Reisiblogi jatkub

Tegin veits aega tagasi yhe reisi. Nimelt oma tagaaeda. Viimaste aastate jooksul olen ma sinna ikka ääretult harva sattunud.

Põhjus selline ekstreemtripp ette võtta oli see, et juba eelmisel suvel tekkis idee, et võiks sel suvel kohe kevadel  alustada seal muruniitmisega, siis ei teki augusti keskel tunnet, et enam ei ole nagunii mõtet minna, kuna mu odav niiduk lihtsalt saaks seal kiiresti surma. Kuni selle nädalani oli see raskendatud, kuna hoovis oli piisavalt vett, et 18 pardiperet ära mahutada ilma, et nad liiga tihti teineteisel kylas peaksid käima.
Esimene vaatepilt oli ilus. tagahoov oli täidetud lilledega. Vist nartsissid. Paraku pidin tõdema, et iga lilleõie kohta oli ka umbkaudu 82 või paar tykki rohkem sääske. Kuna sääsed mulle ei meeldinud, siis järgnes võitlus nende vastu muruniidukiga. Sääskede hulga vähenemist ei täheldanud, kyll aga lillede.

Sääsevõitlus oli paraku häiritud. Nimelt on mul hoovi peale tekkinud maru palju noori puid. Tunduvad peale vaadates õunapuukutsikad. Ja lilled olid loomulikult nende vahele varjunud. Praegu mõtlengi, kas teha oma häärberist õunaveinitalu või siis need sirgelt välja juurida. Võib-olla paar tykki istutan aia äärde, kust ma aastaid tagasi igivanad vanaema õunapuud eemaldasin. Häda on muidugi see, et ma ei tea, missuguse puu pojad need on. Puid on mul kahte sorti, yhed toodavad õunu, mis eriti hästi syya ei kõlba ja teised on sellised, mida häda korral kannatab syya. Kuna õunapuu ei ole selline 3 aasta projekt, siis võiks ju tegelikult mõelda asja peale ja tuua kuskilt poest just selline puu, mis õuna tahaks järgnevatel aastatel mekkida. Sellega on jälle see häda, et õunad võivad kyll aias olla, aga ma nagunii ei viitsi neid sealt korjata ja söön hoopis makarone. Seega võiks ju hoopis rõhuda muruplatsi peale. Koht mõtlemiseks.

Lisatakistus oli hoovi keskele tekkinud pokumaa. Tõhusad mättad ikka! Vaja oleks titaanlõiketeradega ja vähemalt V4 mootoriga niidukit, et need siledaks lõigata. Tuleb vist labidaga peale lennata.

Teine põhjus alla aeda minemiseks oli see, et mul tekkis selline idee, et kui juba aed on olemas, siis võiks ju seal miskit kasvada, mida muidu kalli raha eest selverist toomas käin. Hea naabrinaine Triibu andis mulle täna paraja hunniku kyyslaugu, tilli ja oaseemneid. Lisaks tahan veel hankida kõrvitsaseemneid ja samuti on köögilaua all kotitäis kartuleid, kus idusid on rohkem kui kartuleid endaid. Viskaks selle kupatuse mulda ja vaataks mis saab. Kuna rohimine ja aiapidamine tegelikult mul loomuses ei ole, siis loomulikult on oht, et sääsetõrje vabandusega kasutan mingil hetkel muruniidukit.

Seemnete mulda viskamise suhtes oli takistus. Nimelt mulda polnud eriti palju näha. Selle vastu saab teatavasti võidelda labidaga. Võin kinnitada, et see on äärmiselt ebatervislik ja ebameeldiv tegevus. Yhest kyljest kylm õlu leevendas olukorda, kuid sääskede hordid tegid asja siiski suhteliselt vastuvõetamatuks. Suures hädas tuli meelde, et kunagi vist toimetati nii, et keerati mätas tagurpidi, et juured kuivaks ja muru mädaneks. Päris kindel ma selles ei olnud, kuna sellised hirmsad mälestused lapsepõlvest, mil ema mind sundis aia eest hoolt kandma ja yht-teist ka selgitas, olen ma yritanud oma ajust kustutada. Igatahes mustmiljon sääske kinnitasid, et see on õige otsus ja ma põgenesin tuppa. Neljapäeval vist on veel yks haruldane päev, mil ma koju jõuan ja siis tuleb see töö siiski lõpuni teha.
Vot selline huvitav reis tagaaeda toimus..

