Et eilse p2eva eba6nnestumisi paremini kirjeldada, peaksin alustama yleeile 6htust.
Tegemist oli viimase 6htuga, mis Alan siin Aasias veetis. R2ndas ta siin kandis 12 n2dalat. Ja otse loomulikult pidi siis olukorda paari 6llega t2histama. Nii tegimegi. Parasjagu libistasime teist 6lut, r22kisime maast ja ilmast ning nautisime olukorda, kui j2rsku tegi meiega juttu yks inglise tytarlaps k6rvallauast, Michelle. Ta oli meid kuulnud Austraaliast r22kimas ning tahtis ka s6na v6tta, kuna ta ise just hiljuti oli Austraaliast tulnud. Temaga oli veel yks s^oti tyyp, Ross. Lykkasime aga lauad kokku ja veendusime, et seltsis on ikka segasem. 6lu hakkas ka kohe kiiremini alla minema.
Hiljem vahetasime k6rtsu. Seal sai tellida 6lletorni. 600 bahti maksis ning lauale toodi igavene pirakas anum, mis sisaldas 4,5 liitrit kylma 6lut. 6lle sees oli veel miski teine toru, t2idetud j22ga, seega pysis m2rjuke meeldivalt jahe kah. Lisaks veel tellisime vesipiibu. V2ga m6nus oli. Olles selle torni suure naudinguga tyhjendanud, ronisime k6rtsu teisele korrusele, kus m2ngis b2nd. Krdi hea b2nd oli, esitasid nad igasugu populaarseid rokklugusid ja nad tegid seda ylih2sti. Eriti 2ssalt k2sitses yks h2rra oma kitarri.
Nii see 6htu siis edenes. Ka teine 6lletorn sai tyhjendatud ning tuli veel lisagi tellida. L6puks umbes kella nelja paiku ronisin hostelisse magama. S2ttisin aga 2ratuskella kuueks 2ratama ning uinusin silmapilkselt.
2rkasin kell 7.10. Millegip2rast mu 5 dollarine 2ratuskell ei toiminud. Meeletu kiirusega loopisin asjad kotti ja tormasin alla, kuna kell 7 pidi mind peale v6etama hosteli eest. Mulle kyll lubati, et kui mind v2ljas ei ole, siis tullakse ja koputatakse uksele, kuid seda ka ei oldud tehtud. Igatahes 7.15 enam mind keegi v2ljas ei oodanud ja minu 3000 bahti eest broneeritud tuur l2ks vett vedama. Tuur oleks viinud mind yhte linna, mis oli kunagi 400 aastat pealinn olnud ning kus pidid v2ga kaunid templid ja paleed olema. Ajas vanduma kyll. Lisaks veel see, et enesetunne oli yle keskmise r2bal.
Kuna Alan lahkus hotellist, siis pidin endale uue koha leidma, sest yksinda ei soovinud ma 800 bahti maksta 2 inimese toa eest. Komberdasin siis hotelli otsima. Sadakond meetrit eemal astusin yhte kylalistemajja sisse, kui mind tabas yllatus. Miski tegelane istus seal ja vahtis mulle silmad punnis otsa. Ma ise ajasin siis kah silmad natuke suuremaks ning habeme tagant tundsin 2ra sakslase Andre, kellega olime Laidley hostelis miski aja eest kohtunud. P2ris lahe. Tema oli juba 3 kuud aasias ringi kolanud ja sama p2eva 6htul pidi ta lennuki peale ronima, et l6puks tagasi koju minna. Kahjuks kaunist Reginat temaga ei olnud, kuna nad olid juba kuid tagasi Uus-meremaal reisides lahku l2inud. See selleks..
Yhes t2navakohvikus einestades tutvusime yhe inglise naise ja yhe teise saksa noormehega. Nood kutsusid meid turule. Tai k6ige suuremale. Kuna plaanid puudusid nii minul kui Andrel, siis polnud p6hjust vastu ajada. Hea otsus oli. Turule minemiseks tuli s6ita l2bi uuema Bangkoki, ehk siis city, kus olid korralikud pilvel6hkujad ja puha. N2gin selle kah 2ra, ise ma poleks sinna ilmselt viitsinud minna, kuna liigne linnak2ra mind v2ga just ei eruta.
Turg ise oli parasjagu j6hker. Tuli v6tta lausa kaart selle jaoks, kuna muidu polnud lootustki seal orienteeruda. Myydi seal ka ikke asju seinast seina. Mingi poolteist tundi otsisime Andrega endale T-s2rke. Neid oli seal ikke seinast seina, l6puks leidsime kah endale yht-teist. Natuke nukker oli ringi kolada lemmikloomade piirkonnas. Loomad olid k6ik ikke yliv2ikestesse puuridess pressitud ja ikke kohe mitu korraga. Piltide tegemise peale ma ei viitsinud m6eldagi, kuna tervis oli endiselt m2rkimisv22rselt halvas seisukorras.
Turult tagasi tulemine oli vahva. Tuk-tuki mees kysis meilt 250 bahti. Kui yritasin hinda 100 peale alla tingida, siis tegelane hoopis pakkus v2lja, et viib meid 20 bahtiga kohale, aga peame kahe r6ivakaupmehe juures peatuma. Nad siin nimelt saavad klientide kohale vedamise eest kah raha. Kiiret meil ei olnud ja v6tsime pakkumise vastu. Esimeses kohas panin ma Andre tanki ning saatsin ta yksinda sisse. Teinekord on neist kaupmeestest maru raske vabaneda ning kuna mul polnud tahtmist eriti nendega jageleda, j2in ise 6ue ootama. Yllataval kombel suutis Andre juba umbes 10 minutiga lahkuda. Teine koht, kuhu meid viia taheti, oli 6nneks suletud. Seega saime v2ga v2ikese lisa ajakuluga sisuliselt tasuta koju tagasi.
Liiklus oli ysna umbes omadega. P6hjuseks siis ikka need valitsusvastased demonstratsioonid. Demonstrandid blokeerisid mitmeid t2navaid. Yhel hetkel sattusime oma tuk-tukiga t2iesti yhe rongk2igu sisse. mitusada meetrit s6itsime rongk2igu kiirusel, enne kui 2ra saime p88rata. Kahjuks pilte ma kl6psida ei saanud, kuna hommikul olin suure kiiruga fotoka patareid teise kotti toppinud. 6nneks Andre ikka tegi m6ned kl6psud ja saadab mulle pildid ja video hiljem meili peale.
A demonstratsioonid siin on p2ris toredad. V2hemasti v2lja n2evad nad nagu miskid suured rahvapeod. Inimesed paistavad k6ik nii r66msad, naeratavad, laulavad. Politseid ja s6jav2ge on p2ris hulga t2navatel, aga nemad kah rohkem nagu valvavad, ei ole ma siin veel kordagi n2inud, et nad kedagi takistama kuidagi peaksid. Samuti pole ma t2heldanud, et meeleavaldajad siin napsust kuraasi koguksid. Nagu suur pidu oleks, on yles seatud ka lavasid, kus b2ndid m2ngivad jne. Paljud t2navad on meeleavaldajate poolt blokeeritud, aga mitte ykski neist pole n2htavasti miski suurema liiklusega koht. Peat2navad on endiselt vabad. Suurim turistide t2nav siin on aga politsei poolt blokeeritud. Sinna meeleavaldajaid ei lasta ja ega nad vist eriti ei kipu kah, kuna turism on ikke yks suurimaid, kui mitte suurim majandusharu ning turistidega pole nagunii meeleavaldajatel miskit kana kitkuda. Senimaani pole kordagi tekinud tunnet, et asi v6iks ohtlikuks ja v2givaldseks muutuda, nagu n2iteks prantsusmaal iga v2ikse asja peale juhtub. A nuh, ei v6i iial teada..
Turult tagasi j6udes otsustasime veel Andrega paar 6lut v6tta. Nu et tervist natu turgutada ja Andre Aasia trip ametlikult 2ra l6petada. K6rtsus kohtusime juhuslikult uuesti Michelle'i ja Rossiga. Sai pisut muljetatud ja eelmist 6htut meenutatud. Kunagi paari kuu p2rast, kui Michelle ome reisimise l6petab, lubas ta mulle pilte saata, mis tol 6htul kl6psitud sai. P2ris vahvad momente oli ikke kaadrisse sattunud.
Kell kuus l2ks Andre lennujaama ning mina magama. Eelnevalt rentisin uues hotellis 500 bahtiga toa. 2 inimese voodi, konditsioneer, oma duss. Luks v2rk. Jama on ainult see, et yhtegi pistikupesa toas ei ole. 6nneks yhe automaatkaitselyliti korpus on lahti ning siis sain sinna kuidagi telefonilaadija yhendada. Laptopi ei julgenud sinna panna, kuna kontakt on seal ikke maru nigel ning ebastabiilne.
T2naseks mul plaane pole. Ilmselt kolan l2hikonnas lihtsalt ringi. Motivatsioon on millegip2rast v2ga nullil2hedane. Homseks on mul broneeritud lennupilet, mis viib mind p6hja poole, vastu uutele seiklustele.
Sunday, March 28, 2010
Friday, March 26, 2010
Bangkok
Yleeilseks ei olnud muud plaanis, kui sõita Bangkoki. Yles pidi mind korjatama kell pool kaks. Kuna põõnasin rõõmsalt kella kymneni, siis ega muuks aega eriti ei jäänudki kui ainult oma träär kotti toppida ja hommikust syya.
Bangkokis pidi praegu kyll ärevad ajad olema. Palju valitsusevastaseid meeleavaldusi jne. Austraalia turismiagentuurides yldse soovitati Taist praegu eemale hoida, kuna asi on liiga ebastabiilne. Sama rääkis mulle Phuketis reisikorraldaja, kes mulle bussipileti broneeris. A nuh, kuna protestid pidid siiani ysna rahumeelsed olema, siis ma ei muretsenud selle väikese pisiasja peale.
Pool kaks korjas mind lõpuks yks minibuss yles. See viis mind mõnesaja meetri kaugusele nö bussijaama. Seal vist ootasin tubli tund aega teadmatuses. Broneeringu leht võeti loomulikult mult ära ja bussijuht kadus ka kusagile. Lootsin ikke, et kõik sujub. Nii tunni aja pärast ilmus bussijuht uuesti välja ning viis mu miskisse suvalisse punkti linnas, kus ootas järgmine minibuss. See oli alles see õige buss, mis mind pidi Shurathani viima, kus pidin ymber istuma suure ja korraliku bussi peale, mis siis 10 tunniga Bangkoki minema pidi.
Teekond Surathani oli ysna vaevaline. Iste, kus ma istusin, oli ääretult ebamugav. Lisaks polnud eriti ruumi jalgadele. Õnneks poole maa peal tehti 20 minutiline peatus, sai jalgu sirutada ning tutvusin kahe Austria metali mehega, kes samades tingimustes minuga vaevlesid. Toredad härrasmehed olid.
Surathanis peatusime mingis kahtlases kohas, mis meenutas rohkem miskit laoplatsi, mitte bussijaama. Pilet muutus mul seal väikeseks lipikuks Bangkoki kirjaga, mis mulle särgi peale kleebiti. Päris naljakas. Yhel hetkel teatati, et Bangkoki buss on ees. Mida aga nägin, oli ainult yks krdi lahtine takso, kuhu meid sisse topiti. Midagi meile muidugi ei selgitatud, nii et tuli lihtsalt loota selle peale, et kusagil kellegil on kõik kontrolli all. Enesel eti tekkinud sellist tunnet vähimalgi määral. Õnneks tegemist ei olnud meie transpordivahendiga pealinna, vaid sellega sõidutati meid järgmisesse bussijaama.
Eriti bussijaama moodi see välja ei näinud, aga kuna seal oli veel 5-6 päkkerit, siis tundus asi juba paljutõotavam. Ligi tunni aja pärast ta lõpuks tuli - suur buss. Niimoodi kusjuures nad nimetavadki siin täismõõtmetes busse – big bus. Natuke olin pettunud. Kuna sõit toimus öösel, siis lootsin, et tegemist on bussiga, kus on voodid sees. Mõned tuttavad on neisse sattunud ja väga mugav pidi olema. Õnneks muus osas oli väga mugava bussiga, ruumi oli lahedalt. Samuti näidati alguses filme. Millegipärast mul magada eriti ei õnnestunud ning kell viis hommikul Bangkoki jõudes olin ysna surnd omadega.
Otse loomulikult olid mu ettevalmistused mitte sisaldanud hotelli broneerimist. Samuti polnud mul aimugi, kus suunas minna, et hotelle leida. Teadsin ainult nii palju, et bussipeatusele väga lähedal pidi olema põhiline turistide tänav, mis on hotelle täis. Õnneks olin bussi peal tutvunud yhe inglise päkkeriga, Alan’iga, kes oli Bangkokis juba viiendat korda. Temaga koos siis läksin hotelli otsima. Yhes muhedas kohas võtsimegi kahe peale toa. 790 bahti öö, oma peldik ja duss ning mis kõige tähtsam: õhukonditsioneer. Lisaks sellele väga lähedal turistide peatänavale ning paljudele vaatamisväärsustele.
Alustuseks kolisin kohe magama. Vedelesin voodis kella 11-ni ning siis oli aeg linna peale minna. 20 bahti eest leidsin yhe tuk-tuki mehe, kes mind pidi ringi sõidutama erinevates kohtades.
Alustasin yhe suure Buddha kujuga.
45 meetrit kõrge vidin. Päris muljetavaldav. Lisaks persetäis muid kujusid ja vidinaid ymber selle.
Sellele kujule järgnes miski järgmine tempel. Nime ma muidugi ei mäleta, aga ilus oli. Seal astus mulle ligi miski umbes 40-ne Tai härra. Too hakkas mulle templi kohta rääkima, nagu giid. Selgus, et ma olin sattunud Bangkoki väga heal ajal. Nimelt valitsus korraldas nädala ajase kampaania turismi arendamiseks. Paljud templid ning muud vaatamisväärsused olid ilma piletita. Lisaks veel maksti kinni taksode kytust. Seetõttu ma oma tuk-tuki saingi sisuliselt ilma rahata. Kahju oli ainult sellest, et tegemist oli selle kampaania viimase päevaga, seega sain odavat lõbu nautida vaid sellel päeval.
Käisin veel paaris templis. Nägin ära ka maailma suurima Buddha kuju. Oli teine miskis templis. Kylili. Mitte, et kuju oleks kylili asetatud, vaid ta oligi ehitatud kylili asendis. Kahjuks oli tempel ise suht kitsas, nii et pildi peale oli seda suht võimatu saada. Vähemasti minu seebikarbiga.
yritasin Buddha perset pildistada. A t2nu pildile j22nud h2rrasmehele saate m66tmetest vast rohkem aimdust
Tegamist oli miski suure ja vinge templikompleksiga, nii et vaatamist oli seal rohkemgi.
