Phuket
Phuketist teadsin ma ainult niipalju, et tegemist on saarega Tai lõunaosas. Kohe eriti lõunaosas. Ja et on räme turistikas. Ja seda teadsin kah, et sinna sain ma kõige soodsamalt piletid ostetud. Igaks juhuks ma miskit muud eeltööd ei teinud, nagu näiteks hotelli broneerimine või siis natukenegi kaarti vaadata. Yhesõnaga valmistusin reisiks ette nii nagu tavaliselt.
Lennujaamas läks yllatavalt kiiresti. 1000 bahtiga sain endale viisa ostetud nigu niuhti. Ainuke asi on see, et selline piiri pealt ostetud viisa kehtib ainult 15 päeva, ehk siis oma tripil pean ma vähemalt iga 2 nädala tagant piiri taga käima. Olnuks võimalus ka sebida varem endale korralik viisa, mis kestab kuu või kaks, kuid see tundus liigne tyli ja liiga palju ette mõtlemine. Rongid ja bussid on siin nagunii maru odavad, et pole probleem naaberriikides käia, kus mul nagunii on soov ringi vaadata. Reisubyrood pakuvad siin ka spetsiaalseid viisapikendus reise kuskile naaberriiki.
Halb hakkas siis, kui terminali uksest välja astusin. Oh seda palavust ja niiskust! Yllataval kombel tundsin ma esimese kohana palavust ja higistamise algust oma jalgadel. Just jalalabadel. Nagu oleks yhtäkki leiges vees ringi kõndima hakanud. Nii kui uksest välja astusin, ymbritses hetkega mind ja kõiki teisi hunnik taksopakkujaid. Õnneks näidati enne lennukis miskit väikest õppevideot, kus mainiti, et bussiga saab ka linna. Hinnaga 85 bahti, selle asemel, et maksta 900, nagu yks konkreetne härra minult taksosõidu eest tahtis. Leidsin bussi kerge vaevaga yles. Sinna kobis veel yks Austraalia tyyp ja inglise neiu. Krt, see oli raudselt kõige kenam inglanna keda ma oma silmaga olen näinud. Ylikauni näoga ja täiesti veatult kokku keevitatud karkassiga. Vererõhu probleeme tekitas ta igatahes rohkem kui lennukitäis stuardessineiusid. Ajasime terve tee juttu ning linnas asusime yheskoos otsima hostelit, kuhu inglise neiu tahtis minna. Kuna minul ja ozzyl nagunii igasugused plaanid puudusid, siis otsustasime kah selles paigas peatuda.
Peale pooletunnist kõmpimist ka sihtpunkti jõudsime. On On Hotel. Toa hinnaks oli 180 bahti ja ruum nägi täiesti viisakas välja. Peldikud ja dussid olid koridori lõpus, need nii head välja ei näinud, aga asja ajasid ära. Asjad tuppa ära visatud, tormasin linna peale syya otsima, kuna õllekõht nägi juba väga nukralt lohkus välja. Mis mind aga yllatas, oli see, et enamus söögikohti olid juba suletud õhtul kell kymme. Hiljem sain teada ka põhjuse. Nimelt Phuketi linn ise ei olegi nii jõhker turistipesa, vaid enamus turiste paikneb hoopis saare erinevates randades. Seal ilmselt säärast ikaldust reede õhtul kell 10 ei teki.
Paraja maa maha kõmpimise peale leidsin yhe saksa stiilis kõrtsu. Saksa toitude kõrval pakuti seal ka kohalikus stiilis roogasid. Võtsin miski praetud kala riisiga. Krt, kus see oli alles yle soolatud! Ma ise söön tihtipeale nii soolast toitu, et teised inimesed peavad mind kergelt segaseks, kuid see oli isegi minu jaoks rämedalt palju. Kahe pudeli pepsi abil suutsin ma selle kala kuidagi sisse pressida, kuna kõht oli ikke väga tyhi. Peale einet jalutasin veel veidi öises linnas ringi ja siis kolisin magama. Kuna lennureisi ajal ajatsoonid muutusid, siis oli minu organismi jaoks kell juba 4 öösel, mitte alles kesköö.