Terekest

Teen lõpuks ära viimase postituse maratoni kohta, mida olen juba liialt kaua edasi lykanud.

Päev enne maratoni kärutasin Kala autoga võrru. Tee peal kylastasin veel kaunist Mellut, keda oli ylimalt suur rõõm näha. Hoolimata järjekordsest pooldumisest nägi ta endiselt ylikaunis välja. Kuna jõudsin Võrru varakult, otsustasin kylastada ka oma õde ja tema pere Vastseliinas. Paari aasta tagant on ikka tore kaugeid sugulasi näha.

Kuna maraton oli ikka meeltes, siis kohe uurisin, kui palju mu õemees Argo on treeninud. Nimelt õeraas mainis, et ta pidi väga mures olema oma vähese treenituse pärast. Vastus tuli pisut teistsugune, kui oleksin oodanud - 680 km! Krt, ma ei ole elu jooksul ka nii palju kilomeetreid läbinud, kui tema yhe talvega. Eks ilmselt tal tuleb see lihtsamalt, kuna sealkandis on suusatamise võimalused avaramad ja ta nagunii kolistab oma kahe vanema lapsega pidevalt suusaradade lähistel. Nimelt minu väikesed sugulased on oma vanuseklassides Eesti tipus. Tegija! Ma arvan, et ma saaksin neilt mõlemalt tõhusalt lutti, kui yritaksin nendega võidu sõita. Vanust on neil umbes 11 ja 14 või midagi sellist. Igaks juhuks pakuks pluss miinus 3 aastat mõlemale, siis vast panen enamvähem täppi. Enamus sugulasi on aastate jooksul nii tõhusalt siginud, et mul umbes 8 aastat tagasi kadus juba igasugune lootus järge pidada ära. A ma arvan, et vähemalt pooltel juhtudel suudan ma nime pika pingutamise peale meelde tuletada.

Ööbima läksin ma Parkseppa Kala juure, et siis hommikul maratonile põrutada. Olin oma ettevalmistuses niivõrd tubli, et suutsin piirduda kõigest kahe õllega tol õhtul.

Maratonipäeva hommikul sai kenasti Otepääle sõidetud koos mingi portsu sõjaväelastega. Teel sai veel pisut maratonijuttu puhutud ja enesekindlus aiva kasvas, kui vaikselt endamisi meenutasin möödunud treeninguid. Anti ka veel soovitus, et kuna ilm pidi tuuline olema, siis on hea nipp paigaldada oma keskkeha instrumentide kaitseks kilekott pyksi. Etteruttavalt võin öelda, et munadekaitsest sai esimese viie kilomeetriga põlvekaitse ja esimeseks vaheajapunktiks oli tegemist juba alasääre kaitsega. Ja veelgi rohkem etteruttavalt võin öelda, et pükstest eemaldasin ma selle pooliku kilekoti alles siis, kui peale pesumasinas käimist hakkasin neid kuivama riputama.

Start oli korralik möll nagu ikka selliste suursyndmuste puhul. Alustasin tädipoeg Martiniga suht kõrvuti 13 stardigrupist, aga ilmselgelt kaotasime teineteist kohe silmist. Häiriv asjaolu, mis ma avastasin oli see, et suht kohe peale starti tõdesin, et mu suusad ei taha kohe yldse libiseda. Õnneks pidamine ka sisuliselt puudus. Moraal veel kohe kyll päris alla ei kukkunud, aga väike hirm oli kyll, et kuidas kyll selliste suuskadega lõpuni vastu pidada. Enne esimest punkti nägin mitmeid tuttavaid, kes minust nagu postist möödusid. Moraal just tõusuteele end ei sättinud selle peale. Abiks polnud ka yhel laskumisel korralikult käbla panemisest. Õnneks varustus jäi terveks ja keegi otsa ka ei sõitnud.