Peale templit tahtsin lihtsalt niisama ringi jalutada, aga ligi astus miski järgmine härrasmees. Uuris, et kus ma käinud olen juba jne. Ning hakkas erinevaid kohti soovitama. Ja väga pealethykkivalt kusjuures. Miskit konkreetset tuuri või vaatamisväärsust ta ei soovitanudki. Seega ta vist kellegi palgal otseselt ei olnudk, vaid lihtsalt tahtis, et ma Tais võimalikult palju raha kulutaksin. Tema soovituse peale võtsin paadituuri kanalite vahel. Eelnevalt kauplesin hinna 1500 pealt 1000 peale. Ja vot seda tuuri ma ei kahetse. Kanali 22res olid need 6iged elamud. Majad, kus tavalised Tai inimesed elasid.
Pull oli see, et mitmeski lobudikus paistis heades m66tmetes telekad ning ka sat-tv panne leidus mitmeid.
Ylej22nud pildid
ja postituse l6pus paar videot
6htul l2ksime Alaniga linna peale jooma. Mitmes k6rtsus sai 6lutit libistatud. L6puks tekkis Alanil idee vaadata miskit 2gedat showd. M6eldud, tehtud. Tuk-tukiga s6idutati meid ligi pool tundi kusagile p2raperse. V2ga kahtlane kant tundus, aga nuh, nagu ikke, lootsime, et k6ik l2heb suurep2raselt. Nii oligi, 400 taala maksime sissep22su eest ja showd oli selle raha eest kyllaga. L2hemalt ma ei hakka kirjeldama, aga v6in mainida, et lauatennist ma enam p2ris sama pilguga vist ei vaata. Peale showd ronisime tagasi peat2navale. Libistasime veel natu 6lli ja vaatasime, kuda prostituudid t2naval mehi lantisid. Neid oli ikke hulga, litse ma m6tlen. Ma ei tea kas viga oli minu koledas v2limuses v6i minu liigses kainuses, aga mind ei yritatudki 2ra sebida. Alanile ikke pisteti paar korda k2si peaaegu pyksi, aga ka temaga oldi suht viisakad. Magama kobisime umbes 4 paiku.
T2na oli m6ttetu p2ev. Pohmelli kyll ei olnud, aga sellegipoolest polnud mingitki viitsimist linna peale end vedada. A nuh, ega mul kiiret pole, homne p2ev on mul igatahes ette sisustatud juba.
Bangkokis pidi praegu kyll ärevad ajad olema. Palju valitsusevastaseid meeleavaldusi jne. Austraalia turismiagentuurides yldse soovitati Taist praegu eemale hoida, kuna asi on liiga ebastabiilne. Sama rääkis mulle Phuketis reisikorraldaja, kes mulle bussipileti broneeris. A nuh, kuna protestid pidid siiani ysna rahumeelsed olema, siis ma ei muretsenud selle väikese pisiasja peale.
Pool kaks korjas mind lõpuks yks minibuss yles. See viis mind mõnesaja meetri kaugusele nö bussijaama. Seal vist ootasin tubli tund aega teadmatuses. Broneeringu leht võeti loomulikult mult ära ja bussijuht kadus ka kusagile. Lootsin ikke, et kõik sujub. Nii tunni aja pärast ilmus bussijuht uuesti välja ning viis mu miskisse suvalisse punkti linnas, kus ootas järgmine minibuss. See oli alles see õige buss, mis mind pidi Shurathani viima, kus pidin ymber istuma suure ja korraliku bussi peale, mis siis 10 tunniga Bangkoki minema pidi.
Teekond Surathani oli ysna vaevaline. Iste, kus ma istusin, oli ääretult ebamugav. Lisaks polnud eriti ruumi jalgadele. Õnneks poole maa peal tehti 20 minutiline peatus, sai jalgu sirutada ning tutvusin kahe Austria metali mehega, kes samades tingimustes minuga vaevlesid. Toredad härrasmehed olid.
Surathanis peatusime mingis kahtlases kohas, mis meenutas rohkem miskit laoplatsi, mitte bussijaama. Pilet muutus mul seal väikeseks lipikuks Bangkoki kirjaga, mis mulle särgi peale kleebiti. Päris naljakas. Yhel hetkel teatati, et Bangkoki buss on ees. Mida aga nägin, oli ainult yks krdi lahtine takso, kuhu meid sisse topiti. Midagi meile muidugi ei selgitatud, nii et tuli lihtsalt loota selle peale, et kusagil kellegil on kõik kontrolli all. Enesel eti tekkinud sellist tunnet vähimalgi määral. Õnneks tegemist ei olnud meie transpordivahendiga pealinna, vaid sellega sõidutati meid järgmisesse bussijaama.
Eriti bussijaama moodi see välja ei näinud, aga kuna seal oli veel 5-6 päkkerit, siis tundus asi juba paljutõotavam. Ligi tunni aja pärast ta lõpuks tuli - suur buss. Niimoodi kusjuures nad nimetavadki siin täismõõtmetes busse – big bus. Natuke olin pettunud. Kuna sõit toimus öösel, siis lootsin, et tegemist on bussiga, kus on voodid sees. Mõned tuttavad on neisse sattunud ja väga mugav pidi olema. Õnneks muus osas oli väga mugava bussiga, ruumi oli lahedalt. Samuti näidati alguses filme. Millegipärast mul magada eriti ei õnnestunud ning kell viis hommikul Bangkoki jõudes olin ysna surnd omadega.Otse loomulikult olid mu ettevalmistused mitte sisaldanud hotelli broneerimist. Samuti polnud mul aimugi, kus suunas minna, et hotelle leida. Teadsin ainult nii palju, et bussipeatusele väga lähedal pidi olema põhiline turistide tänav, mis on hotelle täis. Õnneks olin bussi peal tutvunud yhe inglise päkkeriga, Alan’iga, kes oli Bangkokis juba viiendat korda. Temaga koos siis läksin hotelli otsima. Yhes muhedas kohas võtsimegi kahe peale toa. 790 bahti öö, oma peldik ja duss ning mis kõige tähtsam: õhukonditsioneer. Lisaks sellele väga lähedal turistide peatänavale ning paljudele vaatamisväärsustele.
Alustuseks kolisin kohe magama. Vedelesin voodis kella 11-ni ning siis oli aeg linna peale minna. 20 bahti eest leidsin yhe tuk-tuki mehe, kes mind pidi ringi sõidutama erinevates kohtades.
Alustasin yhe suure Buddha kujuga.
45 meetrit kõrge vidin. Päris muljetavaldav. Lisaks persetäis muid kujusid ja vidinaid ymber selle.Sellele kujule järgnes miski järgmine tempel. Nime ma muidugi ei mäleta, aga ilus oli. Seal astus mulle ligi miski umbes 40-ne Tai härra. Too hakkas mulle templi kohta rääkima, nagu giid. Selgus, et ma olin sattunud Bangkoki väga heal ajal. Nimelt valitsus korraldas nädala ajase kampaania turismi arendamiseks. Paljud templid ning muud vaatamisväärsused olid ilma piletita. Lisaks veel maksti kinni taksode kytust. Seetõttu ma oma tuk-tuki saingi sisuliselt ilma rahata. Kahju oli ainult sellest, et tegemist oli selle kampaania viimase päevaga, seega sain odavat lõbu nautida vaid sellel päeval.
Käisin veel paaris templis. Nägin ära ka maailma suurima Buddha kuju. Oli teine miskis templis. Kylili. Mitte, et kuju oleks kylili asetatud, vaid ta oligi ehitatud kylili asendis. Kahjuks oli tempel ise suht kitsas, nii et pildi peale oli seda suht võimatu saada. Vähemasti minu seebikarbiga.
yritasin Buddha perset pildistada. A t2nu pildile j22nud h2rrasmehele saate m66tmetest vast rohkem aimdustTegamist oli miski suure ja vinge templikompleksiga, nii et vaatamist oli seal rohkemgi.
Peale templit tahtsin lihtsalt niisama ringi jalutada, aga ligi astus miski järgmine härrasmees. Uuris, et kus ma käinud olen juba jne. Ning hakkas erinevaid kohti soovitama. Ja väga pealethykkivalt kusjuures. Miskit konkreetset tuuri või vaatamisväärsust ta ei soovitanudki. Seega ta vist kellegi palgal otseselt ei olnudk, vaid lihtsalt tahtis, et ma Tais võimalikult palju raha kulutaksin. Tema soovituse peale võtsin paadituuri kanalite vahel. Eelnevalt kauplesin hinna 1500 pealt 1000 peale. Ja vot seda tuuri ma ei kahetse. Kanali 22res olid need 6iged elamud. Majad, kus tavalised Tai inimesed elasid.
Pull oli see, et mitmeski lobudikus paistis heades m66tmetes telekad ning ka sat-tv panne leidus mitmeid.Ylej22nud pildid
ja postituse l6pus paar videot
6htul l2ksime Alaniga linna peale jooma. Mitmes k6rtsus sai 6lutit libistatud. L6puks tekkis Alanil idee vaadata miskit 2gedat showd. M6eldud, tehtud. Tuk-tukiga s6idutati meid ligi pool tundi kusagile p2raperse. V2ga kahtlane kant tundus, aga nuh, nagu ikke, lootsime, et k6ik l2heb suurep2raselt. Nii oligi, 400 taala maksime sissep22su eest ja showd oli selle raha eest kyllaga. L2hemalt ma ei hakka kirjeldama, aga v6in mainida, et lauatennist ma enam p2ris sama pilguga vist ei vaata. Peale showd ronisime tagasi peat2navale. Libistasime veel natu 6lli ja vaatasime, kuda prostituudid t2naval mehi lantisid. Neid oli ikke hulga, litse ma m6tlen. Ma ei tea kas viga oli minu koledas v2limuses v6i minu liigses kainuses, aga mind ei yritatudki 2ra sebida. Alanile ikke pisteti paar korda k2si peaaegu pyksi, aga ka temaga oldi suht viisakad. Magama kobisime umbes 4 paiku.
T2na oli m6ttetu p2ev. Pohmelli kyll ei olnud, aga sellegipoolest polnud mingitki viitsimist linna peale end vedada. A nuh, ega mul kiiret pole, homne p2ev on mul igatahes ette sisustatud juba.
Tuesday, March 23, 2010
Khai Island
Täna käisin Khai saarel. Tegelikult see polegi saar, vaid rohkem nagu kolm saart. Pisikesed. Kaljused. Aga ymberringi on korallid, mille peal on tore snorgeldada. Meie tuur sisaldas kahte saart. Yhe peal oli korralik rand koos lamamistoolide ja päikesevarjudega. Lisaks loomulikult putkad, kust sai syya, juua ja turisti nänni osta. Teise saare peale ei läinudki tegelikult, vaid lihtsalt snorgeldasime selle ymber.
Saarele sõit oli vahva kiirkaatriga. Miski paarkymmend inimest mahutas peale ja kolm võimsat päramootorit liigutasid seda päris usinasti edasi. Nyyd sain aimu, mismoodi näeb välja sooja maa puhkus põhjamaa inimeste jaoks. Rand, päikese käes lebotamine ja peaaegu mitte halligi tegemine. Mina käisin 4 tiiru snorgeldamas, enamus inimesi vaid paar korda. Eks arusaadav kah, suurem osa rahvast olid vanemad inimesed või siis perekonnad lastega. Mingi grupp jaapani noori inimesi oli kah, aga nood olid kahjuks ranna teises servas, nii et ei saanud isegi silmadel lasta puhata kenade jaapani neiude peal.
Snorgeldada oli muidu mõnus. Vesi on ju jahe! Selja kyll põletasin päikesega ära, kuna olin piisavalt laisk, et mitte päikesekreemi osta. Korallid ise olid võrreldes Austraalia Great Barrier Reefiga ysna lahjad. Hallikad ja pruunikad, erksaid värve peaaegu polnudki. Kyll aga oli kalu rohkem. Seal saare ymber pidi pidevalt umbes 120 kalaliigi ringis elukaid ringi vudima, seetõttu oli pilt ysna kirju. Eks kaasa aitas nende rohkusele ka see, et neid seal toideti.
Siuke vahva paat
Midagi sellist nägi see pleiss välja. Ysna ylerahvastatud
See oli see teine saar, mille lähedal me snorgeldasime
Ylejäänud piltide link
Saarele sõit oli vahva kiirkaatriga. Miski paarkymmend inimest mahutas peale ja kolm võimsat päramootorit liigutasid seda päris usinasti edasi. Nyyd sain aimu, mismoodi näeb välja sooja maa puhkus põhjamaa inimeste jaoks. Rand, päikese käes lebotamine ja peaaegu mitte halligi tegemine. Mina käisin 4 tiiru snorgeldamas, enamus inimesi vaid paar korda. Eks arusaadav kah, suurem osa rahvast olid vanemad inimesed või siis perekonnad lastega. Mingi grupp jaapani noori inimesi oli kah, aga nood olid kahjuks ranna teises servas, nii et ei saanud isegi silmadel lasta puhata kenade jaapani neiude peal.
Snorgeldada oli muidu mõnus. Vesi on ju jahe! Selja kyll põletasin päikesega ära, kuna olin piisavalt laisk, et mitte päikesekreemi osta. Korallid ise olid võrreldes Austraalia Great Barrier Reefiga ysna lahjad. Hallikad ja pruunikad, erksaid värve peaaegu polnudki. Kyll aga oli kalu rohkem. Seal saare ymber pidi pidevalt umbes 120 kalaliigi ringis elukaid ringi vudima, seetõttu oli pilt ysna kirju. Eks kaasa aitas nende rohkusele ka see, et neid seal toideti.
Siuke vahva paat
Midagi sellist nägi see pleiss välja. Ysna ylerahvastatud
See oli see teine saar, mille lähedal me snorgeldasimeYlejäänud piltide link
Endiselt Phuket
Eile hommikul ärkasin enne seitset, kuna 7.15 pidi mind peale võetama hosteli eest. Nii juhtuski. Õnneks oli tegemist moodsa Toyota minibussiga, kus oli konditsioneer. Nautisin jahedust ja mugisin pähkleid hommikusöögiks. Bussiga viidi mind elevandisafarile. Selleks tuli sõita ligi tund aega maismaale. Phuketi saar on nii mandri ligidal, et sealt läheb yle sild, seega praami peal igavleda ei tule. Kuigi päris huvitav, mihukesed nende praamid siin välja näeksid.
Elevandisafari oli suhteliselt mage. Põhimõtteliselt sai lihtsalt proovida ära, kuda on elevandi seljas ringi uhada. Rada kuigi tihedasse dzunglisse ei viinud ja retk oli suht lyhike. A nuh, seda ma aimasin ette kah, kui võtsin yhe odavamatest pakettidest.