Täna hommikul oli esimeseks asjaks minna alla retseptsiooni sooviga vahetada tuba. Öösel oli nii palav, et hoolimata lennukis istumise väsimusest ja sellele eelnenud kurnavast nädalast JD juures, ei saanud ma korralikult magada. Siplesin ja vähkresin öö otsa. Seetõttu võtsin endale õhukonditsioneeriga toa. Maksan kyll 2 korda rohkem, aga krt, mis puhkus see on, kui isegi magada korralikult ei saa.
Peale toa vahetust asusin linna uudistama. Alustuseks sõin maitsvaid nuudleid hommikusöögiks ning seejärel asusin retkele. Päris äge, pole ju varem aasias käinud ja kogu eluolu on siin ikke sootuks teine. Esiteks on juba suht raske jalgsi liikuda, kuna kõnniteed on siin nähtavasti kõigeks muuks mõeldud kui jalakäiatele. Pargitakse seda kinni vägagi innukalt, samuti veavad kauplused oma kraami ka kõik ikka kõnniteele välja. Ja miski äri või kauplus on siin sisuliselt iga teine maja. Ega muud, kui tuli sõiduteelt pidevalt ruumi juurde võtta. Õnneks keegi otsa eriti ei kippunud sõitma. Liikluses, mis tundub esialgu suht kaootiline, arvestatakse tegelikult kõikidega, ka jalakäiatega. Lihtsalt tuli yle saada sellest tundest, et sõiduteel ootab kiire surm nagu Tallinnas.
Yks asi, mis mulle siin liikluses väga meeldib, on taksod. Yhed on miskid piruka moodi kuudid, kus taga kuudis on istmed.
See isend on miski uuem versioon, tavaliselt näevad need palju kulunumad välja. Mugavam ja lõbusam vahend on hoopis rolleri taksod. Muidu on ka siin rollereid meeletult. Kui juhtud mööda tänavat jalutama, siis alati kui nad (taksod) mööda sõidavad, annavad nad kahe lyhikese signaaliga märku, siis piisab vaid käeviipest, et nad su juures seisma jääks. Ronid tagaistmele, kiivrita loomulikult, siinmaal neid eriti ei kanta. Igalpool autode vahel ja kusiganes, kuhu mahub, kihutades saab väga kiirelt ja odavalt sihtpunkti. Lisaks lõbule sellises liikluses osaleda, teeb meele rõõmsaks ka tuul mis sõites tekib. Jahutab täiesti märkimisväärselt.
Rolleritega veavad nad ka sylelapsi, rakmetega kõhu peal või seljas. Teinekord on peal terve pere, vanemad ja kaks last. Lisaks loomulikult veetakse kaupa, nii et teinekord ei saa arugi, kuidas tegelased yldse rollerit juhtida saavadÄäretult palju on ka kylgkorviga rollereid, millega veetakse kohati väga jõhkraid koormaid. Olen näinud ka kuute täiskasvanut yhe kylka peal.
Loomulikult sõidetakse ka autode kastides rõõmsalt ringi. Eriti tore on hommikuti, kui inimesi tööle ja lapsi kooli veetakse. 
Teinekord on kastis ikka kymmekond tegelastLõuna paiku käisin yhes turismibyroos, kus sain kogu Phuketi saare kohta palju targemaks. Tekkis kohe uusi plaane. Esimese plaani viisin ka kohe täide. Kylastasin 15 km kaugusel rannikul asuvat linna Patong’i. 25 bahti eest viis mind sinna “buss”. Kohalikeks bussideks on siin miskid veoautod, mille taga kastile on katus peale ehitatud ja pikad pingid sisse paigutatud. Katusel on veel raam pakkide jaoks. Enamasti on need bussid veits ylerahvastatud, seega ripuvad osad inimesed tagaotsas bussist väljas. Seni olin seda näinud ainult piltidelt, seega oli põnev asjas ise osaleda.
See näeb isegi bussi moodi välja natuke, tihtipeale on buss rohkem veoauto välimusegaPatong on ikka täielik turistikas. Rand on mu mäletamist mööda 3 km pikk ja kohalikke seal eriti ei näe. Ainult neid, kes seal miskit myyvad. Ylejäänud on kõik valged turistid, ja mitte vähe!