Esimeses toitlustuspunktis 12 km peal pyydsin Martini kinni. Vestles seal oma isa ja tytarlapsega, kes teda raja äärde toetama olid tulnud. Lasin seal suuskadele pidamismääret alla panna ja edasi sõitsime juba kahekesi. Uuest pidamismäärdest oli nii palju kasu, et pidamine eriti just ei paranenud, aga see-eest libisemine läks kohe tunduvalt halvemaks. Nii me siis Martiniga koos sõitsime. Mäest yles sain mina kiiremini, kuna yldfyysiliselt olin ma siiski temast yle, aga kogu see edu kadus samal hetkel kui liikumine oli mäest alla. Pidin laskudes ikka tõhusalt paaristõugetega hoogu andma, et mitte ninali käia. Martini suusad aga libisesid väga hästi ja ta tuhises alati minust nagu postist mööda, kuni järgmise tõusuni, kus mina siis jõuga ta kinni pyydsin. Püüdmise tegi kergemaks see, et kuigi libisemine oli Martinil väga hea, siis pidamise kohta ta ikka saatis mitmeid vandesõnu teele.

Teises vaheajapunktis otsustasin pidamismäärde yldse alt koristada. Mõtlesin, et kui nagunii korralikku pidamist ei ole, siis ehk libisemine paraneb. Eelmisel päeval olin ma sellise tsenaariumi jaoks Argol lasknud yhe kaltsutyki spets vahendiga immutada ja kandsin seda taskus kilekotti mässituna kaasas. Ilus lootus. Libisemist juurde ei tekkinud, aga mõistsin, et ka vähene pidamine oli hulka parem kui yldse mittemingisugune pidamine. Etapp teisest punktist kolmandasse oli tõeline piin. Kohe väga tõsiselt mõtlesin rajalt maha astumise peale. Hea oli see, et Martin viitsis ikka mind järgi oodata ja ei põrutanud ees minema, see aitas kõvasti.

Kolmandas punktis ei olnud ma veel sugugi kindel, et ma nyyd rajalt maha ei astu. Väga lihtne olnuks tädimehe autosse istuda. Kuna pool rada oli läbitud ja järgmise punktini oli ainult 7 km, siis raske sydamega otsustasin, et selle 7 km suudan ma ikka kuidagi läbida ja et proovin. Lasin uuesti pidamismäärde alla panna. Rõõmuga avastasin, et nyyd hakkas see isegi enamvähem tööle ja tõusudel sain mingi hetkeni ikka klassikasammu panna, mitte kohe kääri visata. Libisemisest mõistagi ainult unistasin edasi. A muidu läks enesetunne paremaks, pulss läks enamvähem normi ja ei olnud igal hetkel suremise tunnet.

Neljandast punktist lõpuni oli ainult 24 km, see tundus nii lyhike distants, et otsustasin ikka lõpuni vastu pidada. Kerge ei olnud, suusad olid saastad, aga enesetunne oli enamvähem. Väga positiivne oli ka see, et Martiniga koos sõitsime ja saime juttu ajada. Mõned sellised moraalialandavad hetked ikka olid, kui järjekordselt mõni 60-70 aastane vanamees meist mööda sõitis. Samas tõstis meeleolu see, et viimaste 10-15 km jooksul hakkasime meie mööduma suusatajatest, kes olid ära kustuma hakanud. See andis jõudu juurde.

Lõpuni me igatahes jõudsime. Uskumatult hea tunne on ikka jõuda finishisirgele. Viimases kurvis veel suutsime yhele suusatajale ära teha. Igati uhke ju umbes 60 aastasest naisterahvast mööda tuhiseda viimase jõuga. Kuna me olime Martiniga terve tee koos sõitnud, siis otsustasime omavahelise võitja selgitada poolenisti juhusega. Leppisime kokku, et sõidame kõrvuti paaristõugetes lõpuni ja viimasel hetkel tõeliste suusasportlastena yritame jalga ette lykata. Nii tegime ja juhtus nii, et ma sain 0,1 sekundilise võidu! Aeg oli 8 tundi 14 minutit sekunditega. Umbkaudu 5 minutit kauem kui eelmisel katsel 5 aastat tagasi. Aga lohutan end sellega, et tingimused olid oluliselt viletsamad.