Samas kohas oli veel ATV-ga sõitmine. Keegi teine meie grupist, mis koosnes peale minu viiest vene tibist ja poola paarist, ATV tuuri polnud ostnud. Seega sõitsin yksinda koos giidiga. Yritasin kyll tegelasele kogu aeg märku anda, et sõitku ometi natuke kiiremini, aga ei miskit. Kõik pidi ikke piisavalt turvaline olema, et ka näiteks 88 aastane soome pensionär, kes esimest korda atteka seljas istub, kah suudaks seal ellu jääda. Rada ise oli täiesti pandav muidu. Kui seda oleks võinud 2 korda kiiremini läbida, olnuks vahva, 3 korda kiiremini oleks juba ilmselt päris vinge olnud.
Peale elevandi ja ATV sõitu oli kavas ahvi ja elevantide show. Ahv (krt teab mis marki) tegi igasugu vigureid. Mängis kossu, tõi puu otsast pähkleid jne. Paar pilti ja videot kah. Videod sattusid postituse lõppu ja ma ei oska neid sealt ettepoole tirida.
Elevandi show peaosalised olid kaks noort elevanti. Neid siis pandi tantsima ja muid vigureid tegema, nagu maha istuma, pingi peale istuma ning kahe esimese jala peal seisma. Suht tore, aga väga lyhike.
Tuuri viimaseks atraktsiooniks oli rafting. Olin seda varem Austraalias Tullys teinud, aga kui ma reisibyroos nägin pilti mägijõest, ei suutnud ma vastu panna kiusatusele jahedas mägijões märjaks saamisest. Palavus ikke on siin jõle.
See oli ikka sigalahe yritus. Tullys oli kõik väga profilt tehtud. Korralik instrueerimine, kõva distsipliin, kuna läbisime ka 3 ja 4 järgu kärestikke. Näiteks seal pidi igas paadis olema kindel arv inimesi, muidu jõele ei lastud, kuna polnud turvaline. Samuti pidi kogu aeg täitma täpselt instruktori käsklusi, muidu oleks võinud asi ohtlikuks minna. Siin aga polnud midagi sarnast. Igas paadis oli 2 instruktorit, reisijaid pandi paati kahest viieni. Kes ei tahtnud, ei pidanud isegi aeru võtma, võis niisama lebotada. Instrueerimine kestis umbes pool minutit ja väga vigases inglise keeles. Ehk siis suht kasutu.
Edasi läks juba lõbusamaks. Paadid asetati peaaegu kuivale jõesängile yhe paisu taha.
pilt paisust on tehtud peale retke. Vaikselt hakkab jälle veega täituma
Ja vot sinna topitigi yksteise kõrvale umbes 30 paati. Enne paisu avamist sai soovi korral jalad pahkluuni märjaks teha
Ja umbes 30 paati. Hiljem lisandus veel umbes 10. Rahvas kupatati paatidesse ja avati paisud. Ja nii me siis minema läksime. Vett tuli parasjagu nii palju, et paadid ikka liikvele läksid. Kõik yksteise otsas. Väga lõbus oli. Paljudes kuivemates kohtades, kui kuskile kivide peale kinni jäädi, oodati lihtsalt, kuni tagant uued paadid sulle otsa sõitsid ja edasi tõukasid. Väga tihti pidime ka paadis hyplema, et niimoodi paremini minema saada kivide pealt. Täielik tohuvabohu. Aga kõik olid väga rõõmsad, eriti instruktorid, kes kyll eriti põhjalikku koolitust ilmselt saanud ei olnud. Need ikka kargasid pidevalt paadist välja, et seda kivide pealt lahti lykata või madalamatest kohtadest yle vedada. Seda kõike rahulikult paljajalu eriti kivise põhja peal. Kuidas nad oma jalgu välja ei väänanud, jäi arusaamatuks.
Yhes kohas läks asi pisut ohtlikumaks. Kuna enamus jõest olid umbes 1 leveli kärestikud, siis yhes kohas vist oli asi 2 kategooriaga. Ega ma ka tõpselt ei tea, lihtsalt mälu järgi pakun, kuna Tullys ikke enne kärestikke mainiti, mis tase on. Aga igatahes selles kohas tekkis paras ummik. Tagant aga tulid uued paadid täie hooga peale. Meie paat oli miski kivi otsas kinni ning järgmine grupp pidi meid peaaegu kummuli keerama. Paat oli ikka täiega yhe kylje peal juba, kõrval yks teine paat läkski ymber, meil kuidagi õnnestus vidin tagasi õigetpidi keerata, kuigi vahepeal ma olin täiesti kindel, et ymber me läheme. A pysti me jäime ja suureks yllatuseks oli suures tohuvapohus meie paati kaks inimest juurde sattunud. Ja yks instruktor oli puudu, too hyppas yht vette kukkunud vene neiut päästma. Too oli ikke täiesti paanikas. Kuskil ta seal väänas jala ka nii välja, et ta viidi kaldalt autoga keskusesse tagasi. Nuh, sellest kohast saime igatahes läbi, instruktor kargas ka paati tagasi ning võõrad reisijad leidsid oma parve kah ylesse.
Edasi läks kõik jälle ohutumalt, kuivõrd võib ohutuks nimetada sihukest segadust ja paatide ylekyllust. Lihtsalt vett oli jões vähe ja vool ei olnud kuigi kiire. Vee vähesuse tõttu nad saavadki seda asja praegusel aastaajal vaid kord päevas teha, kuna tammi uuesti veega täitumine võtab aega.
Mitmeid kordi mõtlesin Henri peale, kes umbkaudu praegu peaks lõpetama Tullys raftingu rahvusvahelise instruktori kursust, mis tal kestis viis või kuus nädalat. Ilmselt seal on põhiliseks teemaks, kuidas reisijad ohutult jõge mööda alla tuua. Temale soovitaksin ma seda kogemust kindlasti, täiesti ajuvaba ikka mis siin toimus. Raftinguks on seda raske nimetada, aga meeletult lõbus oli kyll. Nii palju naernud pole ma juba ammu. Teine asi oleks sama seltskonnaga teha seda veerohkel ajal. Reisubyroos öeldi, et veerohkel ajal on osad kärestikud isegi 3 kategooria omad. Sel juhul ma enam nii kindel pole, kas ma tahaksin seal samasuguse seltskonnaga viibida. Samas teades ennast, ilmselt ma “ei” ei ytleks.
Õhtut võtsin rahulikult.
Tänane päev oli unine. Magasin väga pikalt ja siis oli juba liiga hilja end mõnele tuurile sokutada, kuna need alustavad tavaliselt varahommikul. Mõtlesin rentida rolleri, et sellega pisut ringi uhada, kuid siinne liiklus erilist kindlust ei tekitanud selle koha pealt. Yhe taksojuhi väitel pidi puhtalt siin väikese saare peal iga päev umbes 3 tõsisemat õnnetust juhtuma. Enamasti kyll mitte surmaga, aga haigla laksuga ikka. Mitte, et ma nii väga kardaksin matsu panna, aga tahaksin enne aasias natuke rohkem viibida, et siinsest liiklusest veidi suurem aimdus ja arusaam tuleks. Asja tuleks ikke enne veidi sisse elada...
Rohkem pilte näeb samast galeriist, mille lingi maa eelmises postituses andsin
Õhtul istusin kaks tundi internetis, uuendasin blogi pisut oma viimase nädala kohta Austraalias.
Peale kahetunnist internetisessiooni tundsin kõhus tyhjust. Kuna kell oli juba pool kymme õhtul, teadsin, et enamus söögikohti on kinni. Seega seadsin sammud juba tuttava saksa stiilis kõrtsu poole, kus saab syya hilisõhtuni. Paraku pidin sildilt lugema, et esmaspäev on neil puhkepäev. Siis ei jäänud muud yle kui osta kõhutäidet mõnest toidukärust, mida tänavatel ka hilistel tundidel leidub. Senimaani olin ma neist julgeoleku kaalutlustel (pean siin silmas peldikupoti julgeolekut) mööda kõndinud. Hoolimata sellest, et nendest kärudest peaks saama seda kõige autentsemat tai toitu. Otsustasin riski võtta.
Leidsin yhe käru suht kiirelt. Tädi parasjagu puhastas lapiga oma varustust, nii et ma kartsin, et äkki ta juba pakib end kokku. Õnneks märkide keeles vesteldes sain aru, et syya saab ikke. Kalts visati aga käest ja samas kohe nende samade paljaste kätega asuti toitu kokku segama. Mõni eriline esteet oleks juba selle peale otsa ringi keeranud. Eriti kuna käru oli elava liiklusega tänava kõrval täiesti lahtiselt. Tolmu ja heitgaaside keskel. Õnneks mind kerge räpasus ei häiri, hullem ikke olla ei saa kui mu enda kodus. Otse loomulikult ei pea ma siinkohal silmas oma vanematekodu!
Ega ma täpselt ei teadnudki, mida seal pakutakse. Nägin miskeid nuudleid ja siis erinevaid kausse lihaolluste ja rohelise kraamiga. Selgitasin, et keeraku mulle miskit kokku. Arvasin, et saan tavapärase nuudliroa, mida igast söögikohast saab. Lauda toodi aga hoopis supp. Seal sees siis igasugu olluseid ja uhkelt kõige peal hunnik kanavarbaid. Kõrval veel kauss miskite idudega, mis olid ääretult head ning mingi muu kahtlane malts, mida ma paraku ei maitsnud.
Supp ise oli väga maitsev. Häirisid ainult kanavarbad. Tegelikult ma tahtsin need ära maitsta, aga mitte kuidagi ei suutnud. Mitu korda olid need mul juba pulkade vahel (jah, olen siin õppinud nende kasutamise napilt rahuldaval tasemel ära), aga suhu pista ma neid ei suutnud. Eriti just segas teadmatus, et mis selle suht jõleda pealispinna all peitub. Nuga ja kahvlit, millega asi avada, loomulikult polnud. Nii need mul sinna kaussi jäidki. Loodan, et äkki nad grillivad ka siin kanavarbaid, siis ehk näevad need paremad välja ja suudan need ikke ära maitsta.
Teine element, mis kahtlusi tekitas, olid miskid lihapallilaadsed asjad. Väga imelikud olid. Maitse oli ka väga kahtlane, aga alla läks. Ma pole kahjuks tai köögi tavadega kursis, seega ei tea, kas nad siin miskeid härja munandeid või vidinaid söövad. Kerge kahtlus igatahes tekkis. Muus osas oli kõik söödava olekuga. Eriti hea oli just puljong, tahtis keelt alla viia. Kogu kupatus maksis 50 bahti. Suht hea hind.
Nyyd on paar tundi möödas ja peldikupotti pole ma veel puruks tulistanud, seega ilmselt proovin veel neid kärutoite. Tundub, et pole nii hull midagi nende tänavalt ostetud toitudega, või siis lihtsalt on minu kõht hea taluvusega. Tipi yhika treening? Muidu olen ikke veits kuulnud lugusid, kuda taolistest kohtadest toidu ostmine on lõppenud prilllaual aega veetes.
Elevandisafari oli suhteliselt mage. Põhimõtteliselt sai lihtsalt proovida ära, kuda on elevandi seljas ringi uhada. Rada kuigi tihedasse dzunglisse ei viinud ja retk oli suht lyhike. A nuh, seda ma aimasin ette kah, kui võtsin yhe odavamatest pakettidest.
Samas kohas oli veel ATV-ga sõitmine. Keegi teine meie grupist, mis koosnes peale minu viiest vene tibist ja poola paarist, ATV tuuri polnud ostnud. Seega sõitsin yksinda koos giidiga. Yritasin kyll tegelasele kogu aeg märku anda, et sõitku ometi natuke kiiremini, aga ei miskit. Kõik pidi ikke piisavalt turvaline olema, et ka näiteks 88 aastane soome pensionär, kes esimest korda atteka seljas istub, kah suudaks seal ellu jääda. Rada ise oli täiesti pandav muidu. Kui seda oleks võinud 2 korda kiiremini läbida, olnuks vahva, 3 korda kiiremini oleks juba ilmselt päris vinge olnud.
Peale elevandi ja ATV sõitu oli kavas ahvi ja elevantide show. Ahv (krt teab mis marki) tegi igasugu vigureid. Mängis kossu, tõi puu otsast pähkleid jne. Paar pilti ja videot kah. Videod sattusid postituse lõppu ja ma ei oska neid sealt ettepoole tirida.
Elevandi show peaosalised olid kaks noort elevanti. Neid siis pandi tantsima ja muid vigureid tegema, nagu maha istuma, pingi peale istuma ning kahe esimese jala peal seisma. Suht tore, aga väga lyhike.
Tuuri viimaseks atraktsiooniks oli rafting. Olin seda varem Austraalias Tullys teinud, aga kui ma reisibyroos nägin pilti mägijõest, ei suutnud ma vastu panna kiusatusele jahedas mägijões märjaks saamisest. Palavus ikke on siin jõle.
See oli ikka sigalahe yritus. Tullys oli kõik väga profilt tehtud. Korralik instrueerimine, kõva distsipliin, kuna läbisime ka 3 ja 4 järgu kärestikke. Näiteks seal pidi igas paadis olema kindel arv inimesi, muidu jõele ei lastud, kuna polnud turvaline. Samuti pidi kogu aeg täitma täpselt instruktori käsklusi, muidu oleks võinud asi ohtlikuks minna. Siin aga polnud midagi sarnast. Igas paadis oli 2 instruktorit, reisijaid pandi paati kahest viieni. Kes ei tahtnud, ei pidanud isegi aeru võtma, võis niisama lebotada. Instrueerimine kestis umbes pool minutit ja väga vigases inglise keeles. Ehk siis suht kasutu.
Edasi läks juba lõbusamaks. Paadid asetati peaaegu kuivale jõesängile yhe paisu taha.
pilt paisust on tehtud peale retke. Vaikselt hakkab jälle veega täituma
Ja vot sinna topitigi yksteise kõrvale umbes 30 paati. Enne paisu avamist sai soovi korral jalad pahkluuni märjaks tehaJa umbes 30 paati. Hiljem lisandus veel umbes 10. Rahvas kupatati paatidesse ja avati paisud. Ja nii me siis minema läksime. Vett tuli parasjagu nii palju, et paadid ikka liikvele läksid. Kõik yksteise otsas. Väga lõbus oli. Paljudes kuivemates kohtades, kui kuskile kivide peale kinni jäädi, oodati lihtsalt, kuni tagant uued paadid sulle otsa sõitsid ja edasi tõukasid. Väga tihti pidime ka paadis hyplema, et niimoodi paremini minema saada kivide pealt. Täielik tohuvabohu. Aga kõik olid väga rõõmsad, eriti instruktorid, kes kyll eriti põhjalikku koolitust ilmselt saanud ei olnud. Need ikka kargasid pidevalt paadist välja, et seda kivide pealt lahti lykata või madalamatest kohtadest yle vedada. Seda kõike rahulikult paljajalu eriti kivise põhja peal. Kuidas nad oma jalgu välja ei väänanud, jäi arusaamatuks.