Kolasin seal paar tundi ringi, kuni sattusin yhele tänavale, kus olid ridamisi massaashi salongid. Nu neid salonge oli muudel tänavatel kah, aga see oli kohe eriti tihkelt neid täis. Yhel hetkel ujuski mulle kylje alla ääretult kaunis ja armas neiu, kes mind keelitas massaashi võtma. Ma algul yritasin keelduda, aga kuna ma tegelikult nagunii tahtsin korra põhjalikult muditud saada, siis otsustasin 250 bahti eest tunniajase traditsioonilise tai massaashi võtta. Hind oli ka selline, mis lubas oodata, et tegemist on massaashiga, mitte mõne muu intiimteenusega massaashi nime all.Endamisi olin kindel, et tytarlaps ise on nagunii kõigest nö “sisseviskaja” ja sees võtab mind käsile miski turske vanaproua, kes mul kõik kondid paigast väänab ja siis uuesti paika tagasi paneb. Rannas oli selliseid tädisid iga 15 meetri tagant. Aga oh yllatust, noor kaunitar asus ise asja kallale. Krt, kus olid sellel alles tugevad näpud, vahepeal ikke tõmbas mu valust kergelt väänlema. Ta võiks ilmselt kreeka pähkleid väga kerge vaevaga sõrmede vahel purustada. Yritus ise toimus miskis suht pisikeses ruumis, mis oli kardinatega viieks boksiks eraldatud, kus siis usin mudimine käis. Massöörid ise ajasid omavahel juttu. Häälte järgi tundus, et vähemalt kaks neist olid taolised, keda ma enne kartsin. A massaash oli igatahes supermõnus. Kaela ja õlapiirkond, mis mul tegelikult kõige rohkem töötlemist soovisid, jäeti kahjuks tahaplaanile. Selg ja tuharapiirkond võeti päris korralikult läbi, käed samuti, aga põhirõhk tundus olevat jalgadel. Neid mul ikke väänati ja muditi igast kyljest. Väga bro oli igatahes. Kahju ainult, et pärast tuli end pysti ajada ja edasi kõmpima hakata, selle asemel, et lõõgastunult lebada või isegi uinuda.
Jõudes rannas asuvasse bussipeatusesse, ootas mind ees tõsiasi, et viimasest bussist olin ma maha jäänud. Õnneks mul kaua nukrutseda ei tulnud kuna kohe kargas ligi miski taksomees, kes mind Phuketi linna tagasi tahtse tuua. 200 bahti tahtis tasuks. Ma yritasin kyll 150 peale kaubelda, aga ei õnnestunud. Nu tegelikult ma väga intensiivselt ka ei proovinud, kuna soov oli kiirelt hostelisse jõuda, et ehk jõuan veel konditsioneeritud toas massaashist saadud rammestuse jäänuseid nautida. Kahjuks või õnneks kadus igasugune lõõgastunud tunne rolleri tagaistmel ära. Mitte, et hirmus oleks olnud või midagi sellist, aga lihtsalt sellises liikluses tahes tahtmata adrenaliini tase tõuseb. Eriti teades, et igasugune kaitsevarustus puudub, liiklus on tihe ning et yks korporatsiooni kaasvend just hiljuti Tais rolleriõnnetuses saadud vigastuste tõttu teise ilma rändas. Proovisin ka sõidu ajal filmida, aga miskit asjalikku välja ei tulnud, mida siia yles laadida.
Õhtust olin sunnitud jälle sööma samas saksa kõrtsus, kus eilegi. Nägin kyll paari toidukäruga söögimyyjat, aga nonde toidud paistsid pisut liiga ekstreemsed. Tegelikult plaanin kyll maitsta kõiki neid konni ja prussakaid, mis nad seal pakuvad, aga kuna homseks on mul veits ekstreemsusi sisaldav tuur broneeritud ning makstud, siis ei tahtnud riskida miskise kõhulahtisuse või toidumyrgitusega.
Ja nyyd magama!
Ylejäänud pilte võite vaadata galeriist: Phuket
No comments:
Post a Comment