Mainiksingi mõned sõnad tingimustest. Esialgu oli ilm väga ilus, mõni miinuskraad ja väga tuult ka ei olnud. Paari tunni pärast tekkis tuuleke, mis oli ilmselgelt otsustanud oma kiirust ajapikku kasvatada. Alates poolest distantsist puhus ikka tõhusalt. Õnneks enamus rajast oli metsa vahel ja polnud hullu. See-eest neil hetkeil kui lageda peale sattusid, tahtis tuul sokke jalast puhuda. Ikka võttis totaalselt lõdisema, ikka korralikult. Samuti on tuulel selline halb harjumus, et ta ei viitsi eriti yksinda ringi mässata. Võtab ikka lund endale seltsi. Selle tulemuseks oli see, et suusajäljed tuiskasid täis. See omakorda tähendas seda, et libisemine, mis enne oli väga kehv, muutus suisa masendavalt kehvaks. Ühe koha peal oli terve lagendik nii täis tuisanud, et oli raskusi maratoniraja leidmisega. Arvestades seda, et me olime seltskonna tagaotsas, siis liiklus oli väga hõre. Kuidagi ikka suutsime rada järgida ja teelt ei eksinud. Muus osas ei saanud raja kallal liialt viriseda. Pehmeks eriti ei olnud tambitud, jäljed olid ikka sees. Olnuks vaid mõistlikud suusad..

Selline siis see sõit oli. Suured tänud tädipoeg Martinile, kes moraali yleval hoidis. Samuti Kalale, kelle abil ma kenasti starti jõudsin. Kala abil oleksin ma ka tagasi Tallinnasse saanud, aga sebisin end hoopis Martini auto peale. See oli õige otsus, kuna suht esimese asjana sõideti poodi, kust sain endale osta kosutavat lihapirukat ja kergeid alkohoolseid jooke.

Mis mõtted on mul peale maratoni läbi käinud peast? Kindlasti teen seda veel. Aga kohe eriti kindlasti mitte nende suuskadega. Suvel käin toon Norrast natuke raha ja peale seda ostan uued suusad-saapad. Vanu ära viskama ei hakka, kuna treenimiseks kõlbavad nad piisavalt. Treeningu koha pealt eriti suurejoonelisemaid plaane ei sea, kuna tundsin, et tegelikult vormi mul oli ja kui suusad olnuks ideaalsed, või siis vähemalt yks kahest, pidamine või libisemine oleks toiminud, siis oleks ka tulemus oluliselt parem olnud. Ma ei yrita praegu kogu syyd suuskade peale ajada, aga on ka kindel, et 5 aastat tagasi ma poleks sellistes tingimustes lõpuni vastu pidanud. Seekord oli raske hetk peale teist vaheajapunkti, kuid sain sellest yle ja lõpus olin suuteline isegi liigutama ja mõtlema.

Huvitav oli ka see, et sõidu ajal vaatasin ikka loodust kah ja umbes poole distantsini tuli kergelt tuttavaid kohti ette eelmisest sõidust. Peale poolt maad suutsin endiselt looduse ilu nautida, kuid midagi tuttavat ette ei tulnud. 5 aastat tagasi olin ma ikka nii sodi, et suutsin ainult kahte suusajälge enda nina all vaadata.

A mis siin ikka veelgi pikemalt heietada, Tartu maraton 2013 näeme, raisk!

Tartu maratoni logistiline pool

Päris huvitavaks kujunes maratonile kohale saamise ja tagasi tulemise orgunn.

Alustuseks sai Kalaga kokku lepitud, et sõidame tema mikrobussiga sinna ja siis ta toob mind ka tagasi. Laupäeva õhtul oli plaan minna Võrru tema isa juure, et sealt hea lähedal Otepääle põrutada.

Kolmapäeval aga sain järsku Kalalt teate, et ta juba on Võrus, aga et oli mind sebinud miski kaitseväelase peale, kes mind pidi Võrru viima. Mõtlesin, et äkki krt sellel mehel pole aega, et tund aega Tartus oodata, kuidas ma stardimaterjale välja võtan, ning uurisin kuidas mu tädipoeg Äss liigub. Selgus, et tema isa on laupa sõitmas Vastse-Liinasse minu õe Kadri juurde. Kõlas maru hästi ja leppisime kokku, et sõidan temaga. plaan kehtis kuni eile kella poole kuueni, mil Kala teatas, et ta buss suri Võrus ära ja et ma peaks võtma tema Passati ning sellega Võrru kytma. Praeguse hetkeni vähemasti tundub, et see plaan vist läheb käiku.