Yhes kohas läks asi pisut ohtlikumaks. Kuna enamus jõest olid umbes 1 leveli kärestikud, siis yhes kohas vist oli asi 2 kategooriaga. Ega ma ka tõpselt ei tea, lihtsalt mälu järgi pakun, kuna Tullys ikke enne kärestikke mainiti, mis tase on. Aga igatahes selles kohas tekkis paras ummik. Tagant aga tulid uued paadid täie hooga peale. Meie paat oli miski kivi otsas kinni ning järgmine grupp pidi meid peaaegu kummuli keerama. Paat oli ikka täiega yhe kylje peal juba, kõrval yks teine paat läkski ymber, meil kuidagi õnnestus vidin tagasi õigetpidi keerata, kuigi vahepeal ma olin täiesti kindel, et ymber me läheme. A pysti me jäime ja suureks yllatuseks oli suures tohuvapohus meie paati kaks inimest juurde sattunud. Ja yks instruktor oli puudu, too hyppas yht vette kukkunud vene neiut päästma. Too oli ikke täiesti paanikas. Kuskil ta seal väänas jala ka nii välja, et ta viidi kaldalt autoga keskusesse tagasi. Nuh, sellest kohast saime igatahes läbi, instruktor kargas ka paati tagasi ning võõrad reisijad leidsid oma parve kah ylesse.
Edasi läks kõik jälle ohutumalt, kuivõrd võib ohutuks nimetada sihukest segadust ja paatide ylekyllust. Lihtsalt vett oli jões vähe ja vool ei olnud kuigi kiire. Vee vähesuse tõttu nad saavadki seda asja praegusel aastaajal vaid kord päevas teha, kuna tammi uuesti veega täitumine võtab aega.
Mitmeid kordi mõtlesin Henri peale, kes umbkaudu praegu peaks lõpetama Tullys raftingu rahvusvahelise instruktori kursust, mis tal kestis viis või kuus nädalat. Ilmselt seal on põhiliseks teemaks, kuidas reisijad ohutult jõge mööda alla tuua. Temale soovitaksin ma seda kogemust kindlasti, täiesti ajuvaba ikka mis siin toimus. Raftinguks on seda raske nimetada, aga meeletult lõbus oli kyll. Nii palju naernud pole ma juba ammu. Teine asi oleks sama seltskonnaga teha seda veerohkel ajal. Reisubyroos öeldi, et veerohkel ajal on osad kärestikud isegi 3 kategooria omad. Sel juhul ma enam nii kindel pole, kas ma tahaksin seal samasuguse seltskonnaga viibida. Samas teades ennast, ilmselt ma “ei” ei ytleks.
Õhtut võtsin rahulikult.
Tänane päev oli unine. Magasin väga pikalt ja siis oli juba liiga hilja end mõnele tuurile sokutada, kuna need alustavad tavaliselt varahommikul. Mõtlesin rentida rolleri, et sellega pisut ringi uhada, kuid siinne liiklus erilist kindlust ei tekitanud selle koha pealt. Yhe taksojuhi väitel pidi puhtalt siin väikese saare peal iga päev umbes 3 tõsisemat õnnetust juhtuma. Enamasti kyll mitte surmaga, aga haigla laksuga ikka. Mitte, et ma nii väga kardaksin matsu panna, aga tahaksin enne aasias natuke rohkem viibida, et siinsest liiklusest veidi suurem aimdus ja arusaam tuleks. Asja tuleks ikke enne veidi sisse elada...
Rohkem pilte näeb samast galeriist, mille lingi maa eelmises postituses andsin
Õhtul istusin kaks tundi internetis, uuendasin blogi pisut oma viimase nädala kohta Austraalias.
Peale kahetunnist internetisessiooni tundsin kõhus tyhjust. Kuna kell oli juba pool kymme õhtul, teadsin, et enamus söögikohti on kinni. Seega seadsin sammud juba tuttava saksa stiilis kõrtsu poole, kus saab syya hilisõhtuni. Paraku pidin sildilt lugema, et esmaspäev on neil puhkepäev. Siis ei jäänud muud yle kui osta kõhutäidet mõnest toidukärust, mida tänavatel ka hilistel tundidel leidub. Senimaani olin ma neist julgeoleku kaalutlustel (pean siin silmas peldikupoti julgeolekut) mööda kõndinud. Hoolimata sellest, et nendest kärudest peaks saama seda kõige autentsemat tai toitu. Otsustasin riski võtta.
Leidsin yhe käru suht kiirelt. Tädi parasjagu puhastas lapiga oma varustust, nii et ma kartsin, et äkki ta juba pakib end kokku. Õnneks märkide keeles vesteldes sain aru, et syya saab ikke. Kalts visati aga käest ja samas kohe nende samade paljaste kätega asuti toitu kokku segama. Mõni eriline esteet oleks juba selle peale otsa ringi keeranud. Eriti kuna käru oli elava liiklusega tänava kõrval täiesti lahtiselt. Tolmu ja heitgaaside keskel. Õnneks mind kerge räpasus ei häiri, hullem ikke olla ei saa kui mu enda kodus. Otse loomulikult ei pea ma siinkohal silmas oma vanematekodu!
Ega ma täpselt ei teadnudki, mida seal pakutakse. Nägin miskeid nuudleid ja siis erinevaid kausse lihaolluste ja rohelise kraamiga. Selgitasin, et keeraku mulle miskit kokku. Arvasin, et saan tavapärase nuudliroa, mida igast söögikohast saab. Lauda toodi aga hoopis supp. Seal sees siis igasugu olluseid ja uhkelt kõige peal hunnik kanavarbaid. Kõrval veel kauss miskite idudega, mis olid ääretult head ning mingi muu kahtlane malts, mida ma paraku ei maitsnud.
Supp ise oli väga maitsev. Häirisid ainult kanavarbad. Tegelikult ma tahtsin need ära maitsta, aga mitte kuidagi ei suutnud. Mitu korda olid need mul juba pulkade vahel (jah, olen siin õppinud nende kasutamise napilt rahuldaval tasemel ära), aga suhu pista ma neid ei suutnud. Eriti just segas teadmatus, et mis selle suht jõleda pealispinna all peitub. Nuga ja kahvlit, millega asi avada, loomulikult polnud. Nii need mul sinna kaussi jäidki. Loodan, et äkki nad grillivad ka siin kanavarbaid, siis ehk näevad need paremad välja ja suudan need ikke ära maitsta.
Teine element, mis kahtlusi tekitas, olid miskid lihapallilaadsed asjad. Väga imelikud olid. Maitse oli ka väga kahtlane, aga alla läks. Ma pole kahjuks tai köögi tavadega kursis, seega ei tea, kas nad siin miskeid härja munandeid või vidinaid söövad. Kerge kahtlus igatahes tekkis. Muus osas oli kõik söödava olekuga. Eriti hea oli just puljong, tahtis keelt alla viia. Kogu kupatus maksis 50 bahti. Suht hea hind.
Nyyd on paar tundi möödas ja peldikupotti pole ma veel puruks tulistanud, seega ilmselt proovin veel neid kärutoite. Tundub, et pole nii hull midagi nende tänavalt ostetud toitudega, või siis lihtsalt on minu kõht hea taluvusega. Tipi yhika treening? Muidu olen ikke veits kuulnud lugusid, kuda taolistest kohtadest toidu ostmine on lõppenud prilllaual aega veetes.
Lõpuks Taisse
Reedel sai end varakult yles pekstud, et asjad kokku korjata ja kotti toppida. Õnneks pakkus JD välja, et viskab mind autoga lennujaama. See tegi elu lihtsamaks. Pool yksteist hommikul saigi masinasse ronitud ja teele asutud. Lennujaamas läks kõik kenasti ning 14.50 startis lennuk 9 tunnisele reisule Taisse, Phuketisse. Suures koonerdamishoos ma loomulikult miskit sööki endale ei tellinud, seega oli oodata peaaegu ettearvatult suurt näljatunnet. 15 taala eest endale siiski filmivaatamise võimaluse otsin. Jetstari lennukites ei ole ekraanid mitte eesmise istme seljatoes, vaid tuuakse miskid käeshoitavad või siis laual pysti pysivad vidinad. Põhimõtteliselt siis ainult ekraan, aga servades on nupud, mille abil saab seal ka miskeid mõttetuid mänge mängida. Vaatasin paar filmi ära ning ylejäänud aja nostalgitsesin, vaatasin Knight Riderit ja A-teami.Yks suur ikaldus oli veel lennukis. Nimelt stuardessid nägid seal väga kenad välja, väljaarvatud yks. Ja see yks oli just minu niiöeldes piirkonnas. A nuh, oleks võinud ka halvemini minna, kuna lennu lõpupoole nägin salongis veel yht ilmselgelt pedet stuuardit.
Phuket
Phuketist teadsin ma ainult niipalju, et tegemist on saarega Tai lõunaosas. Kohe eriti lõunaosas. Ja et on räme turistikas. Ja seda teadsin kah, et sinna sain ma kõige soodsamalt piletid ostetud. Igaks juhuks ma miskit muud eeltööd ei teinud, nagu näiteks hotelli broneerimine või siis natukenegi kaarti vaadata. Yhesõnaga valmistusin reisiks ette nii nagu tavaliselt.
Lennujaamas läks yllatavalt kiiresti. 1000 bahtiga sain endale viisa ostetud nigu niuhti. Ainuke asi on see, et selline piiri pealt ostetud viisa kehtib ainult 15 päeva, ehk siis oma tripil pean ma vähemalt iga 2 nädala tagant piiri taga käima. Olnuks võimalus ka sebida varem endale korralik viisa, mis kestab kuu või kaks, kuid see tundus liigne tyli ja liiga palju ette mõtlemine. Rongid ja bussid on siin nagunii maru odavad, et pole probleem naaberriikides käia, kus mul nagunii on soov ringi vaadata. Reisubyrood pakuvad siin ka spetsiaalseid viisapikendus reise kuskile naaberriiki.
Halb hakkas siis, kui terminali uksest välja astusin. Oh seda palavust ja niiskust! Yllataval kombel tundsin ma esimese kohana palavust ja higistamise algust oma jalgadel. Just jalalabadel. Nagu oleks yhtäkki leiges vees ringi kõndima hakanud. Nii kui uksest välja astusin, ymbritses hetkega mind ja kõiki teisi hunnik taksopakkujaid. Õnneks näidati enne lennukis miskit väikest õppevideot, kus mainiti, et bussiga saab ka linna. Hinnaga 85 bahti, selle asemel, et maksta 900, nagu yks konkreetne härra minult taksosõidu eest tahtis. Leidsin bussi kerge vaevaga yles. Sinna kobis veel yks Austraalia tyyp ja inglise neiu. Krt, see oli raudselt kõige kenam inglanna keda ma oma silmaga olen näinud. Ylikauni näoga ja täiesti veatult kokku keevitatud karkassiga. Vererõhu probleeme tekitas ta igatahes rohkem kui lennukitäis stuardessineiusid. Ajasime terve tee juttu ning linnas asusime yheskoos otsima hostelit, kuhu inglise neiu tahtis minna. Kuna minul ja ozzyl nagunii igasugused plaanid puudusid, siis otsustasime kah selles paigas peatuda.
Peale pooletunnist kõmpimist ka sihtpunkti jõudsime. On On Hotel. Toa hinnaks oli 180 bahti ja ruum nägi täiesti viisakas välja. Peldikud ja dussid olid koridori lõpus, need nii head välja ei näinud, aga asja ajasid ära. Asjad tuppa ära visatud, tormasin linna peale syya otsima, kuna õllekõht nägi juba väga nukralt lohkus välja. Mis mind aga yllatas, oli see, et enamus söögikohti olid juba suletud õhtul kell kymme. Hiljem sain teada ka põhjuse. Nimelt Phuketi linn ise ei olegi nii jõhker turistipesa, vaid enamus turiste paikneb hoopis saare erinevates randades. Seal ilmselt säärast ikaldust reede õhtul kell 10 ei teki.
Paraja maa maha kõmpimise peale leidsin yhe saksa stiilis kõrtsu. Saksa toitude kõrval pakuti seal ka kohalikus stiilis roogasid. Võtsin miski praetud kala riisiga. Krt, kus see oli alles yle soolatud! Ma ise söön tihtipeale nii soolast toitu, et teised inimesed peavad mind kergelt segaseks, kuid see oli isegi minu jaoks rämedalt palju. Kahe pudeli pepsi abil suutsin ma selle kala kuidagi sisse pressida, kuna kõht oli ikke väga tyhi. Peale einet jalutasin veel veidi öises linnas ringi ja siis kolisin magama. Kuna lennureisi ajal ajatsoonid muutusid, siis oli minu organismi jaoks kell juba 4 öösel, mitte alles kesköö.
Täna hommikul oli esimeseks asjaks minna alla retseptsiooni sooviga vahetada tuba. Öösel oli nii palav, et hoolimata lennukis istumise väsimusest ja sellele eelnenud kurnavast nädalast JD juures, ei saanud ma korralikult magada. Siplesin ja vähkresin öö otsa. Seetõttu võtsin endale õhukonditsioneeriga toa. Maksan kyll 2 korda rohkem, aga krt, mis puhkus see on, kui isegi magada korralikult ei saa.
Peale toa vahetust asusin linna uudistama. Alustuseks sõin maitsvaid nuudleid hommikusöögiks ning seejärel asusin retkele. Päris äge, pole ju varem aasias käinud ja kogu eluolu on siin ikke sootuks teine. Esiteks on juba suht raske jalgsi liikuda, kuna kõnniteed on siin nähtavasti kõigeks muuks mõeldud kui jalakäiatele. Pargitakse seda kinni vägagi innukalt, samuti veavad kauplused oma kraami ka kõik ikka kõnniteele välja. Ja miski äri või kauplus on siin sisuliselt iga teine maja. Ega muud, kui tuli sõiduteelt pidevalt ruumi juurde võtta. Õnneks keegi otsa eriti ei kippunud sõitma. Liikluses, mis tundub esialgu suht kaootiline, arvestatakse tegelikult kõikidega, ka jalakäiatega. Lihtsalt tuli yle saada sellest tundest, et sõiduteel ootab kiire surm nagu Tallinnas.
Yks asi, mis mulle siin liikluses väga meeldib, on taksod. Yhed on miskid piruka moodi kuudid, kus taga kuudis on istmed.
