28.03.2009

Maisirindel muutusteta.

Terekest!
Elu suuri yllatusi ja muutusi ei ole toonud. Töö on ikke sama, korjan maisi ja nädalavahetuseti pakin langevarje.
Eelmisel teisipäeval sai natuke elevust ja muutust majja toodud. Nimelt oli enamusel rahval päev vaba ja otsustasime Gold Coastile rannamõnusid nautima minna. Mina kyll hommikul töötasin, aga sain oma bin’i täis korjatud kiirelt ja tulin kähku koju tagasi. Hosteli omanikult kysisime mikrobussi, võtsime kampa veel kaks saksa tydrukut ning itaalia tyybi koos tema ylisaleda jaapanlannast tibiga. Kokku siis 11 inimest. Inglise töömurdjast härrasmees, kellest ma eelmises postituses pisut rääkisin, tahtis ka hirmsasti tulla kaasa. Väitis, et kogu yritus oli yldse tema idee. Õnneks vastuseis seltskonna poolt oli nii suur, et jätsime ta kenasti maha, kuigi bussis oli yks koht isegi yle.
Bussijuhiks panime Kontuse, kuna tema sai miski ämbliku või eluka käest hammustada, mille tulemusel tal varvas võttis kätte ja paisus kaks korda suuremaks, eritades veel igast ebamäärast löga. Kuna varba omanik oli ravikuuril, siis ta nagunii ei saanud õlut libistada ja kaine rooli valimisel kysimust ei tekkinud. Umbes yheteistkymne paiku pakkisime end bussi ja võtsime suuna iseenesestmõistetavalt alkopoodi, et end varustada esmaabivahenditega. Kuna kõik tundsime end piisavalt kehvasti, siis esmaabi pudelid tyhjenesid kurku justkui nõiaväel ning tuju randa jõudes oli juba täiesti meeldiv. Lausa nii ebatäpselt meeldiv, et alanud vihmasadu meid ei morjendanud. Õnneks oli tegemist pigem uduvihmaga, mis ka kiirelt oma tegevuse deaktiveeris. Päike tuli välja ja lasime end mõnuga ookeani lainetel tuuseldada.
Eriliseks tegi veel olukorra see, et hakkasime rannaliival vibrat mängima. Tõenäoliselt enamus teist ei teagi, mis mäng see vibra on. Kuskile platsile joonistatakse neli nelinurka ning siis sealt on vaja pall jalaga yle teise mehe platsi välja lyya. Erinevate kehaosadega löökide eest on veel eraldi punktid. Mina mängisin seda viimati aktiivselt algkoolis, võibolla mõned korrad ka põhikoolis. Yhte ma tean, et kohe kindlasti ei kujutanud ma ette, et ma sellist mängu kunagi Gold Coasti rannaliival mängin. Oli tore igatahes.
Kui päike hakkas loojumise märke ilmutama, siis ronisime bussi tagasi ning põrutasime kodu poole. Tee pealt haarasime veel pitsat ja kaunis päev oligi õhtusse jõudnud. Mina kolisin kohe magama, kuna pidin järgmine päev jälle kell 4 ärkama, teised pralletasid veel paar tundi edasi.
Täna käisin tennist mängimas. Vastaseks tuli Marko. Yks kahest eesti tyybist, kes mõni päev tagasi siia hostelisse kolisid. Viimati mängisin ma tennist umbes 11 aastat tagasi. Ka Marko polnud õnneks just kõige aktiivsem tennisist varem olnud. Reketid ja pallid saime hosteli omanikult, väljak oli kohaliku kooli hoovi peal, miski 500 meetrit jalutada. Väga mõnus oli mängida, kuid asja rikkus see, et pallid oli täiesti sodid omadega. Vahest kukkusid nad maha nagu toored lestakalad, kusjuures hääl oli kah sarnane. Pool aega õnneks juhtus pall selle kyljega maanduma, mis oli enamvähem põrkamisvõimeline. Igatahes esimese seti lõpuks olid mõlemad pallid masendavalt ribadeks omadega. Meeldiv aspekt oli see, et suutsin seti 7:5 võita. Seisust 3:5. Olen ma ju suur ja vägev spordimees, kuda ma võiksingi kaotada! Homme läheme uuesti platsile, enne ostame muidugi uued kerad.