Loodan, et tagasitulek läheb pisut sujuvamalt ja ma ei pea alles neljanda variandiga liiklema.

Seda, kas vaim on maratoniks valmis, ei oska ma öelda, kuna ei ole vähimatki tunnet peal, et homme tuleb hirmus piin. Pigem on selline ykskõikne tunne nagu läheks miski sõbra käest Tharaphita viimast plaati laenama.

minu kuulsusrikas ja kõiki hurmav ettevalmistus maratoniks on saanud tagasilöögi. Nimelt on kurk käre ja ninast ei taha väga õhk läbi liikuda. Eesmärk oli haigeks jääda peale maratoni, seega ma ei julge praegu eriti riskida. Ühe kontrollsõidu ikka tahaks teha veel, kas homme võk ylehomme, aga see saab ka olema pigem varustuse kontroll, kui tõsine treening. Raua tõstmist ma muidugi neljapäeval ära ei jäta.

Muus osas on sitt see, et vesi ei ole endiselt lahti sulanud ja pean lähimate päevade jooksul kellegi juure suure seljakotitäie musta pesuga minema.

tegin täna kiire 7,2 km. Maru mõnus oli yle saja aasta rajale pääseda. Vorm tundus hea, loodan, et nädala pärast on sama hea tunne

Terekest

Palju aega mööda läinud, aga kuna ilmad on jamad olnud, pole suusatamist toimunud, millest kirjutada. Ikka ei kippunud kylmema kui -15 kraadiga rajale. Eile oleks tegelikult võinud minna, aga kuna töö juures oli kahel kolleegil synnipäev, siis õgisin magusaid kooke nii palju sisse, et sain kõhuvalu, mis tööpäeva lõpukski järele ei tahtnud anda.
Muust elust-olust nii palju, et häärberis kylmus vesi kinni. Makarone saab kyll lumeveega keeta, aga seda ma pole veel välja mõelnud, kuidas pesumasin lume pealt käima panna.

Väike halb uudis tuli neljapäeval, kui läksin suuskadele järele määrimistöökotta. Seal mainiti, et neid suuski minu raskuse puhul ei saanud korralikult määrida. Et pean leppima sellega, et need pisut kinni on määritud, teine variant oleks üldse mitte pidamist panna. Lisaks veel see, et suusapõhi pidi nii kehv olema, et määre seal ei tahagi eriti pysida. Jama lugu. Pean vist kõvasti paaristõukeid treenima nyyd.
Sellega seoses, kui keegi mu kallitest lugejatest teab kedagi paksmagu, kellel on enamvähem okkad klassikasuusad vedelemas, andku mulle teada. Laenaksin need maratoni ajaks, treeninguid jätkan enda omadega. Vaja oleks siis 95 kg raskusele tegelasele ja jalanumbriga vähemalt 43, kuna mu enda saapad klapivad suht vanamoeliste klambritega.

Tundub, et kaitseliidu meistrivõistluste korraldajad on tegelased, kes ise sõidavad ja soovivad võita. Vaadates, et kuulus Enn asub võistlustulle, lõid nad põnnama ja jätsid yrituse sel nädalavahel ära. Vabandasid nad muidugi end mingite kylmakraadide abil välja.
Tegelikult ongi hea, jääb hunnik suusarendi raha taskusse ja pole ka ohtu, et võistlussituatsioonis hasarti minnes enda kurgu liiga haigeks hingeldaksin.
Kui palju ma rajale julgen yldse sellise ilmaga minna, ma ei tea veel. Kui juba 300 m kaugusele puhvetisse lõunat sööma minnes tahtis kylm ära võtta, mis siis veel suusarajal toimuda võib..

Täna ei olnud kõige parem päev. Võtsin laenutusest vabatehnika suusad, et teha yks kiire 7,2 km. Rajal aga pidin pettuma. Suusad ei tahtnud kohe yldse libiseda, kuigi väidetavalt neid 4 päeva tagant määritakse. Lisaks olid suuskadel kandid totaalselt ymmarguseks sõidetud, nii et uisku sõites kippusid suusad kogu aeg kylje peale ära libisema. Mäest yles minnes avastasin, et pidamine on neil parem, kui minu vana määrdega klassikasuuskadel. Mäest alla laskudes kippusin pidevalt ninali käima, asjad lihtsalt ei libisenud. Rääkimata sellest, et niisama uisku sõites said käed kõvasti vatti, aga kiirust ei tulnud kuidagi.