See isend on miski uuem versioon, tavaliselt näevad need palju kulunumad välja.
Mugavam ja lõbusam vahend on hoopis rolleri taksod. Muidu on ka siin rollereid meeletult. Kui juhtud mööda tänavat jalutama, siis alati kui nad (taksod) mööda sõidavad, annavad nad kahe lyhikese signaaliga märku, siis piisab vaid käeviipest, et nad su juures seisma jääks. Ronid tagaistmele, kiivrita loomulikult, siinmaal neid eriti ei kanta. Igalpool autode vahel ja kusiganes, kuhu mahub, kihutades saab väga kiirelt ja odavalt sihtpunkti. Lisaks lõbule sellises liikluses osaleda, teeb meele rõõmsaks ka tuul mis sõites tekib. Jahutab täiesti märkimisväärselt.
Rolleritega veavad nad ka sylelapsi, rakmetega kõhu peal või seljas. Teinekord on peal terve pere, vanemad ja kaks last. Lisaks loomulikult veetakse kaupa, nii et teinekord ei saa arugi, kuidas tegelased yldse rollerit juhtida saavad
Ääretult palju on ka kylgkorviga rollereid, millega veetakse kohati väga jõhkraid koormaid. Olen näinud ka kuute täiskasvanut yhe kylka peal.
Loomulikult sõidetakse ka autode kastides rõõmsalt ringi. Eriti tore on hommikuti, kui inimesi tööle ja lapsi kooli veetakse. 
Teinekord on kastis ikka kymmekond tegelast
Lõuna paiku käisin yhes turismibyroos, kus sain kogu Phuketi saare kohta palju targemaks. Tekkis kohe uusi plaane. Esimese plaani viisin ka kohe täide. Kylastasin 15 km kaugusel rannikul asuvat linna Patong’i. 25 bahti eest viis mind sinna “buss”. Kohalikeks bussideks on siin miskid veoautod, mille taga kastile on katus peale ehitatud ja pikad pingid sisse paigutatud. Katusel on veel raam pakkide jaoks. Enamasti on need bussid veits ylerahvastatud, seega ripuvad osad inimesed tagaotsas bussist väljas. Seni olin seda näinud ainult piltidelt, seega oli põnev asjas ise osaleda.
See näeb isegi bussi moodi välja natuke, tihtipeale on buss rohkem veoauto välimusega
Patong on ikka täielik turistikas. Rand on mu mäletamist mööda 3 km pikk ja kohalikke seal eriti ei näe. Ainult neid, kes seal miskit myyvad. Ylejäänud on kõik valged turistid, ja mitte vähe!
Kolasin seal paar tundi ringi, kuni sattusin yhele tänavale, kus olid ridamisi massaashi salongid. Nu neid salonge oli muudel tänavatel kah, aga see oli kohe eriti tihkelt neid täis. Yhel hetkel ujuski mulle kylje alla ääretult kaunis ja armas neiu, kes mind keelitas massaashi võtma. Ma algul yritasin keelduda, aga kuna ma tegelikult nagunii tahtsin korra põhjalikult muditud saada, siis otsustasin 250 bahti eest tunniajase traditsioonilise tai massaashi võtta. Hind oli ka selline, mis lubas oodata, et tegemist on massaashiga, mitte mõne muu intiimteenusega massaashi nime all.
Endamisi olin kindel, et tytarlaps ise on nagunii kõigest nö “sisseviskaja” ja sees võtab mind käsile miski turske vanaproua, kes mul kõik kondid paigast väänab ja siis uuesti paika tagasi paneb. Rannas oli selliseid tädisid iga 15 meetri tagant. Aga oh yllatust, noor kaunitar asus ise asja kallale. Krt, kus olid sellel alles tugevad näpud, vahepeal ikke tõmbas mu valust kergelt väänlema. Ta võiks ilmselt kreeka pähkleid väga kerge vaevaga sõrmede vahel purustada. Yritus ise toimus miskis suht pisikeses ruumis, mis oli kardinatega viieks boksiks eraldatud, kus siis usin mudimine käis. Massöörid ise ajasid omavahel juttu. Häälte järgi tundus, et vähemalt kaks neist olid taolised, keda ma enne kartsin. A massaash oli igatahes supermõnus. Kaela ja õlapiirkond, mis mul tegelikult kõige rohkem töötlemist soovisid, jäeti kahjuks tahaplaanile. Selg ja tuharapiirkond võeti päris korralikult läbi, käed samuti, aga põhirõhk tundus olevat jalgadel. Neid mul ikke väänati ja muditi igast kyljest. Väga bro oli igatahes. Kahju ainult, et pärast tuli end pysti ajada ja edasi kõmpima hakata, selle asemel, et lõõgastunult lebada või isegi uinuda.
Jõudes rannas asuvasse bussipeatusesse, ootas mind ees tõsiasi, et viimasest bussist olin ma maha jäänud. Õnneks mul kaua nukrutseda ei tulnud kuna kohe kargas ligi miski taksomees, kes mind Phuketi linna tagasi tahtse tuua. 200 bahti tahtis tasuks. Ma yritasin kyll 150 peale kaubelda, aga ei õnnestunud. Nu tegelikult ma väga intensiivselt ka ei proovinud, kuna soov oli kiirelt hostelisse jõuda, et ehk jõuan veel konditsioneeritud toas massaashist saadud rammestuse jäänuseid nautida. Kahjuks või õnneks kadus igasugune lõõgastunud tunne rolleri tagaistmel ära. Mitte, et hirmus oleks olnud või midagi sellist, aga lihtsalt sellises liikluses tahes tahtmata adrenaliini tase tõuseb. Eriti teades, et igasugune kaitsevarustus puudub, liiklus on tihe ning et yks korporatsiooni kaasvend just hiljuti Tais rolleriõnnetuses saadud vigastuste tõttu teise ilma rändas. Proovisin ka sõidu ajal filmida, aga miskit asjalikku välja ei tulnud, mida siia yles laadida.
Õhtust olin sunnitud jälle sööma samas saksa kõrtsus, kus eilegi. Nägin kyll paari toidukäruga söögimyyjat, aga nonde toidud paistsid pisut liiga ekstreemsed. Tegelikult plaanin kyll maitsta kõiki neid konni ja prussakaid, mis nad seal pakuvad, aga kuna homseks on mul veits ekstreemsusi sisaldav tuur broneeritud ning makstud, siis ei tahtnud riskida miskise kõhulahtisuse või toidumyrgitusega.
Ja nyyd magama!
Ylejäänud pilte võite vaadata galeriist: Phuket
Phuket
Phuketist teadsin ma ainult niipalju, et tegemist on saarega Tai lõunaosas. Kohe eriti lõunaosas. Ja et on räme turistikas. Ja seda teadsin kah, et sinna sain ma kõige soodsamalt piletid ostetud. Igaks juhuks ma miskit muud eeltööd ei teinud, nagu näiteks hotelli broneerimine või siis natukenegi kaarti vaadata. Yhesõnaga valmistusin reisiks ette nii nagu tavaliselt.
Lennujaamas läks yllatavalt kiiresti. 1000 bahtiga sain endale viisa ostetud nigu niuhti. Ainuke asi on see, et selline piiri pealt ostetud viisa kehtib ainult 15 päeva, ehk siis oma tripil pean ma vähemalt iga 2 nädala tagant piiri taga käima. Olnuks võimalus ka sebida varem endale korralik viisa, mis kestab kuu või kaks, kuid see tundus liigne tyli ja liiga palju ette mõtlemine. Rongid ja bussid on siin nagunii maru odavad, et pole probleem naaberriikides käia, kus mul nagunii on soov ringi vaadata. Reisubyrood pakuvad siin ka spetsiaalseid viisapikendus reise kuskile naaberriiki.
Halb hakkas siis, kui terminali uksest välja astusin. Oh seda palavust ja niiskust! Yllataval kombel tundsin ma esimese kohana palavust ja higistamise algust oma jalgadel. Just jalalabadel. Nagu oleks yhtäkki leiges vees ringi kõndima hakanud. Nii kui uksest välja astusin, ymbritses hetkega mind ja kõiki teisi hunnik taksopakkujaid. Õnneks näidati enne lennukis miskit väikest õppevideot, kus mainiti, et bussiga saab ka linna. Hinnaga 85 bahti, selle asemel, et maksta 900, nagu yks konkreetne härra minult taksosõidu eest tahtis. Leidsin bussi kerge vaevaga yles. Sinna kobis veel yks Austraalia tyyp ja inglise neiu. Krt, see oli raudselt kõige kenam inglanna keda ma oma silmaga olen näinud. Ylikauni näoga ja täiesti veatult kokku keevitatud karkassiga. Vererõhu probleeme tekitas ta igatahes rohkem kui lennukitäis stuardessineiusid. Ajasime terve tee juttu ning linnas asusime yheskoos otsima hostelit, kuhu inglise neiu tahtis minna. Kuna minul ja ozzyl nagunii igasugused plaanid puudusid, siis otsustasime kah selles paigas peatuda.
Peale pooletunnist kõmpimist ka sihtpunkti jõudsime. On On Hotel. Toa hinnaks oli 180 bahti ja ruum nägi täiesti viisakas välja. Peldikud ja dussid olid koridori lõpus, need nii head välja ei näinud, aga asja ajasid ära. Asjad tuppa ära visatud, tormasin linna peale syya otsima, kuna õllekõht nägi juba väga nukralt lohkus välja. Mis mind aga yllatas, oli see, et enamus söögikohti olid juba suletud õhtul kell kymme. Hiljem sain teada ka põhjuse. Nimelt Phuketi linn ise ei olegi nii jõhker turistipesa, vaid enamus turiste paikneb hoopis saare erinevates randades. Seal ilmselt säärast ikaldust reede õhtul kell 10 ei teki.
Paraja maa maha kõmpimise peale leidsin yhe saksa stiilis kõrtsu. Saksa toitude kõrval pakuti seal ka kohalikus stiilis roogasid. Võtsin miski praetud kala riisiga. Krt, kus see oli alles yle soolatud! Ma ise söön tihtipeale nii soolast toitu, et teised inimesed peavad mind kergelt segaseks, kuid see oli isegi minu jaoks rämedalt palju. Kahe pudeli pepsi abil suutsin ma selle kala kuidagi sisse pressida, kuna kõht oli ikke väga tyhi. Peale einet jalutasin veel veidi öises linnas ringi ja siis kolisin magama. Kuna lennureisi ajal ajatsoonid muutusid, siis oli minu organismi jaoks kell juba 4 öösel, mitte alles kesköö.
Täna hommikul oli esimeseks asjaks minna alla retseptsiooni sooviga vahetada tuba. Öösel oli nii palav, et hoolimata lennukis istumise väsimusest ja sellele eelnenud kurnavast nädalast JD juures, ei saanud ma korralikult magada. Siplesin ja vähkresin öö otsa. Seetõttu võtsin endale õhukonditsioneeriga toa. Maksan kyll 2 korda rohkem, aga krt, mis puhkus see on, kui isegi magada korralikult ei saa.
Peale toa vahetust asusin linna uudistama. Alustuseks sõin maitsvaid nuudleid hommikusöögiks ning seejärel asusin retkele. Päris äge, pole ju varem aasias käinud ja kogu eluolu on siin ikke sootuks teine. Esiteks on juba suht raske jalgsi liikuda, kuna kõnniteed on siin nähtavasti kõigeks muuks mõeldud kui jalakäiatele. Pargitakse seda kinni vägagi innukalt, samuti veavad kauplused oma kraami ka kõik ikka kõnniteele välja. Ja miski äri või kauplus on siin sisuliselt iga teine maja. Ega muud, kui tuli sõiduteelt pidevalt ruumi juurde võtta. Õnneks keegi otsa eriti ei kippunud sõitma. Liikluses, mis tundub esialgu suht kaootiline, arvestatakse tegelikult kõikidega, ka jalakäiatega. Lihtsalt tuli yle saada sellest tundest, et sõiduteel ootab kiire surm nagu Tallinnas.
Yks asi, mis mulle siin liikluses väga meeldib, on taksod. Yhed on miskid piruka moodi kuudid, kus taga kuudis on istmed.
See isend on miski uuem versioon, tavaliselt näevad need palju kulunumad välja. Mugavam ja lõbusam vahend on hoopis rolleri taksod. Muidu on ka siin rollereid meeletult. Kui juhtud mööda tänavat jalutama, siis alati kui nad (taksod) mööda sõidavad, annavad nad kahe lyhikese signaaliga märku, siis piisab vaid käeviipest, et nad su juures seisma jääks. Ronid tagaistmele, kiivrita loomulikult, siinmaal neid eriti ei kanta. Igalpool autode vahel ja kusiganes, kuhu mahub, kihutades saab väga kiirelt ja odavalt sihtpunkti. Lisaks lõbule sellises liikluses osaleda, teeb meele rõõmsaks ka tuul mis sõites tekib. Jahutab täiesti märkimisväärselt.
Rolleritega veavad nad ka sylelapsi, rakmetega kõhu peal või seljas. Teinekord on peal terve pere, vanemad ja kaks last. Lisaks loomulikult veetakse kaupa, nii et teinekord ei saa arugi, kuidas tegelased yldse rollerit juhtida saavadÄäretult palju on ka kylgkorviga rollereid, millega veetakse kohati väga jõhkraid koormaid. Olen näinud ka kuute täiskasvanut yhe kylka peal.
Loomulikult sõidetakse ka autode kastides rõõmsalt ringi. Eriti tore on hommikuti, kui inimesi tööle ja lapsi kooli veetakse. 
Teinekord on kastis ikka kymmekond tegelastLõuna paiku käisin yhes turismibyroos, kus sain kogu Phuketi saare kohta palju targemaks. Tekkis kohe uusi plaane. Esimese plaani viisin ka kohe täide. Kylastasin 15 km kaugusel rannikul asuvat linna Patong’i. 25 bahti eest viis mind sinna “buss”. Kohalikeks bussideks on siin miskid veoautod, mille taga kastile on katus peale ehitatud ja pikad pingid sisse paigutatud. Katusel on veel raam pakkide jaoks. Enamasti on need bussid veits ylerahvastatud, seega ripuvad osad inimesed tagaotsas bussist väljas. Seni olin seda näinud ainult piltidelt, seega oli põnev asjas ise osaleda.
See näeb isegi bussi moodi välja natuke, tihtipeale on buss rohkem veoauto välimusegaPatong on ikka täielik turistikas. Rand on mu mäletamist mööda 3 km pikk ja kohalikke seal eriti ei näe. Ainult neid, kes seal miskit myyvad. Ylejäänud on kõik valged turistid, ja mitte vähe!
