ära raisanud. See oli ka hea otsus, sest siis sai puurist yks minust palju parem mängija platsile lennata. Mängu kyll kaotasime, aga võit ei tulnud vastastele sugugi kergelt. Väravavõimalusi oli meil hulga rohkem, aga vormistatud ei saanud neid kuidagi. Meie tiimil on ka suureks eeliseks see, et saame omavahel eesti keeles kommunikeeruda. Vastased aga inglise keeles, millest meie kenasti aru saame. Naljakas tegelikult, et me nii kõva vastupanu suutsime osutada. Nimelt on siin kaks saksa tyypi, kes on mänginud kodumaal tippklubide noortemeeskonnas. Lisaks neile veel kaks briti tegelast, kes on briti tippklubide noortemeeskondades mänginud. Meie aga oleme treeningu koha pealt pigem nagu põllumehed Bulgaariast. Igatahes väga muhe oli. Järgmine pyhapa plaanin kindlasti klubist tagasi tulla mängu ajaks.

28.03.2009

Maisirindel muutusteta.

Terekest!
Elu suuri yllatusi ja muutusi ei ole toonud. Töö on ikke sama, korjan maisi ja nädalavahetuseti pakin langevarje.
Eelmisel teisipäeval sai natuke elevust ja muutust majja toodud. Nimelt oli enamusel rahval päev vaba ja otsustasime Gold Coastile rannamõnusid nautima minna. Mina kyll hommikul töötasin, aga sain oma bin’i täis korjatud kiirelt ja tulin kähku koju tagasi. Hosteli omanikult kysisime mikrobussi, võtsime kampa veel kaks saksa tydrukut ning itaalia tyybi koos tema ylisaleda jaapanlannast tibiga. Kokku siis 11 inimest. Inglise töömurdjast härrasmees, kellest ma eelmises postituses pisut rääkisin, tahtis ka hirmsasti tulla kaasa. Väitis, et kogu yritus oli yldse tema idee. Õnneks vastuseis seltskonna poolt oli nii suur, et jätsime ta kenasti maha, kuigi bussis oli yks koht isegi yle.
Bussijuhiks panime Kontuse, kuna tema sai miski ämbliku või eluka käest hammustada, mille tulemusel tal varvas võttis kätte ja paisus kaks korda suuremaks, eritades veel igast ebamäärast löga. Kuna varba omanik oli ravikuuril, siis ta nagunii ei saanud õlut libistada ja kaine rooli valimisel kysimust ei tekkinud. Umbes yheteistkymne paiku pakkisime end bussi ja võtsime suuna iseenesestmõistetavalt alkopoodi, et end varustada esmaabivahenditega. Kuna kõik tundsime end piisavalt kehvasti, siis esmaabi pudelid tyhjenesid kurku justkui nõiaväel ning tuju randa jõudes oli juba täiesti meeldiv. Lausa nii ebatäpselt meeldiv, et alanud vihmasadu meid ei morjendanud. Õnneks oli tegemist pigem uduvihmaga, mis ka kiirelt oma tegevuse deaktiveeris. Päike tuli välja ja lasime end mõnuga ookeani lainetel tuuseldada.
Eriliseks tegi veel olukorra see, et hakkasime rannaliival vibrat mängima. Tõenäoliselt enamus teist ei teagi, mis mäng see vibra on. Kuskile platsile joonistatakse neli nelinurka ning siis sealt on vaja pall jalaga yle teise mehe platsi välja lyya. Erinevate kehaosadega löökide eest on veel eraldi punktid. Mina mängisin seda viimati aktiivselt algkoolis, võibolla mõned korrad ka põhikoolis. Yhte ma tean, et kohe kindlasti ei kujutanud ma ette, et ma sellist mängu kunagi Gold Coasti rannaliival mängin. Oli tore igatahes.
Kui päike hakkas loojumise märke ilmutama, siis ronisime bussi tagasi ning põrutasime kodu poole. Tee pealt haarasime veel pitsat ja kaunis päev oligi õhtusse jõudnud. Mina kolisin kohe magama, kuna pidin järgmine päev jälle kell 4 ärkama, teised pralletasid veel paar tundi edasi.
Täna käisin tennist mängimas. Vastaseks tuli Marko. Yks kahest eesti tyybist, kes mõni päev tagasi siia hostelisse kolisid. Viimati mängisin ma tennist umbes 11 aastat tagasi. Ka Marko polnud õnneks just kõige aktiivsem tennisist varem olnud. Reketid ja pallid saime hosteli omanikult, väljak oli kohaliku kooli hoovi peal, miski 500 meetrit jalutada. Väga mõnus oli mängida, kuid asja rikkus see, et pallid oli täiesti sodid omadega. Vahest kukkusid nad maha nagu toored lestakalad, kusjuures hääl oli kah sarnane. Pool aega õnneks juhtus pall selle kyljega maanduma, mis oli enamvähem põrkamisvõimeline. Igatahes esimese seti lõpuks olid mõlemad pallid masendavalt ribadeks omadega. Meeldiv aspekt oli see, et suutsin seti 7:5 võita. Seisust 3:5. Olen ma ju suur ja vägev spordimees, kuda ma võiksingi kaotada! Homme läheme uuesti platsile, enne ostame muidugi uued kerad.