Pressisin kuidagi selle ringi ära. 7,2 km, mida eriti yle poole tunni ei tahaks sõita, võttis aega umbes 45 minutit. Pärast suuski tagasi andes kirusin kõvasti laenutajale ja siis koos vaatasime valges ka suuskade alla. Selgus, et keegi kurivaim oli neid yritanud klassikasuuskadeks määrida. Keskele oli kenasti pidamismääret pandud. Mina oma raskusega loomulikult astusin neist läbi ja nii oligi terve aeg justkui käsipidur peal. Tädi pakkus kompensatsiooniks teist suusakomplekti tunniks ajaks tasuta, kuid tundsin, et selleks päevaks võitlustest piisab.

Enda suusad viisin määrimisse. Lasin pidamisala uuesti ära mõõta. Selgus, et hoolimata tõsiasjast, et yle 10 kilo olen kergemaks muutunud võrreldes eelmise mõõtmisega, tuli pidamisala oluliselt lyhem. Ega ei imesta, et eelmisel maratonil olid suusad nii kinni määritud, et sel ajal kui teised aeglasel laskumisel kummargil puhkasid, uhasin mina paaristõugetega.

Homme on jälle raua liigutamise päev ja laudu alla ei pane. Kuna laupäeval on võistlus, siis teen reedese päeva vabaks, et taastuda.

suusalugu jatkub..

Täna lendasin peale tööd kohe radadele. Nuh, peaaegu, pidin enne kodunt ikka varustuse haarama. Sõitsin umbes 10 km või nõks alla selle ja aega läks tund ja 10 minutit umbkaudu. Käbla ei käinud kordagi. Täna tekkis kuidagi eriti mõnus tunne rajal. Justnagu oleks jõudu suusatada. Otsustasin raisata natuke raha ja järgmiseks korraks laenutada vabatehnika suusad. Need on vist miski 2.50 tunni aja eest. Kui sõidan 7,2 km ringi, siis peaks ilusti selle ajaga hakkama saama, arvestades, et need on ikkagi määritud suusad ja mõistlikuma pikkusega. Praegu uhan ju vabatehnikat oma hirmpikkade klassikasuuskadega. Sõltuvalt sellest, kuidas tunne on, otsustan, kas laenutan KL võistluseks ka need või lähen ikka enda laudadega. Viimasel juhul pean ikkagi oma määrded yles otsima ja ka pidamismäärde jäänused ära kaapima alt. Praegu ikka on tunda, kuidas see pidurdab hoogu. Enda varustuse kasuks mõistagi räägib raha, sest tasuta nad kurivaimud ei taha neid mulle anda.

Homme jääb suusatrenn vahele, kuna teen hommikul bodypumpi ja 2 korda päevas treeningut tundub minusugusele rasvamaole kuidagi liiast. Võin ju niimoodi pikapeale oma kauni ymara vormi kaotada!

Krdi jama. Olin kyll ettevaatlik, aga täna hommikul oli kurk ysna krõbe. Otsustasin, et ei hakka seda hullemaks ajama ja ravitsesin ennast päev otsa. 50 yrdiga. Seespidiselt. Lugesin läbi ka yhe raamatu: Maalingutega mees.

Projekt: Tartu Suusamaraton 2012, kolmas sissekanne

Täna vedasin end jälle rajale. Kuna järgmisel laupäeval on kaitseliidu võistlus vabas tehnikas, siis otsustasin seda viljeleda. Idee oli hea, aga paraku kippus seda tehes pulssi kõrgele viskama, mis jälle tähendas vajadust suu kaudu liiga palju kylma õhku kõrri imeda. Pidin ikka vahepeal rahulikult klassikajäljes kulgema.Tegelikult raja peal on yks tore koht, kus sellega probleemi polnud. Kusagil metsakalmistu kandis on umbes 1 km pikkune sirge. Sellise väga aeglase laskumisega, mida silmaga võib-olla ei registreerikski, kuid suuskadel on seda täiesti tõhusalt tunda. Selle jupi sai läbida ilma pulsiprobleemideta.