Kolasin seal paar tundi ringi, kuni sattusin yhele tänavale, kus olid ridamisi massaashi salongid. Nu neid salonge oli muudel tänavatel kah, aga see oli kohe eriti tihkelt neid täis. Yhel hetkel ujuski mulle kylje alla ääretult kaunis ja armas neiu, kes mind keelitas massaashi võtma. Ma algul yritasin keelduda, aga kuna ma tegelikult nagunii tahtsin korra põhjalikult muditud saada, siis otsustasin 250 bahti eest tunniajase traditsioonilise tai massaashi võtta. Hind oli ka selline, mis lubas oodata, et tegemist on massaashiga, mitte mõne muu intiimteenusega massaashi nime all.Endamisi olin kindel, et tytarlaps ise on nagunii kõigest nö “sisseviskaja” ja sees võtab mind käsile miski turske vanaproua, kes mul kõik kondid paigast väänab ja siis uuesti paika tagasi paneb. Rannas oli selliseid tädisid iga 15 meetri tagant. Aga oh yllatust, noor kaunitar asus ise asja kallale. Krt, kus olid sellel alles tugevad näpud, vahepeal ikke tõmbas mu valust kergelt väänlema. Ta võiks ilmselt kreeka pähkleid väga kerge vaevaga sõrmede vahel purustada. Yritus ise toimus miskis suht pisikeses ruumis, mis oli kardinatega viieks boksiks eraldatud, kus siis usin mudimine käis. Massöörid ise ajasid omavahel juttu. Häälte järgi tundus, et vähemalt kaks neist olid taolised, keda ma enne kartsin. A massaash oli igatahes supermõnus. Kaela ja õlapiirkond, mis mul tegelikult kõige rohkem töötlemist soovisid, jäeti kahjuks tahaplaanile. Selg ja tuharapiirkond võeti päris korralikult läbi, käed samuti, aga põhirõhk tundus olevat jalgadel. Neid mul ikke väänati ja muditi igast kyljest. Väga bro oli igatahes. Kahju ainult, et pärast tuli end pysti ajada ja edasi kõmpima hakata, selle asemel, et lõõgastunult lebada või isegi uinuda.
Jõudes rannas asuvasse bussipeatusesse, ootas mind ees tõsiasi, et viimasest bussist olin ma maha jäänud. Õnneks mul kaua nukrutseda ei tulnud kuna kohe kargas ligi miski taksomees, kes mind Phuketi linna tagasi tahtse tuua. 200 bahti tahtis tasuks. Ma yritasin kyll 150 peale kaubelda, aga ei õnnestunud. Nu tegelikult ma väga intensiivselt ka ei proovinud, kuna soov oli kiirelt hostelisse jõuda, et ehk jõuan veel konditsioneeritud toas massaashist saadud rammestuse jäänuseid nautida. Kahjuks või õnneks kadus igasugune lõõgastunud tunne rolleri tagaistmel ära. Mitte, et hirmus oleks olnud või midagi sellist, aga lihtsalt sellises liikluses tahes tahtmata adrenaliini tase tõuseb. Eriti teades, et igasugune kaitsevarustus puudub, liiklus on tihe ning et yks korporatsiooni kaasvend just hiljuti Tais rolleriõnnetuses saadud vigastuste tõttu teise ilma rändas. Proovisin ka sõidu ajal filmida, aga miskit asjalikku välja ei tulnud, mida siia yles laadida.
Õhtust olin sunnitud jälle sööma samas saksa kõrtsus, kus eilegi. Nägin kyll paari toidukäruga söögimyyjat, aga nonde toidud paistsid pisut liiga ekstreemsed. Tegelikult plaanin kyll maitsta kõiki neid konni ja prussakaid, mis nad seal pakuvad, aga kuna homseks on mul veits ekstreemsusi sisaldav tuur broneeritud ning makstud, siis ei tahtnud riskida miskise kõhulahtisuse või toidumyrgitusega.
Ja nyyd magama!
Ylejäänud pilte võite vaadata galeriist: Phuket
Monday, March 22, 2010
Austraalia viimased päevad
Ahoi.
Esmaspäeval lõuna paiku seadsin sammud lõpuks kauaoodatud meremuuseumi poole. Õigemini selle osa poole muuseumist, kus ma käinud ei olnud. Selleks olid peaasjalikult yks hävitaja ja yks allveelaev.
need kaks vasakpoolsemat.. Yllataval kombel ma kummastkist laevast ei teinudki head yldpilti
Hävitaja H.M.A.S. Vampire oli mäletamist mööda ehitatud millagi kuuekymnendate alguses. Mõeldud lennukikandjate turvamiseks. Kokku ehitati selliseid laevu vaid kolm. Põhiliseks tulejõuks oli 3 kahetorulist kahurit.
Raua läbimõõtu kahjuks ei mäleta.
Lisaks veel kaks õhutõrje kuulipildujat.
Aktiivses sõjategevuses ei õnnestunud sellel alusel kunagi osaleda. Viimased aastad kasutati teda õppelaevana ning 90-ndate keskpaiku saadeti masin pensionile meremuuseumisse. Äge laev. Võibolla polnud ka äge, aga kuna see on ainuke sõjalaev, millel ma peale allveelaev Lembitu viibinud olin, siis minu jaoks oli ikke vägev. Pikemalt ei oskagi kirjeldada, las pildid räägivad enda eest. Siin terve galerii: National Maritime museum
Teine laev pakkus mulle suuremat huvi. Tegemist oli allveelaevaga. Kahjuks selle klassi ei mäleta. Toodetud oli see inglismaal 59. aastal ja teenistusest võeti maha 1999. ning veedab samuti pensionipõlve meremuuseumis. Varem olin kylastanud meie oma pisikest lembitut. Selle kõrval on siinne ikke paras pirakas. 88 meeskonnaliiget oli sinna sisse pressitud, päris karm. Ja vaadates koide suurust, siis ilmselt pidi tegelasi ka pikkuse järgi sinna valima. Aga äge vidin oli. Ehk pildid pisut annavad aimu. Need on samas galeriis hävitaja piltidega.
Käisin vaatamas veel yht muuseumi laeva.The Endeavour Replica. See oli ehitatud võimalikult täpne koopia laevast, millega James Cook kunagi Austraaliasse purjetas. Nägi ikke ehtne välja kyll. Kahjuks sisse sel päeval enam ei lastud ja nagunii oli pilet maru kallis, nii et pidin sisemuse kaemisest loobuma. Klõpsisin mõned pildid väljast.
kes rohkem huvi tunneb, võib kodukalt lugeda: link
Teiseks atraktsiooniks sellel päeval sai Sydney Aquarium. See oli asjalik koht. Pilet oli muidugi suhteliselt liiga kallis, aga mis teha, vahest tuleb ikke rahakotisuud paotada. Kahetsema igatahes ei pidanud. Kalu sai ikke seal igasuguseid nähtud. Lisaks veel krabid, merihobud, sisalikud jne.
Yks päris äge nurk oli selline, kus sai ringi kolistada suure basseini põhjas klaaskatuse ja seintega toru sees. Seal sai kalu siis ka altpoolt vaadata. See oli seff. Korralikud haid ikke ujusid seal ringi.
Lisaks miskid elukad nimega dugong, keda vanal ajal oli merineitsiteks vahest peetud. Päris muhe onkel oli. Ilmselt on tal eestikeelne nimi kah, aga ma olen piisavalt laisk selleks, et seda netist otsida.
Selle pildi tõmbasin ma tegelikult akvaariumi kodukalt, kuna ise teda korralikult kaadrisse ei saanud. Raipenahk ei pysind ju yhe koha peal..
Kahju oli sellest, et enamust kraami pidi läbi klaasi vaatama, mis tähendab, et fotokal välgu peale polnud mõtet mõeldagi. Seetõttu jäi väga palju ilusaid pilte saamata lihtsalt akvaariumite viletsa valgustuse tõttu. Vilets võibolla on halb sõna selle kohta, kuna nähtavasti pole ikke tegemist elektrimeeste sita tööga vaid ikke kaladele võimalikult hubase keskkonna loomisega. Oli tore ja ehk pildid annavad teile killukese aimdust, mida kõike ma seal nägin. Tegin ka mitu videot seal, aga kahjuks olen ma suutnud need kuskile ära kaotada. Pildi link
Selleks päevaks aitas kah mulle ja läksin tagasi JD poole. Kuna olin päev otsa linna peal higistanud, siis oli otse loomulikult vaja kaduma läinud vedelik tagasi organismi toimetada. Vedelikukandjaks sai suurepärane Victoria Bitter õlunaad, mida JD mul lahkelt tarvitada aitas. Kella poole kuueni hommikul...
Teisipäev algas minule hilja. Eks ikke oma tervise peale mõtlemise ja vedelikupuuduse kõrvaldamise tõttu. Esialgu kyll vedasin end voodist kell 11 välja, aga umbes kell 1 lõin käega ja sättisin end horisontaali tagasi. Pool neli õhtul tuli end ikke välja peksta, kuna kell viis pidin kokku saama hea sõbra Max Ernesto Fankhanel Parragues’iga.
Maxiga kohtusime kesklinnas. Krt, alguses ei tundnud teda peaaegu äragi. Nimelt varem oli tal habe sihuke, mille kõrval minu karvatuust suht niru välja nägi, aga nyyd oli ta end korralikult pyganud. Tyyp nägi välja nagu noor D’artagnan. Kuna palav oli meil mõlemal, siis otsustasime Hyde Pargis vedelikupuudust korvata. Parasjagu, kui olime lõpetamas esimest kuuspakki, juhtus jututeemaks olema avalikus kohas alko tarvitamine Austraalias. Lohutasin Max’i, et mind on politsei mitmeid kordi samas pargis tabanud ja alati on mul lihtsalt soovitatud antud tegevus lõpetada. Isegi nendel kordadel, kui visuaalselt oli väga lihtne kindlaks teha, et aktsioonis on juba mitu tundi oldud. Umbes samal hetkel avastas mu kaaslane, et libistasime õlli otse turvakaamera all. Nuh, mis seal ikke, järgmise kuuspaki lahendasime veidi eemal.
Õhtupoole helistas mulle Stacey. Šoti tydruk, keda ma tema poisssõraga kohtasin juba sada aastat tagasi Home Hillis. Maandusime lõpuks nende pool kusagil kuulsa Bondi Beach’i lähedal. Oli jälle tore õhtu.
Kolmapäevaks mul palju plaane ei olnud peale selle, et tahtsin kylastada oma korporatsiooni vana vilistlast Inno Salasood ja tema prouat. Kokku oli lepitud, et ilmun nende ukse taha umbes 12 paiku. Nii ka juhtus, sõime väga maitsva lõunasöögi ja vatrasime lihtsalt maast ja ilmast. Lõpetuseks kinkis vanapaar mulle kena raamatu Sydney piltidega.
Peale Salasoode juurest lahkumist sõitsin bussiga Manly Beach’ile.
Mitte, et seal miskit mind ootamas oleks olnud, aga kuna tegemist on kena kohaga, siis tahtsin seal lihtsalt natuke ringi kolada. Manly’st tagasi linna sõitsin praamiga. Seda ootasin väga, kuna tahtsin saada kesklinnast pilte teise nurga alt kah, kui maa pealt. Kahjuks aga vedas kõik suht algusest peale viltu. Nimelt oli laev tublisti yle rahvastatud. Nii ei õnnestunud mul väikest nurgakestki leida mõne välise teki peal, kus olnuks hea oma kaamerat pruukida. Sain istekoha salongis akna all. Nuh, leppisin sellega. A kui nii oleks jäänudki, poleks kõige hullem olnudki, oleksin saanud ikke salongisiseselt teise kylje pealt ka pilte klõpsida. Kahjuks aga surid mul fotoka akud kenasti peale umbes viiendat pilti ära. Just enne seda, kui paremate kohtadeni jõudsins. Suurest pettumusest ei läinud ma isegi endale mälupilte tekitama vaid mossitasin sõidu lõpuni oma koha peal.
Õnneks sai õhtul jälle korrigeeritud erinevate vedelike tasakaalu organismis, mis tõstis tuju märgatavalt.
Neljapäev oli mul siis viimane päev, mil oli aega ka midagi teha Sydneys. Esimese asjana käisin Sydney Tower’is. Sealt sai ikke väga mõnusa ylevaate linnast. Väga meeldis. Teie suureks rõõmuks unustasin ma fotokale uued patareid ostmata, nii et miskeid pilte ma kahjuks yles panna ei saa. Tornis oli hinna sees veel ma miski atraktsioon nimega Oz-trek. Tegemist oli miski kinolaadse pesaga. Erinevuseks oli see, et lisaks põhiekraanile olid ka ekraanid kylgede peal. Istmed aga olid ehitatud nagu miski lõbustuspargi atraktsiooni omad. Nimelt sai seal vaadata austraaliat tutvustavat filmijuppi. Kuna seal yritati tekitada effekti, nagu sa lendaksid ringi helikopteriga, siis vastavalt pildile kallutati ja väristati istmeid. Suhteliselt hea efekti andis. Eraldi raha ma selle eest välja ei käiks, aga kui juba torni hinna sees asi oli, siis oli tegemist piisavalt atraktiivse asjaga.
Peale tornis käimist oli viimaseks sihtpunktiks Sydney Wildlife Centre. Ehk siis miski pisike loomaaia moodi vidin, kus yheks vaatamisväärsuseks oli yks suuremaid vangistuses hoitavaid krokodille maailmas. Tee peal yritasin paaniliselt fotokale akusid osta. Ja nagu kiuste sattusid tee peale ainult miskid rõivaste poed. Suur oli mu õnn, kui leitsin yhe fotovarustuse kaupluse. Mis aga selgus, et seal myydavad akud olid kõik laadimata, ehk siis minu jaoks kasutud. Oli kyll võimalus osta tavalised patareid, aga neid myydi ainult 15 pakina. Ei tekkinud mul soovi sihukest hunnikut endale soetada. Kahjuks kellaaeg ei lubanud suuremat otsimisaktsiooni ette võtta. Nii ma sinna wildlife centre’isse läksingi kaamerata. Pean ytlema, et tegemist oli pettumusega. Pilet oli sama kallis kui kõrval asuvas akvaariumis. Samas kui akvaariumis veetsin ma yle 2 tunni, proovides suhteliselt kiiresti teha, siis nö loomaaias sain ma hakkama umbes 20 minutiga. Seal oli hunnik ämblikke, kes kõik olid kuskil peidus ja ei liigutanud, siis hunnik madusid ja sisalikke, kes ka varju hoidsid ja igasuguseid liigutusi vältisid. Lõpuks siis krokodill. Oli paras suur jurakas kyll. A too sell nägi ka välja nagu magaks pohmelli välja. Ei ainsatki liigutust. Tean seda tunnet, iga liigutus tekitab valu.. Ilmselt tuleb selles kohas veeta terve päev, kui tahad mõnda tegelast liigutamas näha.