Krt, tegelt ajab närvi see, et vaja mingi välistemperatuuri järgi otsustada, kuidas treenida. Samas arvestades minu treenituse taset, siis ilmselt oleks tõhusamalt uhades paari kilomeetri pärast keel vestil või siis minu puhul habemel olnud.

Head meelt tegi täna see, et võtsin kaks korda seda laskumist, kus ma eile pidin hoogu oma pehmemate kudede abil peatama, kuid täna õnnestus mõlemal korral pysti jääda. Ei hakka kyll rusikaga vastu oma karvast rinda taguma, et kui kõva mees ma olen, kuna kerge see ei olnud ja pystijäämises veendusin alles siis, kui hoog lõpuks allpool rauges. Et asi natuke selgem oleks, siis tegemist on sellise laskumisega, kus 10 aastased poisid ilmselt oleksid võimelised samal ajal telefoniga sõnumeid saatma.

Kokku sõitsin täna kaks korda 7,2 km ringi ja siis veel 1,5 km ringi otsa, ehk siis 15,9 km kokku. Aega läks umbkaudu 2 tundi. Alustades ma igaks juhuks kella ei vaadanud, seega 10 min ette-taha. Plaanis oli tegelikult 20 km täis uhada, kuid peale 15,9 km tundus see ikka ääretult sobiv distants tänaseks, huvitav kyll miks?

Praegu taastan kaotatud vedelike ja mineraalide taset mõnusalt jaheda Sassiga...

Projekt: Tartu Suusamaraton 2012, teine sissekanne

Tere jälle

Täna peale tööd panin kiirelt lauad alla ja kytsin metsa poole minema. Jõudsin kenasti valgustatud radadeni ja kukkusin mööda neid uhama. Mingi hetk nägin silti, et olen 7,2 km ringi peal. See sobis lausa suurepäraselt, kuna koos läbi metsa sõiduga teeks see siis pisut yle 12 km. Plaan tänaseks oligi nats yle 10 sõita.

Korraliku raja peal on ikka nauding sõita. Kui veel suuskadel natuke libisemist ja pidamist kah oleks, siis võiks end lausa sportlasena tunda. Paraku mingil hetkel oli seda tunnet lausa võimatu endasse sisendada. Nimelt võttis mulle sappa keegi umbes minu ema vanune, aga tunduvalt ymaram naisterahvas, keda ma kuidagi kannult maha ei suutnud raputada. Õnneks ta vist tunnetas, et yhe noore mehe viimasedki eneseuhkuse riismed hakkavad õige pea põrmu pudenema ning umbes peale kilomeetrist tuules pysimist keeras ta miskisele teisele rajale. Minul enesetunne kohe tõusis, tempo kahjuks mitte..

Tegelikult olukord nii hirmus pole kui võiks arvata selle järgi, et 12 km sõitmiseks kulus mul 1,5 tundi. Jama on õuetemperatuuris. Kardan väga enne maratoni haigeks jääda ja seetõttu hoian tempot madalal, et pulss eriti kõrgele ei läheks ning hingeldama ei ajaks. Siis saan rahulikult läbi nina hingata ja oma kurku säästa kylma õhu sisse hingamisest. Seega ettevalmistusperioodil ilmselt sõidangi pigem rahulikult, aga ajaliselt kauem, kui et uhan sajaga. KL meistrivõistlustel ma ilmselt seda põhimõtet ei järgi.

Meenus veel yks seik tänasest sõidust. Kusagil Lykati silla lähistel oli yks laskumine. Selline meeldivalt järsk, mis lõpes 90 kraadise kurviga, millele järgnes kohe veel yks laskumine ja aeglane kurv. Lasin alla sahka, kuna mingeid jälgi seal ei olnud, aga mingil hetkel ikkagi hakkas tunduma, et raskeks läheb. Lisaks jõudsin kiirelt ka oma järgmise kuu eelarve peast läbi lasta ja millegipärast ei leidnud sealt rida, kus kirjeldataks uute suuskade või keppide ostmist. Väike arutelu ajuga ning järgmisel hetkel asetasingi vabatahtlikult oma õllekõhust pehmuse poolest järgmise kehaosa lumikattele. Pidurdus oli efektiivne ja sain jätkata sõitu pisut lumiste pykstega.

Projekt: Tartu Suusamaraton 2012

Terekest!

Reisimas ma enam eriti ei käi. Tegelikult käin, aga need on ametireisid ja see mis neil toimub, võiks jääda suurema rahva eest saladuseks.
Kuna aga miljonid lugejad juba kaua aega unistavad uutest sissekannetest, siis otsustasin paari sõnaga kirjeldada oma sportlasteekonda.

Plaan Tartu suusamaraton järjekordselt läbida tekkis mul juba tykk aega tagasi. Seetõttu saigi suvel kohe peale seda kui Norrast suurte rahadega tagasi tulin, pilet lunastatud. Et siis ei saaks talvel ennast näiteks rahapuudusega välja vabandada.

Trenniga alustasin tegelikult juba juunikuus, kui hakkasin 2 korda nädalas miskeid rauast asju liigutama Kalev Spa spordiosakonnas. Alguses olid need rauast asjad kyll maru pisikesed, kuid ajapikku on need tsipa suuremaks muutunud. Mingil hetkel avastasin, et kõrvalsaalis tehakse raua liigutamist rühmas ja miski tõhusa diskomuusika saatel. Otsustasin proovida. Asja nimi on bodypump ja mõeldud mitte lihaste kasvatamiseks vaid nende vastupidavuse treenimiseks. (Mitte et mulle suured lihased enda kyljes ei meeldiks, aga mu kaunis ja ymar õllekõht maskeeriks need nagunii osavalt ära). See idee mulle sobis ja seal olen ma siiamaani yritanud kahel korral nädalas sattuda. Alati pole see kahjuks õnnestunud, aga ega ma siis miski sportlane pole, et iga kord trenni peaks jõudma! Lisaks sellele sai enamus suvest 4 korda nädalas jalgrattaga tööl käidud 9 km yks ots.

Suusatamise koha pealt lootsin ma enne maratoni ikka vähemalt 300-400 km maha kytta. Kahjuks olid need plaanid tehtud eelmise aasta lumeolude järgi, mil sai juba detsembris kõvasti uhada. Sel korral tuli lumi paraku alles jaanuaris, kui mul oli majas kõva rabamine, et synna ajaks mõningad asjad tehtud saaks ja siis laudu alla ei saanudki.
Esimest korda panin lauad alla nyyd kolmapäeval. Õnneks algavad täiesti kobedad suusarajad häärberist umbes 200 m kauguselt. Sealt on 2,5 km Pirita valgustatud radadeni. Esimesel korral ei tahtnud end väga ära tappa igaks juhuks ja sõitsingi vaid radadeni ja tagasi, ehk siis umbes 5 km. Väga mõnus oli. Kui 5 aastat tagasi sõidetud maratoniks alustasin treenimist, olin ma juba peale 3 km sõitmist ysna sodi, siis seekord oli tunne lausa super. Jätsin sõidu meelega lühikeseks, kuigi enesetunde järgi oleksin võinud 10 km ka ära lasta.

Yks suur mure, nimelt transpordi mure Otepääle ja pärast Elvast tagasi, sai vist ka eile lahenduse. Nimelt langevarjuklubi suur juht ja pealik Kala mainis, et ta kah maratonile minemas ja tundub, et ma vist mahun tema bussi. Loodetavasti viitsib ta mind ikka finishis ära oodata. eeldatavasti peaks tema kiiremini raja läbima, kuna tema treeningud on palju tõhusamad olnud.
Suures eufoorias lasin tal ka end panna kirja Kaitseliidu meistrivõistlustele 10 km vabatehnika distantsile 4. veebruaril. Keegi peab ju ikka viimase koha eest ka seal hoolitsema ja samal ajal on tegemist väga meeldiva treeningu võimalusena. Eks paistab, kuidas seal läheb, yritus pidi väga lõbus olema, hoolimata sellest, et mingi aeg tuleb rajal higistada. Õnneks peale meeste starte lastakse rajale veteranid, saan mõnele neist ehk tuulde võtta..

Niipalju siis praegusest. Õhtul peale tööd lendan jälle peale. Suuskadel valgustatud radadeni, seal võtaks ühe ringi ja siis kodu tagasi. Ma veel kaarte vaadanud ei ole, mis distantsi ringi peale ma satun sellest kohast, aga tahaks ikka kokku yle 10 km saada.