Esmaspäeval lõuna paiku seadsin sammud lõpuks kauaoodatud meremuuseumi poole. Õigemini selle osa poole muuseumist, kus ma käinud ei olnud. Selleks olid peaasjalikult yks hävitaja ja yks allveelaev.
need kaks vasakpoolsemat.. Yllataval kombel ma kummastkist laevast ei teinudki head yldpiltiHävitaja H.M.A.S. Vampire oli mäletamist mööda ehitatud millagi kuuekymnendate alguses. Mõeldud lennukikandjate turvamiseks. Kokku ehitati selliseid laevu vaid kolm. Põhiliseks tulejõuks oli 3 kahetorulist kahurit.
Raua läbimõõtu kahjuks ei mäleta.Lisaks veel kaks õhutõrje kuulipildujat.
Aktiivses sõjategevuses ei õnnestunud sellel alusel kunagi osaleda. Viimased aastad kasutati teda õppelaevana ning 90-ndate keskpaiku saadeti masin pensionile meremuuseumisse. Äge laev. Võibolla polnud ka äge, aga kuna see on ainuke sõjalaev, millel ma peale allveelaev Lembitu viibinud olin, siis minu jaoks oli ikke vägev. Pikemalt ei oskagi kirjeldada, las pildid räägivad enda eest. Siin terve galerii: National Maritime museumTeine laev pakkus mulle suuremat huvi. Tegemist oli allveelaevaga. Kahjuks selle klassi ei mäleta. Toodetud oli see inglismaal 59. aastal ja teenistusest võeti maha 1999. ning veedab samuti pensionipõlve meremuuseumis. Varem olin kylastanud meie oma pisikest lembitut. Selle kõrval on siinne ikke paras pirakas. 88 meeskonnaliiget oli sinna sisse pressitud, päris karm. Ja vaadates koide suurust, siis ilmselt pidi tegelasi ka pikkuse järgi sinna valima. Aga äge vidin oli. Ehk pildid pisut annavad aimu. Need on samas galeriis hävitaja piltidega.
Käisin vaatamas veel yht muuseumi laeva.The Endeavour Replica. See oli ehitatud võimalikult täpne koopia laevast, millega James Cook kunagi Austraaliasse purjetas. Nägi ikke ehtne välja kyll. Kahjuks sisse sel päeval enam ei lastud ja nagunii oli pilet maru kallis, nii et pidin sisemuse kaemisest loobuma. Klõpsisin mõned pildid väljast.
kes rohkem huvi tunneb, võib kodukalt lugeda: linkTeiseks atraktsiooniks sellel päeval sai Sydney Aquarium. See oli asjalik koht. Pilet oli muidugi suhteliselt liiga kallis, aga mis teha, vahest tuleb ikke rahakotisuud paotada. Kahetsema igatahes ei pidanud. Kalu sai ikke seal igasuguseid nähtud. Lisaks veel krabid, merihobud, sisalikud jne.
Yks päris äge nurk oli selline, kus sai ringi kolistada suure basseini põhjas klaaskatuse ja seintega toru sees. Seal sai kalu siis ka altpoolt vaadata. See oli seff. Korralikud haid ikke ujusid seal ringi.
Lisaks miskid elukad nimega dugong, keda vanal ajal oli merineitsiteks vahest peetud. Päris muhe onkel oli. Ilmselt on tal eestikeelne nimi kah, aga ma olen piisavalt laisk selleks, et seda netist otsida.
Selle pildi tõmbasin ma tegelikult akvaariumi kodukalt, kuna ise teda korralikult kaadrisse ei saanud. Raipenahk ei pysind ju yhe koha peal..Kahju oli sellest, et enamust kraami pidi läbi klaasi vaatama, mis tähendab, et fotokal välgu peale polnud mõtet mõeldagi. Seetõttu jäi väga palju ilusaid pilte saamata lihtsalt akvaariumite viletsa valgustuse tõttu. Vilets võibolla on halb sõna selle kohta, kuna nähtavasti pole ikke tegemist elektrimeeste sita tööga vaid ikke kaladele võimalikult hubase keskkonna loomisega. Oli tore ja ehk pildid annavad teile killukese aimdust, mida kõike ma seal nägin. Tegin ka mitu videot seal, aga kahjuks olen ma suutnud need kuskile ära kaotada. Pildi link
Selleks päevaks aitas kah mulle ja läksin tagasi JD poole. Kuna olin päev otsa linna peal higistanud, siis oli otse loomulikult vaja kaduma läinud vedelik tagasi organismi toimetada. Vedelikukandjaks sai suurepärane Victoria Bitter õlunaad, mida JD mul lahkelt tarvitada aitas. Kella poole kuueni hommikul...
Teisipäev algas minule hilja. Eks ikke oma tervise peale mõtlemise ja vedelikupuuduse kõrvaldamise tõttu. Esialgu kyll vedasin end voodist kell 11 välja, aga umbes kell 1 lõin käega ja sättisin end horisontaali tagasi. Pool neli õhtul tuli end ikke välja peksta, kuna kell viis pidin kokku saama hea sõbra Max Ernesto Fankhanel Parragues’iga.
Maxiga kohtusime kesklinnas. Krt, alguses ei tundnud teda peaaegu äragi. Nimelt varem oli tal habe sihuke, mille kõrval minu karvatuust suht niru välja nägi, aga nyyd oli ta end korralikult pyganud. Tyyp nägi välja nagu noor D’artagnan. Kuna palav oli meil mõlemal, siis otsustasime Hyde Pargis vedelikupuudust korvata. Parasjagu, kui olime lõpetamas esimest kuuspakki, juhtus jututeemaks olema avalikus kohas alko tarvitamine Austraalias. Lohutasin Max’i, et mind on politsei mitmeid kordi samas pargis tabanud ja alati on mul lihtsalt soovitatud antud tegevus lõpetada. Isegi nendel kordadel, kui visuaalselt oli väga lihtne kindlaks teha, et aktsioonis on juba mitu tundi oldud. Umbes samal hetkel avastas mu kaaslane, et libistasime õlli otse turvakaamera all. Nuh, mis seal ikke, järgmise kuuspaki lahendasime veidi eemal.
Õhtupoole helistas mulle Stacey. Šoti tydruk, keda ma tema poisssõraga kohtasin juba sada aastat tagasi Home Hillis. Maandusime lõpuks nende pool kusagil kuulsa Bondi Beach’i lähedal. Oli jälle tore õhtu.
Kolmapäevaks mul palju plaane ei olnud peale selle, et tahtsin kylastada oma korporatsiooni vana vilistlast Inno Salasood ja tema prouat. Kokku oli lepitud, et ilmun nende ukse taha umbes 12 paiku. Nii ka juhtus, sõime väga maitsva lõunasöögi ja vatrasime lihtsalt maast ja ilmast. Lõpetuseks kinkis vanapaar mulle kena raamatu Sydney piltidega.
Peale Salasoode juurest lahkumist sõitsin bussiga Manly Beach’ile.
Mitte, et seal miskit mind ootamas oleks olnud, aga kuna tegemist on kena kohaga, siis tahtsin seal lihtsalt natuke ringi kolada. Manly’st tagasi linna sõitsin praamiga. Seda ootasin väga, kuna tahtsin saada kesklinnast pilte teise nurga alt kah, kui maa pealt. Kahjuks aga vedas kõik suht algusest peale viltu. Nimelt oli laev tublisti yle rahvastatud. Nii ei õnnestunud mul väikest nurgakestki leida mõne välise teki peal, kus olnuks hea oma kaamerat pruukida. Sain istekoha salongis akna all. Nuh, leppisin sellega. A kui nii oleks jäänudki, poleks kõige hullem olnudki, oleksin saanud ikke salongisiseselt teise kylje pealt ka pilte klõpsida. Kahjuks aga surid mul fotoka akud kenasti peale umbes viiendat pilti ära. Just enne seda, kui paremate kohtadeni jõudsins. Suurest pettumusest ei läinud ma isegi endale mälupilte tekitama vaid mossitasin sõidu lõpuni oma koha peal.
Õnneks sai õhtul jälle korrigeeritud erinevate vedelike tasakaalu organismis, mis tõstis tuju märgatavalt.Neljapäev oli mul siis viimane päev, mil oli aega ka midagi teha Sydneys. Esimese asjana käisin Sydney Tower’is. Sealt sai ikke väga mõnusa ylevaate linnast. Väga meeldis. Teie suureks rõõmuks unustasin ma fotokale uued patareid ostmata, nii et miskeid pilte ma kahjuks yles panna ei saa. Tornis oli hinna sees veel ma miski atraktsioon nimega Oz-trek. Tegemist oli miski kinolaadse pesaga. Erinevuseks oli see, et lisaks põhiekraanile olid ka ekraanid kylgede peal. Istmed aga olid ehitatud nagu miski lõbustuspargi atraktsiooni omad. Nimelt sai seal vaadata austraaliat tutvustavat filmijuppi. Kuna seal yritati tekitada effekti, nagu sa lendaksid ringi helikopteriga, siis vastavalt pildile kallutati ja väristati istmeid. Suhteliselt hea efekti andis. Eraldi raha ma selle eest välja ei käiks, aga kui juba torni hinna sees asi oli, siis oli tegemist piisavalt atraktiivse asjaga.
Peale tornis käimist oli viimaseks sihtpunktiks Sydney Wildlife Centre. Ehk siis miski pisike loomaaia moodi vidin, kus yheks vaatamisväärsuseks oli yks suuremaid vangistuses hoitavaid krokodille maailmas. Tee peal yritasin paaniliselt fotokale akusid osta. Ja nagu kiuste sattusid tee peale ainult miskid rõivaste poed. Suur oli mu õnn, kui leitsin yhe fotovarustuse kaupluse. Mis aga selgus, et seal myydavad akud olid kõik laadimata, ehk siis minu jaoks kasutud. Oli kyll võimalus osta tavalised patareid, aga neid myydi ainult 15 pakina. Ei tekkinud mul soovi sihukest hunnikut endale soetada. Kahjuks kellaaeg ei lubanud suuremat otsimisaktsiooni ette võtta. Nii ma sinna wildlife centre’isse läksingi kaamerata. Pean ytlema, et tegemist oli pettumusega. Pilet oli sama kallis kui kõrval asuvas akvaariumis. Samas kui akvaariumis veetsin ma yle 2 tunni, proovides suhteliselt kiiresti teha, siis nö loomaaias sain ma hakkama umbes 20 minutiga. Seal oli hunnik ämblikke, kes kõik olid kuskil peidus ja ei liigutanud, siis hunnik madusid ja sisalikke, kes ka varju hoidsid ja igasuguseid liigutusi vältisid. Lõpuks siis krokodill. Oli paras suur jurakas kyll. A too sell nägi ka välja nagu magaks pohmelli välja. Ei ainsatki liigutust. Tean seda tunnet, iga liigutus tekitab valu.. Ilmselt tuleb selles kohas veeta terve päev, kui tahad mõnda tegelast liigutamas näha.
Monday, March 15, 2010
Tagasi Sydneys
Terekest.
Nagu ma oma eelmises meistriteoses mainisin, viis Kontus mind reede õhtul kenasti Brisbane'i. Andrew juurde. Andrew on yks austraalia poissmees, umbes 40 aastane. Töö tõttu pidi ta Gattonis käima ja siis ta umbes kord nädalas peatus mu endises hostelis, kus saime mingil määral sõbraks. Viimastel nädalatel peatus ta ka meie juures majas mõned korrad. Ehk siis nyyd sain mõnusalt tasuta öömaja tema juures.
Õhtul sain kokku Kaiega. Eesti neiu, kellega kunagi koos Eestis langevarjuhyppeid tegime ja kes on siinmail juba umbes 3 aastat. Kohtumispaigaks sai yks kõrts Brisbane jõe ääres, New Farm Powerhouse oli koha nimeks. Oli meeldiv jälle yle pika aja Kaiega juttu puhuda. Veidikene kyll õhtu ilu rikkus see, et pisike õlu maksis koguni 8 taala! Õnneks ma yle 3 õlle ei libistanud, nii et automyygiraha jäi ikke maha laristamata. Hiljem liitus meiega Chris, samuti langevarjur, kellega kohtusin Gattoni dropzone'is ja kellega saime päris headeks sõpradeks. Kinkisin talle ka Eesti Sõjaväe Langevarjuklubi pusa.
Laupa läks veel nii hästi, et Andrew viskas mind autoga lennukale. Yhistranspordiga sinna majandamine oleks parasjagu tylikas olnud. Sydneysse jõudsin igaljuhul ilma igasugute probleemideta ning otse lennukalt põrutasin JD juurde. Siin ootas mind ohtralt kylma õlut. JD-l oli kindel plaan, et me peame nende väheste päevade jooksul vähemalt 100 õlut ära jooma. Arvestades, et tegemist on lapsemõõdus (0,375 l) õlledega, siis ei ole tegemist millegi raskega. Juba esimesel õhtul/öösel oli neljandik tööst tehtud. Ja eilne päev möödus peaaegu tervenisti töö tähe all. Istusime päev läbi verandal läpakate taga, näitasime pilte ja rääkisime oma juhtumistest viimase aasta jooksul. Väga meeldiv igatahes.
Täna asutan end linna peale. Vaja läbi käia kõik need muuseumid, millest ma rahapuudusel eelmisel Sydney kylastusel loobuma pidin. Samuti on pisut vaja asjatada ametlikemas kohtades, nagu pank ja maksuamet. Mingi hetk tahan saada kokku šoti paariga, Stacey ja Mark'iga, kellega kohtusin poolteist aastat tagasi Home Hillis, hiljem veel siin Sydneys. Nyyd on nad siinmail tagasi yliõpilaste viisadega. Lisaks sellele veel leppisin kokku ka kylastuse Inno Salasoo juurde. Inno on meie korporatsiooni vilistlane, kes pool sajandit tagasi siiakanti elama sattus. Nii et programm saab vist suhteliselt tihe olema. Aga sellegipoolest ma ei kahtle, et JD soovitud kogus õlut saab konsumeeritud, ilmselt rohkemgi..
Nagu ma oma eelmises meistriteoses mainisin, viis Kontus mind reede õhtul kenasti Brisbane'i. Andrew juurde. Andrew on yks austraalia poissmees, umbes 40 aastane. Töö tõttu pidi ta Gattonis käima ja siis ta umbes kord nädalas peatus mu endises hostelis, kus saime mingil määral sõbraks. Viimastel nädalatel peatus ta ka meie juures majas mõned korrad. Ehk siis nyyd sain mõnusalt tasuta öömaja tema juures.
Õhtul sain kokku Kaiega. Eesti neiu, kellega kunagi koos Eestis langevarjuhyppeid tegime ja kes on siinmail juba umbes 3 aastat. Kohtumispaigaks sai yks kõrts Brisbane jõe ääres, New Farm Powerhouse oli koha nimeks. Oli meeldiv jälle yle pika aja Kaiega juttu puhuda. Veidikene kyll õhtu ilu rikkus see, et pisike õlu maksis koguni 8 taala! Õnneks ma yle 3 õlle ei libistanud, nii et automyygiraha jäi ikke maha laristamata. Hiljem liitus meiega Chris, samuti langevarjur, kellega kohtusin Gattoni dropzone'is ja kellega saime päris headeks sõpradeks. Kinkisin talle ka Eesti Sõjaväe Langevarjuklubi pusa.
Laupa läks veel nii hästi, et Andrew viskas mind autoga lennukale. Yhistranspordiga sinna majandamine oleks parasjagu tylikas olnud. Sydneysse jõudsin igaljuhul ilma igasugute probleemideta ning otse lennukalt põrutasin JD juurde. Siin ootas mind ohtralt kylma õlut. JD-l oli kindel plaan, et me peame nende väheste päevade jooksul vähemalt 100 õlut ära jooma. Arvestades, et tegemist on lapsemõõdus (0,375 l) õlledega, siis ei ole tegemist millegi raskega. Juba esimesel õhtul/öösel oli neljandik tööst tehtud. Ja eilne päev möödus peaaegu tervenisti töö tähe all. Istusime päev läbi verandal läpakate taga, näitasime pilte ja rääkisime oma juhtumistest viimase aasta jooksul. Väga meeldiv igatahes.
Täna asutan end linna peale. Vaja läbi käia kõik need muuseumid, millest ma rahapuudusel eelmisel Sydney kylastusel loobuma pidin. Samuti on pisut vaja asjatada ametlikemas kohtades, nagu pank ja maksuamet. Mingi hetk tahan saada kokku šoti paariga, Stacey ja Mark'iga, kellega kohtusin poolteist aastat tagasi Home Hillis, hiljem veel siin Sydneys. Nyyd on nad siinmail tagasi yliõpilaste viisadega. Lisaks sellele veel leppisin kokku ka kylastuse Inno Salasoo juurde. Inno on meie korporatsiooni vilistlane, kes pool sajandit tagasi siiakanti elama sattus. Nii et programm saab vist suhteliselt tihe olema. Aga sellegipoolest ma ei kahtle, et JD soovitud kogus õlut saab konsumeeritud, ilmselt rohkemgi..
Friday, March 12, 2010
Nu terekest, kallid fännid, andunud austajad, imetlejad ja muud loomad!
Pole kaua kirjutanud. Olen kyll mitut peatykki alustanud, aga lõpule pole jõudnud. Samas ei tahtnud ma uutest juhtumistest varem kirjutada, kui vanad on ilusasti avaldatud. Kahjuks laiskus on ikke nii suur olnud, et kõik vanad lood on siiamaani pooleli. Ehk ma mingi hetk ikka need lõpetan ja laen siia ylesse.
A nyyd siis tänane postitus:
Hea meelega ytleksin, et Austraaliast lahkumise ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt. Paraku see nii aga ei ole, kuna ma lihtsalt eriti kõvasti plaane ei teinudki. Mingi kondikava ikka oli ja seda olen suutnud enam-vähem järgida.
Yks probleem oli autost lahti saamine. Nuh, juhul kui Suzuki Balenot ikke saab autoks nimetada. Raha lootsin saada umbes 1800 dollarit selle eest. Umbes sama summa eest ma ka selle masina 5 kuud tagasi soetasin.
Otse loomulikult ma eriti ei viitsinud myygitööga tegeleda ning leidsin igasugu vabandusi, miks mitte asuda tegudele. Poolteist nädalat tagasi lõpuks otsustasin, et tuleb ikka asi kätte võtta. Tekkis mõte, et äkki võiks auto mõnele loomasõbrale maha myya. Selle jaoks tahtsin masinale natuke kena karvkatet peale orgunnida. Õnneks austraalias on see lihtne, sõida lihtsalt mööda maanteed ja ära pidurda, kui kängurud (või siis nende miniversioonid, vallabid) tee peale ronivad. Täpselt nii mina ka toimisin. Vasak esimene suunatuli sodi, esitiib kergelt kõver ning pamper mõlkis. AGA, pamperi peal oli ka hulgaliselt vallabi karvu. Nii et võisin jääda loomasõprade ostusoove ootama..
Uut suunatuld mul romulatest leida ei õnnestunud, mistõttu pidin tutika ostma. Sain selle 63 taalaga kätte. Majaomanikul õnneks on suur garaaz mida ta lubas mul kasutada. yhtlasi oli tal ka kuumaõhu pystol, millega pamper soojaks ja pehmeks ajada, et mõlk välja pressida. Mõlk tuligi väga kergelt välja, aga krdi suunatule vahetamine osutus veidi keeruliseks. Selleks oli vaja eemaldada peamised tuled, mille ligi pääsemiseks tuli eemaldada iluvõre. See viimane oli aga kinnitatud miskite imelike plastikust klõpsakatega, mis minule jätsid mulje, et kui need eemaldada, siis ainult nende purustamise teel. Seetõttu kylastasin yht remonditöökoda, kus tuli 20 taala eest ära vahetati. Otse loomulikult nägin ma seal, kuidas tegelikult need klõpatsid avanevad. Mõistsin, et palju odavam oleks ikke elada, kui see hallollus mu peas veidike agaramalt viitsiks asjatada.
Vahepeal ilmus välja yks potensiaalne ostja. Yliõpilane Singapurist. Auto talle väga meeldis, aga ta oli ebameeldivalt ettevaatlik. Nimelt ta soovis masinat kuhugile mehhaanikule näidata, et too seda kontrolliks. Minule see idee mõistagi ei meeldinud, kuna tegemist ikkagi 13 aastat vana autoga. Aga mul vedas! Auto myymiseks kehtiva regoga peab siin osariigis tegema tehnilise ylevaatuse. Kui ma Singapuri härrale mainisin seda, siis ta leidis, et kui ma tehnoylevaatuse nagunii teen ja ma sellest läbi pääsen, siis ta enam mind mehhaaniku juurde ei tiri vaid ostab selle auto laksust ära. See oli juba tore. Ega ma talle muidugi ei maininud, et tehnoylevaatuse teen ma yhe teada mehhaaniku juures, kes autot vaatab ainult nii palju, et kere ja mootori number yle kontrollida. Igatahes kokkuvõtvalt võin öelda, et tund aega tagasi sain 1800 taala sulas kätte, auto sai tyybi nimele vormistatud ning mina võin ainult loota, et vaene yliõpilane väga kõvasti tynga ei saanud. Nimelt tagasild kolises mul kohati ikke vägagi märkimisväärselt, samuti oli täiesti arvestatav kõrin kuulda, kui rool lõpuni välja keerata.
Eilne päev oli suht pikk. Viimane tööpäev Austraalias. Motivatsioon tööd teha oli nii madal, et ei ulatunud isegi skaalasse. Õnneks töökaaslased vägivaldseks ei muutunud, hoolimata sellest, et mul päev otsa igasugust rõvedat ja mitterõvedat möla suust tuli. Lisaks sellele kysisin ma kella vist iga 10 minuti tagant ja vähemalt kolm korda tunnis kurtsin, kuivõrd kopp mul ees on ja kuidas ma enam töötada ei taha. A mööda see päev kuidagi sai. Tore oli ka see, et firma raamatupidaja tuli ekstra minu jaoks kohale, et lõpparve dokustaadid ja värgid kõik ära teha. Võtsime farmis veel kamba peale kasti õlut kah. Oi kui hea meel mul ikkagi oli. Lõualuud jäid valusaks, kuna kogu aeg olid suunurgad väga lähedal kõrvadele.
Õhtul kogunes kymmekond inimest minu poole õlut jooma, et rõõmustada selle yle, et Enn viimaks siit lahkub. Jagasin ka pool oma varandust ära, mida ma seljas koju nagunii ei oleks tassinud. Systeem oli nii, et kui mingile asjale oli rohkem kui 1 soovija, siis tuli oksjon. Lõppkokkuvõttes sain miski 40-50 dollarit ja mitmed backpackerid said enesele tyhise raha eest kasutatud, kuid siiski täiesti kasutuskõlbulikke vidinaid. Lubasin pyhalikult, et kogu oksonilt saadud raha eest ostan ma aasias ainult alkoholi. See avaldus vallandas mittekestvad kiiduavaldused.
Täna õhtul viib Kontus mind Brisbane'i. Seal veedan õhtu yhe ozzy tegelase juures ning homme lendan Sydneysse, kust väljub minu lend Taimaale.
Pole kaua kirjutanud. Olen kyll mitut peatykki alustanud, aga lõpule pole jõudnud. Samas ei tahtnud ma uutest juhtumistest varem kirjutada, kui vanad on ilusasti avaldatud. Kahjuks laiskus on ikke nii suur olnud, et kõik vanad lood on siiamaani pooleli. Ehk ma mingi hetk ikka need lõpetan ja laen siia ylesse.
A nyyd siis tänane postitus:
Hea meelega ytleksin, et Austraaliast lahkumise ettevalmistused kulgevad plaanipäraselt. Paraku see nii aga ei ole, kuna ma lihtsalt eriti kõvasti plaane ei teinudki. Mingi kondikava ikka oli ja seda olen suutnud enam-vähem järgida.
Yks probleem oli autost lahti saamine. Nuh, juhul kui Suzuki Balenot ikke saab autoks nimetada. Raha lootsin saada umbes 1800 dollarit selle eest. Umbes sama summa eest ma ka selle masina 5 kuud tagasi soetasin.
Otse loomulikult ma eriti ei viitsinud myygitööga tegeleda ning leidsin igasugu vabandusi, miks mitte asuda tegudele. Poolteist nädalat tagasi lõpuks otsustasin, et tuleb ikka asi kätte võtta. Tekkis mõte, et äkki võiks auto mõnele loomasõbrale maha myya. Selle jaoks tahtsin masinale natuke kena karvkatet peale orgunnida. Õnneks austraalias on see lihtne, sõida lihtsalt mööda maanteed ja ära pidurda, kui kängurud (või siis nende miniversioonid, vallabid) tee peale ronivad. Täpselt nii mina ka toimisin. Vasak esimene suunatuli sodi, esitiib kergelt kõver ning pamper mõlkis. AGA, pamperi peal oli ka hulgaliselt vallabi karvu. Nii et võisin jääda loomasõprade ostusoove ootama..
Uut suunatuld mul romulatest leida ei õnnestunud, mistõttu pidin tutika ostma. Sain selle 63 taalaga kätte. Majaomanikul õnneks on suur garaaz mida ta lubas mul kasutada. yhtlasi oli tal ka kuumaõhu pystol, millega pamper soojaks ja pehmeks ajada, et mõlk välja pressida. Mõlk tuligi väga kergelt välja, aga krdi suunatule vahetamine osutus veidi keeruliseks. Selleks oli vaja eemaldada peamised tuled, mille ligi pääsemiseks tuli eemaldada iluvõre. See viimane oli aga kinnitatud miskite imelike plastikust klõpsakatega, mis minule jätsid mulje, et kui need eemaldada, siis ainult nende purustamise teel. Seetõttu kylastasin yht remonditöökoda, kus tuli 20 taala eest ära vahetati. Otse loomulikult nägin ma seal, kuidas tegelikult need klõpatsid avanevad. Mõistsin, et palju odavam oleks ikke elada, kui see hallollus mu peas veidike agaramalt viitsiks asjatada.
Vahepeal ilmus välja yks potensiaalne ostja. Yliõpilane Singapurist. Auto talle väga meeldis, aga ta oli ebameeldivalt ettevaatlik. Nimelt ta soovis masinat kuhugile mehhaanikule näidata, et too seda kontrolliks. Minule see idee mõistagi ei meeldinud, kuna tegemist ikkagi 13 aastat vana autoga. Aga mul vedas! Auto myymiseks kehtiva regoga peab siin osariigis tegema tehnilise ylevaatuse. Kui ma Singapuri härrale mainisin seda, siis ta leidis, et kui ma tehnoylevaatuse nagunii teen ja ma sellest läbi pääsen, siis ta enam mind mehhaaniku juurde ei tiri vaid ostab selle auto laksust ära. See oli juba tore. Ega ma talle muidugi ei maininud, et tehnoylevaatuse teen ma yhe teada mehhaaniku juures, kes autot vaatab ainult nii palju, et kere ja mootori number yle kontrollida. Igatahes kokkuvõtvalt võin öelda, et tund aega tagasi sain 1800 taala sulas kätte, auto sai tyybi nimele vormistatud ning mina võin ainult loota, et vaene yliõpilane väga kõvasti tynga ei saanud. Nimelt tagasild kolises mul kohati ikke vägagi märkimisväärselt, samuti oli täiesti arvestatav kõrin kuulda, kui rool lõpuni välja keerata.
Eilne päev oli suht pikk. Viimane tööpäev Austraalias. Motivatsioon tööd teha oli nii madal, et ei ulatunud isegi skaalasse. Õnneks töökaaslased vägivaldseks ei muutunud, hoolimata sellest, et mul päev otsa igasugust rõvedat ja mitterõvedat möla suust tuli. Lisaks sellele kysisin ma kella vist iga 10 minuti tagant ja vähemalt kolm korda tunnis kurtsin, kuivõrd kopp mul ees on ja kuidas ma enam töötada ei taha. A mööda see päev kuidagi sai. Tore oli ka see, et firma raamatupidaja tuli ekstra minu jaoks kohale, et lõpparve dokustaadid ja värgid kõik ära teha. Võtsime farmis veel kamba peale kasti õlut kah. Oi kui hea meel mul ikkagi oli. Lõualuud jäid valusaks, kuna kogu aeg olid suunurgad väga lähedal kõrvadele.
Õhtul kogunes kymmekond inimest minu poole õlut jooma, et rõõmustada selle yle, et Enn viimaks siit lahkub. Jagasin ka pool oma varandust ära, mida ma seljas koju nagunii ei oleks tassinud. Systeem oli nii, et kui mingile asjale oli rohkem kui 1 soovija, siis tuli oksjon. Lõppkokkuvõttes sain miski 40-50 dollarit ja mitmed backpackerid said enesele tyhise raha eest kasutatud, kuid siiski täiesti kasutuskõlbulikke vidinaid. Lubasin pyhalikult, et kogu oksonilt saadud raha eest ostan ma aasias ainult alkoholi. See avaldus vallandas mittekestvad kiiduavaldused.
Täna õhtul viib Kontus mind Brisbane'i. Seal veedan õhtu yhe ozzy tegelase juures ning homme lendan Sydneysse, kust väljub minu lend Taimaale.
Subscribe to:
Posts (Atom)